 Eesti suurimast laevahukust, kus suri üle 2000 inimese, möödub täna 60 aastat.
“Käis ilmatu suur pauk, mina lendasin vastu seina ja ema küsis pidevalt, kas mul on valus,” meenutab kuuskümmend aastat tagasi Moero laevahukku sattunud Inglismaa eestlane, kel praeguse peaministriga sama nimi – Juhan Parts.
Veerand tundi pärast torpeedotabamust polnud enam Tallinnast Saksamaa suunas sõitnud põgenikelaeva Moero, polnud enam 2500–3000 sellel sõitnud sõjapõgenikku ja polnud ka Juhani ema, kuueaastase poisi ainsat tuttavat sel reisil. Tuhanded Punaarmee ja küüditamiste eest pääsu lootnud eesti ja saksa soost reisijad olid sattunud Läänemere vetesse.
Kuni 22. septembrini 1944. aastal tähendas nimi Moero Kreeka naispoetessi, kelle vähesed sajandite tagant säilinud read kirjutasid kuldsetest sammaskodadest ja mahlastest viinamarjadest. Pärast tänast päeva kuuskümmend aastat tagasi hakkas Moero tähistama laevakatastroofi, mille käigus uppus kaks korda rohkem inimesi, kui paljukõneldud Titanicul. Pool neist olid eestlased. Mere- ja sõjaajaloolane Mati Õun kinnitab, et süngemate laevaõnnetuste kõigi aegade edetabelis jagab mootorlaev Moero hukk kaheksandat-üheksandat kohta, sest 3300–3500 reisijast pääses vaid 650 ringis.
Mootorlaev Moerol polnud kuldseid sammaskodasid ega mahlaseid marju. Küll aga oli seal ohtralt voodites oigavaid Saksa sõjaväe haavatuid ja neid tohterdavaid medõdesid. Oli ka punane rist parrastel ja tagantjärele täpsemalt tuvastamatu arv põgenikke. “Tegelikult oli 1944. aasta suvest alates võimalik Saksamaale evakueeruda, kuid ega inimesed Saksamaale minna ei tahtnud,” selgitab ajaloolane Tiit Noormets septembrikuist pagemispaanikat.
Eestis usuti imesse
Punaarmee oli Eesti piiridel sõdinud juba veebruarist saadik, kuid kuni suve lõpuni eestlased massiliselt põgenema ei kippunud. “Tolle aja inimesed elasid kuidagi teistmoodi, ebamäärase ime ootuses, et ei juhtu see kõige hullem,” kirjeldab Noormets, mainides, et illusioonide purunedes tekkis pageda tahtjaid äkki rohkem kui laevadele mahtus. Hinnangu järgi tuli Moerole 1500 tsiviilisikut, kuid viimasel hetkel ei küsinud enam keegi passi ega pidanud nimekirju. Päev pärast seda, kui Moero merele läks, lõgisesid Tallinna tänavail juba punaarmee roomikud ja mahajäänud ootasid järgmist küüditamislainet.
Moero oli selleks hetkeks jõudnud oma teekonnal Saksamaa suunas Läti ranna lähistele. Kella 11 paiku 22. septembri hommikul tabas pagulaslaevade konvoid 17 Nõukogude lennuki õhurünnak. Moero õhutõrjekahurid jõudsid teha üksnes mõne lasu, kui lennukilt lastud torpeedo masinaruumi tabas. Plahvatusest vastu seina paiskunud kuueaastane Juhan Parts oli oma emaga sel hetkel just tabamuse saanud laeva ahtriosas, ehkki surmalaengust eraldasid neid alumised vahetekid. “Lennukid pöörasid tagasi, lendasid madalalt üle laeva ja tulistasid pardarelvadest,” kirjeldab soomepoiss Edmund Ranniko mälestusteraamatus “Eesti vabaduse nimel” rünnaku jätku. Kogu konvoist ründasid Vene lennukid just laatsaretilaeva, mille relvastus oli mannetuim.
Siin-seal on õhku paisatud oletusi, et nõnda jultunud rünnak õhutõrjerelvadega sai toimuda vaid seetõttu, et tõrjemeeskond purjus oli. Ajaloolased Õun ja Noormets seda kinnitada ei tihka, kuid möönavad, et joomist oli neil ärevatel aegadel kõvasti, Tallinna sadamas leidus tollal ohtralt piiritust ja Õuna sõnul pidid Vene lennukid end igati julgelt tundma, kui üks neist takkapihta pommi otse laeva- korstnasse lasi.
137 meetrit pikk laev vajus enamiku mälestuste järgi põhja ligi kümne minutiga. “All oli laev täis haavatud sõdureid, nendel polnud mingisugust võimalust sealt välja tulla,” ütleb Parts, kel vedas kohaga laevalael.
Ajas end minutitega püstloodi
Haavatud soomepoiss Ranniko üritas neil hetkedel raskemini vigasaanud relvavenda end päästma meelitada, kuid see vajus jõuetult tagasi kanderaamile. Pikemaks keelitamiseks polnud võimalust, sest laev ajas vööri minutitega püstiloodi, puistates pagulasi merre.
“Inimesed olid paanikas, klammerdusid pidepunktidesse, reelingusse, julgemata hüpata vette, sest laeva nina oli veepinnast umbes kuuekordse maja kõrgusel,” kirjutab Ranniko, kes pihkusattunud köiejupi abil end kõrgustest vette libistas. Kuueaastase Partsi liikmeist aga lõppes jõud, ning ta kukkus napilt reelingust mööda vette. Seesama reeling võis hetk hiljem tõkestada tema ema pääsetee. Praegu USA-s Chicagos elutsev Väino Raag, kes viibis laeval koos klassivenna, ema ja õega, valis teise võimaluse, oodates, kuni vesi nendeni jõuab. Neil vedas, sest laeva põhjavajumisest kardetud keerist nemad ei tajunud.
Ellujäänud merehädalisi korjasid üles konvois järgnenud laevad. Päästevestis Parts haakis end sappa Saksa madrustele, lastes end päästjateni vedada. Raag kohtas vees ilma päästevestita tüsedat sakslasest tohtrit, kes talt abi palus ja teineteisest kinni hoides ootasid nad ära abilaeva, millelt heideti neile päästev silmus. Päästvaks sai ta siiski vaid ühele neist. Raag ajas jala silmusesse, lootes samal ajal ka ametivenna välja tõmmata, kuid kogukas Saksa doktor kerkis pisut, ent siis läksid nende käed lahti ja ta vajus otse päästjate silme all põhja. “Mul oli nii kahju…Ma hoidsin nii kõvasti käest kinni…,” muutub Raagi kõne veel nüüdki katkendlikuks. Tema lähedased pääsesid siiski Läänemerest kõik eluga.
Paanilistel 1944.–1945. aastatel põgenes eri maadest üle Läänemere punaarmee eest üle kahe miljoni inimese, neist ligi 30 000 hukkus. Moerolt pääses eluga vaid 157 eestlast ehk umbes iga kümnes. Nende tee jätkuvate õhurünnakute all viis Saksa põgenikelaagritesse, kus asuti ootama teateid elavaist või surnud lähedastest.
Maailma suurimate
laevahukkude pingerida
Ehkki hinnangud pardalolnute arvu suhtes jäävad umbmäärasteks, mahub Moero katastroof rängimate laevaõnnetuste edetabeli esikümnesse:
•• 1945. 16. aprill Danzingi sadamast väljunud kaubalaev Goya saksa põgenikega, 6666 ohvrit.
•• 1945. 3. mai Saksa reisiaurik Cap Arcona Lübcki lahel – 5594 ohvrit.
•• 1945. 30 jaanuar Saksa reisiaurik Wilhelm Gustloff, 5438 ohvrit.
•• 1941. 7. november NSVL reisilaev Armenia, 4992 ohvrit.
•• 1987. 20. detsember Filipiinide parvlaev Dona Paz, 4368 ohvrit.
•• 1948. 3. detsember Hiina laev Kiangya, 3920 ohvrit.
•• 1945. 10. veebruar Saksa reisiaurik Steuben, lahkus Pillaust, tänasest Baltiiskist Kaliningradi oblastis, 4267 ohvrit.
•• 1941. 27. juuli Nõukogude aurik Lenin, 2700 ohvrit.
•• 1944. 22. september, Tallinna–Danzigi liinil Saksa mootorlaev Moero, 2500–2700 ohvrit.
•• 1940. 23. juuni, Prantsuse reisilaev Lancastria, 2500–3000 ohvrit.
Allikas: Mati Õun, “Laevahukud” 2003.
|
Uudised
VE: Moero – põgenikelaev – ühishaud
Põgenikelaevast Moero sai Vene torpeedorünnakus massihaud
Priit Simson
22.09.2004
“Käis ilmatu suur pauk, mina lendasin vastu seina ja ema küsis pidevalt, kas mul on valus,” meenutab kuuskümmend aastat tagasi Moero laevahukku sattunud Inglismaa eestlane, kel praeguse peaministriga sama nimi – Juhan Parts.
Veerand tundi pärast torpeedotabamust polnud enam Tallinnast Saksamaa suunas sõitnud põgenikelaeva Moero, polnud enam 2500–3000 sellel sõitnud sõjapõgenikku ja polnud ka Juhani ema, kuueaastase poisi ainsat tuttavat sel reisil. Tuhanded Punaarmee ja küüditamiste eest pääsu lootnud eesti ja saksa soost reisijad olid sattunud Läänemere vetesse.
Kuni 22. septembrini 1944. aastal tähendas nimi Moero Kreeka naispoetessi, kelle vähesed sajandite tagant säilinud read kirjutasid kuldsetest sammaskodadest ja mahlastest viinamarjadest. Pärast tänast päeva kuuskümmend aastat tagasi hakkas Moero tähistama laevakatastroofi, mille käigus uppus kaks korda rohkem inimesi, kui paljukõneldud Titanicul. Pool neist olid eestlased. Mere- ja sõjaajaloolane Mati Õun kinnitab, et süngemate laevaõnnetuste kõigi aegade edetabelis jagab mootorlaev Moero hukk kaheksandat-üheksandat kohta, sest 3300–3500 reisijast pääses vaid 650 ringis.
Mootorlaev Moerol polnud kuldseid sammaskodasid ega mahlaseid marju. Küll aga oli seal ohtralt voodites oigavaid Saksa sõjaväe haavatuid ja neid tohterdavaid medõdesid. Oli ka punane rist parrastel ja tagantjärele täpsemalt tuvastamatu arv põgenikke. “Tegelikult oli 1944. aasta suvest alates võimalik Saksamaale evakueeruda, kuid ega inimesed Saksamaale minna ei tahtnud,” selgitab ajaloolane Tiit Noormets septembrikuist pagemispaanikat.
Eestis usuti imesse
Punaarmee oli Eesti piiridel sõdinud juba veebruarist saadik, kuid kuni suve lõpuni eestlased massiliselt põgenema ei kippunud. “Tolle aja inimesed elasid kuidagi teistmoodi, ebamäärase ime ootuses, et ei juhtu see kõige hullem,” kirjeldab Noormets, mainides, et illusioonide purunedes tekkis pageda tahtjaid äkki rohkem kui laevadele mahtus. Hinnangu järgi tuli Moerole 1500 tsiviilisikut, kuid viimasel hetkel ei küsinud enam keegi passi ega pidanud nimekirju. Päev pärast seda, kui Moero merele läks, lõgisesid Tallinna tänavail juba punaarmee roomikud ja mahajäänud ootasid järgmist küüditamislainet.
Moero oli selleks hetkeks jõudnud oma teekonnal Saksamaa suunas Läti ranna lähistele. Kella 11 paiku 22. septembri hommikul tabas pagulaslaevade konvoid 17 Nõukogude lennuki õhurünnak. Moero õhutõrjekahurid jõudsid teha üksnes mõne lasu, kui lennukilt lastud torpeedo masinaruumi tabas. Plahvatusest vastu seina paiskunud kuueaastane Juhan Parts oli oma emaga sel hetkel just tabamuse saanud laeva ahtriosas, ehkki surmalaengust eraldasid neid alumised vahetekid. “Lennukid pöörasid tagasi, lendasid madalalt üle laeva ja tulistasid pardarelvadest,” kirjeldab soomepoiss Edmund Ranniko mälestusteraamatus “Eesti vabaduse nimel” rünnaku jätku. Kogu konvoist ründasid Vene lennukid just laatsaretilaeva, mille relvastus oli mannetuim.
Siin-seal on õhku paisatud oletusi, et nõnda jultunud rünnak õhutõrjerelvadega sai toimuda vaid seetõttu, et tõrjemeeskond purjus oli. Ajaloolased Õun ja Noormets seda kinnitada ei tihka, kuid möönavad, et joomist oli neil ärevatel aegadel kõvasti, Tallinna sadamas leidus tollal ohtralt piiritust ja Õuna sõnul pidid Vene lennukid end igati julgelt tundma, kui üks neist takkapihta pommi otse laeva- korstnasse lasi.
137 meetrit pikk laev vajus enamiku mälestuste järgi põhja ligi kümne minutiga. “All oli laev täis haavatud sõdureid, nendel polnud mingisugust võimalust sealt välja tulla,” ütleb Parts, kel vedas kohaga laevalael.
Ajas end minutitega püstloodi
Haavatud soomepoiss Ranniko üritas neil hetkedel raskemini vigasaanud relvavenda end päästma meelitada, kuid see vajus jõuetult tagasi kanderaamile. Pikemaks keelitamiseks polnud võimalust, sest laev ajas vööri minutitega püstiloodi, puistates pagulasi merre.
“Inimesed olid paanikas, klammerdusid pidepunktidesse, reelingusse, julgemata hüpata vette, sest laeva nina oli veepinnast umbes kuuekordse maja kõrgusel,” kirjutab Ranniko, kes pihkusattunud köiejupi abil end kõrgustest vette libistas. Kuueaastase Partsi liikmeist aga lõppes jõud, ning ta kukkus napilt reelingust mööda vette. Seesama reeling võis hetk hiljem tõkestada tema ema pääsetee. Praegu USA-s Chicagos elutsev Väino Raag, kes viibis laeval koos klassivenna, ema ja õega, valis teise võimaluse, oodates, kuni vesi nendeni jõuab. Neil vedas, sest laeva põhjavajumisest kardetud keerist nemad ei tajunud.
Ellujäänud merehädalisi korjasid üles konvois järgnenud laevad. Päästevestis Parts haakis end sappa Saksa madrustele, lastes end päästjateni vedada. Raag kohtas vees ilma päästevestita tüsedat sakslasest tohtrit, kes talt abi palus ja teineteisest kinni hoides ootasid nad ära abilaeva, millelt heideti neile päästev silmus. Päästvaks sai ta siiski vaid ühele neist. Raag ajas jala silmusesse, lootes samal ajal ka ametivenna välja tõmmata, kuid kogukas Saksa doktor kerkis pisut, ent siis läksid nende käed lahti ja ta vajus otse päästjate silme all põhja. “Mul oli nii kahju…Ma hoidsin nii kõvasti käest kinni…,” muutub Raagi kõne veel nüüdki katkendlikuks. Tema lähedased pääsesid siiski Läänemerest kõik eluga.
Paanilistel 1944.–1945. aastatel põgenes eri maadest üle Läänemere punaarmee eest üle kahe miljoni inimese, neist ligi 30 000 hukkus. Moerolt pääses eluga vaid 157 eestlast ehk umbes iga kümnes. Nende tee jätkuvate õhurünnakute all viis Saksa põgenikelaagritesse, kus asuti ootama teateid elavaist või surnud lähedastest.
Maailma suurimate
laevahukkude pingerida
Ehkki hinnangud pardalolnute arvu suhtes jäävad umbmäärasteks, mahub Moero katastroof rängimate laevaõnnetuste edetabeli esikümnesse:
•• 1945. 16. aprill Danzingi sadamast väljunud kaubalaev Goya saksa põgenikega, 6666 ohvrit.
•• 1945. 3. mai Saksa reisiaurik Cap Arcona Lübcki lahel – 5594 ohvrit.
•• 1945. 30 jaanuar Saksa reisiaurik Wilhelm Gustloff, 5438 ohvrit.
•• 1941. 7. november NSVL reisilaev Armenia, 4992 ohvrit.
•• 1987. 20. detsember Filipiinide parvlaev Dona Paz, 4368 ohvrit.
•• 1948. 3. detsember Hiina laev Kiangya, 3920 ohvrit.
•• 1945. 10. veebruar Saksa reisiaurik Steuben, lahkus Pillaust, tänasest Baltiiskist Kaliningradi oblastis, 4267 ohvrit.
•• 1941. 27. juuli Nõukogude aurik Lenin, 2700 ohvrit.
•• 1944. 22. september, Tallinna–Danzigi liinil Saksa mootorlaev Moero, 2500–2700 ohvrit.
•• 1940. 23. juuni, Prantsuse reisilaev Lancastria, 2500–3000 ohvrit.
Allikas: Mati Õun, “Laevahukud” 2003.