Laulupeotraditsiooni põhimõtteline jätkusuutlikkus kadus juba laulva revolutsiooni ajal. Pingutatagu palju tahes, selleaegset vaimustust nagunii enam ületada ei suudeta.
Tantsivat revolutsiooni meil õnneks ajaloos pole ja seega on iga järgneva üldtantsupeo korraldajatel võimalus latt kõrgemale tõsta. Silmailu ja elurõõmu sisendab tants kindlasti enam kui staatiline laulukaare all seismine.
Ja veel: laulupidude traditsiooniline «Koit» kõlab alati ühtemoodi, «Tuljakut» võib aga tantsida sootuks erineva temperamendi ja fantaasiaga.
Tänavuse peo tunnuslause «Las jääda ükski mets» oli küll sisuldasa sobimatu. Elame ikkagi ajal, kui Eestimaa metsasuse protsent on 51 võrreldes 1920. aastate 24ga (ja seegi ei olnud miinimum, miinimum oli enne Esimest maailmasõda). Sama mõttekalt oleks võinud 1980. aastal võtta tantsupeo motoks «Las jääda ükski migrant».
Tunnuslausest säravam
Eestis on palju hääbuvaid maastikke, mida tuleks kaitsta – puisniidud, loopealsed, looduslikud karja- ja heinamaad. Mets ja võsa nende hulka kindlasti ei kuulu, sellest arusaamiseks pole vaja muud kui ükskõik millise suure maantee servi vaadata.
Ebaõige või isegi demagoogiline pealisehitus ei välista muidugi kõrget kunstilist taset. Näiteks Leni Riefenstahli ja Albert Speeri looming on elanud tunduvalt kauem kui seda inspireerinud rahvussotsialistlikud ideed.
Tegelikult oligi tantsupidu tunduvalt säravam kui selle rumal tunnuslause. Muidugi, lakkamatu vihm jättis kõigele nukra pitseri. Eriti kahju oli noorematest rühmadest, kelle esinemislusti vihm kõige rohkem varjutas. Kõige energilisemalt ja rõõmsameelsemalt esinesid hoopis meesrühmad, samuti olid nende tantsuseaded kõige fantaasiaküllasemad.
Peo läbiv idee üksikute puude kaudu anda edasi erinevaid inimkaraktereid pääses hästi mõjule. Üksikutest tantsudest seatud tervik väljendas pigem Ott Arderi – Rein Rannapi sõnumit «Tule metsa!» või koguni «Mine metsa!».
Need optimistlikud fraasid iseloomustasid tantsupidu hoopis enam kui ühe metsa järgi soigumine dþunglistuvas Eestis. Kokkuvõttes oli pidu nagu suurejooneline illustratsioon Hendrik Relve imetoredale raamatule «Vahtral on sünnipäev sügisel».
Ootame tantsuskulptuure
Tantsupeost teleülekannet teha on ilmselt tänamatu töö. Tantsumustri üldpilt ja esinejate emotsioonid korraga ekraanile ei jõua. Tantsudevahelised looduspildid olid seetõttu teretulnud ja neutraalne vaheldus.
Saatetekst oli huvitav ja kujundirikas, kuid kohati lubamatult lihtsustav. No mis jutt see on, et kibuvits tahaks ka puu olla! Minu teada pole ükski kibuvits sellist soovi esitanud. Seevastu väide, et sipelgas ei vaata inimesele iial ülalt alla, oli meeldejääv ja vastu vaielda kah ei saa.
«Saime ju enam-vähem hakkama. Alati saab paremini ka.»
Need telekommentaarist pärit tantsujuhi sõnad sobivad resümeeks. Üks asi, mida kindlasti paremini teha saaks, on meie tantsupidude loojate mälestuse väärtustamine.
Gustav Ernesaks vaatab nüüd laulupidusid igavesti pealt. Anna Raudkatsist, Ullo Toomist ja Ernst Idlast teab rahvas kahjuks vähem. Ometi saaks neist tantsustaadionile üsna kelmika skulptuurigrupi.
Uudised
VE: Märka, Veiko – literaat
Minge te kõik puu taha
05.07.2004 00:01Veiko Märka, literaat
Laulupeotraditsiooni põhimõtteline jätkusuutlikkus kadus juba laulva revolutsiooni ajal. Pingutatagu palju tahes, selleaegset vaimustust nagunii enam ületada ei suudeta.
Tantsivat revolutsiooni meil õnneks ajaloos pole ja seega on iga järgneva üldtantsupeo korraldajatel võimalus latt kõrgemale tõsta. Silmailu ja elurõõmu sisendab tants kindlasti enam kui staatiline laulukaare all seismine.
Ja veel: laulupidude traditsiooniline «Koit» kõlab alati ühtemoodi, «Tuljakut» võib aga tantsida sootuks erineva temperamendi ja fantaasiaga.
Tänavuse peo tunnuslause «Las jääda ükski mets» oli küll sisuldasa sobimatu. Elame ikkagi ajal, kui Eestimaa metsasuse protsent on 51 võrreldes 1920. aastate 24ga (ja seegi ei olnud miinimum, miinimum oli enne Esimest maailmasõda). Sama mõttekalt oleks võinud 1980. aastal võtta tantsupeo motoks «Las jääda ükski migrant».
Tunnuslausest säravam
Eestis on palju hääbuvaid maastikke, mida tuleks kaitsta – puisniidud, loopealsed, looduslikud karja- ja heinamaad. Mets ja võsa nende hulka kindlasti ei kuulu, sellest arusaamiseks pole vaja muud kui ükskõik millise suure maantee servi vaadata.
Ebaõige või isegi demagoogiline pealisehitus ei välista muidugi kõrget kunstilist taset. Näiteks Leni Riefenstahli ja Albert Speeri looming on elanud tunduvalt kauem kui seda inspireerinud rahvussotsialistlikud ideed.
Tegelikult oligi tantsupidu tunduvalt säravam kui selle rumal tunnuslause. Muidugi, lakkamatu vihm jättis kõigele nukra pitseri. Eriti kahju oli noorematest rühmadest, kelle esinemislusti vihm kõige rohkem varjutas. Kõige energilisemalt ja rõõmsameelsemalt esinesid hoopis meesrühmad, samuti olid nende tantsuseaded kõige fantaasiaküllasemad.
Peo läbiv idee üksikute puude kaudu anda edasi erinevaid inimkaraktereid pääses hästi mõjule. Üksikutest tantsudest seatud tervik väljendas pigem Ott Arderi – Rein Rannapi sõnumit «Tule metsa!» või koguni «Mine metsa!».
Need optimistlikud fraasid iseloomustasid tantsupidu hoopis enam kui ühe metsa järgi soigumine dþunglistuvas Eestis. Kokkuvõttes oli pidu nagu suurejooneline illustratsioon Hendrik Relve imetoredale raamatule «Vahtral on sünnipäev sügisel».
Ootame tantsuskulptuure
Tantsupeost teleülekannet teha on ilmselt tänamatu töö. Tantsumustri üldpilt ja esinejate emotsioonid korraga ekraanile ei jõua. Tantsudevahelised looduspildid olid seetõttu teretulnud ja neutraalne vaheldus.
Saatetekst oli huvitav ja kujundirikas, kuid kohati lubamatult lihtsustav. No mis jutt see on, et kibuvits tahaks ka puu olla! Minu teada pole ükski kibuvits sellist soovi esitanud. Seevastu väide, et sipelgas ei vaata inimesele iial ülalt alla, oli meeldejääv ja vastu vaielda kah ei saa.
«Saime ju enam-vähem hakkama. Alati saab paremini ka.»
Need telekommentaarist pärit tantsujuhi sõnad sobivad resümeeks. Üks asi, mida kindlasti paremini teha saaks, on meie tantsupidude loojate mälestuse väärtustamine.
Gustav Ernesaks vaatab nüüd laulupidusid igavesti pealt. Anna Raudkatsist, Ullo Toomist ja Ernst Idlast teab rahvas kahjuks vähem. Ometi saaks neist tantsustaadionile üsna kelmika skulptuurigrupi.