18. august 2007 EPLO
Palju aastakümneid käsikirjadena settinud Masingu kirjutised on praeguseks saanud raamatu kuju, viimati lõpuks ka Masingu araabia keelest tõlgitud valim “1001 öö muinasjuttudest”.
Uku Masing oligi oma eluajal huvilistele suuresti kättesaadav käsikirjade kaudu. Enne Teist maailmasõda ilmus tema kirjutisi väga palju ka trükis, luulet ilmus suuresti tänu Vello Salole välismaal.
Masing on avalikkusele siiski üsna tundmatu tegelane, kellest on siiani üpris vähe räägitud. Nii on ka Masingust ülevaadet anda piiratud mahuga ajaleheartiklis parasjagu keerukas ülesanne. Näiteks Masingut uurinud muusik ja kirjanik Lauri Sommer ei soovi teemat kommenteerida ja soovitab igaühel Masingu raamatuid lugedes oma tunnetus leida.
DJ ja usundiasjade spetsialist Ringo Ringvee võtab Masingust kõneldes endale päeva aega ja sõnab lõpuks: “Alustades masinglikult, ma pole küll kindel, kas neist vastustest kellelgi kasu on.”
Kirjanik ja Masingu õpilane Jaan Kaplinski nendib, et paljudele oli ja on Uku Masing guru, kelle ideed, ka kõige ekstravagantsemad, võetakse kriitikata omaks ja igasuguses kriitilises suhtumises temasse nähakse peaaegu pühaduseteotust.
“Osalt soodustas ta sellist suhtumist ise, olles lihtsalt originaalne, geniaalne, karismaatiline isiksus,” tõdeb Kaplinski. “Ent ta oli ka vastuoluline isiksus, kes kõikus eufooria ja depressiooni vahel ja oma jüngreid vahel ligi tõmbas, vahel eemale peletas. Temas leidsid mõnedki noored endale vaimse juhi, ent mõnedki pettusid ja elasid seda üsna rängalt üle. See oli omamoodi armastuse lugu, millele kindlasti leiab paralleele kultuuriloost.”
Vihane sugrilane
Kaplinski peab Masingut eelkõige originaalseks mõtlejaks, kelle suurus avaldub esseistikas ja teadlasetöös.
“Teadlasena on ta teinud palju olulist, kuid siin vahel segavad teda emotsioonid,” ütleb Kaplinski. “Viha Darwini, naiste-laste, indoeurooplaste ja mõne teise vastu. Ning tema enda usk, näiteks veendumus, et ta on mingis eelmises elus olnud Jüriöö sündmuste osaline või keegi teine. Uku Masing vihkas sakslasi ja “indogermaane” – nii püüdis ta tõestada, et indogermaani mõtlemises, maailmavaates on midagi väga halba, see on üks maailma kurjuse juurtest, samas kui soome-ugri (Masing kasutas väljendit “sugrilased“ – R. L.) ja mõne teise rahva maailmavaade on hää ja aitaks päästa maailma hukkaminekust. “Indogermaanidele”, keda ta ühes vestluses rämpsuks nimetas, vastandas ta pääle soome-ugrilaste Põhja-Ameerika indiaanlased, polüneeslased ja paljud teised.
Ta oli kindlasti müstik, ent samal ajal ometi luterlane, kuigi luteri kirik suhtub müstikasse eitavalt. Kristlane kindlasti, ent kristlane, kes leidis, et kristluse ja bu-dismi vahel pole mingit olulist vahet, et on olemas üksainus selline tõsiselt võetav religioon, kandku ta mis nime tahes.”
Masingu õpilane teoloog Toomas Paul nendib, et kahtlemata oli Uku Masing keeruline isiksus, kui teda võrrelda tädi Maaliga.
“Ta tundis, et peab elama alaealiste seas, kes on arengus jäänud kuskile 13. eluaasta kanti,” summeerib Paul. “Aga mis puutub mõne ta õpilase kurtmisse, et suhted olid keerulised, siis ma arvan, et probleem on ikkagi nendes õpilastes, kes üsna varsti pidasid ennast temast targemaks ja edukamaks ning keda õpetaja vist ei imetlenud piisavalt. Tema doktoriõpingud Saksamaal langesid just Hitleri võimuletuleku ajale. Ta nägi algusest peale rahvussotsialismi läbi, mis ei olnud ju mingi veider hälve, vaid hoiak, mis kasvas välja indogermaanlaste veendest, et nemad on evolutsiooni tipp. Totaalselt erinevana kujutletud sugri-mentaliteet oli Masingu meelest ainus võimalik pääs taolisest hullusest.”
Kes jätkab Masingu mõtteid?
Jaan Kaplinski usub, et tõelist mantlipärijat Masingul pole.
“Ideid kannavad suuresti tema jüngrid, kelle hulgas aga pole eriti originaalseid ja julgeid mõtlejaid,” lisab Kaplinski. “Erandiks on ehk Toomas Paul. Oleks vaja inimest, kes suudaks Masingu tohutu pärandi hulgast välja sõeluda selle, mis ei ole nii emotsionaalne ja kallutatud, ning arendada edasi tema huvitavaid ideid.”
Teoloog Urmas Nõmmik arvab, et Masingu panusele Eesti mõtteloosse on ehk vara hinnangut anda, sest tema tekstid pole veel nii levinud. Kõiki pole veel avaldatudki.
“Näiteks Masingu luule seedimine võtab veel aastakümneid aega, kuni teda hakatakse pidama klassikuks. Kui hakatakse,” sõnab Nõmmik. “Kõige parema pildi Masingu senisest mõjust saab tema arvukate õpilaste kaudu, kes ühel või teisel moel ta vaimsust edasi kannavad, ükskõik kui distantseerunud nad oma õpetajast ka enda arvates on. Masingu idee on ajas kahtlemata arenev, kuid mul on tunne, et ta on tema õpilaste juures üksjagu aega arenenud ja praegu on tegemist pausiga. Usun, et tema tekstide ilmumine ning uue Masingu õpilaste õpilaste põlvkonna pealekasvamine võivad tähendada kümne-kahekümne aasta pärast uut tõlgendamislainet ja ma tõesti ei tea, mis kuju see võtab.”
Nõmmik lisab, et Masing oli erakordselt suure lugemusega ja erakordselt suure kombineerimisvõimega. Sellist seost esineb maailmas harva.
“Ta oli võimeline peas konstrueerima väga detailseid sündmuste käike ja siis neist ühe ja teise nurga all kirjutama,” lisab Nõmmik. “Selline stiil jätab kaemusliku mulje ja tekitabki kõige rohkem kriitikat tema kui teadlase suhtes. Eks ta läks oma “konstruimistes” kohati ikka liiale ja kritiseerijatel on nii mõnigi kord õigus. Ent tema teooriaid ei saa nende detailsuse tõttu kohe kõrvale visata.”
Maailmakodanik Masing
Keeleteadlane Urmas Sutrop märgib, et oleks vaja kiiremini trükki toimetada Masingu seni avaldamata käsikirjad.
“Aeg on küps ka Masingu tutvustamiseks muule maailmale,” kinnitab Sutrop. “Selleks on vaja koostada hea artiklivalimik, varustada see eessõna ja kommentaaridega, tõlkida inglise keelde ning leida hea rahvusvaheline kirjastus. Masing ei ole mingi ürgeestluse ülistaja. Ta on inimene, kes vaatab vahel pessimistlikult, vahel ilma emotsioonideta kogu maailma peale. Maailm ei ole mitte ainult meie Maa kõigi selle keel- ja meelkondadega, vaid kogu universum, kuhu mahuvad nii kristlaste Jumal, teiste rahvaste jumalad, uskumised, muinasjutud kui ka kosmos.”
Sutrop lisab, et Masingu kohta on liikvel palju stereotüüpe ja kohvilauajutte. Tegemist oli ju erakordse isiksusega, kes oli legend juba oma eluajal, ning seetõttu on meie kultuur konstrueerinud väga palju erinevaid Uku Masinguid. Sutropi hinnangul polegi vaja neid müüte alati ümber lükata.
“Valesti tõlgendamistega on ka nii, et kes teab tõde,” küsib Sutrop. “Me peame Masingut pidevalt ja üha uuesti tõlgendama nii teaduslikus kui ka üldkultuurilises diskursuses. Ainult nii suudame tema määratut panust meie kultuuri paremini mõista.”
Eesti mõtteloo punk
Sel suvel Uku Masingust Tartu ülikoolis magistritöö kirjutanud semiootik Sven Vabar nimetab Masingut teaduse punktegelaseks.
“Minu jaoks on kõige olulisem, et Masing lihtsalt sunnib mitte nõustuma kehtivate kordade ja normidega. Ta paneb inimese uskuma suurtesse ja võimsatesse asjadesse, paneb ihaldama millegi ilusa ja suure järele. Ja vahel jääb mulje, et justkui polegi muud valikut, kui hakata liikuma selle nimetu poole,” tõdeb Vabar. “Pärast Masingu korralikku lugemist on võimatu olla nürimeelne, päevast päeva tiksuja. Äkki taipad, et asjad ei pea üldse olema sellised, nagu nad on. Inimesed võivad ka teistsugused olla, kui me harjunud oleme. Asjad võivad teistmoodi olla.”
…
Uku Masing
•• Sündinud Hugo Albert Masing
•• 11. august 1909 Raplamaa – 25. aprill 1985 Tartu
•• Eesti teoloog, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli tuntud polüglott, tegeles maalikunsti, kalligraafia, botaanika ja muuga.
Elulugu
•• Aastatel 1921–1926 õppis Tallinna 2. reaalkoolis. 1926 astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Ta õppis heebrea, kreeka ja ladina ning teoloogia ainete kõrvalt veel semiidi keeli, psühholoogiat, antiikkirjandust ja assürioloogiat.
•• Juba koolipõlves avaldas luuletusi, tõlkeid, arvustusi ja esseid ning mitu teaduslikku tööd. 1932–1933 oli ta välismaine stipendiaat Saksamaal, algul Tübingenis, hiljem Berliinis. Täiendas end etiopistikas, arabistikas, judaistikas, Vanas Testamendis, sumeroloogias, assürioloogias ja muudel aladel, õppis indiaani, polüneesia jt keeli.
•• 1935 ilmus esimene luuleraamat “Neemed vihmade lahte”, oma luulega on ta mõjutanud eriti 1960. aastate noori eesti kirjanikke.
•• 1946–1964 oli ta EELK konsistooriumi teaduslik sekretär ja usuteaduse instituudi õppejõud.
•• 1970–80. aastatel tegi Masing kaastööd rahvusvahelistele folkloristika väljaannetele soome-ugri, samojeedi ja kaukaasia muinasjuttude kohta, ta on üks 12-köitelise “Enzyklopädie des Märchens” kaasautoreid. Viimasel aastakümnel on avaldatud kümneid tema raamatuid ja luulekogusid.
Teised temast
Toomas Paul, Uku Masingu õpilane
•• Uku Masing oli äärmiselt kriitiline kõigi kehtivate autoriteetide suhtes, näiteks Vana Testamendi eksegeesis tollal valitseva Julius Wellhauseni konstruktsioone armutult arvustades. Nagu ta on öelnud: “Kõige lõbusam on ikka siis, kui oled saand ühe avalikult ja üldiselt lugupeetud tõele panna jala taha või leidnud mõne dogma nondum declarata jaoks sellise võrdluse, et ta saab naeruväärseks ja väärtusetuks läbi ja läbi.“
Masing üritas kujutleda ka muiste elanud inimesi lihast ja luust olenditena. Näiteks – tema meelest oli 14. sajandil päev sama pikk kui praegu ning Eesti ajaloolaste aupakliku aukartuse asemel Hoenecke-Renneri riimkroonika võltsingute vastu väitis ta, et ordumeistri vägevad päevateekonnad Jüriöö-aegsel teedelagunemise perioodil eeldaksid hobuste asemel helikoptereid.
Teadlase stiililt oli Masing üks viimaseid klassikalise Saksa humanitaarteaduse esindajaid, kes kõik taotlesid oma erialal absoluutset kõige teadmist, nagu see avaldus näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine pedant ja perfektsionist, kes ei kannatanud lohakust ka teiste töödes.
Maksimaalse põhjalikkusega pidi tema meelest kaasnema kaine kujutlusvõime. Vastupidi tavalisele oli tema arvamusel, et alati on olulised detailid, et üldised abstraktsioonid (olgu strukturalistlikus antropoloogias, kirjandusteaduses vm) on nii elutud ja aprioorsed, et neid ei saagi avastada, vaid neist tuleks rabelda end vabaks, et näha asju tõeliselt nende detailide välkvalguses.
Uku Masing ei tahtnud olla ei Õpetaja ega guru. Minu meelest on tema enda kohta kehtiv see, mida ta ütles kord oma budismi loengutes upekkha saavutanu kohta: “Ta on nagu saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari.”
Uudised
VE: Masing, Uku – maailmakodanik
Uku Masing – Mässav mõtleja ootab uut õpilaste põlvkonda
Tõlkija, müstik ja luuletaja Uku Masing oli Nõukogude rezŽiimi ajal ebapopulaarne autor, kes elas omamoodi siseeksiilis. Suurrahvaste kritiseerija ning soome-ugri mõttemaailma ja kristlust ühendada püüdnud isemõtlejal Masingul oli küll palju õpilasi, kuid nüüdseks on raske rääkida tema mantlipärijast. Riho Laurisaar proovib asjatundjate abiga Uku Masingu panust Eesti mõtteloosse avada.
Palju aastakümneid käsikirjadena settinud Masingu kirjutised on praeguseks saanud raamatu kuju, viimati lõpuks ka Masingu araabia keelest tõlgitud valim “1001 öö muinasjuttudest”.
Uku Masing oligi oma eluajal huvilistele suuresti kättesaadav käsikirjade kaudu. Enne Teist maailmasõda ilmus tema kirjutisi väga palju ka trükis, luulet ilmus suuresti tänu Vello Salole välismaal.
Masing on avalikkusele siiski üsna tundmatu tegelane, kellest on siiani üpris vähe räägitud. Nii on ka Masingust ülevaadet anda piiratud mahuga ajaleheartiklis parasjagu keerukas ülesanne. Näiteks Masingut uurinud muusik ja kirjanik Lauri Sommer ei soovi teemat kommenteerida ja soovitab igaühel Masingu raamatuid lugedes oma tunnetus leida.
DJ ja usundiasjade spetsialist Ringo Ringvee võtab Masingust kõneldes endale päeva aega ja sõnab lõpuks: “Alustades masinglikult, ma pole küll kindel, kas neist vastustest kellelgi kasu on.”
Kirjanik ja Masingu õpilane Jaan Kaplinski nendib, et paljudele oli ja on Uku Masing guru, kelle ideed, ka kõige ekstravagantsemad, võetakse kriitikata omaks ja igasuguses kriitilises suhtumises temasse nähakse peaaegu pühaduseteotust.
“Osalt soodustas ta sellist suhtumist ise, olles lihtsalt originaalne, geniaalne, karismaatiline isiksus,” tõdeb Kaplinski. “Ent ta oli ka vastuoluline isiksus, kes kõikus eufooria ja depressiooni vahel ja oma jüngreid vahel ligi tõmbas, vahel eemale peletas. Temas leidsid mõnedki noored endale vaimse juhi, ent mõnedki pettusid ja elasid seda üsna rängalt üle. See oli omamoodi armastuse lugu, millele kindlasti leiab paralleele kultuuriloost.”
Vihane sugrilane
Kaplinski peab Masingut eelkõige originaalseks mõtlejaks, kelle suurus avaldub esseistikas ja teadlasetöös.
“Teadlasena on ta teinud palju olulist, kuid siin vahel segavad teda emotsioonid,” ütleb Kaplinski. “Viha Darwini, naiste-laste, indoeurooplaste ja mõne teise vastu. Ning tema enda usk, näiteks veendumus, et ta on mingis eelmises elus olnud Jüriöö sündmuste osaline või keegi teine. Uku Masing vihkas sakslasi ja “indogermaane” – nii püüdis ta tõestada, et indogermaani mõtlemises, maailmavaates on midagi väga halba, see on üks maailma kurjuse juurtest, samas kui soome-ugri (Masing kasutas väljendit “sugrilased“ – R. L.) ja mõne teise rahva maailmavaade on hää ja aitaks päästa maailma hukkaminekust. “Indogermaanidele”, keda ta ühes vestluses rämpsuks nimetas, vastandas ta pääle soome-ugrilaste Põhja-Ameerika indiaanlased, polüneeslased ja paljud teised.
Ta oli kindlasti müstik, ent samal ajal ometi luterlane, kuigi luteri kirik suhtub müstikasse eitavalt. Kristlane kindlasti, ent kristlane, kes leidis, et kristluse ja bu-dismi vahel pole mingit olulist vahet, et on olemas üksainus selline tõsiselt võetav religioon, kandku ta mis nime tahes.”
Masingu õpilane teoloog Toomas Paul nendib, et kahtlemata oli Uku Masing keeruline isiksus, kui teda võrrelda tädi Maaliga.
“Ta tundis, et peab elama alaealiste seas, kes on arengus jäänud kuskile 13. eluaasta kanti,” summeerib Paul. “Aga mis puutub mõne ta õpilase kurtmisse, et suhted olid keerulised, siis ma arvan, et probleem on ikkagi nendes õpilastes, kes üsna varsti pidasid ennast temast targemaks ja edukamaks ning keda õpetaja vist ei imetlenud piisavalt. Tema doktoriõpingud Saksamaal langesid just Hitleri võimuletuleku ajale. Ta nägi algusest peale rahvussotsialismi läbi, mis ei olnud ju mingi veider hälve, vaid hoiak, mis kasvas välja indogermaanlaste veendest, et nemad on evolutsiooni tipp. Totaalselt erinevana kujutletud sugri-mentaliteet oli Masingu meelest ainus võimalik pääs taolisest hullusest.”
Kes jätkab Masingu mõtteid?
Jaan Kaplinski usub, et tõelist mantlipärijat Masingul pole.
“Ideid kannavad suuresti tema jüngrid, kelle hulgas aga pole eriti originaalseid ja julgeid mõtlejaid,” lisab Kaplinski. “Erandiks on ehk Toomas Paul. Oleks vaja inimest, kes suudaks Masingu tohutu pärandi hulgast välja sõeluda selle, mis ei ole nii emotsionaalne ja kallutatud, ning arendada edasi tema huvitavaid ideid.”
Teoloog Urmas Nõmmik arvab, et Masingu panusele Eesti mõtteloosse on ehk vara hinnangut anda, sest tema tekstid pole veel nii levinud. Kõiki pole veel avaldatudki.
“Näiteks Masingu luule seedimine võtab veel aastakümneid aega, kuni teda hakatakse pidama klassikuks. Kui hakatakse,” sõnab Nõmmik. “Kõige parema pildi Masingu senisest mõjust saab tema arvukate õpilaste kaudu, kes ühel või teisel moel ta vaimsust edasi kannavad, ükskõik kui distantseerunud nad oma õpetajast ka enda arvates on. Masingu idee on ajas kahtlemata arenev, kuid mul on tunne, et ta on tema õpilaste juures üksjagu aega arenenud ja praegu on tegemist pausiga. Usun, et tema tekstide ilmumine ning uue Masingu õpilaste õpilaste põlvkonna pealekasvamine võivad tähendada kümne-kahekümne aasta pärast uut tõlgendamislainet ja ma tõesti ei tea, mis kuju see võtab.”
Nõmmik lisab, et Masing oli erakordselt suure lugemusega ja erakordselt suure kombineerimisvõimega. Sellist seost esineb maailmas harva.
“Ta oli võimeline peas konstrueerima väga detailseid sündmuste käike ja siis neist ühe ja teise nurga all kirjutama,” lisab Nõmmik. “Selline stiil jätab kaemusliku mulje ja tekitabki kõige rohkem kriitikat tema kui teadlase suhtes. Eks ta läks oma “konstruimistes” kohati ikka liiale ja kritiseerijatel on nii mõnigi kord õigus. Ent tema teooriaid ei saa nende detailsuse tõttu kohe kõrvale visata.”
Maailmakodanik Masing
Keeleteadlane Urmas Sutrop märgib, et oleks vaja kiiremini trükki toimetada Masingu seni avaldamata käsikirjad.
“Aeg on küps ka Masingu tutvustamiseks muule maailmale,” kinnitab Sutrop. “Selleks on vaja koostada hea artiklivalimik, varustada see eessõna ja kommentaaridega, tõlkida inglise keelde ning leida hea rahvusvaheline kirjastus. Masing ei ole mingi ürgeestluse ülistaja. Ta on inimene, kes vaatab vahel pessimistlikult, vahel ilma emotsioonideta kogu maailma peale. Maailm ei ole mitte ainult meie Maa kõigi selle keel- ja meelkondadega, vaid kogu universum, kuhu mahuvad nii kristlaste Jumal, teiste rahvaste jumalad, uskumised, muinasjutud kui ka kosmos.”
Sutrop lisab, et Masingu kohta on liikvel palju stereotüüpe ja kohvilauajutte. Tegemist oli ju erakordse isiksusega, kes oli legend juba oma eluajal, ning seetõttu on meie kultuur konstrueerinud väga palju erinevaid Uku Masinguid. Sutropi hinnangul polegi vaja neid müüte alati ümber lükata.
“Valesti tõlgendamistega on ka nii, et kes teab tõde,” küsib Sutrop. “Me peame Masingut pidevalt ja üha uuesti tõlgendama nii teaduslikus kui ka üldkultuurilises diskursuses. Ainult nii suudame tema määratut panust meie kultuuri paremini mõista.”
Eesti mõtteloo punk
Sel suvel Uku Masingust Tartu ülikoolis magistritöö kirjutanud semiootik Sven Vabar nimetab Masingut teaduse punktegelaseks.
“Minu jaoks on kõige olulisem, et Masing lihtsalt sunnib mitte nõustuma kehtivate kordade ja normidega. Ta paneb inimese uskuma suurtesse ja võimsatesse asjadesse, paneb ihaldama millegi ilusa ja suure järele. Ja vahel jääb mulje, et justkui polegi muud valikut, kui hakata liikuma selle nimetu poole,” tõdeb Vabar. “Pärast Masingu korralikku lugemist on võimatu olla nürimeelne, päevast päeva tiksuja. Äkki taipad, et asjad ei pea üldse olema sellised, nagu nad on. Inimesed võivad ka teistsugused olla, kui me harjunud oleme. Asjad võivad teistmoodi olla.”
…
Uku Masing
•• Sündinud Hugo Albert Masing
•• 11. august 1909 Raplamaa – 25. aprill 1985 Tartu
•• Eesti teoloog, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli tuntud polüglott, tegeles maalikunsti, kalligraafia, botaanika ja muuga.
Elulugu
•• Aastatel 1921–1926 õppis Tallinna 2. reaalkoolis. 1926 astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Ta õppis heebrea, kreeka ja ladina ning teoloogia ainete kõrvalt veel semiidi keeli, psühholoogiat, antiikkirjandust ja assürioloogiat.
•• Juba koolipõlves avaldas luuletusi, tõlkeid, arvustusi ja esseid ning mitu teaduslikku tööd. 1932–1933 oli ta välismaine stipendiaat Saksamaal, algul Tübingenis, hiljem Berliinis. Täiendas end etiopistikas, arabistikas, judaistikas, Vanas Testamendis, sumeroloogias, assürioloogias ja muudel aladel, õppis indiaani, polüneesia jt keeli.
•• 1935 ilmus esimene luuleraamat “Neemed vihmade lahte”, oma luulega on ta mõjutanud eriti 1960. aastate noori eesti kirjanikke.
•• 1946–1964 oli ta EELK konsistooriumi teaduslik sekretär ja usuteaduse instituudi õppejõud.
•• 1970–80. aastatel tegi Masing kaastööd rahvusvahelistele folkloristika väljaannetele soome-ugri, samojeedi ja kaukaasia muinasjuttude kohta, ta on üks 12-köitelise “Enzyklopädie des Märchens” kaasautoreid. Viimasel aastakümnel on avaldatud kümneid tema raamatuid ja luulekogusid.
Teised temast
Toomas Paul, Uku Masingu õpilane
•• Uku Masing oli äärmiselt kriitiline kõigi kehtivate autoriteetide suhtes, näiteks Vana Testamendi eksegeesis tollal valitseva Julius Wellhauseni konstruktsioone armutult arvustades. Nagu ta on öelnud: “Kõige lõbusam on ikka siis, kui oled saand ühe avalikult ja üldiselt lugupeetud tõele panna jala taha või leidnud mõne dogma nondum declarata jaoks sellise võrdluse, et ta saab naeruväärseks ja väärtusetuks läbi ja läbi.“
Masing üritas kujutleda ka muiste elanud inimesi lihast ja luust olenditena. Näiteks – tema meelest oli 14. sajandil päev sama pikk kui praegu ning Eesti ajaloolaste aupakliku aukartuse asemel Hoenecke-Renneri riimkroonika võltsingute vastu väitis ta, et ordumeistri vägevad päevateekonnad Jüriöö-aegsel teedelagunemise perioodil eeldaksid hobuste asemel helikoptereid.
Teadlase stiililt oli Masing üks viimaseid klassikalise Saksa humanitaarteaduse esindajaid, kes kõik taotlesid oma erialal absoluutset kõige teadmist, nagu see avaldus näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine pedant ja perfektsionist, kes ei kannatanud lohakust ka teiste töödes.
Maksimaalse põhjalikkusega pidi tema meelest kaasnema kaine kujutlusvõime. Vastupidi tavalisele oli tema arvamusel, et alati on olulised detailid, et üldised abstraktsioonid (olgu strukturalistlikus antropoloogias, kirjandusteaduses vm) on nii elutud ja aprioorsed, et neid ei saagi avastada, vaid neist tuleks rabelda end vabaks, et näha asju tõeliselt nende detailide välkvalguses.
Uku Masing ei tahtnud olla ei Õpetaja ega guru. Minu meelest on tema enda kohta kehtiv see, mida ta ütles kord oma budismi loengutes upekkha saavutanu kohta: “Ta on nagu saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari.”