 Kiri
|
 |
|
Lahtiste uste päev Tallinna üksik-päästekompaniis selle aasta märtsis.
Foto: Raigo Pajula |
|
Eesti Päevalehe toimetusse saabus lugejakiri isalt, kelle poeg teenib aega Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses. Alar Põllu jagab muljeid külaskäigust poja juurde.
Mäletan, kui poeg ütles suvel, et läheb teeb sõjaväeteenistuse läbi. Olin skeptiline – saa kusagile kooli sisse, küll sinna sõjaväkke jõuab minna. Tunnistan, et alahindasin seda, mida laupäeval selgelt nägin.
Narva-Jõesuus asuva piirivalve õppeväeosa kasarmus elasid poisid kümnekesi toas. Neil oli patakas lehti-ajakirju, muusikakeskus, veekeetja, igaühel isiklik suur kapp. Kõik oli puhas ja sirge. Ma ütlen ausalt, et ma kahtlen, kas minu kunagine ühikas tehnikaülikoolis ikka oli hubasem. Oma nõukogude armee sõjaväekasarmust ma parem ei räägi. Meie poistel on hubane sõdurikasarmu. Mulle tundus, et staap oli viletsamas seisukorras kui kasarmu.
Ja sõdurid nad olid. See, mis oli 2,5 kuuga tehtud, oli vägagi respekti tekitav. Poisid olid sirged ja vaatasid alati silma, kui rääkisid. Rääkisid nad selgelt ja jutt oli konkreetne. Ülemuste käsklustesse ja eriti esialgu ehk arusaamatussegi sõduriellu suhtuti eluterve positiivsusega. See viis, kuidas käske anti ja neid täideti, on iga tippjuhi unistus.
Nendes poistes oli aukartustäratavat hoolimatust ebaolulise vastu. Nad läksid läbi asfaldil olevatest madalatest veelompidest (kuna sadas vihma) ilma neid märkamata. Seda on raske kirjeldada, aga see hoog ja dünaamika, millega poisid liikusid ja oma toimetamisi toimetasid, ei jätnud mingit kahtlust nende võitlusvõimest ja kaitsetahtest. Poisid olid rahulikud ja kindlad.
Riided tekitasid minus lausa kadedust. No millega meie vene sõjaväes käisime?! Poistel oli riietus igaks ilmaks. Ja nad oskasid seda kanda. Riided olid puhtad ja sirged. Vaatamata sellele, et lausa kasarmu ees oli korralik takistusriba, mille üks oluline osa – roomamisplats – oli porine ja kaetud okastraadiga. Kuigi nad seda läbivad, ei olnud selle jälgi riietel. Minu küsimusele, kuidas nad riideid pesevad, vastati sundimatult, et käsitsi. Kodus pesevad pesu tavaliselt ju emad. Ja saapad, sõduri parimad sõbrad – olid puhtad ja pidasid vihmale hästi vastu.
Söökla oli puhas ja lõhnas meeldivalt, toit oli hea. Sellest andis tunnistust ka tõsiasi, et linnaloa ajal poeg suurt midagi ei söönud. Magustoiduks oli sel päeval niipalju kui ma mäletan: sidruniparfee puuviljadega.
Tahan ka sõjaväkke!
Poistele anti neli tundi linnaluba. Ma ei tea, kas kõik, aga minu poja rühm sai tund enne linnaloa lõppu kokku ja veetis viimase tunni koos, mitte vanematega. See on kamraadlus, seltsimehelikkus, sõjaväesõprus – need sõnad ei kirjelda täpselt seda suhet, mis tekib meestel omavahel ainult sõjaväes olles ja millest siis hiljem lõputult lugusid räägitakse, seda tagasi igatsedes. Poisid rääkisid, mis tundeid oli neis esimest korda tekitanud ühe õppuse ajal mere ja päikesetõusu nägemine. Väärtushinnangud muutuvad.
Sõdurpoisi 14-aastane vend ütles tagasiteel sellised sõnad: “Mina tahan ka igatahes sõjaväkke minna, mulle selline retsimine meeldib.” Selles valguses jääb mulle arusaamatuks, miks selline raske tööga saavutatud tulemuslik väeosa tahetakse sulgeda? Ühiskond vajab just sellist sõjaväge, kus kohaletulnud “lambakarjast” tehakse kahe kuuga noortest meestest koosnev ja nauditavalt tegutsev võitlusüksus.
xxx
Sõjaväeteenistus on kasulik
Võrdlus algaastatega
•• Alar Põllu on Tallinna tehnikaülikooli Shotokan Karate-Do klubi juhataja, kes on militaarsete ning turvateemadega tegelenud 15 aastat. 1980-ndatel teenis Põllu kaks aastat kohustuslikus nõukogude armees, samuti on ta näinud Eesti kaitsejõudude algaastaid 1990-ndatel.
•• Erinevus tollase ning praeguse sõjaväeosa vahel oli suur, mis ajendaski Alar Põllut oma tähelepanekuid kirja panema. “Kindlasti on nõrku sõjaväeosasid, samuti on igas asjas negatiivseid pooli,” ei tee Põllu illusioone. “Aga poistele on hea läbi-lõhki mehisesse seltsi sattuda, niisuguseid mehi oleks eesti naistele just vaja!”
•• Turvateenistustes nii koolitaja kui ülemana töötades on Põllu ette sattunud igasuguseid noormehi, sealhulgas ka palju “vedelaid” tegelasi. “Eestis kasvatavad poisse 18.–19. eluaastani ju peamiselt naised – lasteaias töötavad naised, õpetajad on enamasti naissoost… Selles muidugi pole midagi halba, meie ühiskond on selline. Eks poistel on oma eeskujud, aga alles sõjaväes saavad neist mehed,” tuleks Põllu hinnangul igale meesterahvale kasuks väeteenistus läbi teha. M.R.
|
Uudised
VE: mehestumine
Pojal sõjaväes külas
Alar Põllu, Sõduri isa
02.11.2004
Foto: Raigo Pajula
Eesti Päevalehe toimetusse saabus lugejakiri isalt, kelle poeg teenib aega Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses. Alar Põllu jagab muljeid külaskäigust poja juurde.
Mäletan, kui poeg ütles suvel, et läheb teeb sõjaväeteenistuse läbi. Olin skeptiline – saa kusagile kooli sisse, küll sinna sõjaväkke jõuab minna. Tunnistan, et alahindasin seda, mida laupäeval selgelt nägin.
Narva-Jõesuus asuva piirivalve õppeväeosa kasarmus elasid poisid kümnekesi toas. Neil oli patakas lehti-ajakirju, muusikakeskus, veekeetja, igaühel isiklik suur kapp. Kõik oli puhas ja sirge. Ma ütlen ausalt, et ma kahtlen, kas minu kunagine ühikas tehnikaülikoolis ikka oli hubasem. Oma nõukogude armee sõjaväekasarmust ma parem ei räägi. Meie poistel on hubane sõdurikasarmu. Mulle tundus, et staap oli viletsamas seisukorras kui kasarmu.
Ja sõdurid nad olid. See, mis oli 2,5 kuuga tehtud, oli vägagi respekti tekitav. Poisid olid sirged ja vaatasid alati silma, kui rääkisid. Rääkisid nad selgelt ja jutt oli konkreetne. Ülemuste käsklustesse ja eriti esialgu ehk arusaamatussegi sõduriellu suhtuti eluterve positiivsusega. See viis, kuidas käske anti ja neid täideti, on iga tippjuhi unistus.
Nendes poistes oli aukartustäratavat hoolimatust ebaolulise vastu. Nad läksid läbi asfaldil olevatest madalatest veelompidest (kuna sadas vihma) ilma neid märkamata. Seda on raske kirjeldada, aga see hoog ja dünaamika, millega poisid liikusid ja oma toimetamisi toimetasid, ei jätnud mingit kahtlust nende võitlusvõimest ja kaitsetahtest. Poisid olid rahulikud ja kindlad.
Riided tekitasid minus lausa kadedust. No millega meie vene sõjaväes käisime?! Poistel oli riietus igaks ilmaks. Ja nad oskasid seda kanda. Riided olid puhtad ja sirged. Vaatamata sellele, et lausa kasarmu ees oli korralik takistusriba, mille üks oluline osa – roomamisplats – oli porine ja kaetud okastraadiga. Kuigi nad seda läbivad, ei olnud selle jälgi riietel. Minu küsimusele, kuidas nad riideid pesevad, vastati sundimatult, et käsitsi. Kodus pesevad pesu tavaliselt ju emad. Ja saapad, sõduri parimad sõbrad – olid puhtad ja pidasid vihmale hästi vastu.
Söökla oli puhas ja lõhnas meeldivalt, toit oli hea. Sellest andis tunnistust ka tõsiasi, et linnaloa ajal poeg suurt midagi ei söönud. Magustoiduks oli sel päeval niipalju kui ma mäletan: sidruniparfee puuviljadega.
Tahan ka sõjaväkke!
Poistele anti neli tundi linnaluba. Ma ei tea, kas kõik, aga minu poja rühm sai tund enne linnaloa lõppu kokku ja veetis viimase tunni koos, mitte vanematega. See on kamraadlus, seltsimehelikkus, sõjaväesõprus – need sõnad ei kirjelda täpselt seda suhet, mis tekib meestel omavahel ainult sõjaväes olles ja millest siis hiljem lõputult lugusid räägitakse, seda tagasi igatsedes. Poisid rääkisid, mis tundeid oli neis esimest korda tekitanud ühe õppuse ajal mere ja päikesetõusu nägemine. Väärtushinnangud muutuvad.
Sõdurpoisi 14-aastane vend ütles tagasiteel sellised sõnad: “Mina tahan ka igatahes sõjaväkke minna, mulle selline retsimine meeldib.” Selles valguses jääb mulle arusaamatuks, miks selline raske tööga saavutatud tulemuslik väeosa tahetakse sulgeda? Ühiskond vajab just sellist sõjaväge, kus kohaletulnud “lambakarjast” tehakse kahe kuuga noortest meestest koosnev ja nauditavalt tegutsev võitlusüksus.
xxx
Sõjaväeteenistus on kasulik
Võrdlus algaastatega
•• Alar Põllu on Tallinna tehnikaülikooli Shotokan Karate-Do klubi juhataja, kes on militaarsete ning turvateemadega tegelenud 15 aastat. 1980-ndatel teenis Põllu kaks aastat kohustuslikus nõukogude armees, samuti on ta näinud Eesti kaitsejõudude algaastaid 1990-ndatel.
•• Erinevus tollase ning praeguse sõjaväeosa vahel oli suur, mis ajendaski Alar Põllut oma tähelepanekuid kirja panema. “Kindlasti on nõrku sõjaväeosasid, samuti on igas asjas negatiivseid pooli,” ei tee Põllu illusioone. “Aga poistele on hea läbi-lõhki mehisesse seltsi sattuda, niisuguseid mehi oleks eesti naistele just vaja!”
•• Turvateenistustes nii koolitaja kui ülemana töötades on Põllu ette sattunud igasuguseid noormehi, sealhulgas ka palju “vedelaid” tegelasi. “Eestis kasvatavad poisse 18.–19. eluaastani ju peamiselt naised – lasteaias töötavad naised, õpetajad on enamasti naissoost… Selles muidugi pole midagi halba, meie ühiskond on selline. Eks poistel on oma eeskujud, aga alles sõjaväes saavad neist mehed,” tuleks Põllu hinnangul igale meesterahvale kasuks väeteenistus läbi teha. M.R.