Narva linnatapamaja.
Eesti vanim tapamaja, Narva linnatapamaja avati 06.02.1873.aastal. Juhtiv personal vahetus siin üsna sageli – nii vabastati 1919.aastal veterinaarvelsker Ivan Pahhomov, kuna ta ei osanud riigikeelt. 1925.a. koosnes Narva linnatapamaja personal juhatajast-loomaarstist, veterinaarvelskrist, laekurist, lukksepast, vanemtöölisest ja kahest töölisest. Laborant (mikroskopist) puudus, vastava töö tegid ära arst ja velsker. “Soolikakamber”, nagu sooltepuhastusruumi Narvas nimetati, oli välja renditud kord ühele, kord teisele vorstimeistrile.
30.11.1926.a. määrati juhatajaks loomaarst Harald Fiegel, kes oli eelmisel kuul lõpetanud Tartu Ülikooli. Peale selle määrati noormees lihakontrollipunkti juhatajaks ja 1928.a. kevadel ka Narva riiklikuks epizootoloogiks.
Et sõja eel ehitatud hooned olid juba kitsaks jäämas, siis ehitati 1931.aastal juurde suur puust laut, lähieelbaas. Kokku oli hoonestus nüüd 873 m2, polnud aga oma auru- ega elektriajameid. Katlaid oli kolm: auru tootmiseks, vee kuumendamiseks ja keskkütteks. Esmatöötlemine toimus tavalistel argipäevadel kella 10.00–16.00 ja laupäeviti kella 8.00-10.00, välja arvatud pühad ja pühapäevad.
Veel 1938.a. suvel uimastati loomi veel üsna primitiivselt: veiste puhul kasutati muukrit, vasikate ja lammaste jaoks oli puunui, sigade jaoks ” erilise varrega polt, mis lüüakse puuhaamriga otsmikust läbi peaajju”. Uimastamine jäi nii mõnigi kord oskamatute hooleks ja see põhjustas loomadele kannatusi (lööke tuli korrata jne.). Tapamaja juhataja nõudis oma kirjas 14.06.1938.a. linnavalitsuselt poltlaskeaparaati. Ta märkis oma kirjas, et hetketingimused “mõjuvad toorendavalt tapjate peale, häirivad ümbrust ja takistavad tapamaja tööd”. Saksamaalt tellitud poltlaskeaparaat koos 400 padruniga saabus Narva 10.08.1938.a, edaspidi saadi laskemoona Tallinna firma kaudu. Siiski võib juurde lisada, et suure koormuse tõttu saadi aparaati kasutada vaid veiste ja sigade juures, samas vasikaid ja lambaid uimastati endiselt nuialöögiga.
1940. aasta märtsis alustas Narva linnavalitsus kirjavahetust jahutusruumi ehitamiseks ja seadmestamiseks. Jõuti läbirääkimisteni ühe Saksa installatsioonifirmaga, kuid leping jäi alla kirjutamata uue võimu tulekuga. Töötajaid oli tapamajas sama palju kui 1925.a. ja juhataja ja velsker pidid ikka ise veel laborandi tööd tegema. Ega ka töötajate töötingimused kiita polnud. Endiselt puudus söögituba ja kehvad olid ka personaliruumid, siin oli vaid paar soojaveekraani.
Mõned arvud ka: 1919.aastal tapeti Narva linnatapamajas kokku 1386 looma (veiseid 1018;vasikaid 64; lambaid 175; sigu 38 ja hobuseid 91), 1922.aastal 7163 looma (4602 veist; 533 vasikat;1195 lammast; 830 siga ja 3 hobust). Vahepealsetel aastatel (andmed kuni 1925 aastani) kõikus tapmiste arv 5000-7000 vahel.
Huvitav fakt: Narva linnavalitsus kavatses avada veel ühe tapamaja, kuna 1934.a. liideti Narvaga ka Narva-Jõesuu. Et Narva-Jõesuus käis igal suvel puhkamas üle 10000 inimese, siis suurenes lihavajadus tugevasti ja Narva ei suutnud enam vajadusi täita. Lisaks tikkus liha suvel ka riknema (puudusid spetsiaalsed külmveokid).
17.05.1940.a. moodustatigi Narva linnavalitsuse juures vastav komisjon, kelle ülesandeks oligi teha ettevalmistusi tapamaja rajamiseks Narva-Jõesuusse. Sellel teemal korraldati koguni arutluskoosolek, kuhu oli palutud ka kohalikud elanikud. Jõuti otsusele, et probleem on aktuaalne ja nõuab erakordselt kiiret lahendamist. Linnavalitsus omalt poolt andis lubaduse alustada ehitamist lähimas tulevikus, aga see mõte jäi teostamata sõja puhkemise tõttu.
Arthur Ruusmaa. Aluseks on Heino Gustavsoni brošüür “Linna- ja alevi tapamajad Eestis 1918-1940 “, Tallinn 1989.a.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Narva linnatapamaja
Narva linnatapamaja.
Eesti vanim tapamaja, Narva linnatapamaja avati 06.02.1873.aastal. Juhtiv personal vahetus siin üsna sageli – nii vabastati 1919.aastal veterinaarvelsker Ivan Pahhomov, kuna ta ei osanud riigikeelt. 1925.a. koosnes Narva linnatapamaja personal juhatajast-loomaarstist, veterinaarvelskrist, laekurist, lukksepast, vanemtöölisest ja kahest töölisest. Laborant (mikroskopist) puudus, vastava töö tegid ära arst ja velsker. “Soolikakamber”, nagu sooltepuhastusruumi Narvas nimetati, oli välja renditud kord ühele, kord teisele vorstimeistrile.
30.11.1926.a. määrati juhatajaks loomaarst Harald Fiegel, kes oli eelmisel kuul lõpetanud Tartu Ülikooli. Peale selle määrati noormees lihakontrollipunkti juhatajaks ja 1928.a. kevadel ka Narva riiklikuks epizootoloogiks.
Et sõja eel ehitatud hooned olid juba kitsaks jäämas, siis ehitati 1931.aastal juurde suur puust laut, lähieelbaas. Kokku oli hoonestus nüüd 873 m2, polnud aga oma auru- ega elektriajameid. Katlaid oli kolm: auru tootmiseks, vee kuumendamiseks ja keskkütteks. Esmatöötlemine toimus tavalistel argipäevadel kella 10.00–16.00 ja laupäeviti kella 8.00-10.00, välja arvatud pühad ja pühapäevad.
Veel 1938.a. suvel uimastati loomi veel üsna primitiivselt: veiste puhul kasutati muukrit, vasikate ja lammaste jaoks oli puunui, sigade jaoks ” erilise varrega polt, mis lüüakse puuhaamriga otsmikust läbi peaajju”. Uimastamine jäi nii mõnigi kord oskamatute hooleks ja see põhjustas loomadele kannatusi (lööke tuli korrata jne.). Tapamaja juhataja nõudis oma kirjas 14.06.1938.a. linnavalitsuselt poltlaskeaparaati. Ta märkis oma kirjas, et hetketingimused “mõjuvad toorendavalt tapjate peale, häirivad ümbrust ja takistavad tapamaja tööd”. Saksamaalt tellitud poltlaskeaparaat koos 400 padruniga saabus Narva 10.08.1938.a, edaspidi saadi laskemoona Tallinna firma kaudu. Siiski võib juurde lisada, et suure koormuse tõttu saadi aparaati kasutada vaid veiste ja sigade juures, samas vasikaid ja lambaid uimastati endiselt nuialöögiga.
1940. aasta märtsis alustas Narva linnavalitsus kirjavahetust jahutusruumi ehitamiseks ja seadmestamiseks. Jõuti läbirääkimisteni ühe Saksa installatsioonifirmaga, kuid leping jäi alla kirjutamata uue võimu tulekuga. Töötajaid oli tapamajas sama palju kui 1925.a. ja juhataja ja velsker pidid ikka ise veel laborandi tööd tegema. Ega ka töötajate töötingimused kiita polnud. Endiselt puudus söögituba ja kehvad olid ka personaliruumid, siin oli vaid paar soojaveekraani.
Mõned arvud ka: 1919.aastal tapeti Narva linnatapamajas kokku 1386 looma (veiseid 1018;vasikaid 64; lambaid 175; sigu 38 ja hobuseid 91), 1922.aastal 7163 looma (4602 veist; 533 vasikat;1195 lammast; 830 siga ja 3 hobust). Vahepealsetel aastatel (andmed kuni 1925 aastani) kõikus tapmiste arv 5000-7000 vahel.
Huvitav fakt: Narva linnavalitsus kavatses avada veel ühe tapamaja, kuna 1934.a. liideti Narvaga ka Narva-Jõesuu. Et Narva-Jõesuus käis igal suvel puhkamas üle 10000 inimese, siis suurenes lihavajadus tugevasti ja Narva ei suutnud enam vajadusi täita. Lisaks tikkus liha suvel ka riknema (puudusid spetsiaalsed külmveokid).
17.05.1940.a. moodustatigi Narva linnavalitsuse juures vastav komisjon, kelle ülesandeks oligi teha ettevalmistusi tapamaja rajamiseks Narva-Jõesuusse. Sellel teemal korraldati koguni arutluskoosolek, kuhu oli palutud ka kohalikud elanikud. Jõuti otsusele, et probleem on aktuaalne ja nõuab erakordselt kiiret lahendamist. Linnavalitsus omalt poolt andis lubaduse alustada ehitamist lähimas tulevikus, aga see mõte jäi teostamata sõja puhkemise tõttu.
Arthur Ruusmaa. Aluseks on Heino Gustavsoni brošüür “Linna- ja alevi tapamajad Eestis 1918-1940 “, Tallinn 1989.a.