«Püha müristus, andku mõistust! Kas ma olen tõesti nii nõder ema, et panen oma lapsed põlema?» pahvatab Ülle õelast telefonikõnest rääkides. «Tükk aega kartsin telefoni vastu võtta.» Veel üks inetu juhus oli, kui Tallinnast saadeti Üllele koorem asju, millest osa ühest väikebussist teise ümber tõstes lihtsalt haihtus. «Kui jube õel võib mõni olla!» ohkab Ülle. Kadetsejaid on ka kodukandis, aga kleenuke blond naine on südikust täis: «Ma ei lase ühel külal enda kodu mõjutada. See on minu kodu ja ma tahaks näha, kes tuleb siia mind murdma. Küll ära väsivad. Sest ma ei lähe siit mitte kuskile. Ma näitan, et teen oma kodu üles, et ma saan selle valmis.»
Unistavad mugavast ja lihtsast kodust
Õnneks on häid inimesi rohkem kui kiuslikke. «Mul on jube hea tunne, et hoolitakse, mis siis, et mul on palju lapsi ja olen maalt. Aga jumal, isegi pealinna daamid – kohe nii hea soe tunne on mul!» rõõmustab Ülle, et tema, lihtne maanaine, sai pärast tuleõnnetust endale Tallinnast sõbratari. «Jumal kuis ta aitab mind, igas mõttes! Käisin ta juures Tallinnas, jõime kahekesi kohvi. Ma kohe ei oleks uskunud, kui teda esimest korda nägin – püha jumal, kui ilus, kui peen daam! Ja mina nii lihtne, nagu ma olen. Pisar tuli silma.»
Annetustest kogunenud ligi 80 000 kroonist on Ülle ära kulutanud poole ja saanud selle eest kokku uue majakarbi materjali. «Mul on lauad räägitud, need ma saan, hea kuiv materjal, panen selle kohe varju alla. See on mul sisetööde jaoks. Liiva ja tsemendi muretsen kevade poole, tsement niiskust ei kannata. Keegi pidi uurima, kust saab odavaid aknaid,» arutleb Ülle.
Uue maja projekti teeb talle tasuta Läänemaa projekteerija Heinar Kaasik. «Ta kirjutas mulle nii ilusti, et kuna tal oli eelmine aasta nii edukas, tahab ta seda rõõmu kellegagi jagada. Nagu taeva kingitus mulle kohe!» õhkab Ülle. «Ta tuli ise kohale, tegi pilte, võttis ühendust meie vallavanemaga. Jube hea tunne, kui inimesed aitavad sind ega nõua selle eest ei tea mida. Ma poleks uskunudki, et edukas projekteerija võtab minusuguse maakaga ühendust ja aitab mind kohe nii tugevasti!»
Ootavad ilusaid ilmu
Maja ehitatakse maha põlenud hoone vundamendile, mille pere pärast põlengut hoolikalt puhtaks on teinud. Ülle meelest on põhiline, et kui juba teha, siis korralikult. «Et poleks mitte kallis, vaid hubane ja mugav. Ma ei taha lossi, vaid lihtsat maainimese maja, kus on mul ja lastel hea ja kus võin rahulikult lihtsaid külalisi vastu võtta.»
Ehitama hakkavad Ülle mees ja pojad – ehitusfirmat palgata oleks liiga kallis. «Võib-olla on vaja ka kõrvalt mingeid juhtnööre, aga projekteerija pidi mulle soovitama hea töömehe, mitte eriti kalli.»
Ülle sõnul on tema ja lapsed kodu kaotusest toibumas. «Keerasin endale uue lehekülje ja hakkan uuesti elama. Masendus ja nüri tunne lähevad välja. Teeme uue kodu. Lapsed on kõik koos, ootavad kevadet ja ilusaid ilmu, et saaks tegutsema hakata. Abikaasa on õrn ja hea – mis sa, hing, veel tahad?»
Kes soovib Mardi pere kodu kerkimist kiirendada, võib teha annetusi Ülle Mardi pangakontole: 1102023285.
Kaheksalapseline Pihu pere meeleheitel
Mullu novembri lõpus põles maha Viljandimaal elava kaheksalapselise Pihu pere kodu. Ehkki annetuskampaaniaga kogunes aukartustäratav summa, umbes 800 000 krooni, pole pere mured sellega lõppenud – uue kodu rajamisel pole veel miskit liikuma hakanud. Pereema Marget Pihu räägib ohates, kuidas valla muretsetud projekteerija oma töö eest 40 000 krooni nõudis. Marget oli abikaasa Andresega arvestanud, et see ei lähe kallimaks kui 20 000. Pealekauba oli projekteerija maha saanud 180 ruutmeetri suuruse lossiga, mille ehitus maksaks 1,5 miljonit, nagu oleks Pihudel 800 000 üle jääv pool miljonit varnast võtta. Marget on sellisest kasuahnusest löödud, sest nende pangakontol seisev suur summa pole ju mingi lotovõit, vaid saadud läbi suure õnnetuse. «Kui ta meile selle summa ütles, tõusin püsti ja läksin lihtsalt toast välja. Täna lähen veel valda küsima, kas tõesti mingit muud moodi ei saa. Algul mõtled küll suure hurraaga, et kõik läks hästi, aga see on veel hullem kui see muu asi,» ohkab Marget. Ta on abikaasaga arutanud, et kui lähiajal midagi ei edene, ostavad nad Eesti teise otsa valmis majapidamise. Praegu elab kaheksat poega kasvatav pere endiselt valla antud majas, mis on külm nagu hundilaut. «Kevadeni pean siin vastu, aga kauem küll mitte,» ohkab pereema. Pealekauba tuleb kuulata mõne külainimese mokaotsast poetatud märkusi: «Nooh, nüüd saate ju uue maja…»
Marget tunneb õhinal huvi, kuidas läheb Saaremaal Ülle Mardi perel – endale annetatud rahast annetasid Pihud omakorda saarlastele.
Uudised
VE: Mardi pere ja teised
Tõestan, et saan kodu valmis!Katrin Pauts, esmaspäev. 23. veebruar 2004
Vahetult pärast seda, kui üheksa lapse ema Ülle Mardi kodu oli maani põlenud, helistas talle vanem proua: «Kas see on nüüd suurte perede komme majad maha põletada ja siis rahvalt raha kerjata?» Kuid Ülle usub: küll õelad suud ajapikku väsivad. Annetusrahast on ta uue majakarbi materjali peaaegu kokku saanud.
Unistavad mugavast ja lihtsast kodust
Õnneks on häid inimesi rohkem kui kiuslikke. «Mul on jube hea tunne, et hoolitakse, mis siis, et mul on palju lapsi ja olen maalt. Aga jumal, isegi pealinna daamid – kohe nii hea soe tunne on mul!» rõõmustab Ülle, et tema, lihtne maanaine, sai pärast tuleõnnetust endale Tallinnast sõbratari. «Jumal kuis ta aitab mind, igas mõttes! Käisin ta juures Tallinnas, jõime kahekesi kohvi. Ma kohe ei oleks uskunud, kui teda esimest korda nägin – püha jumal, kui ilus, kui peen daam! Ja mina nii lihtne, nagu ma olen. Pisar tuli silma.»
Annetustest kogunenud ligi 80 000 kroonist on Ülle ära kulutanud poole ja saanud selle eest kokku uue majakarbi materjali. «Mul on lauad räägitud, need ma saan, hea kuiv materjal, panen selle kohe varju alla. See on mul sisetööde jaoks. Liiva ja tsemendi muretsen kevade poole, tsement niiskust ei kannata. Keegi pidi uurima, kust saab odavaid aknaid,» arutleb Ülle.
Uue maja projekti teeb talle tasuta Läänemaa projekteerija Heinar Kaasik. «Ta kirjutas mulle nii ilusti, et kuna tal oli eelmine aasta nii edukas, tahab ta seda rõõmu kellegagi jagada. Nagu taeva kingitus mulle kohe!» õhkab Ülle. «Ta tuli ise kohale, tegi pilte, võttis ühendust meie vallavanemaga. Jube hea tunne, kui inimesed aitavad sind ega nõua selle eest ei tea mida. Ma poleks uskunudki, et edukas projekteerija võtab minusuguse maakaga ühendust ja aitab mind kohe nii tugevasti!»
Ootavad ilusaid ilmu
Maja ehitatakse maha põlenud hoone vundamendile, mille pere pärast põlengut hoolikalt puhtaks on teinud. Ülle meelest on põhiline, et kui juba teha, siis korralikult. «Et poleks mitte kallis, vaid hubane ja mugav. Ma ei taha lossi, vaid lihtsat maainimese maja, kus on mul ja lastel hea ja kus võin rahulikult lihtsaid külalisi vastu võtta.»
Ehitama hakkavad Ülle mees ja pojad – ehitusfirmat palgata oleks liiga kallis. «Võib-olla on vaja ka kõrvalt mingeid juhtnööre, aga projekteerija pidi mulle soovitama hea töömehe, mitte eriti kalli.»
Ülle sõnul on tema ja lapsed kodu kaotusest toibumas. «Keerasin endale uue lehekülje ja hakkan uuesti elama. Masendus ja nüri tunne lähevad välja. Teeme uue kodu. Lapsed on kõik koos, ootavad kevadet ja ilusaid ilmu, et saaks tegutsema hakata. Abikaasa on õrn ja hea – mis sa, hing, veel tahad?»
Kes soovib Mardi pere kodu kerkimist kiirendada, võib teha annetusi Ülle Mardi pangakontole: 1102023285.
Kaheksalapseline Pihu pere meeleheitel
Mullu novembri lõpus põles maha Viljandimaal elava kaheksalapselise Pihu pere kodu. Ehkki annetuskampaaniaga kogunes aukartustäratav summa, umbes 800 000 krooni, pole pere mured sellega lõppenud – uue kodu rajamisel pole veel miskit liikuma hakanud. Pereema Marget Pihu räägib ohates, kuidas valla muretsetud projekteerija oma töö eest 40 000 krooni nõudis. Marget oli abikaasa Andresega arvestanud, et see ei lähe kallimaks kui 20 000. Pealekauba oli projekteerija maha saanud 180 ruutmeetri suuruse lossiga, mille ehitus maksaks 1,5 miljonit, nagu oleks Pihudel 800 000 üle jääv pool miljonit varnast võtta. Marget on sellisest kasuahnusest löödud, sest nende pangakontol seisev suur summa pole ju mingi lotovõit, vaid saadud läbi suure õnnetuse. «Kui ta meile selle summa ütles, tõusin püsti ja läksin lihtsalt toast välja. Täna lähen veel valda küsima, kas tõesti mingit muud moodi ei saa. Algul mõtled küll suure hurraaga, et kõik läks hästi, aga see on veel hullem kui see muu asi,» ohkab Marget. Ta on abikaasaga arutanud, et kui lähiajal midagi ei edene, ostavad nad Eesti teise otsa valmis majapidamise. Praegu elab kaheksat poega kasvatav pere endiselt valla antud majas, mis on külm nagu hundilaut. «Kevadeni pean siin vastu, aga kauem küll mitte,» ohkab pereema. Pealekauba tuleb kuulata mõne külainimese mokaotsast poetatud märkusi: «Nooh, nüüd saate ju uue maja…»
Marget tunneb õhinal huvi, kuidas läheb Saaremaal Ülle Mardi perel – endale annetatud rahast annetasid Pihud omakorda saarlastele.