Bolševikud on hoiatusmärk ajaloost 12.11.2004 00:01Imbi Paju, Helsingi
Soome raamatupoodide riiulitele jõudis hiljuti kirjastuse WSOY vahendusel 25 keelde tõlgitav noore briti ajaloolase ja kirjaniku Simon Sebag Montefiore tähelepanuväärne teos «Stalin ja tema õukond».
Raamatu autor esines ettekandega Helsingi ülikoolis ja raamatumessil ning andis ka intervjuu Postimehele.
Montefiore teose edu taga ei seisa järjekordne diktatuuririigi sise- ja välispoliitika lahkamine. Noor ajaloolane maalib hoiatava näitena lugeja silme ette hoopis Kremli võimumeeste psühhopaatilise karakteri ja patoloogilise elulaadi, mida võib iseloomustada kolme sõnaga: alkohol, terror ja desinformatsioon.
Kremli gangsterite kriminaalseid tegusid looritasid kommunistlik ideoloogia ja töölisklassi «ülestõusmine». Montefiore näitab ka mõne värvika episoodi kaudu, kuidas Stalin ja tema verehimuline õukond neelasid alla väikese Eesti Vabariigi.
Lõpuks väljendab autor muret selle pärast, et Venemaal valitseb hetkel nimetatud kuritegeliku aja suhtes amneesia: 26 protsenti venelastest oleks valmis taastama stalinlikku korda.
Te kirjeldate teoses 1939. aasta 27. septembri episoodi, kus Stalin ja Ribbentrop vaatavad Suures Teatris «Luikede järve» ning arutlevad Eestisse saadetavate vägede suuruse üle. Molotov pakkus 35 000 meest, kuid Stalin arvas, et see oleks «meie külalisele» liiga ränk uudis: 25 000 teeks ära sama töö mis
35 000. Miks vihkasid Stalin ja bolðevikud teie arvates Balti riike ning Putini-Venemaagi ei paista olevat sõbralikum?
Stalini süsteem vihkas kõiki uhkeid rahvaid. Eriti vihkas Stalin eestlasi, lätlasi ja soomlasi, kes hoidsid kinni oma kultuurist ja iseseisvusest. Neil olid oma traditsioonid ja tsivilisatsioon.
Bolðevikele oli pinnuks silmas, et 1918. aastal lasid need riigid Vene impeeriumist jalga. Stalini projekti kohaselt pidi jooksikud tagasi tooma.
Mulle tundub, et baltlaste iseseisvus ei ole Venemaa jaoks olnud kunagi veenev ega paista olevat ka Putinile. Putin tunneb nostalgiat selle aja suhtes, millal ta vanaisa oli Stalini kokk, ja püüab taastada n-ö autoritaarset demokraatiat.
Ma arvan siiski, et Putini näol ei ole tegemist järgmise Staliniga, kuid igal juhul ohtliku poliitikuga. Baltlased ja soomlased peavad tähelepanelikud olema.
Kirjeldate värvikalt, kuidas Stalin kiirustas okupeerima Baltimaid ja Bessaraabia Rumeenia osa, ning Prantsusmaa vallutamist Hitleri poolt. Samuti seda, kuidas Eestisse saabus «prokonsul» Þdanov. Þdanov sõitis Tallinna ja nimetas uue nukuvalitsuse, kinnitades samas, et kõik toimub demokraatlikult ning seaduste kohaselt. Venelased ei ole sakslased ega faðistid, kinnitas prokonsul. Kui sügavalt olete te uurinud Þdanovi rolli Eesti okupeerimises?
Þdanovi lugu on teoses osa laiemast teemast. Ta oli oluline figuur ka «Soome sööjana» ja Leningradi piiramisel. Minu raamat püüab näidata, millised olid bolðevike juhid inimestena. Stalin, Molotov, Beria, Þdanov ja teised moodustasid mõrvaritest hävitajate paraadi, mis peaks tänapäeval olema inimestele hoiatusmärk ajaloost.
Miks Stalin ja teised bolðevikud olid nii paranoilised, nägid kõikjal vaenlasi ning uskusid terrori jõusse?
Jaapanlased, ameeriklased, inglased – kõik tahtsid bolðevike riiki hävitada. Bolðevikel oli palju põhjusi närvitsemiseks. Ma ei ütle, et bolðevike terroristlikud teod oleksid sellepärast õigustatud.
Miks bolðevike kuritegude üle ei peetud samamoodi kohut nagu natside seadusevastaste tegude üle Nürnbergis?
Sellepärast, et kohut pidasid natsismi ohvrid. Nõukogude Liidu kriminaalsuse mõistmine on võtnud väga kaua aega.
Ma loodan, et missioonitundega ajaloolased, kelleks ma ka ennast pean, aitavad aru saada, mis selles süsteemis tegelikult juhtus. Ühtlasi on need ajaloolased tunnistajateks bolðevistliku suurprojekti ja selle eksperimentide ohvritele.
Uudised
VE: Montefiore, Simon Sebag – briti ajaloolane
Bolševikud on hoiatusmärk ajaloost 12.11.2004 00:01Imbi Paju, Helsingi
Montefiore teose edu taga ei seisa järjekordne diktatuuririigi sise- ja välispoliitika lahkamine. Noor ajaloolane maalib hoiatava näitena lugeja silme ette hoopis Kremli võimumeeste psühhopaatilise karakteri ja patoloogilise elulaadi, mida võib iseloomustada kolme sõnaga: alkohol, terror ja desinformatsioon.
Kremli gangsterite kriminaalseid tegusid looritasid kommunistlik ideoloogia ja töölisklassi «ülestõusmine». Montefiore näitab ka mõne värvika episoodi kaudu, kuidas Stalin ja tema verehimuline õukond neelasid alla väikese Eesti Vabariigi.
Lõpuks väljendab autor muret selle pärast, et Venemaal valitseb hetkel nimetatud kuritegeliku aja suhtes amneesia: 26 protsenti venelastest oleks valmis taastama stalinlikku korda.
Te kirjeldate teoses 1939. aasta 27. septembri episoodi, kus Stalin ja Ribbentrop vaatavad Suures Teatris «Luikede järve» ning arutlevad Eestisse saadetavate vägede suuruse üle. Molotov pakkus 35 000 meest, kuid Stalin arvas, et see oleks «meie külalisele» liiga ränk uudis: 25 000 teeks ära sama töö mis
35 000. Miks vihkasid Stalin ja bolðevikud teie arvates Balti riike ning Putini-Venemaagi ei paista olevat sõbralikum?
Stalini süsteem vihkas kõiki uhkeid rahvaid. Eriti vihkas Stalin eestlasi, lätlasi ja soomlasi, kes hoidsid kinni oma kultuurist ja iseseisvusest. Neil olid oma traditsioonid ja tsivilisatsioon.
Bolðevikele oli pinnuks silmas, et 1918. aastal lasid need riigid Vene impeeriumist jalga. Stalini projekti kohaselt pidi jooksikud tagasi tooma.
Mulle tundub, et baltlaste iseseisvus ei ole Venemaa jaoks olnud kunagi veenev ega paista olevat ka Putinile. Putin tunneb nostalgiat selle aja suhtes, millal ta vanaisa oli Stalini kokk, ja püüab taastada n-ö autoritaarset demokraatiat.
Ma arvan siiski, et Putini näol ei ole tegemist järgmise Staliniga, kuid igal juhul ohtliku poliitikuga. Baltlased ja soomlased peavad tähelepanelikud olema.
Kirjeldate värvikalt, kuidas Stalin kiirustas okupeerima Baltimaid ja Bessaraabia Rumeenia osa, ning Prantsusmaa vallutamist Hitleri poolt. Samuti seda, kuidas Eestisse saabus «prokonsul» Þdanov. Þdanov sõitis Tallinna ja nimetas uue nukuvalitsuse, kinnitades samas, et kõik toimub demokraatlikult ning seaduste kohaselt. Venelased ei ole sakslased ega faðistid, kinnitas prokonsul. Kui sügavalt olete te uurinud Þdanovi rolli Eesti okupeerimises?
Þdanovi lugu on teoses osa laiemast teemast. Ta oli oluline figuur ka «Soome sööjana» ja Leningradi piiramisel. Minu raamat püüab näidata, millised olid bolðevike juhid inimestena. Stalin, Molotov, Beria, Þdanov ja teised moodustasid mõrvaritest hävitajate paraadi, mis peaks tänapäeval olema inimestele hoiatusmärk ajaloost.
Miks Stalin ja teised bolðevikud olid nii paranoilised, nägid kõikjal vaenlasi ning uskusid terrori jõusse?
Jaapanlased, ameeriklased, inglased – kõik tahtsid bolðevike riiki hävitada. Bolðevikel oli palju põhjusi närvitsemiseks. Ma ei ütle, et bolðevike terroristlikud teod oleksid sellepärast õigustatud.
Miks bolðevike kuritegude üle ei peetud samamoodi kohut nagu natside seadusevastaste tegude üle Nürnbergis?
Sellepärast, et kohut pidasid natsismi ohvrid. Nõukogude Liidu kriminaalsuse mõistmine on võtnud väga kaua aega.
Ma loodan, et missioonitundega ajaloolased, kelleks ma ka ennast pean, aitavad aru saada, mis selles süsteemis tegelikult juhtus. Ühtlasi on need ajaloolased tunnistajateks bolðevistliku suurprojekti ja selle eksperimentide ohvritele.