Kurt Masur: inimesed pole väsinud muusikat armastamast
27.05.2003
Homme Estonia kontserdisaalis Prantsuse rahvusorkestri ette astuv Kurt Masur märkis Postimehele antud eksklusiivintervjuus, et ta on väga liigutatud kogu käimasoleva Euroopa ringreisi jooksul kogetud äärmiselt soojast vastuvõtust ning ta on veendunud, et inimesed vajavad muusikat rohkem kui kunagi varem.
Kurt Masur on üks neist, kelle suhtes tuntakse aukartust veel enne, kui teda ollakse näinud või kuulnud – temast käib kuulsus lihtsalt ees, mitte järel.
Tema nime pärast afishshidel peavad maailma parimad orkestridirektorid lahinguid, kuid hiljem higistavad muusikud märjaks seitse särki, kuni maestro on lõplikult rahul. Armu ta ei anna, ja kõigutada end ei lase – sellest nii Masuri hiilgus kui hädad.
Masuris on jõudu, seda peavad tunnistama ka need, kes temaga alati kõiges üksmeelel pole. Ja neid on palju. Nii mitmeski orkestris on olnud kuulda vihast poognate sahinat ja juhtkond on olnud kannatuse katkemise piiril, sest Masur on nõuab oma saksa ordnungit.
Ühest maailma muusikute pühamust, New Yorgi sümfoonikute (NYP) juurest, kus Masur üksteist aastat vastu pidas, lahkutakse teadjate sõnul «vaid jalad ees», tema lahkus aga legendina. Kuigi maestro jääb nüüd diplomaatiliseks, on ta kunagi öelnud, et «NYP on üks individualistide kamp, kes ihkab vaid dirigendi surma».
See «kamp» oli talle dirigendina paras pähkel, kuigi lõpptulemusena seljatas ta nii bürokraadid, rahaahned managerid, kui ka algul upsakaks osutunud muusikud. Ta õppis sellest ajast enda sõnul palju.
Prantsuse Rahvusorkestri peadirigendist Kurt Masurist loe pikemalt homse Postimehe kultuuriküljel.
PM Online
online@postimees.ee
xxx
Kurt Masur – saatusest suurem
Kolmapäev 28.05.2003
Masur on suur, ja see pole tühipaljas sõnakõlks – see on tõsi. Ta on mees, kes on saanud legendiks juba oma elu ajal, kuigi näib, et dirigent sai temast vastu saatuse tahtmist.
Ta on üks neist, kelle suhtes tuntakse aukartust veel enne, kui teda ollakse näinud või kuulnud – kuulsus käib temast ees, mitte järel. Tema nime pärast afishshidel peavad maailma parimad orkestridirektorid lahinguid, kuid hiljem higistavad muusikud märjaks seitse särki, kuni maestro on lõplikult rahul. Armu ta ei anna, ja kõigutada end ei lase – sellest nii Masuri hiilgus kui hädad.
Nii mõneski orkestris on olnud kuulda vihast poognate sahinat, sest Masur nõuab oma saksa ordnungit.
Ühest maailma muusikute pühamust, New Yorgi sümfoonikute juurest, kus Masur 11 aastat vastu pidas, lahkutakse teadjate sõnul «vaid jalad ees», tema lahkus aga legendina. Kunagi on ta öelnud, et «see on üks individualistide kamp, kes ihkab vaid dirigendi surma». See «kamp» oli talle aga paras pähkel, kuigi lõpptulemusena seljatas ta nii bürokraadid, rahaahned mänedžerid, kui ka algul upsakaks osutunud muusikud.
Andekas ja kange
Ometi oleks kõik võinud minna sootuks teisiti, sest nii nagu Masur hiljem on sadu orkestrante proovile pannud, on ta oma elus pidanud toime tulema üsna mitme traagilise katsumusega. Kuivõrd need teda on muutnud, ja mida ta oma hingesügavustes tundnud on, teab ainult tema ise.
Kui Masur veel Breslau muusikakoolis klaverit ja tshellot õppis, lootis tema isa tegelikult, et ta pillimängu asemel siiski mõne «asjaliku» ameti selgeks õpiks. See oli juba isal valmiski vaadatud – elektroonikainsener. Poiss aga ei võtnud head nõu kuulda, kuigi oleks pidanud juba taipama, et harjutamise tagajärjel tekkinud parema käe kõõluspõletik ei lase tal tulevikus enam mingit pilli kätte võtta, professionaalsest kutsest rääkimata.
Kuid see polnud Masuri jaoks piisav argument muusika kõrvale heita, pigem andis viimase lihvi ammu südames hingitsenud soovile – dirigeerida. Nii ka läks, ja 1946. aastal astus ta Leipzigi konservatooriumi komponeerimise ja dirigeerimise erialale.
Õpingud jäid aga ootamatult lühikeseks. Kiire lõppmäng saabus teise kursuse erialaeksamil, kus Masur olevat pärast eelmise öö meeleolukalt jazzipidu mänginud õppejõudude meelest nii, et «iga muusikaline aktsent olevat omaette sündmuseks kujunenud».
Okkaline tee tippu
Sellest kiirest konservatooriumis käigust piisas Masurile veendumuseks, et valitud tee iseenesest on õige. Kuid hoolimata esialgu üsna huvitavalt kulgenud karjäärist, said rängaks komistuseks vastuolud Berliini Koomilise Ooperi peadirigendi Walter Felsensteiniga.
See ei tähendanud mitte ainult teatrimaja uste sulgumist, vaid kolme aasta pikkust hädavaevalt ots otsaga kokku tulemist. Masur on öelnud, et see oli ainuke periood, kus ta mõtles emigreerumisele.
Kuid heitlik saatus polnud Masuriga veel arveid lõpuni klaarinud – kuuekümnendate keskel kaotas ta autoõnnetuses kogu oma perekonna.
1989. aastal võttis Masur end aastaks poliitika tegemiseks vabaks ning oli koos teiste ärksate kultuuriinimestega nn Leipzigi postulaatide autor, mis lõi visiooni uuest Saksamaast. Dirigendi poliitiline aktsiivsus viis selleni, et 1993. aastal tehti talle ettepanek kandideerida ühinenud Saksamaa presidendiks. Masur lükkas ettepaneku tagasi.
Viimane raske katsumus sai Masurile osaks 2001. aastal, mil ta oli sunnitud kõik oma kontserdid katkestama, tehes läbi raske neerusiirdamise operatsiooni. Kui ta kuue kuu pärast taas dirigendipulti tõusis, küsiti temalt, miks ta endale armu ei anna. Maestro vastas: «Töö on mulle kõige kallim elueliksiir. Ma ei usu, et ma ilma selleta kauem elaksin.»
Kurt Masur
Sündis 18.07.1927 Sileesias
Õppis Breslau muusikakoolis ja Leipzigi konservatooriumis
1948 repetiitor Halle orkestri juures, hiljem jätkas kontsertmeistrina Erfurdi ja Leipzigi ooperteatrites; 1955 Dresdeni Filharmoonia dirigent; 1958-60 Schwerini Mecklenburgi Linnateatri direktor; 1960-64 Berliini Koomilise teatri intendant; 1967-1972 Dresdeni filharmoonikute peadirigent; 1970-1996 Leipzigi Gewandhaus-orkestri peadirigent; 1991-2002 New Yorgi sümfooniaorkestri peadirigent; 2000 Londoni Filharmooniaorkestri peadirigent; 2002 Prantsuse Rahvusorkestri muusikaline direktor ja peadirigent
–>Riina Luik
riina.luik@postimees.ee
Uudised
VE: Masur, Kurt – tipp-dirident
Kurt Masur: inimesed pole väsinud muusikat armastamast
27.05.2003
Homme Estonia kontserdisaalis Prantsuse rahvusorkestri ette astuv Kurt Masur märkis Postimehele antud eksklusiivintervjuus, et ta on väga liigutatud kogu käimasoleva Euroopa ringreisi jooksul kogetud äärmiselt soojast vastuvõtust ning ta on veendunud, et inimesed vajavad muusikat rohkem kui kunagi varem.
Kurt Masur on üks neist, kelle suhtes tuntakse aukartust veel enne, kui teda ollakse näinud või kuulnud – temast käib kuulsus lihtsalt ees, mitte järel.
Tema nime pärast afishshidel peavad maailma parimad orkestridirektorid lahinguid, kuid hiljem higistavad muusikud märjaks seitse särki, kuni maestro on lõplikult rahul. Armu ta ei anna, ja kõigutada end ei lase – sellest nii Masuri hiilgus kui hädad.
Masuris on jõudu, seda peavad tunnistama ka need, kes temaga alati kõiges üksmeelel pole. Ja neid on palju. Nii mitmeski orkestris on olnud kuulda vihast poognate sahinat ja juhtkond on olnud kannatuse katkemise piiril, sest Masur on nõuab oma saksa ordnungit.
Ühest maailma muusikute pühamust, New Yorgi sümfoonikute (NYP) juurest, kus Masur üksteist aastat vastu pidas, lahkutakse teadjate sõnul «vaid jalad ees», tema lahkus aga legendina. Kuigi maestro jääb nüüd diplomaatiliseks, on ta kunagi öelnud, et «NYP on üks individualistide kamp, kes ihkab vaid dirigendi surma».
See «kamp» oli talle dirigendina paras pähkel, kuigi lõpptulemusena seljatas ta nii bürokraadid, rahaahned managerid, kui ka algul upsakaks osutunud muusikud. Ta õppis sellest ajast enda sõnul palju.
Prantsuse Rahvusorkestri peadirigendist Kurt Masurist loe pikemalt homse Postimehe kultuuriküljel.
PM Online
online@postimees.ee
xxx
Kurt Masur – saatusest suurem
Kolmapäev 28.05.2003
Masur on suur, ja see pole tühipaljas sõnakõlks – see on tõsi. Ta on mees, kes on saanud legendiks juba oma elu ajal, kuigi näib, et dirigent sai temast vastu saatuse tahtmist.
Ta on üks neist, kelle suhtes tuntakse aukartust veel enne, kui teda ollakse näinud või kuulnud – kuulsus käib temast ees, mitte järel. Tema nime pärast afishshidel peavad maailma parimad orkestridirektorid lahinguid, kuid hiljem higistavad muusikud märjaks seitse särki, kuni maestro on lõplikult rahul. Armu ta ei anna, ja kõigutada end ei lase – sellest nii Masuri hiilgus kui hädad.
Nii mõneski orkestris on olnud kuulda vihast poognate sahinat, sest Masur nõuab oma saksa ordnungit.
Ühest maailma muusikute pühamust, New Yorgi sümfoonikute juurest, kus Masur 11 aastat vastu pidas, lahkutakse teadjate sõnul «vaid jalad ees», tema lahkus aga legendina. Kunagi on ta öelnud, et «see on üks individualistide kamp, kes ihkab vaid dirigendi surma». See «kamp» oli talle aga paras pähkel, kuigi lõpptulemusena seljatas ta nii bürokraadid, rahaahned mänedžerid, kui ka algul upsakaks osutunud muusikud.
Andekas ja kange
Ometi oleks kõik võinud minna sootuks teisiti, sest nii nagu Masur hiljem on sadu orkestrante proovile pannud, on ta oma elus pidanud toime tulema üsna mitme traagilise katsumusega. Kuivõrd need teda on muutnud, ja mida ta oma hingesügavustes tundnud on, teab ainult tema ise.
Kui Masur veel Breslau muusikakoolis klaverit ja tshellot õppis, lootis tema isa tegelikult, et ta pillimängu asemel siiski mõne «asjaliku» ameti selgeks õpiks. See oli juba isal valmiski vaadatud – elektroonikainsener. Poiss aga ei võtnud head nõu kuulda, kuigi oleks pidanud juba taipama, et harjutamise tagajärjel tekkinud parema käe kõõluspõletik ei lase tal tulevikus enam mingit pilli kätte võtta, professionaalsest kutsest rääkimata.
Kuid see polnud Masuri jaoks piisav argument muusika kõrvale heita, pigem andis viimase lihvi ammu südames hingitsenud soovile – dirigeerida. Nii ka läks, ja 1946. aastal astus ta Leipzigi konservatooriumi komponeerimise ja dirigeerimise erialale.
Õpingud jäid aga ootamatult lühikeseks. Kiire lõppmäng saabus teise kursuse erialaeksamil, kus Masur olevat pärast eelmise öö meeleolukalt jazzipidu mänginud õppejõudude meelest nii, et «iga muusikaline aktsent olevat omaette sündmuseks kujunenud».
Okkaline tee tippu
Sellest kiirest konservatooriumis käigust piisas Masurile veendumuseks, et valitud tee iseenesest on õige. Kuid hoolimata esialgu üsna huvitavalt kulgenud karjäärist, said rängaks komistuseks vastuolud Berliini Koomilise Ooperi peadirigendi Walter Felsensteiniga.
See ei tähendanud mitte ainult teatrimaja uste sulgumist, vaid kolme aasta pikkust hädavaevalt ots otsaga kokku tulemist. Masur on öelnud, et see oli ainuke periood, kus ta mõtles emigreerumisele.
Kuid heitlik saatus polnud Masuriga veel arveid lõpuni klaarinud – kuuekümnendate keskel kaotas ta autoõnnetuses kogu oma perekonna.
1989. aastal võttis Masur end aastaks poliitika tegemiseks vabaks ning oli koos teiste ärksate kultuuriinimestega nn Leipzigi postulaatide autor, mis lõi visiooni uuest Saksamaast. Dirigendi poliitiline aktsiivsus viis selleni, et 1993. aastal tehti talle ettepanek kandideerida ühinenud Saksamaa presidendiks. Masur lükkas ettepaneku tagasi.
Viimane raske katsumus sai Masurile osaks 2001. aastal, mil ta oli sunnitud kõik oma kontserdid katkestama, tehes läbi raske neerusiirdamise operatsiooni. Kui ta kuue kuu pärast taas dirigendipulti tõusis, küsiti temalt, miks ta endale armu ei anna. Maestro vastas: «Töö on mulle kõige kallim elueliksiir. Ma ei usu, et ma ilma selleta kauem elaksin.»
–>Riina Luik
riina.luik@postimees.ee