Belgiast Antwerpenist pärit 41aastased maailmarändurid Nicole ja Ingrid jõudsid Venemaalt Eestisse reedel. Täna suunduvad daamid Lätti. «Venemaa oli üpriski karm kogemus,» tunnistavad naised. Soome-Vene piiril hämmastas neid bürokraatia. «Piirivalvur tahtis teada, mis jalgratta registreerimisnumber on. Midagi targemat ei tulnud pähe, ütlesin siis oma koduse telefoninumbri. See sobis küll. Teine piirivalvur nõudis näha jalgratta mootorit. Näitasin siis meie telgikotile ja ütlesin, et selle sees ongi mootor,» ütleb Nicole.
Aastatepikkune kogemus maailma kõige erinevamate riikide piirivalvuritega on naistele andnud kolm tähtsat põhimõtet eksootiliste mundrikandjatega suhtlemisel. «Punkt üks: ära anna iialgi piirivalvurile altkäemaksu. See on halvim, mis sa võid teha. Sest sinu järel tulijate käest küsitakse seda juba siis veelgi rohkem. Teiseks: säilita alati rahu, ära ägestu, näita, et sul on aega. Tee piirivalvurile rohkelt komplimente. Kolmandaks: kui mitte miski enam ei aita, hakka nutma. Naised võivad seda ju endale lubada.»
Treener 85aastane ema
Belglannadel on üpriski haruldane reisipõhimõte. «Rändame jalgrataste, kelkude, saanide, kanuudega. Igasuguste liiklusvahenditega, ainult mootorsõidukitega mitte. Läbi Saksamaa näiteks sõitsime 600 kilomeetrit rulluiskudel. Norras proovisime kajakke. Lapimaal, kokku 1700 kilomeetrit, sõitsime aga soome kelkudega. Ühel etapil katsetasime isegi ratastega tõukekelku,» jutustavad nad. «Läbi Eesti tahaksime sõita hobuse ja saaniga. Vältida suuri maanteid ja käia kõikides tee peale jäävates mõisates,» unistab Ingrid.
Eesti vanadest mõisahoonetest ja Tallinna vanalinnast on naised siiralt vaimustuses. «Käisime Kalvi mõisas, Sagadis, Palmses. Nädalavahetus Tallinnas oli aga lihtsalt suurepärane. Nii palju põnevat ajalugu ja kohvikud igal nurgal! Võtsime mõlemad terve kilo kaalus juurde.»
Belglannad reisivad eritellimusel tehtud viie meetri pikkuse tandemrattaga. «Naljakas see ju välja näeb, kuid tegelikult on hästi mõnus ja stabiilne riist. Kukkuda pole sellega võimalik, tagaistuja saab soovi korral isegi raamatut lugeda või tukkuda,» muigab Nicole. Rattale mahub ka kogu naiste pagas – kokku 45 kilo. «Meil on alati kaasas nii telk, magamiskotid kui ka kahe päeva toit.»
«Lumistel teedel sellega muidugi suurt kiirust arendada ei saa, aga suvel sõidame oma tandemrattaga maha 75 kilomeetrit päevas. Enne reisi alustamist tegime kordamööda kõvasti rattatrenni. Kogu pagas kaasas, taga istus minu 85aastane ema, kes küll ei vändanud, aga muudkui sundis tagant: kiiremini, kiiremini!» naerab Ingrid.
Vene koerad ja Alaska grisli
Peaaegu igas peatuspunktis tuleb Ingridil ja Nicolel aru anda teemal: kas naistel ei ole ohtlik kahekesi mööda maailma ringi rännata? «Ei ole,» ütlevad belglannad. «Muidugi tuleb Ladina-Ameerikas ja Aafrikas rännates tegemist teha kuumavereliste meestega, kes viieminutilise vestluse järel kohe sinuga abielluda tahavad. Aga see on kahjuks paratamatus – mida kuumem kliima, seda kuumemad mehed. Kuid enamasti on nad kuumad vaid sõnades,» naeravad naised.
Kurje inimesi nad ei karda. Kõige hullem üleelamine kõikide rännuaastate jooksul on olnud hoopiski kohtumine Alaskal suure ja pahase grisliga, kes tühjendas naiste toidukoti ja jättis nad terveks nädalaks metsamarjadieedile.
«Vene koerte hingeelu oli meile ka paras šokk. Me polnud kusagil varem näinud nii palju nii kurje penisid. Saime läbi Põhja-Venemaa reisides korduvalt pureda.»
Palju suurema avastuse tegid belglannad hoopiski Lapimaa turneel: «Mida külmem kliima, seda soojema südamega inimesed. Ööbisime teeäärsetes farmerite kodudes ja sõime nende lauas. Soomes aga sõitis üks naine autoga mitu kilomeetrit meie ees, ajas meile tee lahti ja lõpuks veel õhtustasime tema juures, väljas möllamas lumetorm.»
Ka Venemaal üllatas belglannasid meeldivalt inimeste soojus ja sõbralikkus.
«Meie Peterburi giid näiteks, eakas daam, tegi meie pärast oma 40 telefonikõnet – et me ikka turvaliselt Eesti-Vene piirile jõuaks,» meenutavad reisisellid.
Maailmaränduri karjäär on mõlemal pikk – juba 1990. aastal tegid nad esimese jalgrattamatka läbi Hiina. See aastane reis meeldis mõlemale nii väga, et juba 1994. aastal läksid nad uuele matkale, mis vältas kokku kaks ja pool aastat.
«Alguses olid jalgrattamatkad meile seiklus, vaheldus igapäevaelule. Kuid meie üllatuseks selgus, et oleme vist päris head sulesepad,» naerab Ingrid.
Nimelt pani sõbrannadepaar kõik oma juhtumused kirja paksudesse kladedesse. Praeguseks on neist saanud kaks reisikirja: «14 895 kilomeetrit jalgrattal mööda Hiinat» ning «Nicole ja Ingridi jalgrattaseiklused».
Uudised
VE: Nicole Dierckx ja Ingrid De Wilde – ümbermaailmarändurid
Kondiauruga ümber maailma
Kaire Kenk, SLÕL, 15. märts 2005
«Narva piiripunktis vaata-sime: ah see on siis Eesti! Puhtaks pühitud tänavad, jalgrattateed. nagu oleksime põrgust paradiisi sattunud,» naeravad belglannadest maailmarändurid Nicole Dierckx ja Ingrid De Wilde, kes plaanivad mootorsõidukite abita maakerale tiiru peale teha viie aastaga.
Tiina Kõrtsini
Erakogu
Belgiast Antwerpenist pärit 41aastased maailmarändurid Nicole ja Ingrid jõudsid Venemaalt Eestisse reedel. Täna suunduvad daamid Lätti. «Venemaa oli üpriski karm kogemus,» tunnistavad naised. Soome-Vene piiril hämmastas neid bürokraatia. «Piirivalvur tahtis teada, mis jalgratta registreerimisnumber on. Midagi targemat ei tulnud pähe, ütlesin siis oma koduse telefoninumbri. See sobis küll. Teine piirivalvur nõudis näha jalgratta mootorit. Näitasin siis meie telgikotile ja ütlesin, et selle sees ongi mootor,» ütleb Nicole.
Aastatepikkune kogemus maailma kõige erinevamate riikide piirivalvuritega on naistele andnud kolm tähtsat põhimõtet eksootiliste mundrikandjatega suhtlemisel. «Punkt üks: ära anna iialgi piirivalvurile altkäemaksu. See on halvim, mis sa võid teha. Sest sinu järel tulijate käest küsitakse seda juba siis veelgi rohkem. Teiseks: säilita alati rahu, ära ägestu, näita, et sul on aega. Tee piirivalvurile rohkelt komplimente. Kolmandaks: kui mitte miski enam ei aita, hakka nutma. Naised võivad seda ju endale lubada.»
Treener 85aastane ema
Belglannadel on üpriski haruldane reisipõhimõte. «Rändame jalgrataste, kelkude, saanide, kanuudega. Igasuguste liiklusvahenditega, ainult mootorsõidukitega mitte. Läbi Saksamaa näiteks sõitsime 600 kilomeetrit rulluiskudel. Norras proovisime kajakke. Lapimaal, kokku 1700 kilomeetrit, sõitsime aga soome kelkudega. Ühel etapil katsetasime isegi ratastega tõukekelku,» jutustavad nad. «Läbi Eesti tahaksime sõita hobuse ja saaniga. Vältida suuri maanteid ja käia kõikides tee peale jäävates mõisates,» unistab Ingrid.
Eesti vanadest mõisahoonetest ja Tallinna vanalinnast on naised siiralt vaimustuses. «Käisime Kalvi mõisas, Sagadis, Palmses. Nädalavahetus Tallinnas oli aga lihtsalt suurepärane. Nii palju põnevat ajalugu ja kohvikud igal nurgal! Võtsime mõlemad terve kilo kaalus juurde.»
Belglannad reisivad eritellimusel tehtud viie meetri pikkuse tandemrattaga. «Naljakas see ju välja näeb, kuid tegelikult on hästi mõnus ja stabiilne riist. Kukkuda pole sellega võimalik, tagaistuja saab soovi korral isegi raamatut lugeda või tukkuda,» muigab Nicole. Rattale mahub ka kogu naiste pagas – kokku 45 kilo. «Meil on alati kaasas nii telk, magamiskotid kui ka kahe päeva toit.»
«Lumistel teedel sellega muidugi suurt kiirust arendada ei saa, aga suvel sõidame oma tandemrattaga maha 75 kilomeetrit päevas. Enne reisi alustamist tegime kordamööda kõvasti rattatrenni. Kogu pagas kaasas, taga istus minu 85aastane ema, kes küll ei vändanud, aga muudkui sundis tagant: kiiremini, kiiremini!» naerab Ingrid.
Vene koerad ja Alaska grisli
Peaaegu igas peatuspunktis tuleb Ingridil ja Nicolel aru anda teemal: kas naistel ei ole ohtlik kahekesi mööda maailma ringi rännata? «Ei ole,» ütlevad belglannad. «Muidugi tuleb Ladina-Ameerikas ja Aafrikas rännates tegemist teha kuumavereliste meestega, kes viieminutilise vestluse järel kohe sinuga abielluda tahavad. Aga see on kahjuks paratamatus – mida kuumem kliima, seda kuumemad mehed. Kuid enamasti on nad kuumad vaid sõnades,» naeravad naised.
Kurje inimesi nad ei karda. Kõige hullem üleelamine kõikide rännuaastate jooksul on olnud hoopiski kohtumine Alaskal suure ja pahase grisliga, kes tühjendas naiste toidukoti ja jättis nad terveks nädalaks metsamarjadieedile.
«Vene koerte hingeelu oli meile ka paras šokk. Me polnud kusagil varem näinud nii palju nii kurje penisid. Saime läbi Põhja-Venemaa reisides korduvalt pureda.»
Palju suurema avastuse tegid belglannad hoopiski Lapimaa turneel: «Mida külmem kliima, seda soojema südamega inimesed. Ööbisime teeäärsetes farmerite kodudes ja sõime nende lauas. Soomes aga sõitis üks naine autoga mitu kilomeetrit meie ees, ajas meile tee lahti ja lõpuks veel õhtustasime tema juures, väljas möllamas lumetorm.»
Ka Venemaal üllatas belglannasid meeldivalt inimeste soojus ja sõbralikkus.
«Meie Peterburi giid näiteks, eakas daam, tegi meie pärast oma 40 telefonikõnet – et me ikka turvaliselt Eesti-Vene piirile jõuaks,» meenutavad reisisellid.
Maailmaränduri karjäär on mõlemal pikk – juba 1990. aastal tegid nad esimese jalgrattamatka läbi Hiina. See aastane reis meeldis mõlemale nii väga, et juba 1994. aastal läksid nad uuele matkale, mis vältas kokku kaks ja pool aastat.
«Alguses olid jalgrattamatkad meile seiklus, vaheldus igapäevaelule. Kuid meie üllatuseks selgus, et oleme vist päris head sulesepad,» naerab Ingrid.
Nimelt pani sõbrannadepaar kõik oma juhtumused kirja paksudesse kladedesse. Praeguseks on neist saanud kaks reisikirja: «14 895 kilomeetrit jalgrattal mööda Hiinat» ning «Nicole ja Ingridi jalgrattaseiklused».