Mida ikkagi arvata sellest, et ühe suure ja uhke kultuurkapitali preemia laureaadiks on vene ajal kultuuriinimesi taga kiusanud Ilmar Moss.
Asjad on ikka sassi pööranud küll. Kui keegi oleks 1985. aastal väitnud, et kahekümne aasta pärast antakse Nõukogude Liidust täielikult iseseisvunud Eesti riigi tähtsaim kultuuripreemia Ilmar Mossile ning Jaan Kaplinskit peetakse samalaadse auhinna saamiseks liiga “punaseks”, oleks too väitja vaimsete haiguste raviga tegelevasse institutsiooni paigutatud. Paigutamise põhjuseks mitte niivõrd tolle väite esimene ehk siis iseseisvumise pool, kuivõrd too teine.
Eesti Kultuurkapital andis ühe kaheksast 100 000 krooni suurusest peapreemiast Eesti NSV kultuuriministri asetäitjana siinset kultuurielu kägistanud Ilmar Mossile ning mõni aeg tagasi pidas üks teise sarnase preemia komisjoni liige kirjanik Jaan Kaplinskit liiga punaseks, et mehe võimalikku kandidatuuri üldse pikemalt arutada.
Mälestus tagakiusamisest
Muidugi oleks banaalne väita, et Mossile kulka aastapreemia määramine on kõigi tema poolt omal ajal represseeritud kultuuriinimeste mõnitamine, ehkki mehe karmi punarusikat on saanud tunda märkimisväärne hulk siinseid kunstiinimesi. On tõsi, et kõik need laulu- ja tantsupeod, mille “järjepidevuse hoidmise” (sic!) eest Mossile aastapreemia määrati, on aset leidnud. Kuid ikkagi hakkas süda läikima, kui ma kultuurkapitali aastapreemiate laureaatide nimekirja vaatasin.
Olgu peale. Me elame riigis, mille president ei pidanud aastaid tagasi paljuks Karl Vaino nimelise mehe kõrval Lenini ja Breþnevi piltide all oma rahvale lehvitada. Riigis, mille tänane eliit ühel või teisel moel okupatsioonireþiimi sõrmi lakkus. Ma olen kaugel arvamast, et karjerism on kuritegu. Nii kaua, kui teiste inimeste elu ja töö sellest kannatada ei saa. Ent Eesti NSV-s oli võimalik karjääri teha mitut moodi. Võis teha ühte moodi ja võis teha Ilmar Mossi moodi. Keegi ei nõua kunagiste punameestest kultuuripoojate, tänaste tasaste vanainimeste kohtu ette tirimist. Kuid oma aastapreemiate määramisel võiks ja peaks nii esinduslik institutsioon nagu kultuurkapital siiski tähelepanelikum olema. Toonaste kultuuritsÐinovnikute valvsuse uinutamiseks pidid Eesti kultuuriinimesed omi mõtteid ridade, nootide ja värvide vahele peitma. Kui häda punavanakestele aastapreemiaid jagada on tõesti nii suur, siis äkki anda need hoopis teenete eest Eesti kultuuri sümboliterohkeks muutmisel?
|
Uudised
VE: Moss, Ilmar – kultuurkapitali preemia laureaat
MIHKEL RAUD: Mille pärast ma siis nüüd mossitan?
18.01.2005
Mida ikkagi arvata sellest, et ühe suure ja uhke kultuurkapitali preemia laureaadiks on vene ajal kultuuriinimesi taga kiusanud Ilmar Moss.
Asjad on ikka sassi pööranud küll. Kui keegi oleks 1985. aastal väitnud, et kahekümne aasta pärast antakse Nõukogude Liidust täielikult iseseisvunud Eesti riigi tähtsaim kultuuripreemia Ilmar Mossile ning Jaan Kaplinskit peetakse samalaadse auhinna saamiseks liiga “punaseks”, oleks too väitja vaimsete haiguste raviga tegelevasse institutsiooni paigutatud. Paigutamise põhjuseks mitte niivõrd tolle väite esimene ehk siis iseseisvumise pool, kuivõrd too teine.
Eesti Kultuurkapital andis ühe kaheksast 100 000 krooni suurusest peapreemiast Eesti NSV kultuuriministri asetäitjana siinset kultuurielu kägistanud Ilmar Mossile ning mõni aeg tagasi pidas üks teise sarnase preemia komisjoni liige kirjanik Jaan Kaplinskit liiga punaseks, et mehe võimalikku kandidatuuri üldse pikemalt arutada.
Mälestus tagakiusamisest
Muidugi oleks banaalne väita, et Mossile kulka aastapreemia määramine on kõigi tema poolt omal ajal represseeritud kultuuriinimeste mõnitamine, ehkki mehe karmi punarusikat on saanud tunda märkimisväärne hulk siinseid kunstiinimesi. On tõsi, et kõik need laulu- ja tantsupeod, mille “järjepidevuse hoidmise” (sic!) eest Mossile aastapreemia määrati, on aset leidnud. Kuid ikkagi hakkas süda läikima, kui ma kultuurkapitali aastapreemiate laureaatide nimekirja vaatasin.
Olgu peale. Me elame riigis, mille president ei pidanud aastaid tagasi paljuks Karl Vaino nimelise mehe kõrval Lenini ja Breþnevi piltide all oma rahvale lehvitada. Riigis, mille tänane eliit ühel või teisel moel okupatsioonireþiimi sõrmi lakkus. Ma olen kaugel arvamast, et karjerism on kuritegu. Nii kaua, kui teiste inimeste elu ja töö sellest kannatada ei saa. Ent Eesti NSV-s oli võimalik karjääri teha mitut moodi. Võis teha ühte moodi ja võis teha Ilmar Mossi moodi. Keegi ei nõua kunagiste punameestest kultuuripoojate, tänaste tasaste vanainimeste kohtu ette tirimist. Kuid oma aastapreemiate määramisel võiks ja peaks nii esinduslik institutsioon nagu kultuurkapital siiski tähelepanelikum olema. Toonaste kultuuritsÐinovnikute valvsuse uinutamiseks pidid Eesti kultuuriinimesed omi mõtteid ridade, nootide ja värvide vahele peitma. Kui häda punavanakestele aastapreemiaid jagada on tõesti nii suur, siis äkki anda need hoopis teenete eest Eesti kultuuri sümboliterohkeks muutmisel?