UNO MERESTE: Inimene pole tühine rattake
Akadeemik Uno Mereste arvates kritiseerib professor Rein Ruutsoo turumajandust, omistades sellele plaanimajandusele omast inimesekäsitust.
Majanduse arendamispüüdlustes eristatakse individualistlikku ja kollektivistlikku suunda. Majanduslik individualism väärtustab eeskätt inimese püüdlusi iseenda ja oma pere elujärje parandamiseks. Selles nähakse rahva üldise heaolu tõusu peamist eeldust. Kui iga inimene ennast pingutab oma pere maksimaalselt võimaliku heaolu nimel, siis kujuneb kogu rahva heaolu optimaalseks, sest toimib vabaturuühiskonna üldist heaolu tagav automatism, mis sai Adam Smithilt nime “nähtamatu käsi”.
Vastupidine maailmavaade – kollektivism – väärtustab suurte, ühiselt oma eesmärke taotlevate inimrühmade püüdlusi, asetades need kõrgemale mis tahes individuaalsetest huvidest. Äärmuslik kollektivism eitab eraomandit ja eramajandust, uskudes et need ei ole eales suutelised rahvale nii suurt majanduslikku heaolu tagama kui kollektivistlik majandus. Eelmisel sajandil selgus, et see kujutlus oli väär – kollektivistlikust ideaalist juhindudes ei suudetud rahvale ligikaudugi sellist heaolu tagada kui individualistliku lähenemisviisiga.
Poliitilisel skaalal on individualismi peetud omaseks parempoolsusele, sellal kui vasakpoolsus on orienteerunud kollektivismile. Muidugi eeldab “puhaste” majanduste ja poliitikate – individualismi ja kollektivismi, parem- ja vasakpoolsuse – eristamine lihtsustatud lähenemisviisi. Tänapäevale on iseloomulik segamajandus ja segapoliitika, milles nii ühe kui teise majanduse ja poliitika elemendid on omavahel teatud proportsioonis kombineeritud. See ei tähenda aga, et neid võiks omavahel segi ajada.
Vabadus või täielik riiklik ülalpidamine. Kujutleda, et just individualistlikus turumajanduses püütaks inimest mingiks masinaosaks või mutriks muuta ja et kollektivistlik vasakpoolsus selle eest kaitseb, tähendab kujutleda valget mustana ja musta valgena. Professor Rein Ruutsoo kuulutab: “Kui täpne olla – siis vasakpoolsust kui sellist pole olemas. On arutlusviise, mis põhjendavad, miks inimene/kodanik pole eelkõige turumajanduse rattake.”
Jäägu vasakpoolsuse eitamine Ruutsoo maitseasjaks, ent kui ta kujutleb ise ja sisendab lugejatele, et turumajanduse arendamine tähendab inimese mitteväärtustamist ja tema käsitamist tähtsusetu rattakesena, siis on küll midagi millegagi segi aetud. Täpsemalt: turumajandus on aetud segi plaani- ja käsumajandusega, milles inimest käsitati tõesti vähetähtsa ja rumala mutrikesena.
Vajadus põhjendada, miks inimene ei ole turumajanduse rattake, võib tekkida ainult siis, kui keegi põhjendab, et inimene on või peaks olema turumajanduse rattake. Arvestamisväärsete turumajandusteoreetikute seas sellist asja ei ole. Ainult kollektivistliku majanduse tark juht Stalin armastas targutada inimestest kui mutrikestest sotsialistliku majanduse masinavärgis.
Midagi väga olulist on segi aetud ka siis, kui Ruutsoo esitab retoorilise küsimuse “Kas vähem makse lisab vabadust?” ja vastab sellele eitavalt. See ei tähenda ju muud, kui seda, et inimeste vabaduse suurendamiseks tuleb nende maksukoormust tõsta! Maksimaalselt vabadeks tuleks inimesi pidada siis sellises piirsituatsioonis, kus kogu nende teenistus läheb maksudena riigile ja nad ise elavad majandusliku toimetuleku muredest täiesti vabastatult riigi täielikul ülalpidamisel. Mis ühiskond see siis oleks, seda teab igaüks, kellel oli õnn või õnnetus omal ajal marksistlikku filosoofiat tuupida.
Ükskõik missugust retoorikat selleks ka ei kasutata, on lootusetu katsuda tõestada, et inimene, kes peab maksma maksudena ära näiteks 80% tuludest, on vabam kui inimene, kes maksab maksudeks ainult 20%.
Valed ideed heaolu ei suurenda. Isiku tõeline väärtustamine tähendab tunnustada, et inimesed on erinevad – eri andekuse, võimete ja oskustega, mistõttu nende edukus erineb kõigil aladel, sealhulgas ka majanduses. Siit tuleneb ühiskonna loomulik sotsiaalne diferentseeritus. Et see ei oleks ülemäära suur, selle eest peab hoolitsema arukas sotsiaalpoliitika. Ent selleks, et vähem tulu saavaid inimesi abistada, peab olema, millest abistada. Seda on ja jätkub aga ainult siis, kui majanduse üldine seis on hea. Majanduslikult vähe arenenud riikides pole ka efektiivset sotsiaalsete garantiide süsteemi.
Seda teades paneb imestama järelemõtlematus, millega on hakatud rõhutama, et majanduse üldine arendamine polevat oluline, kogu tähelepanu ja ressursid tulevat suunata sotsiaalkulude suurendamisele. Kui seda suunda hakata praktikas tõsimeeli rakendama, peaksime varsti tõdema, et jääme nii ühiskonnana kui isikutena kiiresti vaesemaks. Seda meist muidugi keegi ei soovi.
Aga ega ka ühegi sotsialistliku riigi rahvas ei vaesunud ju minevikus seetõttu, et neid rahvaid nimme vaeseks oleks tahetud teha. Nad vaesusid turumajandusmaade rahvastega võrreldes seetõttu, et nende heaolu püüti saavutada ebaõigetest ideedest lähtuvate meetmetega, mida propageeriti ja rakendati kangekaelselt ka veel siis, kui juba ammu oli selgunud, et nad rahvale marksistlike filosoofide jutlustatud kõrget elatustaset ei taga.
Eesti rahva praeguse heaolu säilitamiseks ja selle jätkuvaks kasvatamiseks ei ole paremat teed kui jätkata siiani aetud ja edukaks osutunud poliitikat – tagada rahvamajanduse kogutoodangu pidev kasv ja pöörata aasta-aastalt rohkem tähelepanu toimetulekuraskustes inimeste abistamisele.
Samal teemal: • Rein Ruutsoo ”Hundipass teisele Eestile”, EPL 7.1.02
|
Uudised
VE: Mereste, Uno – majandusteadlane
(10.01.2003)
Akadeemik Uno Mereste arvates kritiseerib professor Rein Ruutsoo turumajandust, omistades sellele plaanimajandusele omast inimesekäsitust.
Majanduse arendamispüüdlustes eristatakse individualistlikku ja kollektivistlikku suunda. Majanduslik individualism väärtustab eeskätt inimese püüdlusi iseenda ja oma pere elujärje parandamiseks. Selles nähakse rahva üldise heaolu tõusu peamist eeldust. Kui iga inimene ennast pingutab oma pere maksimaalselt võimaliku heaolu nimel, siis kujuneb kogu rahva heaolu optimaalseks, sest toimib vabaturuühiskonna üldist heaolu tagav automatism, mis sai Adam Smithilt nime “nähtamatu käsi”.
Vastupidine maailmavaade – kollektivism – väärtustab suurte, ühiselt oma eesmärke taotlevate inimrühmade püüdlusi, asetades need kõrgemale mis tahes individuaalsetest huvidest. Äärmuslik kollektivism eitab eraomandit ja eramajandust, uskudes et need ei ole eales suutelised rahvale nii suurt majanduslikku heaolu tagama kui kollektivistlik majandus. Eelmisel sajandil selgus, et see kujutlus oli väär – kollektivistlikust ideaalist juhindudes ei suudetud rahvale ligikaudugi sellist heaolu tagada kui individualistliku lähenemisviisiga.
Poliitilisel skaalal on individualismi peetud omaseks parempoolsusele, sellal kui vasakpoolsus on orienteerunud kollektivismile. Muidugi eeldab “puhaste” majanduste ja poliitikate – individualismi ja kollektivismi, parem- ja vasakpoolsuse – eristamine lihtsustatud lähenemisviisi. Tänapäevale on iseloomulik segamajandus ja segapoliitika, milles nii ühe kui teise majanduse ja poliitika elemendid on omavahel teatud proportsioonis kombineeritud. See ei tähenda aga, et neid võiks omavahel segi ajada.
Vabadus või täielik riiklik ülalpidamine. Kujutleda, et just individualistlikus turumajanduses püütaks inimest mingiks masinaosaks või mutriks muuta ja et kollektivistlik vasakpoolsus selle eest kaitseb, tähendab kujutleda valget mustana ja musta valgena. Professor Rein Ruutsoo kuulutab: “Kui täpne olla – siis vasakpoolsust kui sellist pole olemas. On arutlusviise, mis põhjendavad, miks inimene/kodanik pole eelkõige turumajanduse rattake.”
Jäägu vasakpoolsuse eitamine Ruutsoo maitseasjaks, ent kui ta kujutleb ise ja sisendab lugejatele, et turumajanduse arendamine tähendab inimese mitteväärtustamist ja tema käsitamist tähtsusetu rattakesena, siis on küll midagi millegagi segi aetud. Täpsemalt: turumajandus on aetud segi plaani- ja käsumajandusega, milles inimest käsitati tõesti vähetähtsa ja rumala mutrikesena.
Vajadus põhjendada, miks inimene ei ole turumajanduse rattake, võib tekkida ainult siis, kui keegi põhjendab, et inimene on või peaks olema turumajanduse rattake. Arvestamisväärsete turumajandusteoreetikute seas sellist asja ei ole. Ainult kollektivistliku majanduse tark juht Stalin armastas targutada inimestest kui mutrikestest sotsialistliku majanduse masinavärgis.
Midagi väga olulist on segi aetud ka siis, kui Ruutsoo esitab retoorilise küsimuse “Kas vähem makse lisab vabadust?” ja vastab sellele eitavalt. See ei tähenda ju muud, kui seda, et inimeste vabaduse suurendamiseks tuleb nende maksukoormust tõsta! Maksimaalselt vabadeks tuleks inimesi pidada siis sellises piirsituatsioonis, kus kogu nende teenistus läheb maksudena riigile ja nad ise elavad majandusliku toimetuleku muredest täiesti vabastatult riigi täielikul ülalpidamisel. Mis ühiskond see siis oleks, seda teab igaüks, kellel oli õnn või õnnetus omal ajal marksistlikku filosoofiat tuupida.
Ükskõik missugust retoorikat selleks ka ei kasutata, on lootusetu katsuda tõestada, et inimene, kes peab maksma maksudena ära näiteks 80% tuludest, on vabam kui inimene, kes maksab maksudeks ainult 20%.
Valed ideed heaolu ei suurenda. Isiku tõeline väärtustamine tähendab tunnustada, et inimesed on erinevad – eri andekuse, võimete ja oskustega, mistõttu nende edukus erineb kõigil aladel, sealhulgas ka majanduses. Siit tuleneb ühiskonna loomulik sotsiaalne diferentseeritus. Et see ei oleks ülemäära suur, selle eest peab hoolitsema arukas sotsiaalpoliitika. Ent selleks, et vähem tulu saavaid inimesi abistada, peab olema, millest abistada. Seda on ja jätkub aga ainult siis, kui majanduse üldine seis on hea. Majanduslikult vähe arenenud riikides pole ka efektiivset sotsiaalsete garantiide süsteemi.
Seda teades paneb imestama järelemõtlematus, millega on hakatud rõhutama, et majanduse üldine arendamine polevat oluline, kogu tähelepanu ja ressursid tulevat suunata sotsiaalkulude suurendamisele. Kui seda suunda hakata praktikas tõsimeeli rakendama, peaksime varsti tõdema, et jääme nii ühiskonnana kui isikutena kiiresti vaesemaks. Seda meist muidugi keegi ei soovi.
Aga ega ka ühegi sotsialistliku riigi rahvas ei vaesunud ju minevikus seetõttu, et neid rahvaid nimme vaeseks oleks tahetud teha. Nad vaesusid turumajandusmaade rahvastega võrreldes seetõttu, et nende heaolu püüti saavutada ebaõigetest ideedest lähtuvate meetmetega, mida propageeriti ja rakendati kangekaelselt ka veel siis, kui juba ammu oli selgunud, et nad rahvale marksistlike filosoofide jutlustatud kõrget elatustaset ei taga.
Eesti rahva praeguse heaolu säilitamiseks ja selle jätkuvaks kasvatamiseks ei ole paremat teed kui jätkata siiani aetud ja edukaks osutunud poliitikat – tagada rahvamajanduse kogutoodangu pidev kasv ja pöörata aasta-aastalt rohkem tähelepanu toimetulekuraskustes inimeste abistamisele.
Samal teemal: • Rein Ruutsoo ”Hundipass teisele Eestile”, EPL 7.1.02