Narva lahing 20. novembril 1700
Alljärgnev ei ole traditsiooniline Narva lahingu analüüs, vaid on ära toodud rida Narva sõjakäigust ja lahingust osavõtnud Rootsi sõjavaäelaste päevaraamatulisi märkmeid. Aluseks on F. G. Bengtssoni “Karl XII” (Levland 1935), R. K. Massie “Peter the Great” (1980) ja “Kõik Narva” (Põhja Kodu kirjastus 1921).
Karl XII maabus oma sõjaväega Pärnus 06.11.1700. Rootsi armee koondumispunkt oli Rakvere. Esimesena saabusid Rakvere ümbrusesse rootslaste Soome ja Liivi ratsaväe luureüksused kindral Otto Wellingki
juhtimisel, kes varsti pidasid löömingu Seremetjevi tserkessi hävituspataljonidega. Wellingk kirjutas oma päevikus: “Venelased käitusid juba algusest peale ammu tuntud viisil – kõik elavad löödi maha, kus seda sai teha ilma ohuta, laibad kaevati haudadest välja, sõrmused ja muud hinnalist otsides, ja lapsukesi pisteti aiateibasse või visati tulle.”
Pada mõisast kirjutas aga kapten Bellinhausen: Mõisahooned on venelaste poolt täielikult purustatud. Püha Niguli kirik on tühjaks riisutud, altar ja kõik maalid, uksed ja kapid tükkideks raiutud, kellamees lamab põrandal surnult, nina, kõrvad ja üks käsi ära lõigatud, keel suust välja rebitud, jalad ja käed kuumade tangidega puruks näpistatud, nii et ta näeb üpris armetu välja.”
18.11.1700 ööbiti Perjatsi väljadel. Kindlustustööde leitnant Hochmuth kirjutas: “Meil puuduvad ka kõige algelisemad mugavused. Oleme “mudalaagris”. Savi on meil põlvini, vihm on jääkülm, öö läheb mööda püstiseistes. Nii mehed kui ka loomad on saanud süüa ainult igal teisel päeval, maa on toidust tühi.”
Järgmise päeva pärastlõunal jõuti Laagna mõisa varemetesse, kus veedeti viimane öö enne lahingut. 20. novembri hommikul marsiti Narva ette
Härmamäele, kust uuriti vaenlase kindlustusvöödnit. Rünnaku algusest
kirjutas leitnant Karl Wrangel järgmist: “Kui armeele oli tehtud selgeks rünnaku kord, hakkasid mehed suurele väsimusele vaatamata hüüdma, et jumala abiga tasuvad nad vaenlasele enne õhtut kätte kõik need kannatused, mis nad pikal marsil on pidanud taluma, ning meestele tuli sisse nagu uus elu.”
Rootsi diviisid marssisid vaenlase poole, kes neid pideva tule all hoidis, aga mis mitte väga hävitav ei olnud. “Kui olime 20 sammu kaugusele vaenlasest, jäime seisma ja lasime kogupaugu, ja lumi venelaste ees läks punaseks. Nad langesid kui rohi vikati ees. Siis me hüppasime nende sekka, mõõk käes, ja küll oli see siis üks hirmus veresaun”.
Venelaste rinde vasak tiib kindral Weide juhtimisel pidas kõige kauem vastu. Boriss Seremetjev oli rootslaste ratsaväe poolt põgenema löödud, ning kihutas hobustega jõkke, kus vool vähemalt 1000 meest ja ratsut Narva koskedest alla viis. Kindral Weide saatis Rootsi kuningale järgmise sõnumi: “Me oleme lahutatud oma armeest ja kuigi valmis võitlema viimse veretilgani, me lubame, et kui mõlemapoolsed tingimused mõistlikud on, siis oleme nendega nõus”.
Narva lahing lõppes õhtul pimedas Vepsküla all tulise löömaga. Karl
XII ise, olles lahingus kaotanud ühe oma sääriku, oma mõõga ja hobuse, juhtis paar kahurit vaenlase ette, kes lõpuks puruks laskmise ohus alla andis.
Allaandjate seas oli ka Vene vägede ülemjuhataja Austria hertsog de Croy, kelle alistumiskõneks oli lause: “Kurat ise võib niisuguste sõduritega sõdida.” Ei tea, kas see ütlus käis venelaste või rootslaste kohta.
Kaks pärast lahingut ratsutas Karl XII paraadi korras Narva.
Rootsi armee ülemjuhataja on kirja pannud järgmised read: “Kuningas põlvitas Johannese kiriku ees ja tänas selle armu eest, mida Jumal talle ja tema sõduritele näidanud oli.”
Selline oli Rootsi poole sõdalaste nägemus võiduga lõppenud Narva
lahingust.
Kanadas elava Ralf Kalli kirjalikke ülestähenduste alusel Arthur Ruusmaa
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Narva lahing 20. novembril 1700
Narva lahing 20. novembril 1700
Alljärgnev ei ole traditsiooniline Narva lahingu analüüs, vaid on ära toodud rida Narva sõjakäigust ja lahingust osavõtnud Rootsi sõjavaäelaste päevaraamatulisi märkmeid. Aluseks on F. G. Bengtssoni “Karl XII” (Levland 1935), R. K. Massie “Peter the Great” (1980) ja “Kõik Narva” (Põhja Kodu kirjastus 1921).
Karl XII maabus oma sõjaväega Pärnus 06.11.1700. Rootsi armee koondumispunkt oli Rakvere. Esimesena saabusid Rakvere ümbrusesse rootslaste Soome ja Liivi ratsaväe luureüksused kindral Otto Wellingki
juhtimisel, kes varsti pidasid löömingu Seremetjevi tserkessi hävituspataljonidega. Wellingk kirjutas oma päevikus: “Venelased käitusid juba algusest peale ammu tuntud viisil – kõik elavad löödi maha, kus seda sai teha ilma ohuta, laibad kaevati haudadest välja, sõrmused ja muud hinnalist otsides, ja lapsukesi pisteti aiateibasse või visati tulle.”
Pada mõisast kirjutas aga kapten Bellinhausen: Mõisahooned on venelaste poolt täielikult purustatud. Püha Niguli kirik on tühjaks riisutud, altar ja kõik maalid, uksed ja kapid tükkideks raiutud, kellamees lamab põrandal surnult, nina, kõrvad ja üks käsi ära lõigatud, keel suust välja rebitud, jalad ja käed kuumade tangidega puruks näpistatud, nii et ta näeb üpris armetu välja.”
18.11.1700 ööbiti Perjatsi väljadel. Kindlustustööde leitnant Hochmuth kirjutas: “Meil puuduvad ka kõige algelisemad mugavused. Oleme “mudalaagris”. Savi on meil põlvini, vihm on jääkülm, öö läheb mööda püstiseistes. Nii mehed kui ka loomad on saanud süüa ainult igal teisel päeval, maa on toidust tühi.”
Järgmise päeva pärastlõunal jõuti Laagna mõisa varemetesse, kus veedeti viimane öö enne lahingut. 20. novembri hommikul marsiti Narva ette
Härmamäele, kust uuriti vaenlase kindlustusvöödnit. Rünnaku algusest
kirjutas leitnant Karl Wrangel järgmist: “Kui armeele oli tehtud selgeks rünnaku kord, hakkasid mehed suurele väsimusele vaatamata hüüdma, et jumala abiga tasuvad nad vaenlasele enne õhtut kätte kõik need kannatused, mis nad pikal marsil on pidanud taluma, ning meestele tuli sisse nagu uus elu.”
Rootsi diviisid marssisid vaenlase poole, kes neid pideva tule all hoidis, aga mis mitte väga hävitav ei olnud. “Kui olime 20 sammu kaugusele vaenlasest, jäime seisma ja lasime kogupaugu, ja lumi venelaste ees läks punaseks. Nad langesid kui rohi vikati ees. Siis me hüppasime nende sekka, mõõk käes, ja küll oli see siis üks hirmus veresaun”.
Venelaste rinde vasak tiib kindral Weide juhtimisel pidas kõige kauem vastu. Boriss Seremetjev oli rootslaste ratsaväe poolt põgenema löödud, ning kihutas hobustega jõkke, kus vool vähemalt 1000 meest ja ratsut Narva koskedest alla viis. Kindral Weide saatis Rootsi kuningale järgmise sõnumi: “Me oleme lahutatud oma armeest ja kuigi valmis võitlema viimse veretilgani, me lubame, et kui mõlemapoolsed tingimused mõistlikud on, siis oleme nendega nõus”.
Narva lahing lõppes õhtul pimedas Vepsküla all tulise löömaga. Karl
XII ise, olles lahingus kaotanud ühe oma sääriku, oma mõõga ja hobuse, juhtis paar kahurit vaenlase ette, kes lõpuks puruks laskmise ohus alla andis.
Allaandjate seas oli ka Vene vägede ülemjuhataja Austria hertsog de Croy, kelle alistumiskõneks oli lause: “Kurat ise võib niisuguste sõduritega sõdida.” Ei tea, kas see ütlus käis venelaste või rootslaste kohta.
Kaks pärast lahingut ratsutas Karl XII paraadi korras Narva.
Rootsi armee ülemjuhataja on kirja pannud järgmised read: “Kuningas põlvitas Johannese kiriku ees ja tänas selle armu eest, mida Jumal talle ja tema sõduritele näidanud oli.”
Selline oli Rootsi poole sõdalaste nägemus võiduga lõppenud Narva
lahingust.
Kanadas elava Ralf Kalli kirjalikke ülestähenduste alusel Arthur Ruusmaa