|
Pidev vastamine küsimusele, miks mul nii palju lapsi on ja kuidas ma nendega hakkama saan, ei kaasnenud õigupoolest viienda lapse sünniga. Kümme aastat tagasi, kui sündis kolmas, tundus ka kolm palju, nii et sellest saadik olen harjutanud vastamist küsimusele, mis on õigupoolest üsna tühi ja mõttetu.
Palju lapsi on mul selle pärast, et mul pole olnud rasestumisega probleeme, rasedused on olnud ladusad ja mõnusad ning beebide ilmaletulek — kolm tavalise sünnitusega ja kaks olude sunnil keisrilõikega — sujuv ja ilus. Selline on kõige lühem vastus. Lisada võiks, et mulle kui normaalsele naisele meeldib rase olla ja väikese lapsega ajad on mu elu õnnelikemad.
Koos beebiga toimetades ja majandades on tähtsusjärjekorrad paigas. Loovus on laes, erialatööd sujuvad ja hing on tasakaalus. Ei kibele kohtadesse, kuhu pole vaja minna. Sellepärast ei teki vaatamata lapse nõudmistele ja tema vajaduste täitmisele ka ajahäda. Titt muudab keskendunuks ja see on erakordselt lahe ja hea.
Vanarahvas ütleb: annab jumal lapsed, annab ka leiva. Vastab tõele muidugi. Päris ainult sellele ma oma elukogemuse juures siiski ei looda. 20- ja 25-aastaselt, esimeste laste sündides, ei mõelnud ma ainelisele elukorraldusele üldse. Nüüd olen ikka ette kaalunud küll, milliseid töid koos lastega teha saan ja milliseks seeläbi elujärg kujuneb. Kenasti kujuneb — sest erialaga on vedanud.
Artiklite kirjutamiseks vajalikud intekad saab teha ja materjalid koguda koos jumbuga, lisaks pärast kodus valmis kirjutatud artiklitele jääb neist kogumistest andmebaas alateadvusse ning ükspäev vormub mõneks järgmiseks raamatuks. Selge, et otseselt töökohaga seotud emmedel pole asjad nii lilleliselt ühitatavad. Titeaeg eraldab tööst ja rong näitab tagatulesid.
Enamik persoone, kellega mina oma projekte punun ja lugusid kirjutan — kui tahes positsioonikad, tähtsad ja soliidsed — kohanevad kiiresti tõsiasjaga, et ajakirjanik-koostööpartner tuleb koos titega. Veel enam, lühike jutupaus, mille käigus titt saab tissi, kulub intervjueeritavatele ära mõtete kogumiseks ja telefonikõnede tegemiseks. Nelja kuu jooksul pole põnn õieti ühtki kohtumist jäägitult pekki keeranud — kui virisema kipub, siis järelikult pole kohtumine ka õige ja vajalik.
Eestis on õnneks möödas kahtsorti koll-ajad. Esimene oli see nõuka-õud, mil paarikuused beepsud mässiti teki sisse kookoniks ja jäeti terveks päevaks üksi. Kujuteldamatu — hommikul toideti, siis mässiti beebi puuhaluks ja ise mindi tööle, nagu partei ja kodumaa käskis, lõuna ajal toideti — ja siis jäeti teiseks pooleks päevaks üksi titt, kes tahab tegelikult kogu aeg ema läheduses olla. Kuidas sedasi ellu jäädi ja suureks kasvati, aru ma ei saa. Aga kaod polnud oluliselt suuremad kui praegu. Uskumatu jah.
Teistsorti koll-aeg oli see, kui empsud lubati aastaks kuni kolmeks küll mudilaga koju — aga koju tähendas ülekere ja kogu ajaks koju. Erinevalt muust maailmast polnud ju taasiseseisvunud Eestis alguses kombeks koos lastega kusagil käia. Kes käis, seda peeti maitsetuks metslaseks ja kelleks kõik.
Ma olen oma ligi 20-aastase emaduse ajal olnud siis see “kes kõik”. Ses mõttes, et põngerjad on enesestmõistetavalt ja loomulikult kaasas olnud. Tänu millele nad ka kõige keerukamates igades tunnevad end teatris-kinos-kontserdil mõnusalt ja rahunevad maha. Minu mudila on uskumatutes kohtades tissinud ja pissinud — hobusetallides, firmajuhtide ja tipp-poliitikute kabinettides — ja see on muide see, mida mina nimetan iseenesele elamiseks.
Enamik noori naisetükke, kellelt küsitakse, miks neil lapsi pole, sonivad midagi enesele elamisest ja ettevalmistuste tegemisest. Jäävadki niimoodi ette valmistuma ja endale keskenduma. Õnnetuna, arvan ma. Olen seda teksti kirjutades paar korda oma beepsu soove täitmas käinud ja jälgin tema siplemisi silmanurgast. Aga kui poleks teda — ja mu kahte vanemat poega ja tütart, poleks seda teksti siin ülepea sündinudki!
xxx
Loe lisaks
Mida teha Savisaarega?
Vanadust pole olemas
|
Uudised
VE: Murutar, Kati – emme ja kirjaneitsi
6. oktoober 2006 5:52
Pidev vastamine küsimusele, miks mul nii palju lapsi on ja kuidas ma nendega hakkama saan, ei kaasnenud õigupoolest viienda lapse sünniga. Kümme aastat tagasi, kui sündis kolmas, tundus ka kolm palju, nii et sellest saadik olen harjutanud vastamist küsimusele, mis on õigupoolest üsna tühi ja mõttetu.
Palju lapsi on mul selle pärast, et mul pole olnud rasestumisega probleeme, rasedused on olnud ladusad ja mõnusad ning beebide ilmaletulek — kolm tavalise sünnitusega ja kaks olude sunnil keisrilõikega — sujuv ja ilus. Selline on kõige lühem vastus. Lisada võiks, et mulle kui normaalsele naisele meeldib rase olla ja väikese lapsega ajad on mu elu õnnelikemad.
Koos beebiga toimetades ja majandades on tähtsusjärjekorrad paigas. Loovus on laes, erialatööd sujuvad ja hing on tasakaalus. Ei kibele kohtadesse, kuhu pole vaja minna. Sellepärast ei teki vaatamata lapse nõudmistele ja tema vajaduste täitmisele ka ajahäda. Titt muudab keskendunuks ja see on erakordselt lahe ja hea.
Vanarahvas ütleb: annab jumal lapsed, annab ka leiva. Vastab tõele muidugi. Päris ainult sellele ma oma elukogemuse juures siiski ei looda. 20- ja 25-aastaselt, esimeste laste sündides, ei mõelnud ma ainelisele elukorraldusele üldse. Nüüd olen ikka ette kaalunud küll, milliseid töid koos lastega teha saan ja milliseks seeläbi elujärg kujuneb. Kenasti kujuneb — sest erialaga on vedanud.
Artiklite kirjutamiseks vajalikud intekad saab teha ja materjalid koguda koos jumbuga, lisaks pärast kodus valmis kirjutatud artiklitele jääb neist kogumistest andmebaas alateadvusse ning ükspäev vormub mõneks järgmiseks raamatuks. Selge, et otseselt töökohaga seotud emmedel pole asjad nii lilleliselt ühitatavad. Titeaeg eraldab tööst ja rong näitab tagatulesid.
Enamik persoone, kellega mina oma projekte punun ja lugusid kirjutan — kui tahes positsioonikad, tähtsad ja soliidsed — kohanevad kiiresti tõsiasjaga, et ajakirjanik-koostööpartner tuleb koos titega. Veel enam, lühike jutupaus, mille käigus titt saab tissi, kulub intervjueeritavatele ära mõtete kogumiseks ja telefonikõnede tegemiseks. Nelja kuu jooksul pole põnn õieti ühtki kohtumist jäägitult pekki keeranud — kui virisema kipub, siis järelikult pole kohtumine ka õige ja vajalik.
Eestis on õnneks möödas kahtsorti koll-ajad. Esimene oli see nõuka-õud, mil paarikuused beepsud mässiti teki sisse kookoniks ja jäeti terveks päevaks üksi. Kujuteldamatu — hommikul toideti, siis mässiti beebi puuhaluks ja ise mindi tööle, nagu partei ja kodumaa käskis, lõuna ajal toideti — ja siis jäeti teiseks pooleks päevaks üksi titt, kes tahab tegelikult kogu aeg ema läheduses olla. Kuidas sedasi ellu jäädi ja suureks kasvati, aru ma ei saa. Aga kaod polnud oluliselt suuremad kui praegu. Uskumatu jah.
Teistsorti koll-aeg oli see, kui empsud lubati aastaks kuni kolmeks küll mudilaga koju — aga koju tähendas ülekere ja kogu ajaks koju. Erinevalt muust maailmast polnud ju taasiseseisvunud Eestis alguses kombeks koos lastega kusagil käia. Kes käis, seda peeti maitsetuks metslaseks ja kelleks kõik.
Ma olen oma ligi 20-aastase emaduse ajal olnud siis see “kes kõik”. Ses mõttes, et põngerjad on enesestmõistetavalt ja loomulikult kaasas olnud. Tänu millele nad ka kõige keerukamates igades tunnevad end teatris-kinos-kontserdil mõnusalt ja rahunevad maha. Minu mudila on uskumatutes kohtades tissinud ja pissinud — hobusetallides, firmajuhtide ja tipp-poliitikute kabinettides — ja see on muide see, mida mina nimetan iseenesele elamiseks.
Enamik noori naisetükke, kellelt küsitakse, miks neil lapsi pole, sonivad midagi enesele elamisest ja ettevalmistuste tegemisest. Jäävadki niimoodi ette valmistuma ja endale keskenduma. Õnnetuna, arvan ma. Olen seda teksti kirjutades paar korda oma beepsu soove täitmas käinud ja jälgin tema siplemisi silmanurgast. Aga kui poleks teda — ja mu kahte vanemat poega ja tütart, poleks seda teksti siin ülepea sündinudki!
xxx
Loe lisaks
Mida teha Savisaarega?
Vanadust pole olemas