 JUKOSE HÄVITAMINE: president Vladimir Putini ja Venemaa demokraatia kirstunael
Venemaa võimsaima naftakompanii Jukos hävitamine on lõppemas. Tegin kõik, mis minust sõltus, et hukatuslikke tagajärgi vähemusaktsionäride, ettevõtte reatöötajate ja kogu riigi jaoks vältida.
Pool aastat tagasi pakkusin mulle kuuluvaid aktsiaid ettevõttele esitatud pretensioonide katteks. Kuid valiti teine tee – seaduse valikulise kohaldamise, õigusnormide ja tõlgenduste tagasiulatuva jõuga kasutamise, ärimaailma usalduse otsese ja avaliku hävitamise tee.
Maksuameti, õiguskaitse- ja kohtuorganite ning võimule lähedaste ettevõtete tegevuse koordineeritus ning täielik häbitus ei jäta mingit kahtlust protsessi tellimuslikus iseloomus. Üle kuulatud on sadu inimesi, paljudele esitatud absoluutselt fantastilised süüdistused. Inimesi hoitakse vanglas. Milleks? Täiesti avalikult öeldakse: ärge segage Jukose hävitamist ning andke kompromiteerivat materjali Hodorkovski kohta.
Praeguseks on selge, et küsimus pole enam Jukoses, vaid selles, mida omandavad riik ja ühiskond Jukose juhtumi õppetundidest, mille lõppakord osutus riigi majandusele president Vladimir Putini võimuloleku aja kõige mõttetumaks ja hävitavamaks sündmuseks.
Omandi türannia
Jah, need minu 15 miljardit dollarit, millest kirjutas ajakiri Forbes, on muutunud praktiliselt nulliks ning peagi täielikuks nulliks. Ma sain aru, et nii läheb, ning tegin ettepaneku ettevõtet ja tema vähemusaktsionäre mitte puudutada, sest tundsin end vahetult vastutavana 150 000 töötaja, nende 500 000 pereliikme ning nende linnade ja asulate, mis ettevõtte täpsest ja pausideta tööst sõltuvad, 30 miljoni elaniku ees.
Ma muretsesin ja muretsen Jukose kümnete tuhandete aktsionäride pärast, kes kunagi arvasid, et Hodorkovski ja tema meeskonna kätte võib oma raha usaldada. Ja kuni viimase ajani võis kinnitada, et osanikud ei eksinud. 1995, kui me – mina koos oma meeskonnaga – Jukosesse tulime, oli ettevõte kahjumis, palga maksmisel ulatus võlgnevus poole aastani ning tähtaja ületanud võlgnevus kreeditoridele oli 3 miljardit dollarit. Jukos tegutses vaid riigi üheksas regioonis, pumbates aastas 40 miljonit tonni naftat, kusjuures toodang pidevalt kahanes.
| Oligarhi tõus ja kukkumine
•• Boriss Jeltsini võimuletulek 1991 ja majandusreformid avasid Hodorkovski-taolistele võimaluse kiireks rikastumiseks. Kui 1995 otsustas Jeltsini kabinet erastada riigiettevõtted, sh riikliku naftakompanii Jukos, määrati oksjoni korraldajaks Hodorkovski Menatep, kes kõrvaldas konkurentsist parema hinnapakkumise teinud rivaali.
•• Kui Hodorkovski algusaastaid naftaäris iseloomustasid räiged võtted, oli ta üks esimestest oligarhidest, kes mõistis välisinvesteeringute vajalikkust. Ta tegi Jukose Vene majanduses enne-olematult läbipaistvaks ettevõtteks. Hodorkovskist sai Venemaa rikkaim inimene – maailma rikkurite TOP-is oli ta 26.
•• Putini võimuletulekuga hakati oligarhe kimbutama. Oktoobris 2003 arreteeriti Hodorkovski süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises. Sealtpeale on ta sisuliselt auti mängitud. Detsembris 2004 ostis Jukose peamise naftatootmisüksuse Putinile lähedalseisev naftafirma Surgutneftegaz ehk sisuliselt Jukos taasriigistati.
|
2003. aastal haaras Jukose tegevus juba Venemaa 50 regiooni, aastatoodang ületas 80 miljonit tonni ja oli selgel kasvukursil. Jukos maksis stabiilselt head palka: kuni 7000 rubla kuus Venemaa Euroopa-osas ning kuni 30 000 rubla Siberis. Viimastel aastatel oli Jukos, mille maksud andsid ligi 5% föderaaleelarvest, riigi suuruselt teine maksumaksja pärast Gazpromi.
Maksuameti spetsialistide versioonis pidi Jukos maksma makse rohkem, kui oli firma kogutulu. Need meetodid lähevad julma ajaloolise anekdoodina maksuõiguse õpikutesse, sest tõestasid, et Venemaal on naftatootmine kahjumlik tegevus. Selge, et omandi ümberjagamise nimel on ametnikud kõigeks valmis.
Kuid, kuigi see võib paljudele imelikuna paista, oma varandusega hüvastijätt ei ole minu jaoks talumatult raske. Ja selle eest, nagu paljud tuntud ja tundmatud vangid enne mind, pean tänama vanglat.
Ma olen mõistnud, et omand, eriti aga suuromand iseenesest ei tee inimest vabaks. Olles Jukose osanik, pidin kulutama tohutult jõudu selle omandi kaitseks. Ja pidin end piirama kõiges, mis võinuks seda omandit kahjustada. Paljugi ees tuli silm kinni pigistada, paljuga leppida – omandi, selle säilimise ja kosumise nimel. Mitte mina ei valitsenud omandit, vaid tema mind. Varandus avab uusi või-malusi, kuid ta muudab inimese loomingulised võimed oma pärisorjaks, uhub laiali kogu isiksuse kui sellise. Nii avaldub omandi julm türannia.
Juhitamatu demokraatia
Mis saab võimust pärast Jukose juhtumit, see on tähtsaim küsimus. On ammune tõde, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Lisan: igasugune võim on peegeldus võimu loomusest rahva kontsentreeritud ettekujutuste järgi. Seetõttu võib väita, et nii Britannias, Saudi-Araabias kui ka Zimbabwes kuulub võim rahvale. Aga võimu tajumise traditsioon on riigi stabiilsuse aluste alus. Just seepärast on jutt araabia monarhiate “demokratiseerimisest“ lääne mudelite järgi sama absurdne kui näiteks jutt tänapäeva Taanis keskaegse malli järgi absoluutse monarhia taastamisest.
Venemaa on alati asunud ja asub nüüdki tsivilisatsiooni piirialal, kuid valdavalt on ta euroopalik riik. Seetõttu on euroopalikud poliitilised institutsioonid, mis näevad võimude lahusust endastmõistetavana, meie maa jaoks täiesti orgaanilised. Iseasi on, et ei tohi eirata ka mündi teist poolt. Vene rahvas on harjunud suhtuma riiki kui kõrgeimasse võimu, mis annab lootust ja usku. Kuid nagu õpetab meile Venemaa ajalugu, tekitab erilise, mõistusevälise austuse kadumine riiki vääramatult ja alati kaose, mässu või revolutsiooni.
Seejuures ei tohi ajada segi mõisteid “võim“ ja “valitsemine“. Valitsemisfunktsiooni täidab ametnik ja see ei ole mingi püha lehm. Bürokraat on lihtsurelik, kes on kutsutud enda peale võtma vastutust kõigi probleemide ja vapustuste eest.
Jukose hävitamine näitab, et oheliku otsast valla päästetud bürokraadid ei juhindu enam riigi kui igavese ning ainuüksi seetõttu kõikvõimsa huvidest. Neil ei ole vähimatki austust riigi vastu, mida nad näevad ainult isiklike eesmärkide saavutamise mehhanismina.
Just seetõttu ei ole Jukose kaasus mitte riigi ja äriilma konflikt, vaid ühe äri (mille esindajatena tegutsevad ametnikud) poliitiliste ja kommertsmotiividega kallaletung teisele. Riik on siin konkreetsete füüsiliste isikute (ametnike) huvide pantvang.
Niisuguse loogika järgi tegutsedes otsustas bürokraatia võimude lahususe likvideerida. Ent miks? Et mobiliseerida rahvas ja viia ta uute ajalooliste saavutusteni? Kõrvaliste kuulajateta eravestluses väidab iga Kremlile lähedane inimene hoopis vastupidist: kui võimude lahusus likvideeritakse, on bürokraatidel lihtsam riigis raha kokku korjata ning seda isikliku ettekujutuse järgi jagada, vaatamata inimeste huvidele ja vajadustele. Niisama lihtne see ongi.
Teine küsimus: kas rajatav süsteem ka efektiivselt tööle hakkab ja selle arhitektid soovitud eesmärkideni viib? Ei, ei vii. “Juhitavuse suurendamiseks“ mõeldud abinõude tagajärjel võib riik täiesti juhitamatuks muutuda.
Võim näeb alati ette valitsejate ja valitsetavate vastastikust motiveeritust. Motivatsioon võib erineda – kommunismi ehitamisest banaalse üldise rikastumiseni. Kuid motivatsioon peab olema olemas ja kõigi jaoks ühesugune.
Tuhmid ja mõttetud ametnikud, kes tegutsevad printsiibil “mulle, mulle ja veel kord mulle” sellist motiveeritust ette ei näe. Ja ei saa üldse aru, milleks seda vaja võiks minna. Just seetõttu hävitavad nad kõik mehhanismid, mis võimaldaksid venelasel endast märku anda: kõigi tasemete valimised, turukonkurentsi, avaliku sõnavabaduse jne.
Üsna pea saab selle kõikeneelava bürokraatia ainsaks vastasmõjuks raevukas vormitu mass. Selline, mis tuleb tänavatele ja küsib: “Lubasite leiba ja tsirkust? Kus need on?” Siis sünnib juhitamatu demokraatia kõigi tema loendamatute hädade ja kannatustega. Vaat seda tuleb tõepoolest karta.
Mis saab edasi?
Kahtlemata tahaksin ma osaleda selles, et meie riik oleks vaba ja õitsev. Kuid ma olen valmis ootama – kui võim otsustab mind vanglasse jätta.
Neist janustest, kes end nii toorelt ja mõtlematult ülal pidasid kümnete tuhandete Jukose aktsionäride suhtes, on mul, lihtsal postsoveedi kinnipeetaval, isegi kahju. Neil seisavad ees pikad aastad täis hirmu uute sugupõlvede ees, kes soovivad samuti “ära võtta ja ümber jagada“, nagu ka praeguse sugupõlve ees, kuid mitte viimse kohtupäeva ees. Sest ainult üksikud eriti naiivsed riiklike telekanalite vaatajad arvavad jätkuvalt, et toimuva eesmärk on kogu rahva huvid.
Kuid veel rohkem kahju on mul neist võimulolijatest, kes siiralt usuvad, et praegu tehakse midagi meie maale ja inimestele kasulikku. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Ja ajalooline loogika kinnitab, et nad peagi oma edasisel teel märkavad: repressiivmeetodid poliitikas ja grupihuvidest lähtuv omandi jõuga ümberjagamine on
kokkusobimatud ülesandega ehitada üles moodne majandus. Ning piirata selle masina töö ainult Hodorkovski, Jukose või oligarhidega ei õnnestu, selle ohvriks langevad paljud, sealhulgas masina tänased arhitektid ja ehitajad.
Minu tagakiusajatele on selge, et kriminaalasjas pole minu vastu ühtki süütõendit, kuid see ei tähenda midagi, esitatakse üha uusi – näiteks Maneeþi süütamises või majanduslikus kontrarevolutsioonis. Mulle anti teada ühest tähtsast kaalutlusest – mind on vaja panna kinni võimalikult kauaks, viieks või enamaks aastaks, sest kardetakse, et hakkan neile kätte maksma. Need lihtsameelsed inimesed hindavad kõiki iseenda mõõdupuuga.
Jumal tänatud, et erinevalt oma tagakiusajatest sain aru, et suure raha teenimine pole kaugeltki ainus (ja võimalik, et kaugeltki mitte peamine) inimtegevuse mõte. Minu jaoks jääb suure raha aeg minevikku. Ja nüüd, mineviku taagast vabana kavatsen töötada nende põlvkondade heaks, kes üsna peagi meie maa pärivad. Põlvkonnad, kellega koos tulevad uued väärtused ja lootused.
Mihhail Hodorkovski, vang isolaatoris 99/1, Moskva
Hodorkovski kiri ilmus originaalis ajalehes Vedomosti, kes andis Eesti Päevalehele tõlkimis- ja avaldamisloa.
|
Uudised
VE: Mihhail Hodorkovski: Kiri vanglast
MIHHAIL HODORKOVSKI: Kiri vanglast
18.01.2005
Venemaa võimsaima naftakompanii Jukos hävitamine on lõppemas. Tegin kõik, mis minust sõltus, et hukatuslikke tagajärgi vähemusaktsionäride, ettevõtte reatöötajate ja kogu riigi jaoks vältida.
Pool aastat tagasi pakkusin mulle kuuluvaid aktsiaid ettevõttele esitatud pretensioonide katteks. Kuid valiti teine tee – seaduse valikulise kohaldamise, õigusnormide ja tõlgenduste tagasiulatuva jõuga kasutamise, ärimaailma usalduse otsese ja avaliku hävitamise tee.
Maksuameti, õiguskaitse- ja kohtuorganite ning võimule lähedaste ettevõtete tegevuse koordineeritus ning täielik häbitus ei jäta mingit kahtlust protsessi tellimuslikus iseloomus. Üle kuulatud on sadu inimesi, paljudele esitatud absoluutselt fantastilised süüdistused. Inimesi hoitakse vanglas. Milleks? Täiesti avalikult öeldakse: ärge segage Jukose hävitamist ning andke kompromiteerivat materjali Hodorkovski kohta.
Praeguseks on selge, et küsimus pole enam Jukoses, vaid selles, mida omandavad riik ja ühiskond Jukose juhtumi õppetundidest, mille lõppakord osutus riigi majandusele president Vladimir Putini võimuloleku aja kõige mõttetumaks ja hävitavamaks sündmuseks.
Omandi türannia
Jah, need minu 15 miljardit dollarit, millest kirjutas ajakiri Forbes, on muutunud praktiliselt nulliks ning peagi täielikuks nulliks. Ma sain aru, et nii läheb, ning tegin ettepaneku ettevõtet ja tema vähemusaktsionäre mitte puudutada, sest tundsin end vahetult vastutavana 150 000 töötaja, nende 500 000 pereliikme ning nende linnade ja asulate, mis ettevõtte täpsest ja pausideta tööst sõltuvad, 30 miljoni elaniku ees.
Ma muretsesin ja muretsen Jukose kümnete tuhandete aktsionäride pärast, kes kunagi arvasid, et Hodorkovski ja tema meeskonna kätte võib oma raha usaldada. Ja kuni viimase ajani võis kinnitada, et osanikud ei eksinud. 1995, kui me – mina koos oma meeskonnaga – Jukosesse tulime, oli ettevõte kahjumis, palga maksmisel ulatus võlgnevus poole aastani ning tähtaja ületanud võlgnevus kreeditoridele oli 3 miljardit dollarit. Jukos tegutses vaid riigi üheksas regioonis, pumbates aastas 40 miljonit tonni naftat, kusjuures toodang pidevalt kahanes.
•• Boriss Jeltsini võimuletulek 1991 ja majandusreformid avasid Hodorkovski-taolistele võimaluse kiireks rikastumiseks. Kui 1995 otsustas Jeltsini kabinet erastada riigiettevõtted, sh riikliku naftakompanii Jukos, määrati oksjoni korraldajaks Hodorkovski Menatep, kes kõrvaldas konkurentsist parema hinnapakkumise teinud rivaali.
•• Kui Hodorkovski algusaastaid naftaäris iseloomustasid räiged võtted, oli ta üks esimestest oligarhidest, kes mõistis välisinvesteeringute vajalikkust. Ta tegi Jukose Vene majanduses enne-olematult läbipaistvaks ettevõtteks. Hodorkovskist sai Venemaa rikkaim inimene – maailma rikkurite TOP-is oli ta 26.
•• Putini võimuletulekuga hakati oligarhe kimbutama. Oktoobris 2003 arreteeriti Hodorkovski süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises. Sealtpeale on ta sisuliselt auti mängitud. Detsembris 2004 ostis Jukose peamise naftatootmisüksuse Putinile lähedalseisev naftafirma Surgutneftegaz ehk sisuliselt Jukos taasriigistati.
2003. aastal haaras Jukose tegevus juba Venemaa 50 regiooni, aastatoodang ületas 80 miljonit tonni ja oli selgel kasvukursil. Jukos maksis stabiilselt head palka: kuni 7000 rubla kuus Venemaa Euroopa-osas ning kuni 30 000 rubla Siberis. Viimastel aastatel oli Jukos, mille maksud andsid ligi 5% föderaaleelarvest, riigi suuruselt teine maksumaksja pärast Gazpromi.
Maksuameti spetsialistide versioonis pidi Jukos maksma makse rohkem, kui oli firma kogutulu. Need meetodid lähevad julma ajaloolise anekdoodina maksuõiguse õpikutesse, sest tõestasid, et Venemaal on naftatootmine kahjumlik tegevus. Selge, et omandi ümberjagamise nimel on ametnikud kõigeks valmis.
Kuid, kuigi see võib paljudele imelikuna paista, oma varandusega hüvastijätt ei ole minu jaoks talumatult raske. Ja selle eest, nagu paljud tuntud ja tundmatud vangid enne mind, pean tänama vanglat.
Ma olen mõistnud, et omand, eriti aga suuromand iseenesest ei tee inimest vabaks. Olles Jukose osanik, pidin kulutama tohutult jõudu selle omandi kaitseks. Ja pidin end piirama kõiges, mis võinuks seda omandit kahjustada. Paljugi ees tuli silm kinni pigistada, paljuga leppida – omandi, selle säilimise ja kosumise nimel. Mitte mina ei valitsenud omandit, vaid tema mind. Varandus avab uusi või-malusi, kuid ta muudab inimese loomingulised võimed oma pärisorjaks, uhub laiali kogu isiksuse kui sellise. Nii avaldub omandi julm türannia.
Juhitamatu demokraatia
Mis saab võimust pärast Jukose juhtumit, see on tähtsaim küsimus. On ammune tõde, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Lisan: igasugune võim on peegeldus võimu loomusest rahva kontsentreeritud ettekujutuste järgi. Seetõttu võib väita, et nii Britannias, Saudi-Araabias kui ka Zimbabwes kuulub võim rahvale. Aga võimu tajumise traditsioon on riigi stabiilsuse aluste alus. Just seepärast on jutt araabia monarhiate “demokratiseerimisest“ lääne mudelite järgi sama absurdne kui näiteks jutt tänapäeva Taanis keskaegse malli järgi absoluutse monarhia taastamisest.
Venemaa on alati asunud ja asub nüüdki tsivilisatsiooni piirialal, kuid valdavalt on ta euroopalik riik. Seetõttu on euroopalikud poliitilised institutsioonid, mis näevad võimude lahusust endastmõistetavana, meie maa jaoks täiesti orgaanilised. Iseasi on, et ei tohi eirata ka mündi teist poolt. Vene rahvas on harjunud suhtuma riiki kui kõrgeimasse võimu, mis annab lootust ja usku. Kuid nagu õpetab meile Venemaa ajalugu, tekitab erilise, mõistusevälise austuse kadumine riiki vääramatult ja alati kaose, mässu või revolutsiooni.
Seejuures ei tohi ajada segi mõisteid “võim“ ja “valitsemine“. Valitsemisfunktsiooni täidab ametnik ja see ei ole mingi püha lehm. Bürokraat on lihtsurelik, kes on kutsutud enda peale võtma vastutust kõigi probleemide ja vapustuste eest.
Jukose hävitamine näitab, et oheliku otsast valla päästetud bürokraadid ei juhindu enam riigi kui igavese ning ainuüksi seetõttu kõikvõimsa huvidest. Neil ei ole vähimatki austust riigi vastu, mida nad näevad ainult isiklike eesmärkide saavutamise mehhanismina.
Just seetõttu ei ole Jukose kaasus mitte riigi ja äriilma konflikt, vaid ühe äri (mille esindajatena tegutsevad ametnikud) poliitiliste ja kommertsmotiividega kallaletung teisele. Riik on siin konkreetsete füüsiliste isikute (ametnike) huvide pantvang.
Niisuguse loogika järgi tegutsedes otsustas bürokraatia võimude lahususe likvideerida. Ent miks? Et mobiliseerida rahvas ja viia ta uute ajalooliste saavutusteni? Kõrvaliste kuulajateta eravestluses väidab iga Kremlile lähedane inimene hoopis vastupidist: kui võimude lahusus likvideeritakse, on bürokraatidel lihtsam riigis raha kokku korjata ning seda isikliku ettekujutuse järgi jagada, vaatamata inimeste huvidele ja vajadustele. Niisama lihtne see ongi.
Teine küsimus: kas rajatav süsteem ka efektiivselt tööle hakkab ja selle arhitektid soovitud eesmärkideni viib? Ei, ei vii. “Juhitavuse suurendamiseks“ mõeldud abinõude tagajärjel võib riik täiesti juhitamatuks muutuda.
Võim näeb alati ette valitsejate ja valitsetavate vastastikust motiveeritust. Motivatsioon võib erineda – kommunismi ehitamisest banaalse üldise rikastumiseni. Kuid motivatsioon peab olema olemas ja kõigi jaoks ühesugune.
Tuhmid ja mõttetud ametnikud, kes tegutsevad printsiibil “mulle, mulle ja veel kord mulle” sellist motiveeritust ette ei näe. Ja ei saa üldse aru, milleks seda vaja võiks minna. Just seetõttu hävitavad nad kõik mehhanismid, mis võimaldaksid venelasel endast märku anda: kõigi tasemete valimised, turukonkurentsi, avaliku sõnavabaduse jne.
Üsna pea saab selle kõikeneelava bürokraatia ainsaks vastasmõjuks raevukas vormitu mass. Selline, mis tuleb tänavatele ja küsib: “Lubasite leiba ja tsirkust? Kus need on?” Siis sünnib juhitamatu demokraatia kõigi tema loendamatute hädade ja kannatustega. Vaat seda tuleb tõepoolest karta.
Mis saab edasi?
Kahtlemata tahaksin ma osaleda selles, et meie riik oleks vaba ja õitsev. Kuid ma olen valmis ootama – kui võim otsustab mind vanglasse jätta.
Neist janustest, kes end nii toorelt ja mõtlematult ülal pidasid kümnete tuhandete Jukose aktsionäride suhtes, on mul, lihtsal postsoveedi kinnipeetaval, isegi kahju. Neil seisavad ees pikad aastad täis hirmu uute sugupõlvede ees, kes soovivad samuti “ära võtta ja ümber jagada“, nagu ka praeguse sugupõlve ees, kuid mitte viimse kohtupäeva ees. Sest ainult üksikud eriti naiivsed riiklike telekanalite vaatajad arvavad jätkuvalt, et toimuva eesmärk on kogu rahva huvid.
Kuid veel rohkem kahju on mul neist võimulolijatest, kes siiralt usuvad, et praegu tehakse midagi meie maale ja inimestele kasulikku. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Ja ajalooline loogika kinnitab, et nad peagi oma edasisel teel märkavad: repressiivmeetodid poliitikas ja grupihuvidest lähtuv omandi jõuga ümberjagamine on
kokkusobimatud ülesandega ehitada üles moodne majandus. Ning piirata selle masina töö ainult Hodorkovski, Jukose või oligarhidega ei õnnestu, selle ohvriks langevad paljud, sealhulgas masina tänased arhitektid ja ehitajad.
Minu tagakiusajatele on selge, et kriminaalasjas pole minu vastu ühtki süütõendit, kuid see ei tähenda midagi, esitatakse üha uusi – näiteks Maneeþi süütamises või majanduslikus kontrarevolutsioonis. Mulle anti teada ühest tähtsast kaalutlusest – mind on vaja panna kinni võimalikult kauaks, viieks või enamaks aastaks, sest kardetakse, et hakkan neile kätte maksma. Need lihtsameelsed inimesed hindavad kõiki iseenda mõõdupuuga.
Jumal tänatud, et erinevalt oma tagakiusajatest sain aru, et suure raha teenimine pole kaugeltki ainus (ja võimalik, et kaugeltki mitte peamine) inimtegevuse mõte. Minu jaoks jääb suure raha aeg minevikku. Ja nüüd, mineviku taagast vabana kavatsen töötada nende põlvkondade heaks, kes üsna peagi meie maa pärivad. Põlvkonnad, kellega koos tulevad uued väärtused ja lootused.
Mihhail Hodorkovski, vang isolaatoris 99/1, Moskva
Hodorkovski kiri ilmus originaalis ajalehes Vedomosti, kes andis Eesti Päevalehele tõlkimis- ja avaldamisloa.