 MÕÕDIKUTE süsteem seab ohtu põhiõigused ja -vabadused
Justiitsminister Ken-Marti Vaheri mõõdikusüsteemi kriitikas välja paisatud võrdlus stalinismi ja VõsÐinskiga ei olegi täiesti alusetu.
Ka stalinlikule õiguskorra-aparaadile seati poliitilised eesmärgid võidelda kompromissitult kodanliku ja kontrrevolutsioonilise elemendiga, likvideerida kulaklus kui klass ning muidugi võidelda ka korruptantidega, süstemaatiliselt ja armutult. Ja seda ka tehti, sest eesmärk oli seatud, vali käsk antud ja täitjatel saavutushirm nahas. Kui palju selles võitluses poliitilisi oponente ja süütuid inimesi kõrvaldati või kannatada sai, peaks olema teada.
Pole kahtlust, et võitlus korruptsiooni ja narkokuritegevusega, laiemalt kuritegevusega üldse, on üllas, meeltmööda igale valijale ning kooskõlas õigusriikluses sisalduva turvalisuse taotlusega. Ehk väärib toetust. Kas aga selle õige eesmärgi saavutamiseks sobib siiski iga vahend?
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Vahendite ja viiside valik sõltub olukorra tõsidusest. Mida tõsisem olukord, seda radikaalsem ja riskantsem on abinõu. Kas Eestis on lood kuritegevusega ja eriti korruptsiooniga väga halvad? Lausa nii halvasti, et vanad ja seni käibel olevad meetodid ei kõlba? Kõrvaltvaataja pilgul ning paljude rahvusvaheliste vaatluste põhjal läheb meil pigem hästi kui halvasti. Seega hädavajadust senisest radikaalsemaks ja küsitavusi sisaldavaks tegevuseks ei näi olevat. Aga miks mõõdikusüsteem inimestes üldse tõrjereaktsiooni tekitab?
Tulemusjuhtimise doktriin
Esiteks, nagu igal meetodil, on ka tulemusjuhtimisel omad piirid ja kontekst, kus ta töötab. Ja on ka kohti, kus ta ei tööta ning võib anda õigustamatuid või lausa ohtlikke kõrvaltulemusi, kui meetodit absolutiseerida. Õiguskord on nii mitmekesine ja -tahuline nähtus, et selles jõulise tulemusjuhtimise rakendamine võib rohkem purustada kui kasu tuua. Ning seda paljud inimesed instinktiivselt tajusidki.
Teiseks, seades eesmärgiks konkreetsete arvuliste tulemuste saavutamise, keskendub õiguskorraasutuste ja avalikkuse tähelepanu konkreetsetele isikutele. Kõrvale jääb aga see, mis soodustab ja sünnitab kuritegevust, ehk sotsiaalsed, majanduslikud ja õiguslikud meetmed kuritegevuse ohjamiseks. Aga need on palju määravamad kui üksikute ristilöömine, kuigi möönan, et ka sel on oma preventiivne toime.
Ma usun, et Eesti politseinikel ja prokuröridel on piisavalt tervet mõistust ja vastutustunnet, et konkreetsete arvuliste eesmärgiseadete nimel võimuliialdustesse mitte laskuda. Kuid see pole ka täiesti välistatud. Alati leidub neid, kes püüavad silma paista ja tunnustust teenida ehk “toodangut” anda ja plaane ületada ka siis, kui selleks objektiivne alus puudub. Liiati on vastavalt tulemusjuhtimise doktriinile politseiniku ja prokuröri palk sõltuvuses saavutatust.
Seega ei olegi me enam kaugel võimalikust ebakohase surve avaldamisest, tõendite võltsimisest või kunstlikust loomisest, süütuse presumptsioonist möödavaatamisest või muust ebaseaduslikust tegevusest tulemuse (mõõdiku) ja/või isikliku huvi nimel. On seda riski vaja?
Kui eesmärk on seatud, aga tulemus ohus, pole ka välistatud politsei või prokuratuuriülemuste “juhuslikud” jutu-
ajamised kohtunikega või ootamatud visiidid kohtutesse, kus muu hulgas ka mõni konkreetne kohtuasi jutuks võetakse. Ka seda on nähtud. Jälle, on meil seda vaja?
Mõttetu kohtupidamine
Ohtlik on ka väide, et operatiivinfo põhjal teatakse niigi, kui palju ja kellega tegelda ehk kui palju ja keda kohtu ette tuua. See arusaamine peegeldab deformeerunud mõtteviisi, et operatiivinfo ongi kogu tõde. Kui seda loogikat pidi edasi minna, võiks koputamised ja kaebekirjad ning juhuslikud seosed ja kahtlused tõenditeks kuulutada ning uurimise ja kohtupidamise kui mõttetu ajakulu ja ebarentaabli tegevuse üldse ära jätta. Ka seda on ajaloos nähtud, kuid ei tahaks seda näha demokraatlikus Eestis.
Ei saa sulgeda silmi ka poliitiliste arveteõienduste võimaluse ees. Selles ei ole midagi enneolematut ja -võimatut, seda on kasutatud ja kasutatakse tänaseni mitmel pool. Korruptsioon oma laialivalguvuse ja paljusisulisuse tõttu on poliitiliselt hästi lõikav aines. Idee on lihtne – kui muud ei saavuta, siis inimene (oponent) on selleks korraks kõrvaldatud ja märgistatud üsna pikaks ajaks.
Tihti on nii, et esimesed õigused, mis sellises asjade arengus kannatada saavad, on põhiõigused ja -vabadused. Seda tuleb mul üsna tihti tõdeda Strasbourgiski. Pole teada ühtegi olulist põhjust, miks peaksime eel-
osundatud võimalusele Eestis hoogu juurde andma. Vastupidi, arvan, et üldistes huvides oleks sellele vastu seista.
Argument, et nii on tehtud, vahendid vajavad planeerimist ja eelarvessegi on näiteks trahvid planeeritud, ei ole veenev. Mingil määral töötab sedalaadi planeerimine massinähtuste (milleks võib pidada näiteks liiklusrikkumisi) puhul, kus hakkavad toimuma statistilised tõenäosused, mille alusel saab arenguid planeerida. Kuid väita, et korruptsiooni puhul on meil tegu massinähtuse ja suurte arvudega, oleks ilmne liialdus. Lisaks ei ole liiklusrikkumine ja korruptsioonikuritegu oma raskuses ja tagajärgedes võrreldavad.
Võrdlused teistega ei tööta
Väidet, et teistes riikides tehakse ka nii, ei saa samuti põhjendatuks lugeda. Seda, mida ja kuidas teised teevad, tuleb muidugi teada ja end vahel ka teistega võrrelda. Kuid andku kolleegid mulle see võrdlus andeks – pidada Eesti praegust korrakaitset professionaalsuse ja eetilisuse poolest võrdseks brittide ja hollandlaste omaga on mõneti ennatlik.
Olen olnud pühendunud õiguskorra ning õiguste ja vabaduste kaitsja ja minu suust sõnu kuritegevuse või korruptsiooni kaitseks või õigustamiseks otsida ei maksa. Neid ei ole ega tule. Kuid mul pole ka õigust jääda kõrvaltvaatajaks siis, kui miski kiiva kipub minema. Kas see ebaõnnestunud, kuid loodetavasti heast tahtest kantud katse jõuliselt tegutseda ka noore ministri umbusaldamist ja poliitilist kriisi väärib, on hoopis teine, poliitiline teema ja jääb väljapoole seda kirjutist.
Rait Maruste, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik
|
Uudised
VE: mõõdikud
RAIT MARUSTE: Libedad mõõdikud
18.03.2005
Justiitsminister Ken-Marti Vaheri mõõdikusüsteemi kriitikas välja paisatud võrdlus stalinismi ja VõsÐinskiga ei olegi täiesti alusetu.
Ka stalinlikule õiguskorra-aparaadile seati poliitilised eesmärgid võidelda kompromissitult kodanliku ja kontrrevolutsioonilise elemendiga, likvideerida kulaklus kui klass ning muidugi võidelda ka korruptantidega, süstemaatiliselt ja armutult. Ja seda ka tehti, sest eesmärk oli seatud, vali käsk antud ja täitjatel saavutushirm nahas. Kui palju selles võitluses poliitilisi oponente ja süütuid inimesi kõrvaldati või kannatada sai, peaks olema teada.
Pole kahtlust, et võitlus korruptsiooni ja narkokuritegevusega, laiemalt kuritegevusega üldse, on üllas, meeltmööda igale valijale ning kooskõlas õigusriikluses sisalduva turvalisuse taotlusega. Ehk väärib toetust. Kas aga selle õige eesmärgi saavutamiseks sobib siiski iga vahend?
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Vahendite ja viiside valik sõltub olukorra tõsidusest. Mida tõsisem olukord, seda radikaalsem ja riskantsem on abinõu. Kas Eestis on lood kuritegevusega ja eriti korruptsiooniga väga halvad? Lausa nii halvasti, et vanad ja seni käibel olevad meetodid ei kõlba? Kõrvaltvaataja pilgul ning paljude rahvusvaheliste vaatluste põhjal läheb meil pigem hästi kui halvasti. Seega hädavajadust senisest radikaalsemaks ja küsitavusi sisaldavaks tegevuseks ei näi olevat. Aga miks mõõdikusüsteem inimestes üldse tõrjereaktsiooni tekitab?
Tulemusjuhtimise doktriin
Esiteks, nagu igal meetodil, on ka tulemusjuhtimisel omad piirid ja kontekst, kus ta töötab. Ja on ka kohti, kus ta ei tööta ning võib anda õigustamatuid või lausa ohtlikke kõrvaltulemusi, kui meetodit absolutiseerida. Õiguskord on nii mitmekesine ja -tahuline nähtus, et selles jõulise tulemusjuhtimise rakendamine võib rohkem purustada kui kasu tuua. Ning seda paljud inimesed instinktiivselt tajusidki.
Teiseks, seades eesmärgiks konkreetsete arvuliste tulemuste saavutamise, keskendub õiguskorraasutuste ja avalikkuse tähelepanu konkreetsetele isikutele. Kõrvale jääb aga see, mis soodustab ja sünnitab kuritegevust, ehk sotsiaalsed, majanduslikud ja õiguslikud meetmed kuritegevuse ohjamiseks. Aga need on palju määravamad kui üksikute ristilöömine, kuigi möönan, et ka sel on oma preventiivne toime.
Ma usun, et Eesti politseinikel ja prokuröridel on piisavalt tervet mõistust ja vastutustunnet, et konkreetsete arvuliste eesmärgiseadete nimel võimuliialdustesse mitte laskuda. Kuid see pole ka täiesti välistatud. Alati leidub neid, kes püüavad silma paista ja tunnustust teenida ehk “toodangut” anda ja plaane ületada ka siis, kui selleks objektiivne alus puudub. Liiati on vastavalt tulemusjuhtimise doktriinile politseiniku ja prokuröri palk sõltuvuses saavutatust.
Seega ei olegi me enam kaugel võimalikust ebakohase surve avaldamisest, tõendite võltsimisest või kunstlikust loomisest, süütuse presumptsioonist möödavaatamisest või muust ebaseaduslikust tegevusest tulemuse (mõõdiku) ja/või isikliku huvi nimel. On seda riski vaja?
Kui eesmärk on seatud, aga tulemus ohus, pole ka välistatud politsei või prokuratuuriülemuste “juhuslikud” jutu-
ajamised kohtunikega või ootamatud visiidid kohtutesse, kus muu hulgas ka mõni konkreetne kohtuasi jutuks võetakse. Ka seda on nähtud. Jälle, on meil seda vaja?
Mõttetu kohtupidamine
Ohtlik on ka väide, et operatiivinfo põhjal teatakse niigi, kui palju ja kellega tegelda ehk kui palju ja keda kohtu ette tuua. See arusaamine peegeldab deformeerunud mõtteviisi, et operatiivinfo ongi kogu tõde. Kui seda loogikat pidi edasi minna, võiks koputamised ja kaebekirjad ning juhuslikud seosed ja kahtlused tõenditeks kuulutada ning uurimise ja kohtupidamise kui mõttetu ajakulu ja ebarentaabli tegevuse üldse ära jätta. Ka seda on ajaloos nähtud, kuid ei tahaks seda näha demokraatlikus Eestis.
Ei saa sulgeda silmi ka poliitiliste arveteõienduste võimaluse ees. Selles ei ole midagi enneolematut ja -võimatut, seda on kasutatud ja kasutatakse tänaseni mitmel pool. Korruptsioon oma laialivalguvuse ja paljusisulisuse tõttu on poliitiliselt hästi lõikav aines. Idee on lihtne – kui muud ei saavuta, siis inimene (oponent) on selleks korraks kõrvaldatud ja märgistatud üsna pikaks ajaks.
Tihti on nii, et esimesed õigused, mis sellises asjade arengus kannatada saavad, on põhiõigused ja -vabadused. Seda tuleb mul üsna tihti tõdeda Strasbourgiski. Pole teada ühtegi olulist põhjust, miks peaksime eel-
osundatud võimalusele Eestis hoogu juurde andma. Vastupidi, arvan, et üldistes huvides oleks sellele vastu seista.
Argument, et nii on tehtud, vahendid vajavad planeerimist ja eelarvessegi on näiteks trahvid planeeritud, ei ole veenev. Mingil määral töötab sedalaadi planeerimine massinähtuste (milleks võib pidada näiteks liiklusrikkumisi) puhul, kus hakkavad toimuma statistilised tõenäosused, mille alusel saab arenguid planeerida. Kuid väita, et korruptsiooni puhul on meil tegu massinähtuse ja suurte arvudega, oleks ilmne liialdus. Lisaks ei ole liiklusrikkumine ja korruptsioonikuritegu oma raskuses ja tagajärgedes võrreldavad.
Võrdlused teistega ei tööta
Väidet, et teistes riikides tehakse ka nii, ei saa samuti põhjendatuks lugeda. Seda, mida ja kuidas teised teevad, tuleb muidugi teada ja end vahel ka teistega võrrelda. Kuid andku kolleegid mulle see võrdlus andeks – pidada Eesti praegust korrakaitset professionaalsuse ja eetilisuse poolest võrdseks brittide ja hollandlaste omaga on mõneti ennatlik.
Olen olnud pühendunud õiguskorra ning õiguste ja vabaduste kaitsja ja minu suust sõnu kuritegevuse või korruptsiooni kaitseks või õigustamiseks otsida ei maksa. Neid ei ole ega tule. Kuid mul pole ka õigust jääda kõrvaltvaatajaks siis, kui miski kiiva kipub minema. Kas see ebaõnnestunud, kuid loodetavasti heast tahtest kantud katse jõuliselt tegutseda ka noore ministri umbusaldamist ja poliitilist kriisi väärib, on hoopis teine, poliitiline teema ja jääb väljapoole seda kirjutist.
Rait Maruste, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik