1967. aasta jõulureede Noorte Hääl kirjutas algavast saatest nii: «Stuudios on koos kümmekond vastajat, kellele raadiokuulajad saadavad küsimusi ükskõik millisest ainevallast. Kui vastajad küsimuse lahendavad, on preemia nende. Kui ei vasta, saab preemia küsimuse saatja.»
Võimatust olukorrast eesmärgini
Esimese saate lindistusel oli üks vastaja praegune Mustamäe haigla arst Matti Tarum. Toona töötas ta Kallavere haiglas. «Aasta enne seda oli televisioonis olümpiasüsteemis viktoriin, kus kaotaja välja langes. Mina jõudsin Tõnis Laisaarega finaali. Eks sealt meid leitigi,» meenutab Tarum. Koos temaga alustasid klubis Agu Aarna, Ustus Agur, Mark Sinisoo, Ivar Viil, Valdo Pant, Voldemar Saul, Tanel Moora ja Toomas Uba. Esimene saatejuht oli Andres Vihalem.
Algusest peale esitati saates klubile küsimusi kõikvõimalikelt aladelt. «Keegi ei oodanud kohe prauhti vastuseid. See, kuidas me täiesti võimatutest olukordadest lõpuks eesmärgini jõudsime, oli huvitav,» seletab Tarum. Samas tunnistab ta, et eesti kirjandus oli klubi vist kõige nõrgem külg.
Mängu idee tuli Eesti Raadio noortesaadete toimetusel – Soomes oli sarnane saade eetris olnud juba aastakümneid. Tavaliselt lindistati kord kuus neli saadet korraga. Niinimetatud ametlikule eetrisseminekule eelnes väike istumine raadiomaja baaris, kus nii mõnigi mees võttis väikese napsi. «See gramm käis asja juurde. Kuid põhiliselt ajasime maast-ilmast juttu, arutasime elu ning rääkisime uudiseid,» ütleb doktor.
Saatejuhtidest hindab Tarum enim praegust peaministrit Siim Kallast. «Vaat temaga oli saadet väga hea teha. Oskas valida ja esitada küsimusi nii, et oleks seda Eesti asja ka sees,» kiidab ta. Mõnikord aga pihtis Kallas klubiliikmetele, et üht või teist liiga eestimeelset küsimust parteilaste nõudel eetrisse ei lastud.
Tarum lahkus klubist 10 aastat tagasi. «Enam ei olnud tegemiste kõrval aega. Ja teemad ning küsimused hakkasid ka ammenduma,» tunnistab ta.
Laisaar sai Uba koha
Koos Tarumiga tarkade klubi pesamunaks hüütud Tõnis Laisaar liitus saatega juulis 1969. «Toomas Uba hakkas saadet juhtima ja mina sain tema koha endale. Jäin vastama 1990. aastani,» meenutab Pajusi vallas Aidus elav mälumängur.
Sagedasima küsijana meenub Laisaarele algusaegadest Ago Sambla Joaveskilt, kes kostitas tarku nii mõnegi hea küsimusega, mis said tihti ka parima küsimuse preemia. Klubimehed naernud, et mees ostab preemiate eest auto.
«Sündmusi ja seiklusi oleks muidugi palju meenutada,» tunnistab ta, kui on algusaastatest rääkinud. Toona oli saates 15 küsimust, aastas oli klubil 10–15 lindistust. Kord vastasid nad Uba juhtimisel järjest üle 50 pärimisele, sest tegid suvesaated ette valmis. Sellest ajast meenub Laisaarele ka huvitav küsimus, mis eetrisse ei läinud. Raadiokuulaja tahtis teada kaht heliloojat, kellest üks on sündinud Leniniga samal aastal ning tema perekonnanimigi algavat sama tähega. Teine suri aga Staliniga ühel aastal ning tema perekonnanimi lõppes «n»-ga. «Õiged vastused olid Lehar ja Kalman, kuid see ei tohtinud raadiosse jõuda,» muheleb Laisaar.
Kord käinud parteilaste närvidele aga eesti kuulitõukesuurkujude Viidingu ja Kreegi mainimine, sest mõlemad olid toona põlu all. Klubi saateid tsenseeriti siiski üllatavalt harva.
Enda lemmikteemat ei oska Laisaar nimetada, sest peab end üsna universaalseks meheks. Ta kirjeldab pikalt, kuidas imetles akadeemik Agu Aarna sädelevat mõistust. «Intuitsioon ja juhiomadus. Kui oli kahe või kolme vahel valimise vastus, valis ta tavaliselt ikka õige.»
Mängu juhtis Siim Kallas…
Kuigi peaminister Siim Kallas polnud esimene «Mnemoturniiri» saatejuht, seostab suur hulk kuulajaid saadet siiski just temaga. Kallas juhtis kultussaadet aastail 1976–1989.
Kogumikus «Esimesed 70. Eesti Raadio» ning Kuku raadio saatesarjale «Ringhääling 75» antud intervjuudes meenutab Kallas «Mnemoturniiri» aegu nii: «Senine juht Hans Kiiver oli surnud ja otsiti uut meest. Legend räägib, et kõik olevat kartnud seda tarkade klubi, vastajat kuulajate küsimustele. Seetõttu siis otsiti kohtlast algajat, ja Tõnu Laak, kes oli mingi asjamees raadios ja minu kursusekaaslane, kutsus mind. Noh, nõustusin. Ega kahetse.
/——-/
Alguses läks natuke konarlikult. Ma olin ikkagi 28 aastat vana, kui ma seda asja tegema hakkasin. Hiljem sain klubiga väga hea kontakti. Lindistasime saateid kord kuus nelja nädala tagant, neli saadet korraga. Käisin regulaarselt raadiomajas ja võtsin sealt kaasa kilekotitäied ümbrikke saabunud küsimustega. Mõni nädal enne lindistust alustasin ettevalmistust, tavaliselt öösiti, kui lapsed magasid. See oli omaette mõnu kõike üle kontrollida. Päevane Nõukogude tegelikkus asendus ülihuvitava maailmaga. Entsüklopeediad, teatmeteosed, muud raamatud. See oli vaimselt väga ergutav tegevus, kuigi saatesse läks umbes 10% saadetud küsimustest.
/——-/
Küsimused kontrollitud ja vormistatud, läksin lindistusele. Kogunesime vana raadiomaja kohvikus, asjaosalised saabusid üldiselt vara. Me kõik mõnulesime ka selles suhtlemises, mida võimaldas aeg enne lindistust, aga ka lindistus.
/——-/
1989. aastal lõpetasin. Küllap oleks vajaliku aja kusagilt pigistanud, mis sellest, et veetsin siis suure osa oma ajast Moskvas, aga enam ei suutnud. 13 aastat on ühe saate tegemise jaoks ikka pikk aeg küll.»
Milline oli nende aastate parim küsimus?
Siim Kallas kogumikus «Esimesed 70. Eesti Raadio»: «Üks läbi aegade paremaid küsimusi, mis mul meeles, oli selline: «Teatavasti oli Eestist pärit kuulsamaid polaaruurijaid Eduard Toll. Kelle kohta kirjutas ta oma mälestustes: «Ta oli väga andekas hüdroloog. Kahju, et ta valis teise karjääri.»
Järgnes arutelu. «Hüdroloog? Valis teise karjääri? Midagi peab sarnast olema. Veega seotus? Mis saab olla teine karjäär? Ilmselt merevägi? Küsimust ei saa esitada tundmatu mereväelase kohta. Kes oli samas ajastus (20. sajandi algus) mõni tuntud mereväelane? Võib-olla Koltðak? Admiral Koltðak!» See oligi õige vastus. Sellele järgnes hurjutamine parteimajast – ikkagi valgekaartlaste juht.»
Matti Tarum: «Ei mäleta ega oska välja tuua ühtegi. Kuigi mina kirjutasin lindistusel küsimusi üles.»
Tõnis Laisaar: «1971 või 72 päris keegi raadiokuulaja: «Millise klubi liikme nimi tähendab jaapani keeles Hiroshima?» Olin seal ise kohal, mõtlesime kõik enda nimed läbi, kuid ei osanud midagi pakkuda. Kui kõlas õige vastus – Laisaar –, hakkasin mõtlema: Jaapani kaart kubiseb -shima nimedest. Viimane aga tähendabki jaapani keeles saart.»
Rein Laumets: «Neid on olnud mitu. Mõni enda ja mõni teiste oma. Kindlasti Laisaare küsimus, millele klubi ei vastanud. Samuti Isi Trapido küsimus kõhunäärmes olevate saarekeste kohta.»
Viljakamate küsijate esiviisik
Rein Laumets 994 küsimust.
Uno Vellenurm (743).
Anatoli Põder (674).
Kalev Roop (454).
Ago Sambla (383).
«Ta on Agu Aarna!»
Kord sõitsid Hardi Tiidus ja Matti Tarum autoga Pajusisse Tõnis Laisaarele külla. Ardus tehti peatus ning mehed läksid poodi. Kohalikud vaatasid Tiidust ja Tarumit suurte silmadega. Kui mälumängurid poest väljusid, hüüdis üks teisele: «Kas tundsid mehe ära? Ta on Agu Aarna!»
«Kuule, vala mulle ka!»
Tavaliselt püüdsid klubiliikmed lindistusel vastata küsimustele kaine peaga. Siiski juhtus kord lugu, kui eetrisse jõudis pudelist väljavalatava vedeliku vaevukuuldav mulin. Ja kohe seejärel Hardi Tiiduse hääl: «Kuule, vala mulle ka!» Repliik oli jäänud lindilt välja lõikamata.
Tarkade klubi esimene koosseis:
23. detsembril 1967 vastasid raadiokuulajate küsimustele Agu Aarna (1915–1989), Ustus Agur (1929–1997), Mark Sinisoo, Hardi Tiidus (1918–1999), Valdo Pant (1928–1976), Matti Tarum, Voldemar Saul (1907–1978), Tanel Moora, Toomas Uba (1943–2000) ja Ivar Viil (1930–1991).
Tarkade klubis on veel olnud:
Heino Kask ja Tõnis Laisaar (lisandusid 1969), Tiit Ulas (1976), Leo Normet (1979), Eik Sagen, Priit Palmer ja Tõnu Talve (1990), Aadu Kaar ja Tiit Kuningas (1991), Rein Laumets (1994), Robert Helde, Jevgeni Nurmla, Kuldev Ploom, Indrek Salis (1997) jpt.
Praegu vastavad saates küsimustele Ivo Linna, Tiit Kändler, Hardo Aasmäe ja Jüri Aarma.
Saatejuhid 1967–2003:
Andres Vihalem (1967–1969)
Toomas Uba (1969–1973)
Hans Kiiver (1973–1975, 1976)
Esko Tasa (1975–1976)
Siim Kallas (1976–1989)
Esko Tasa (1989–1996)
Hillar Nahkmann (1997–1998)
Mart Ummelas (detsembrist 1998)
Kuldküsijaid läbi 35 aasta
Akadeemikud Boris Tamm ja Erast Parmasto, astronoom Peep Kalv, kunstnik Heinz Valk, ajaloolane Hillar Palamets, hilisemad parlamendiliikmed Küllo Arjakas ja Ivar Raig, professor Leo Võhandu, ajakirjanikud Vello Lään, Ülo Tootsen jpt.
Ainus võõrkeelne saade
Üks saade on kõlanud ka vene keeles. See juhtus 16. novembril 1972, kui üleliidulises raadios läks eetrisse Toomas Uba juhitud 16 küsimusega kohtumine. Selles tahtsid kuulajad näiteks teada, mille eest autasustas Nõukogude juhtkond 1933. aastal Jaan Anvelti Lenini ordeniga. Õigeks vastuseks peeti lennunduse arendamist.
Klubi võitis kuulajaid
1971 peeti seitsme mänguga stuudiomatð tarkade klubi ja raadiokuulajate vahel. Kaks kohtumist jäi viiki, viis võitis klubi.
Anatoli Põder Võrust, Ago Sambla Joaveskilt, Rein Laumets Tallinnast…
Eestlased teadsid neid nimesid peast. Aastakümneid kordusid «Mnemoturniiris» need ja veel mõnikümmend pidevat küsijat. Neist Laumetsa võib pidada lausa saate maskotiks. 35 aastat on ta kirjutanud üles kõik küsimused ning pidanud usinamate küsijate ja vastajate arvestust. «Kõiki küsimusi just kirjas pole. Algusaastatest on vist mõni lünk sees,» tunnistab Laumets. «Siis ma ei võtnud saateid linti. Raadiost kuuldu järgi ei jõudnud kõiki üles kirjutada.» Paksudest kaustadest leiab Laumets lõpuks täpsed arvud: 1753 saatest on tal puudu 27 materjal. Koos Tiit Kuningaga andis Laumets 1992 välja saates kõlanud Eesti-teemaliste küsimuste raamatu. Koos esimeste saadete kuulamise ning jälgimisega hakkas ka ise klubile nuputamist saatma. Tema arvestust mööda on aastatega teele läinud 3921 küsimust, millest veerand jõudis eetrisse.
Allar Viivik
SL Õhtuleht, 4. jaanuar 2003
Uudised
VE: Mnemoturniir
23. detsembril 1967 kell 17.30 kutsus Eesti Raadio kuulajaid esimest korda mälumängu jälgima. 35 aastaga on saatest, kus tarkade klubi kuulajate küsimustele vastab, saanud paljude kultussari ja hobi.
Võimatust olukorrast eesmärgini
Esimese saate lindistusel oli üks vastaja praegune Mustamäe haigla arst Matti Tarum. Toona töötas ta Kallavere haiglas. «Aasta enne seda oli televisioonis olümpiasüsteemis viktoriin, kus kaotaja välja langes. Mina jõudsin Tõnis Laisaarega finaali. Eks sealt meid leitigi,» meenutab Tarum. Koos temaga alustasid klubis Agu Aarna, Ustus Agur, Mark Sinisoo, Ivar Viil, Valdo Pant, Voldemar Saul, Tanel Moora ja Toomas Uba. Esimene saatejuht oli Andres Vihalem.
Algusest peale esitati saates klubile küsimusi kõikvõimalikelt aladelt. «Keegi ei oodanud kohe prauhti vastuseid. See, kuidas me täiesti võimatutest olukordadest lõpuks eesmärgini jõudsime, oli huvitav,» seletab Tarum. Samas tunnistab ta, et eesti kirjandus oli klubi vist kõige nõrgem külg.
Mängu idee tuli Eesti Raadio noortesaadete toimetusel – Soomes oli sarnane saade eetris olnud juba aastakümneid. Tavaliselt lindistati kord kuus neli saadet korraga. Niinimetatud ametlikule eetrisseminekule eelnes väike istumine raadiomaja baaris, kus nii mõnigi mees võttis väikese napsi. «See gramm käis asja juurde. Kuid põhiliselt ajasime maast-ilmast juttu, arutasime elu ning rääkisime uudiseid,» ütleb doktor.
Saatejuhtidest hindab Tarum enim praegust peaministrit Siim Kallast. «Vaat temaga oli saadet väga hea teha. Oskas valida ja esitada küsimusi nii, et oleks seda Eesti asja ka sees,» kiidab ta. Mõnikord aga pihtis Kallas klubiliikmetele, et üht või teist liiga eestimeelset küsimust parteilaste nõudel eetrisse ei lastud.
Tarum lahkus klubist 10 aastat tagasi. «Enam ei olnud tegemiste kõrval aega. Ja teemad ning küsimused hakkasid ka ammenduma,» tunnistab ta.
Laisaar sai Uba koha
Koos Tarumiga tarkade klubi pesamunaks hüütud Tõnis Laisaar liitus saatega juulis 1969. «Toomas Uba hakkas saadet juhtima ja mina sain tema koha endale. Jäin vastama 1990. aastani,» meenutab Pajusi vallas Aidus elav mälumängur.
Sagedasima küsijana meenub Laisaarele algusaegadest Ago Sambla Joaveskilt, kes kostitas tarku nii mõnegi hea küsimusega, mis said tihti ka parima küsimuse preemia. Klubimehed naernud, et mees ostab preemiate eest auto.
«Sündmusi ja seiklusi oleks muidugi palju meenutada,» tunnistab ta, kui on algusaastatest rääkinud. Toona oli saates 15 küsimust, aastas oli klubil 10–15 lindistust. Kord vastasid nad Uba juhtimisel järjest üle 50 pärimisele, sest tegid suvesaated ette valmis. Sellest ajast meenub Laisaarele ka huvitav küsimus, mis eetrisse ei läinud. Raadiokuulaja tahtis teada kaht heliloojat, kellest üks on sündinud Leniniga samal aastal ning tema perekonnanimigi algavat sama tähega. Teine suri aga Staliniga ühel aastal ning tema perekonnanimi lõppes «n»-ga. «Õiged vastused olid Lehar ja Kalman, kuid see ei tohtinud raadiosse jõuda,» muheleb Laisaar.
Kord käinud parteilaste närvidele aga eesti kuulitõukesuurkujude Viidingu ja Kreegi mainimine, sest mõlemad olid toona põlu all. Klubi saateid tsenseeriti siiski üllatavalt harva.
Enda lemmikteemat ei oska Laisaar nimetada, sest peab end üsna universaalseks meheks. Ta kirjeldab pikalt, kuidas imetles akadeemik Agu Aarna sädelevat mõistust. «Intuitsioon ja juhiomadus. Kui oli kahe või kolme vahel valimise vastus, valis ta tavaliselt ikka õige.»
Mängu juhtis Siim Kallas…
Kuigi peaminister Siim Kallas polnud esimene «Mnemoturniiri» saatejuht, seostab suur hulk kuulajaid saadet siiski just temaga. Kallas juhtis kultussaadet aastail 1976–1989.
Kogumikus «Esimesed 70. Eesti Raadio» ning Kuku raadio saatesarjale «Ringhääling 75» antud intervjuudes meenutab Kallas «Mnemoturniiri» aegu nii: «Senine juht Hans Kiiver oli surnud ja otsiti uut meest. Legend räägib, et kõik olevat kartnud seda tarkade klubi, vastajat kuulajate küsimustele. Seetõttu siis otsiti kohtlast algajat, ja Tõnu Laak, kes oli mingi asjamees raadios ja minu kursusekaaslane, kutsus mind. Noh, nõustusin. Ega kahetse.
/——-/
Alguses läks natuke konarlikult. Ma olin ikkagi 28 aastat vana, kui ma seda asja tegema hakkasin. Hiljem sain klubiga väga hea kontakti. Lindistasime saateid kord kuus nelja nädala tagant, neli saadet korraga. Käisin regulaarselt raadiomajas ja võtsin sealt kaasa kilekotitäied ümbrikke saabunud küsimustega. Mõni nädal enne lindistust alustasin ettevalmistust, tavaliselt öösiti, kui lapsed magasid. See oli omaette mõnu kõike üle kontrollida. Päevane Nõukogude tegelikkus asendus ülihuvitava maailmaga. Entsüklopeediad, teatmeteosed, muud raamatud. See oli vaimselt väga ergutav tegevus, kuigi saatesse läks umbes 10% saadetud küsimustest.
/——-/
Küsimused kontrollitud ja vormistatud, läksin lindistusele. Kogunesime vana raadiomaja kohvikus, asjaosalised saabusid üldiselt vara. Me kõik mõnulesime ka selles suhtlemises, mida võimaldas aeg enne lindistust, aga ka lindistus.
/——-/
1989. aastal lõpetasin. Küllap oleks vajaliku aja kusagilt pigistanud, mis sellest, et veetsin siis suure osa oma ajast Moskvas, aga enam ei suutnud. 13 aastat on ühe saate tegemise jaoks ikka pikk aeg küll.»
Milline oli nende aastate parim küsimus?
Siim Kallas kogumikus «Esimesed 70. Eesti Raadio»: «Üks läbi aegade paremaid küsimusi, mis mul meeles, oli selline: «Teatavasti oli Eestist pärit kuulsamaid polaaruurijaid Eduard Toll. Kelle kohta kirjutas ta oma mälestustes: «Ta oli väga andekas hüdroloog. Kahju, et ta valis teise karjääri.»
Järgnes arutelu. «Hüdroloog? Valis teise karjääri? Midagi peab sarnast olema. Veega seotus? Mis saab olla teine karjäär? Ilmselt merevägi? Küsimust ei saa esitada tundmatu mereväelase kohta. Kes oli samas ajastus (20. sajandi algus) mõni tuntud mereväelane? Võib-olla Koltðak? Admiral Koltðak!» See oligi õige vastus. Sellele järgnes hurjutamine parteimajast – ikkagi valgekaartlaste juht.»
Matti Tarum: «Ei mäleta ega oska välja tuua ühtegi. Kuigi mina kirjutasin lindistusel küsimusi üles.»
Tõnis Laisaar: «1971 või 72 päris keegi raadiokuulaja: «Millise klubi liikme nimi tähendab jaapani keeles Hiroshima?» Olin seal ise kohal, mõtlesime kõik enda nimed läbi, kuid ei osanud midagi pakkuda. Kui kõlas õige vastus – Laisaar –, hakkasin mõtlema: Jaapani kaart kubiseb -shima nimedest. Viimane aga tähendabki jaapani keeles saart.»
Rein Laumets: «Neid on olnud mitu. Mõni enda ja mõni teiste oma. Kindlasti Laisaare küsimus, millele klubi ei vastanud. Samuti Isi Trapido küsimus kõhunäärmes olevate saarekeste kohta.»
Viljakamate küsijate esiviisik
Rein Laumets 994 küsimust.
Uno Vellenurm (743).
Anatoli Põder (674).
Kalev Roop (454).
Ago Sambla (383).
«Ta on Agu Aarna!»
Kord sõitsid Hardi Tiidus ja Matti Tarum autoga Pajusisse Tõnis Laisaarele külla. Ardus tehti peatus ning mehed läksid poodi. Kohalikud vaatasid Tiidust ja Tarumit suurte silmadega. Kui mälumängurid poest väljusid, hüüdis üks teisele: «Kas tundsid mehe ära? Ta on Agu Aarna!»
«Kuule, vala mulle ka!»
Tavaliselt püüdsid klubiliikmed lindistusel vastata küsimustele kaine peaga. Siiski juhtus kord lugu, kui eetrisse jõudis pudelist väljavalatava vedeliku vaevukuuldav mulin. Ja kohe seejärel Hardi Tiiduse hääl: «Kuule, vala mulle ka!» Repliik oli jäänud lindilt välja lõikamata.
Tarkade klubi esimene koosseis:
23. detsembril 1967 vastasid raadiokuulajate küsimustele Agu Aarna (1915–1989), Ustus Agur (1929–1997), Mark Sinisoo, Hardi Tiidus (1918–1999), Valdo Pant (1928–1976), Matti Tarum, Voldemar Saul (1907–1978), Tanel Moora, Toomas Uba (1943–2000) ja Ivar Viil (1930–1991).
Tarkade klubis on veel olnud:
Heino Kask ja Tõnis Laisaar (lisandusid 1969), Tiit Ulas (1976), Leo Normet (1979), Eik Sagen, Priit Palmer ja Tõnu Talve (1990), Aadu Kaar ja Tiit Kuningas (1991), Rein Laumets (1994), Robert Helde, Jevgeni Nurmla, Kuldev Ploom, Indrek Salis (1997) jpt.
Praegu vastavad saates küsimustele Ivo Linna, Tiit Kändler, Hardo Aasmäe ja Jüri Aarma.
Saatejuhid 1967–2003:
Andres Vihalem (1967–1969)
Toomas Uba (1969–1973)
Hans Kiiver (1973–1975, 1976)
Esko Tasa (1975–1976)
Siim Kallas (1976–1989)
Esko Tasa (1989–1996)
Hillar Nahkmann (1997–1998)
Mart Ummelas (detsembrist 1998)
Kuldküsijaid läbi 35 aasta
Akadeemikud Boris Tamm ja Erast Parmasto, astronoom Peep Kalv, kunstnik Heinz Valk, ajaloolane Hillar Palamets, hilisemad parlamendiliikmed Küllo Arjakas ja Ivar Raig, professor Leo Võhandu, ajakirjanikud Vello Lään, Ülo Tootsen jpt.
Ainus võõrkeelne saade
Üks saade on kõlanud ka vene keeles. See juhtus 16. novembril 1972, kui üleliidulises raadios läks eetrisse Toomas Uba juhitud 16 küsimusega kohtumine. Selles tahtsid kuulajad näiteks teada, mille eest autasustas Nõukogude juhtkond 1933. aastal Jaan Anvelti Lenini ordeniga. Õigeks vastuseks peeti lennunduse arendamist.
Klubi võitis kuulajaid
1971 peeti seitsme mänguga stuudiomatð tarkade klubi ja raadiokuulajate vahel. Kaks kohtumist jäi viiki, viis võitis klubi.
Anatoli Põder Võrust, Ago Sambla Joaveskilt, Rein Laumets Tallinnast…
Eestlased teadsid neid nimesid peast. Aastakümneid kordusid «Mnemoturniiris» need ja veel mõnikümmend pidevat küsijat. Neist Laumetsa võib pidada lausa saate maskotiks. 35 aastat on ta kirjutanud üles kõik küsimused ning pidanud usinamate küsijate ja vastajate arvestust. «Kõiki küsimusi just kirjas pole. Algusaastatest on vist mõni lünk sees,» tunnistab Laumets. «Siis ma ei võtnud saateid linti. Raadiost kuuldu järgi ei jõudnud kõiki üles kirjutada.» Paksudest kaustadest leiab Laumets lõpuks täpsed arvud: 1753 saatest on tal puudu 27 materjal. Koos Tiit Kuningaga andis Laumets 1992 välja saates kõlanud Eesti-teemaliste küsimuste raamatu. Koos esimeste saadete kuulamise ning jälgimisega hakkas ka ise klubile nuputamist saatma. Tema arvestust mööda on aastatega teele läinud 3921 küsimust, millest veerand jõudis eetrisse.
Allar Viivik
SL Õhtuleht, 4. jaanuar 2003
xxx
Mälumängu taassündSLÕL, neljapäev. 27. november 2003
Allar Viivik
Paljud pidasid neid väljamõeldud tegelasteks. Kauaaegselt saatejuhilt Siim Kallaselt päriti korduvalt: kas need on sinu pseudonüümid, mille varjus esitad pühapäeva hommikul tarkadele pähkleid? «Ei, ei ole, sest need inimesed on kõik olemas,» jäi saatejuhil üle käsi laiutada.
Eestis oli neil aastatel tõeline mälumängubuum. Iga ettevõtte- või majandijuht pidas auasjaks pidada mälumänguvõistkonda ning neid aidata. Turniire ja mänge oli kuhjaga, kuni vene aja lõpuni.
Vahepeal oli mälumäng vaid väheste harrastus. Üheksakümnendate lõpp tõi kaasa uue tõusu. «Miljonimäng», «Kuldvillak» ning loomulikult ka too iginoor raadiosari.
Mälubuum on tabanud ka kirjastajaid. «Suur mälumänguraamat», «Kuidas saada miljonäriks» ning nüüd «Mnemoturniiri» raamat. Seepärast võib liialdamatagi öelda, et Eesti mälumängu renessanss on käes. Kui vaid uusi tegijaid peale kasvaks ning vanad ära ei väsiks!
xxx
Kommenteeri
www.sloleht.ee
SL Õhtuleht viis esimest korda kokku “Mnemoturniiri” legendaarsed küsijad.
40 aastat tagasi Vikerraadios alanud “Mnemoturniir” on andnud tegevust mitmele mälumängurite põlvkonnale. Et targad saaksid ajusid ragistada, otsisid kümned naised ja mehed teatmeteosest ja ajakirjandusest küsimusi. Kaks küsimislegendi – Rein Laumets ja Ago Sambla – pole teineteist varem näinud.
Omal ajal uuriti mälumängusaate juhilt Siim Kallaselt, kas Ago Sambla Joaveskilt on tema järjekordne varjunimi. “Seda nalja ma ei tea. Küll aga öeldi ükskord mingis aastalõpusaates, et küsib Ago Joa Samblaveskilt,” naerab Sambla.