TIIT MATSULEVITÐ: Narva õppetunnid
Tiit Matsulevitð meenutab kümne aasta möödumist Kirde-Eesti autonoomiareferendumist.
Mõned aastad tagasi sattusin Moskvas vestlema ühe seeniorsaadikuga, Vene välisteenistuse raudvaraga, kelle kaalukad kogemused Põhjalas ja roll soomendamispoliitikas võimaldasid tal anda asjalikke hinnanguid ka uuele olukorrale Läänemere regioonis. Kui Vene välispoliitika sihiks on tõesti “endiste” hoidmine oma mõjuvallas, siis miks on ta kogu aeg talitanud sellele sihile risti vastupidiselt? Miks on läinud ta ähvarduste, väljapressimise ja majanduslike sanktsioonide teed, selmet siduda Balti riigid endaga präänikute abil – sooduskauplemine, viisavabadus, kultuurivarade tagastamine, püüdlused ülekohut heastada kasvõi ei-millekski kohustava vabandusega, intellektuaalne hõlvamine?
Seeniori vastus oli avameelne: me mõtlesime, et kui me baltide vastu head oleme, siis nad panevadki meie juurest putku.
Moskva on viimase aastakümne jooksul teinud tõepoolest kõik võimaliku, et kiirendada Eesti, Läti ja Leedu lõimumist läänega nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. N Liidu aegsest ideoloogilisest väljakutsest maailmale küll loobuti, ometi ei asendanud Kreml seda ainsagi edasiviiva sõnumiga “uue Venemaa” rollist rahvusvahelistes suhetes. Poliitika vaimseks kandejõuks sai minevikuihalus, N Liidu lagunemist tajuti nii eliidis kui hulkades ennekõike ajaloolise eksitusena, parandamist vajava veana. Sergei Karaganovi sõnastatud õpetus “lähivälismaast” sisuliselt jätkas N Liidu aegset BreÏnevi doktriini naaberriikide piiratud iseseisvusest. Kriitiline seik Eesti lähiajaloos, mille tipphetkest möödub täna kümme aastat ja mida tuntakse “Narva autonoomiareferendumina”, oli hilinenud katse kinnistada Eestile lähivälismaa staatus.
Rong sõidab läände
1993. aasta suveks oli Eestil toimiv põhiseadus, demokraatlikult valitud parlament, president ja valitsus. Aasta jagu käibel olnud kroon ületas edukuselt isegi eestlaste endi ootused. Kiire privatiseerimine vabastas inimeste algatusvõime. Vabadust oli korraga rohkem kui võrdsust, võimalusi rohkem kui tagatisi. Kodanluse diskreetne võlu paelus ühiskonda enam kui “töörahva” segasevõitu ideaalid. Majanduse elavnemine ei teinud rahvustel vahet.
Mais oli Eesti saanud Euroopa Nõukogu liikmeks, juunis aga sõnastas Euroopa Liit Kopenhaageni tippkohtumisel selge liitumisperspektiivi kõigile Balti riikidele. President ja peaminister olid oodatud külalised lääne poliitsalongides, edastades väsimatult sõnumit Eesti omariikluse enesestmõistetavusest.
Lääne poliitilise eliidi suhtumine Eestisse oli kahene: ühelt poolt ettevaatlik positiivsus (rahulolematu provints Vene impeeriumi äärealal, aga kas ikka saavad hakkama?), teisalt arusaam, et Eesti iseseisvuse garanteerimine kuulub lääne eluliste huvide valda, olles samas lakmuseks Euroopa-Venemaa suhetele. Sagenesid kõrged visiidid, mille sõnumid sisaldasid ühtaegu toetust kui ka manitsusi ja milles “mäng Baltikumi ümber” oli katteks “võitlusele Baltikumi pärast”.
Ajal, mil Eesti asend rahvusvahelistes suhetes kiiresti muutus, jäi Venemaa poliitika Eesti suhtes samaks. Lakkamatud süüdistused “vene kogukonna” õiguste ahistamises kandsid sisuldasa kaht nõudmist: kakskeelsuse kehtestamine ja kodakondsuse nullvariant koos topeltkodakondsuse lubamisega. Pole raske arvata, mida sellised sammud oleksid tähendanud Eesti riiklusele. Tõsiasja, et neid sihte ei saavutatud, pole Moskva meile andeks andnud tänaseni (mullu varakevadel esitas needsamad nõudmised Vene asevälisminister ja sügisel kordas neid Tallinna väisanud asepeaminister).
Vähemus ja väed
Mõistagi pole vene vähemuse kaitse või selle integratsioon Eesti ühiskonda Kremli poliitika eesmärk. Vastasel juhul ei rakendataks ju topelttolle ega oleks kümnekonna aasta eest katkestatud ka näiteks energiatarneid. Moskva sihiks on olnud õiguslike põhimõtete ja vene vähemuse instrumentaliseerimine oma välispoliitiliste sihtide saavutamiseks, venekeelse ja -meelse autonoomse ühiskonna ehitamine Eesti sisse, mille abil mõjutada riigi välispoliitilist kurssi.
Kümme aastat tagasi oli Kremlil juba õnnestunud tekitada endameelsed enklaavid Moldovas ja Gruusias, mis püsisid vaid sõjalisel jõul. Transnistria ja Abhaasia destabiliseerivad olukorda sealkandis tänini.
Narva referendum 16. ja 17. juulil 1993 oli kujukas näide, kuivõrd valesti hindasid Eesti seisundit need, kes soovisid samasuguse enklaavi teket Kirde-Eestis. Tagantjärele sündmusi analüüsides nähtub, et ka Moskva ise ei panustanud siinsete intrite ettevõtmisesse kuigi palju energiat. Sõnarelvale ei järgnenud relva sõna. Kohaliku venelaskonna meelsus polnud ühtne. Hirm, et autonoomne Kirde-Eesti võib tagasi sattuda rublatsooni, osutus tugevamaks kartusest jääda Eesti Vabariigis ilma “õigusteta”.
Mõistagi pingestas olukorda 7000-mehelise rohkelt relvastatud Vene väekontingendi jätkuv viibimine Eestis, mille kohalolekut Moskva just noist päevist alates “vähemuse kaitsega” õigustada püüdis. Vägede sisseviimiseks Kirde-Eestisse oli aga sobiv hetk ammu mööda lastud. Siin ei muutnud midagi ka referendum ise, mille korraldus ja tulemus meenutasid parimat N Liidu aja kombestikku. Täpselt doseeritud seisukoht õiguskantslerilt, mis ettevõtmise juba enne selle toimumist õigustühiseks tunnistas, lõi seaduse rahuloova jõu läbi vajaliku juriidilise tausta. Lääneriikide hoiak, toona pigem diplomaatiliste kanalite kaudu Moskvale kuuldavaks tehtud, oli selgelt Eesti põhiseaduslikku korda toetav.
Tegelikud tulemused
Pärast Narva referendumit teravnes lääneriikide tähelepanu Baltikumis toimuvale. Eestit hakati tajuma mitte kui riiakat kääbust, vaid riigina, kes suudab vältida pinge ülekasvu konfliktiks, teravuste silumisel rakendada poliitilisi ja juriidilisi hoobasid. Eesti näitas oma suutlikkust olla probleemi tekitamise asemel selle lahendaja, oma küpsust tagada vabadus õiguse, mitte jõu kaudu, ja tuua niiviisi lisaväärtust rahvusvahelise poliitika uuenevasse pingevälja. Mõistagi kiirenes seeläbi meie lääneintegratsioon.
Suurenes surve Moskvale vägede täielikuks väljaviimiseks Balti riikidest. Ning taas osutus ainuõigeks Eesti poliitika otsus see küsimus algusest peale igal võimalikul juhul rahvusvahelistada (erinevalt näiteks Moldovast, kes üritas olukorda lahendada bilateraalselt, omaaegseid parteilisi Moskva-suhteid kasutades, mis mõistagi ei toonud edu).
Eestile endale oli aga oluliseks õppetunniks poliitilise kriisihalduse võimaluste testimine praktikas, arusaam, et rahvuslikus julgeolekus on võrdselt tähtsad nii rahvusvahelised suhted kui ka majandus, nii sisemine suhtekorraldus kui ka juriidika, nii teabelevi kui ka lihtsalt veendumus, et ollakse õigel teel, siinpool joont, mis eraldab vabadust selle puudumisest.
|
Uudised
VE: Matsulevitð, Tiit – diplomaat
(16.07.2003)
Tiit Matsulevitð meenutab kümne aasta möödumist Kirde-Eesti autonoomiareferendumist.
Mõned aastad tagasi sattusin Moskvas vestlema ühe seeniorsaadikuga, Vene välisteenistuse raudvaraga, kelle kaalukad kogemused Põhjalas ja roll soomendamispoliitikas võimaldasid tal anda asjalikke hinnanguid ka uuele olukorrale Läänemere regioonis. Kui Vene välispoliitika sihiks on tõesti “endiste” hoidmine oma mõjuvallas, siis miks on ta kogu aeg talitanud sellele sihile risti vastupidiselt? Miks on läinud ta ähvarduste, väljapressimise ja majanduslike sanktsioonide teed, selmet siduda Balti riigid endaga präänikute abil – sooduskauplemine, viisavabadus, kultuurivarade tagastamine, püüdlused ülekohut heastada kasvõi ei-millekski kohustava vabandusega, intellektuaalne hõlvamine?
Seeniori vastus oli avameelne: me mõtlesime, et kui me baltide vastu head oleme, siis nad panevadki meie juurest putku.
Moskva on viimase aastakümne jooksul teinud tõepoolest kõik võimaliku, et kiirendada Eesti, Läti ja Leedu lõimumist läänega nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. N Liidu aegsest ideoloogilisest väljakutsest maailmale küll loobuti, ometi ei asendanud Kreml seda ainsagi edasiviiva sõnumiga “uue Venemaa” rollist rahvusvahelistes suhetes. Poliitika vaimseks kandejõuks sai minevikuihalus, N Liidu lagunemist tajuti nii eliidis kui hulkades ennekõike ajaloolise eksitusena, parandamist vajava veana. Sergei Karaganovi sõnastatud õpetus “lähivälismaast” sisuliselt jätkas N Liidu aegset BreÏnevi doktriini naaberriikide piiratud iseseisvusest. Kriitiline seik Eesti lähiajaloos, mille tipphetkest möödub täna kümme aastat ja mida tuntakse “Narva autonoomiareferendumina”, oli hilinenud katse kinnistada Eestile lähivälismaa staatus.
Rong sõidab läände
1993. aasta suveks oli Eestil toimiv põhiseadus, demokraatlikult valitud parlament, president ja valitsus. Aasta jagu käibel olnud kroon ületas edukuselt isegi eestlaste endi ootused. Kiire privatiseerimine vabastas inimeste algatusvõime. Vabadust oli korraga rohkem kui võrdsust, võimalusi rohkem kui tagatisi. Kodanluse diskreetne võlu paelus ühiskonda enam kui “töörahva” segasevõitu ideaalid. Majanduse elavnemine ei teinud rahvustel vahet.
Mais oli Eesti saanud Euroopa Nõukogu liikmeks, juunis aga sõnastas Euroopa Liit Kopenhaageni tippkohtumisel selge liitumisperspektiivi kõigile Balti riikidele. President ja peaminister olid oodatud külalised lääne poliitsalongides, edastades väsimatult sõnumit Eesti omariikluse enesestmõistetavusest.
Lääne poliitilise eliidi suhtumine Eestisse oli kahene: ühelt poolt ettevaatlik positiivsus (rahulolematu provints Vene impeeriumi äärealal, aga kas ikka saavad hakkama?), teisalt arusaam, et Eesti iseseisvuse garanteerimine kuulub lääne eluliste huvide valda, olles samas lakmuseks Euroopa-Venemaa suhetele. Sagenesid kõrged visiidid, mille sõnumid sisaldasid ühtaegu toetust kui ka manitsusi ja milles “mäng Baltikumi ümber” oli katteks “võitlusele Baltikumi pärast”.
Ajal, mil Eesti asend rahvusvahelistes suhetes kiiresti muutus, jäi Venemaa poliitika Eesti suhtes samaks. Lakkamatud süüdistused “vene kogukonna” õiguste ahistamises kandsid sisuldasa kaht nõudmist: kakskeelsuse kehtestamine ja kodakondsuse nullvariant koos topeltkodakondsuse lubamisega. Pole raske arvata, mida sellised sammud oleksid tähendanud Eesti riiklusele. Tõsiasja, et neid sihte ei saavutatud, pole Moskva meile andeks andnud tänaseni (mullu varakevadel esitas needsamad nõudmised Vene asevälisminister ja sügisel kordas neid Tallinna väisanud asepeaminister).
Vähemus ja väed
Mõistagi pole vene vähemuse kaitse või selle integratsioon Eesti ühiskonda Kremli poliitika eesmärk. Vastasel juhul ei rakendataks ju topelttolle ega oleks kümnekonna aasta eest katkestatud ka näiteks energiatarneid. Moskva sihiks on olnud õiguslike põhimõtete ja vene vähemuse instrumentaliseerimine oma välispoliitiliste sihtide saavutamiseks, venekeelse ja -meelse autonoomse ühiskonna ehitamine Eesti sisse, mille abil mõjutada riigi välispoliitilist kurssi.
Kümme aastat tagasi oli Kremlil juba õnnestunud tekitada endameelsed enklaavid Moldovas ja Gruusias, mis püsisid vaid sõjalisel jõul. Transnistria ja Abhaasia destabiliseerivad olukorda sealkandis tänini.
Narva referendum 16. ja 17. juulil 1993 oli kujukas näide, kuivõrd valesti hindasid Eesti seisundit need, kes soovisid samasuguse enklaavi teket Kirde-Eestis. Tagantjärele sündmusi analüüsides nähtub, et ka Moskva ise ei panustanud siinsete intrite ettevõtmisesse kuigi palju energiat. Sõnarelvale ei järgnenud relva sõna. Kohaliku venelaskonna meelsus polnud ühtne. Hirm, et autonoomne Kirde-Eesti võib tagasi sattuda rublatsooni, osutus tugevamaks kartusest jääda Eesti Vabariigis ilma “õigusteta”.
Mõistagi pingestas olukorda 7000-mehelise rohkelt relvastatud Vene väekontingendi jätkuv viibimine Eestis, mille kohalolekut Moskva just noist päevist alates “vähemuse kaitsega” õigustada püüdis. Vägede sisseviimiseks Kirde-Eestisse oli aga sobiv hetk ammu mööda lastud. Siin ei muutnud midagi ka referendum ise, mille korraldus ja tulemus meenutasid parimat N Liidu aja kombestikku. Täpselt doseeritud seisukoht õiguskantslerilt, mis ettevõtmise juba enne selle toimumist õigustühiseks tunnistas, lõi seaduse rahuloova jõu läbi vajaliku juriidilise tausta. Lääneriikide hoiak, toona pigem diplomaatiliste kanalite kaudu Moskvale kuuldavaks tehtud, oli selgelt Eesti põhiseaduslikku korda toetav.
Tegelikud tulemused
Pärast Narva referendumit teravnes lääneriikide tähelepanu Baltikumis toimuvale. Eestit hakati tajuma mitte kui riiakat kääbust, vaid riigina, kes suudab vältida pinge ülekasvu konfliktiks, teravuste silumisel rakendada poliitilisi ja juriidilisi hoobasid. Eesti näitas oma suutlikkust olla probleemi tekitamise asemel selle lahendaja, oma küpsust tagada vabadus õiguse, mitte jõu kaudu, ja tuua niiviisi lisaväärtust rahvusvahelise poliitika uuenevasse pingevälja. Mõistagi kiirenes seeläbi meie lääneintegratsioon.
Suurenes surve Moskvale vägede täielikuks väljaviimiseks Balti riikidest. Ning taas osutus ainuõigeks Eesti poliitika otsus see küsimus algusest peale igal võimalikul juhul rahvusvahelistada (erinevalt näiteks Moldovast, kes üritas olukorda lahendada bilateraalselt, omaaegseid parteilisi Moskva-suhteid kasutades, mis mõistagi ei toonud edu).
Eestile endale oli aga oluliseks õppetunniks poliitilise kriisihalduse võimaluste testimine praktikas, arusaam, et rahvuslikus julgeolekus on võrdselt tähtsad nii rahvusvahelised suhted kui ka majandus, nii sisemine suhtekorraldus kui ka juriidika, nii teabelevi kui ka lihtsalt veendumus, et ollakse õigel teel, siinpool joont, mis eraldab vabadust selle puudumisest.