|
«Ärge sundige Nõukogude Liitu oma eesmärkide saavutamiseks jõudu kasutama,» jätkas Molotov. «Käsitledes meie ettepanekuid, ärge lootke Inglismaale ja Saksamaale. Inglismaa ei ole suuteline Läänemerel midagi tegema ja Saksamaa on seotud sõjaga läänes. Nüüd on lootused välisabile illusoorsed. Te võite olla kindlad, et Nõukogude Liit kindlustab oma julgeoleku nii või teisiti.»
Ülaltoodud tsitaat pärineb vene ajaloolase Mihhail Meltjuhhovi raamatust «Stalini käestlastud võimalus», mis on ilmunud ka eesti keeles. Meltjuhhov kirjutab, kuidas paralleelselt kõnelustega Kremlis moodustati Eesti ja Läti piiridele Nõukogude vägede grupeering.
Juba 13. augustil formeeris riigikaitse rahvakomissar marssal Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonnas Novgorodi armeegrupi, mis 14. septembril muudeti 8. armeeks. Kalinini sõjaväeringkonnas hargnes mobilisatsiooni korras 7. armee ning vägesid formeeriti ka Kingissepa suunal.
Vägede koondamine tuli lõpetada 29. septembriks ning neile püstitati ülesanne «anda Eesti vägedele võimas ja otsustav löök». Kingissepa väegrupeering pidi Rakvere ja Tapa kaudu liikuma Tallinna peale, 8. armeel tuli sama teha Tartu kaudu.
Lisaks kavandati mõned 8. armee üksused liikuma ka Pärnu ja Valga suunas. 7. armee pidi katma kaaslaste operatsioone Läti piiri suunas ning vallutama Riia, kui Läti armee peaks proovima Eestit abistada. Balti laevastik sai ülesande hävitada Eesti laevastik ja anda löök Eesti mereväe baasidele.
28. septembri õhtupoolikul teatas rahvakomissar Leningradi sõjaväeringkonna juhatajale: «Eesti-vastane operatsiooniplaan on kinnitatud ja operatsiooni alguse määran erikorraldusega.»
Meltjuhhov nõustub, et just dilemma baaside lepingu vastuvõtmise ja sõja vahel pani Eesti juhtkonna otsustama lepingu kasuks. Kui see oli alla kirjutatud, õnnitles heatujuline Stalin Selterit: «Võin teile ütelda, et Nõukogude Liiduga lepingut sõlmides käitus Eesti valitsus targalt ja soodsalt eesti rahvale. Teiega võinuks juhtuda sama, mis juhtus Poolaga.»
Meltjuhhov märgib, et teave Eestile avaldatud sõjalisest survest oli Nõukogude sõjaväelaste seas laialt levinud. Nii väitis sõjaväe meditsiinikooli õppejõud pataljonikomissar G. M. Ikonnikov 1940. aasta algul Leningradi Autotranspordi Instituudis peetud loengul, et Eesti kuuletus tänu sõjalisele ultimaatumile.
«Punaarmee sisseviimine Balti riikidesse sarnaneb näitega, nagu lubaks sõbra oma korterisse, kes hõivab algul ühe toa ja hiljem kogu korteri ning ajab sellest peremehe välja,» rääkis Ikonnikov tudengitele, mispeale temaga hakkas tegelema NKVD eriosakond.
«Jäänud ilma Euroopa suurriikide toetusest, sattusid Balti riigid üks ühe vastu Nõukogude juhtkonna nõudmistega,» kirjutab Meltjuhhov.
Just sõjalise okupeerimise oht sundis Balti riike lepingule alla kirjutama, sest seda sammu hinnati sõjast vähem ohtlikuks, nendib Vene ajaloolane.
|
Uudised
VE: MRP jätk: baaside leping
Vene ajaloolane: Baltimaad kapituleerusid sõjaähvarduse ees
22.03.2008 00:01Alo Lõhmus, Postimees
«Asi on kiire. Vältimaks halvemat, soovitan teil Nõukogude Liidu nõudmised rahuldada,» lausus Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov 1939. aasta 24. septembri õhtul Eesti välisministrile Karl Selterile.
Foto: Repro
«Ärge sundige Nõukogude Liitu oma eesmärkide saavutamiseks jõudu kasutama,» jätkas Molotov. «Käsitledes meie ettepanekuid, ärge lootke Inglismaale ja Saksamaale. Inglismaa ei ole suuteline Läänemerel midagi tegema ja Saksamaa on seotud sõjaga läänes. Nüüd on lootused välisabile illusoorsed. Te võite olla kindlad, et Nõukogude Liit kindlustab oma julgeoleku nii või teisiti.»
Ülaltoodud tsitaat pärineb vene ajaloolase Mihhail Meltjuhhovi raamatust «Stalini käestlastud võimalus», mis on ilmunud ka eesti keeles. Meltjuhhov kirjutab, kuidas paralleelselt kõnelustega Kremlis moodustati Eesti ja Läti piiridele Nõukogude vägede grupeering.
Juba 13. augustil formeeris riigikaitse rahvakomissar marssal Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonnas Novgorodi armeegrupi, mis 14. septembril muudeti 8. armeeks. Kalinini sõjaväeringkonnas hargnes mobilisatsiooni korras 7. armee ning vägesid formeeriti ka Kingissepa suunal.
Vägede koondamine tuli lõpetada 29. septembriks ning neile püstitati ülesanne «anda Eesti vägedele võimas ja otsustav löök». Kingissepa väegrupeering pidi Rakvere ja Tapa kaudu liikuma Tallinna peale, 8. armeel tuli sama teha Tartu kaudu.
Lisaks kavandati mõned 8. armee üksused liikuma ka Pärnu ja Valga suunas. 7. armee pidi katma kaaslaste operatsioone Läti piiri suunas ning vallutama Riia, kui Läti armee peaks proovima Eestit abistada. Balti laevastik sai ülesande hävitada Eesti laevastik ja anda löök Eesti mereväe baasidele.
28. septembri õhtupoolikul teatas rahvakomissar Leningradi sõjaväeringkonna juhatajale: «Eesti-vastane operatsiooniplaan on kinnitatud ja operatsiooni alguse määran erikorraldusega.»
Meltjuhhov nõustub, et just dilemma baaside lepingu vastuvõtmise ja sõja vahel pani Eesti juhtkonna otsustama lepingu kasuks. Kui see oli alla kirjutatud, õnnitles heatujuline Stalin Selterit: «Võin teile ütelda, et Nõukogude Liiduga lepingut sõlmides käitus Eesti valitsus targalt ja soodsalt eesti rahvale. Teiega võinuks juhtuda sama, mis juhtus Poolaga.»
Meltjuhhov märgib, et teave Eestile avaldatud sõjalisest survest oli Nõukogude sõjaväelaste seas laialt levinud. Nii väitis sõjaväe meditsiinikooli õppejõud pataljonikomissar G. M. Ikonnikov 1940. aasta algul Leningradi Autotranspordi Instituudis peetud loengul, et Eesti kuuletus tänu sõjalisele ultimaatumile.
«Punaarmee sisseviimine Balti riikidesse sarnaneb näitega, nagu lubaks sõbra oma korterisse, kes hõivab algul ühe toa ja hiljem kogu korteri ning ajab sellest peremehe välja,» rääkis Ikonnikov tudengitele, mispeale temaga hakkas tegelema NKVD eriosakond.
«Jäänud ilma Euroopa suurriikide toetusest, sattusid Balti riigid üks ühe vastu Nõukogude juhtkonna nõudmistega,» kirjutab Meltjuhhov.
Just sõjalise okupeerimise oht sundis Balti riike lepingule alla kirjutama, sest seda sammu hinnati sõjast vähem ohtlikuks, nendib Vene ajaloolane.