| Piret Tali, 20.12.2003
Endine välisminister ja kultuurimetseen Jaan Manitski teeb seda, millest ülejäänud inimesed rutiinsetel töö- päevadel unistavad, et kui ma ükskord …Manitski hoiab hinges oma sünnipaika Viinistut, plaanib majakasaarele Mohnile konverentsikeskuse teha, kogub eesti kunsti, matab raha ajalehte, ootamatutesse äriideedesse.
Rohkem põnevuse ja missiooni kui otsese tulu pärast. Kohalikud ärimehed alles avastavad seda, mis saab rahaga peale hakata pärast esimese Lexuse ja vanalinnamaja ostmist. Küllap avastavad järjest enamgi.
Hakkame ju meiegi lähemale jõudma Euroopale, kus kiireid ärisid asendavad aeglased ja põhjapanevad investeeringud, normaalne äritegevus ning suure raha eest spordi, kultuuri või koduküla toetamine.
Raha on nagu sõnnik
“Ma olen ennegi öelnud, et mingist hetkest, kui enam raha pärast igapäevast muret ei tunne, ei tasu teda ka suurde kuhja ajama hakata. Ükskõik mil moel, loodame ikka ausal, see kokku on saadud,“ ütleb Manitski. “Raha on ju nagu sõnnik, kui teda liiga suur kuhi saab, kipub haisema. Aga kui teda laiali jagada, siis võib sellega imesid korda saata ja sellest väga erineval moel tulu tõusta.”
“See on privileeg,” lausub Manitski. “Et võtan ette selle, mis huvitav tundub. Teine mees läheb golfiväljakule ja saab sealt emotsiooni, et on midagi korda saatnud. Minu enesetundele mõjub hästi, kui saadan korda midagi, mis muidu jääks tegemata. Põhiline, et keegi sellest rõõmu tunneb. Et midagi jääb alles. Igast asjast ei pruugigi alati rahalist kasumit tulla.”
Endine välisminister ja Erastamisagentuuri direktor edevuse pärast intervjuusid andma ei kipu. Talle pole seda lihtsalt vaja. Manitski avalikke ülesastumisi kohtab pigem Maalehes, Kultuuris ja Elus, ajalehes KesKus kui klantsajakirjades.
Ehkki just sel nädalal ilmus Kroonikas uudis sellest, et Manitski advokaadist abikaasa Anneli Urge-Manitski ootab lisaks poeg Arturile teist last. “Ikka liiga eraeluline asi,” arvavad nad ise tagasihoidlikult. “Me pole ju mingid seltskonnategelased.”
Viinistu rannapoiss
Manitski kõneleb mõnusa rootsi aktsendiga, mida 14 viimast aastat Eestis ja Eestiga pole väga muutnud. Tundub, et “Õnne 13” tegelaskuju Thjornbjörn Margna on temalt mõnegi välise joone omandanud. Aga samas pole ka raske soliidses ülikonnas seltskonnategelast teksades ja kalamehesäärikutes oma rannale paadiaerude taha kujutada.
Kui Jaan Manitski 1943. aastal koos vanematega sealtsamast Viinistust Soome põgenes ja sealt edasi Rootsi, oli ta kõigest poolteise aasta vanune. Nüüd räägib ta Viinistust nii, nagu oleks seal terve elu elanud. Aga tema esivanemad ongi – 300-400 aastat. Manitski oli seal üks tavalisemaid perekonnanimesid.
Jaan ise töötas pärast majandusõpinguid IBM-i finantsosakonnas, Rootsi Swedpangas, siis tegi erakapitalil põhineva äriplaani, mis paigutas popgrupi ABBA paari miljonit sedavõrd edukalt, et Stockholmi börsil oli selle ettevõtte bilanss kümnetes miljardites.
“Kui ma uuesti 1989. aasta detsembris Eestisse tulin ja Viinistut vaatama läksin, siis vanemad olid seda minu jaoks nii elavana hoidnud, et kõik tuli tuttav ette,“ sõnab mees. “Ehkki piiritsoon oli minu kui välismaalase jaoks siis keelatud ala.” Samas oli ta üks esimesi, kes endale Eesti kodakondsuse võttis.
Vene aja lõpus pankrotti läinud kalatööstuse asulat ei teadnud suurt keegi enne seda, kui Manitski seal tasuta kunstimuuseumi avas ja hakkas vanas laohoones austerservikuid kasvatama.
Nüüd on ta küla suurim tööandja. Enne Rootsi-onu saabumist pandi pood kinni ja taheti ka postkontor sulgeda, rääkimata bussiühenduse lõpetamisest. Nüüd räägitakse selle paiga turismimarsruutidesse panekust. “Euroopa Liidus on regionaalpoliitika palju jõulisem ja seda hakkab väljaspool Tallinna palju rohkem näha olema kui pealinnas. Kümne aasta jooksul ootavad just väiksemaid paiku ees suured muudatused,” arvab mees.
“Meil tuleb veel enne aasta lõppu Viinistus jõulupuu vanadele ja lastele,” teatab Manitski. “Jõuluvana tuleb ikka ka.” Kusjuures Manitski kunstikogu puhul on isegi arutatud, et milleks see uus Eesti Kunstimuuseum seal Lasnamäe servas, kui Manitski Viinistu oma annab küllalt korraliku ülevaate.
Kui enamik eestlasi märkab väärtustada parimal juhul Pallast ja Viiraltit, siis on Manitskil Eesti kaasaegse kunsti omandamiseks sootuks paremad antennid. Eks tema ja Eesti Kunstimuuseum ongi need vähesed, kes tulevasi klassikuid osta märkavad.
Pidur Päevalehe müümisel
“No Päevaleht on teine asi,” lööb ta intervjuu vastu põtkimisele käega. Poolte Eesti Päevalehe aktsiate omanikuna on mees sageli nagu puuslik ees seisnud, kui omanikering on ka kaalunud kasulikke müügivõimalusi. “Ma olen pidurdaja olnud, et see pole muud teed läinud, isegi kui oleks võinud,” ütleb ta.
“On tehtud pakkumisi ja ma oleks võinud küll pideva kahjumi tasumise asemel oma raha tagasi saada ja veel enamgi, aga leian, et ikka igas riigis peab kaks iseseisvat ja sõltumatut lehte olema.” Manitski ei arva, et välisosalusega lehed igapäevatöös mingit omanike survet tunneksid. “Aga kui lõpliku otsuse tegemine, kas leht maha müüa või sellega midagi teha, ei käi Tallinnas…” laiutab ta käsi.
“Eks ma muidugi loodan, et Päevaleht järjest paremini suudab ise hakkama saada,” sõnab omanik. “Aga tore ka, et oleme suutnud seda säilitada, ilma et see kellegi häälekandjaks oleks muutunud. Erakondlikke sümpaatiate suunas kõikumine on teine asi.”
Laual, kuhu Manitski heldinud isalikku pilku heidab, on Viinistu kunstimuuseumi MTÜ Muusa Kapriis välja antud värske kunstiantoloogia pool sajandit Rootsis elanud Eesti kunstnikust Eerik Haamerist. Kunstnik Ants Viidalepa kirjutatud.
“Ma imestan, et Viidalepp oskab nii kirjutada, kahju oleks, kui see oleks jäänud välja andmata,” lausub Manitski. Pärast vestlust maksuametnikuga, kes üllatusega avastas, et Viinistus on põhiliselt kulud ja vähe tulusid, loodi sinna mittetulundusühing, mille alt annab nii raamatuid kirjastada kui ka kevadel konverentsikeskust ja hotelli looma hakata.
Mohni saarele vaimuinimeste töötuba?
Segadused Mohni omandiküsimustega hoonestuse pärast peaksid nüüd kolme aasta järel järjele saama. Isegi ehitusmaterjal on randa veetud.
“Mohniga nende asjade vormistamise peaks peagi ühele poole saama. Ootan, et teine lepingupool oma keeruliste asjadega korda saaks,” sõnab Manitski. “Saaks remontima ja soojustama hakata selle paaditäiega, mis randa veetud.”
Üks Manitski ideedest on Mohnile rajada klooster – vaimseks tööks neile, kes loominguks vaikust ja rahu otsivad.
Ja suvised kunstihäppeningid üle elanud kaks kitse elavad seal koos erakliku majapidajaga ka. “Oo, Mohniga on kõvasti legende seotud nagu iga sellise üksildase tuletorniga paigaga,” teab Manitski. Näiteks munka
dest, kes segastel aegadel muutusid mereröövliteks ning tänu kellele Mohni tammemetsad maha põletati.
“Möödunud suvel istutas kunstnik Jüri Ojaver sinna ühel kunstiüritusel tamme … igaks juhuks sai neid kolm pandud,” ütleb Manitski. Pärast Põhjasõda pole seal tammesid kasvanud.
Eestlaste innovaatilised ideed ja hobused
Väga salapäraselt esitab Manitski lugu Eesti päritolu leiutajatest, kes ühe energeetikateemalise patendiga peagi tahavad välja tulla. “Kuulun rahastajate ringi, et lisaks ideele sellest ka kommerts-alusel midagi välja võiks tulla,” lausub ta. “Aga sellest on veel varavõitu rääkida.”
Teine tulevikuplaan, kus Manitski juures on, pärineb endisest Desintegraatorist, kus mõned tehnoloogid ja insenerid jätkuvalt innovaatilisi ideid välja pakuvad ning sellest tuletatud tootmisliine näiteks Hiinasse suudavad müüa. “See on väga huvitav seltskond,” kinnitab ärimees.
Kes mäletab hipodroomi kümmekond aastat tagasi, teab, et puhaste riietega oli sinna mõttetu minna – sisselangenud põrand ja kummalised tegelased. Nüüd võib nii hobuste, restorani kui ka mängusüsteemi kohta vaid kiidusõnu öelda.
“Hobusekasvatus poogiti mulle külge, mina ise pole selle vastu eriti huvi tundnud,” sõnab Manitski. “Tulemuse saamine on läinud visalt, aga kõik areneb. Tahaks püsivust näha.” Manitskil endal on teise suuromaniku mitmesaja hobuse kõrval vaid üks Hipodroomi tallides. “See on rohkem sümboolne hobune ja mitte kõige parem,” muigab ta.
“Aga vanema tütre hobusekasvatuses Rootsis olen ma sulase eest,” lausub ta. “Kõik need aiad, kraavi süvendamised, võsa maha võtmised – nendel töödel löön ikka kaasa. Suures talus on tööd ikka kõvasti. Ja sellist tööd on tore teha.”
Manitskil on Rootsis neli tütart. “Kolm neist on veendunud, et nad on täiesti täiskasvanud, neljas käib koolis. Aga isa jaoks on nad kõik ikka lapsed, kellel peab silma peal hoidma,” ütleb Manitski. Iga teine nädal on ta Rootsis.
Miks poliitika ei maitse?
Pärast seda, kui Manitski 1995. aastal Tiit Vähi valitsemisajal välisministri kohalt lahkus ja ka töö Erastamisagentuuris lõpetas, pole ta rohkem end poliitikasse ega riigitöösse seganud. Poliitikasse puutub ta enda sõnul ainult rahastajana.
Kui Manitski Eestisse jõudis, oli siin veel talongiaeg. Tööst välisministeeriumis jäi temast järele rublaarve, mida raamatupidaja pidi kuidagi hiljem klattima. Helistas veel mitu aastat tagantjärele, sest välisminister polnud oma toonast palka välja võtnud ja see lohises endiselt paberites. “Palga saamise huvi see minu jaoks ei olnud,” tunnistab Manitski.
“Mina enam poliitikasse ei kipu, vaevalt ma Riigikogus paigal püsiksin, siis peaks paljud muud asjad kõrvale jätma. Seal on kergem neil, kes tunnevad poliitikat siinsest ühiskonnast lähtuvalt. Olen parema meelega poliitiliselt passiivne,” ütleb ta.
Manitski leiab, et meie poliitikutele pole midagi ette heita. “Üksikasju võib ju välja noppida, aga arvestades, et 12 aastat tagasi jõudsid poliitikasse väga noored inimesed, on meil hästi läinud,” arvab ta. “Sotsiaalsete tagatiste ja tervise valdkonnas on mõisagi palju teha ja suur kainenemine ees. Aga see võtab nii majanduslikult kui ka moraalselt aega.
See, et noored inimesed välismaal omandatud kogemusega Eestisse tagasi jõuavad, on Manitski sõnul väga hea. “Kedagi ei saa siin sunniga kinni pidaga, aga arenguks on väga hea, kui kümned ja tuhanded saavad kogemusi mujal, tulevad tagasi ja küsivad, et miks meil nii ei ole,” ütleb ta.
Mis saab Eesti majandusest?
Kui Manitski Erastamisagentuuris töötas, seisis enamik kodumaiseid ettevõtteid ega tootnud midagi. “See, kui edukalt meil need erastada õnnestus, on teiste hinnata,” ütleb ta. “Aga ärgem unustagem, et poed ja rahakott olid sel ajal tühjad ning kodumaise kapitali kosumine oleks mõned aastad aega võtnud.”
“Me saime küsida ebamugavaid küsimusi, et kust see raha tuleb. Oleks võinud ka nii olla, et ala Loksa sadama laevaremonditehasest kuni Narvani välja oleks väga kergesti võinud erastada suhteliselt ühes suunas,” ütleb ta. Manitski meenutab, et muist investoreid tuli suisa füüsiliselt kohale tuua.
“Arvestades seda, et Ida-Saksa ettevõtete käivitamine läks Lääne-Saksale maksma miljardeid, siis meil said riigikassa ja fondid isegi kasumit,“ lausub ta. Manitski prognoosi kohaselt hakkab edasipidi ka füüsiline tootmine Eestist kulgema sinna, kus tööjõud odavam on.
Ta näeb meie majanduse tulevikku pigem nagu Hollandil, kust terve Euroopa kaubandussidemed toimivad. “Eesti kogemus 50 aasta nõukogude süsteemi ja Vene ühiskonnaga ning keeleoskus on suured väärtused, mida ära kasutada,“ tõdeb mees, vihjates välisfirmadele, kes Venemaal kanna kinnitamisega ilma vahendajateta hakkama ei saa.
Aga mis saab siis, kui euroliidu piir Peipsiga lõpeb? “Kui Venemaa lubas enne endale vabadust suhelda Eestiga teistmoodi kui ülejänud Euroopaga, siis nüüd ta lihtsalt peab tunnustama Eestit kui Euroopa osa,“ on ta kindel.
“Ah et jõulud,” lausub metseen mõtlikult. “Ikka kahed jõulud tulevad – sel nädalavahetusel Rootsis ning siis päris-pühad Eestis.”
Üks suurimaid erakunstikogusid Eestis
• Aastatepikkuse kogumise tulemusena on Manitskil kindlasti üks paremaid Eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kuhu kuulub umbes 400 tööd. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Eduard Wiiralt, Johannes Greenberg ja paljud teised.
• Manitski pole Jaapani miljonäri tüüpi kunstikoguja, kes ostab tippšedöövri ja peidab selle jäädavalt koduseifi. Ta ehitas hoopis galerii ja pani ca 200 tööst koosneva valiku oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks välja. Ja mitte Tallinna, vaid oma kodukülla Viinistusse. Renoveeris selleks vana tööstushoone. Suurema osa elust Rootsis elanud Manitski pole mitte ainult Viinistu kultuurielu elavdaja, vaid ka küla tähtsamaid tööandjaid.
Allikas: ajaleht Eesti Ekspress
|
Uudised
VE: Manitski, Jaan – metseen
Jaan Manitski
• Sündinud: 7. märtsil 1943 Viinistu Kõnnu vald Harjumaa
• Haridus: Göteborgi majanduskool 1968 (Rootsi)
• Töötanud: 1968–1976 kontserni IBM Rootsi esindus; 1976–1978 Infina AB ja Independet (Rootsi) asutaja ja tegevjuht; 1989–1990 PMI Intressenter (Belgia) ja Institute of Management (Brüssel) konsultant; 1992 EV välisminister; 1992–1993 Eesti Erastamisagentuuri peadirektor, nõukogu esimees; alates 1994 eraettevõtja
• Eesti Päevalehe AS-i nõukogu liige ja 50% aktsiate omanik.
• Kuulub EÜS-i
• Kahest abielust viis last.
Allikas: Äripäeva välja antud “Eesti tippjuhid 2004”
xxx
Jaan Manitski – mees Viinistu rannast
Endine välisminister ja kultuurimetseen Jaan Manitski teeb seda, millest ülejäänud inimesed rutiinsetel töö- päevadel unistavad, et kui ma ükskord …Manitski hoiab hinges oma sünnipaika Viinistut, plaanib majakasaarele Mohnile konverentsikeskuse teha, kogub eesti kunsti, matab raha ajalehte, ootamatutesse äriideedesse.
Rohkem põnevuse ja missiooni kui otsese tulu pärast. Kohalikud ärimehed alles avastavad seda, mis saab rahaga peale hakata pärast esimese Lexuse ja vanalinnamaja ostmist. Küllap avastavad järjest enamgi.
Hakkame ju meiegi lähemale jõudma Euroopale, kus kiireid ärisid asendavad aeglased ja põhjapanevad investeeringud, normaalne äritegevus ning suure raha eest spordi, kultuuri või koduküla toetamine.
Raha on nagu sõnnik
“Ma olen ennegi öelnud, et mingist hetkest, kui enam raha pärast igapäevast muret ei tunne, ei tasu teda ka suurde kuhja ajama hakata. Ükskõik mil moel, loodame ikka ausal, see kokku on saadud,“ ütleb Manitski. “Raha on ju nagu sõnnik, kui teda liiga suur kuhi saab, kipub haisema. Aga kui teda laiali jagada, siis võib sellega imesid korda saata ja sellest väga erineval moel tulu tõusta.”
“See on privileeg,” lausub Manitski. “Et võtan ette selle, mis huvitav tundub. Teine mees läheb golfiväljakule ja saab sealt emotsiooni, et on midagi korda saatnud. Minu enesetundele mõjub hästi, kui saadan korda midagi, mis muidu jääks tegemata. Põhiline, et keegi sellest rõõmu tunneb. Et midagi jääb alles. Igast asjast ei pruugigi alati rahalist kasumit tulla.”
Endine välisminister ja Erastamisagentuuri direktor edevuse pärast intervjuusid andma ei kipu. Talle pole seda lihtsalt vaja. Manitski avalikke ülesastumisi kohtab pigem Maalehes, Kultuuris ja Elus, ajalehes KesKus kui klantsajakirjades.
Ehkki just sel nädalal ilmus Kroonikas uudis sellest, et Manitski advokaadist abikaasa Anneli Urge-Manitski ootab lisaks poeg Arturile teist last. “Ikka liiga eraeluline asi,” arvavad nad ise tagasihoidlikult. “Me pole ju mingid seltskonnategelased.”
Viinistu rannapoiss
Manitski kõneleb mõnusa rootsi aktsendiga, mida 14 viimast aastat Eestis ja Eestiga pole väga muutnud. Tundub, et “Õnne 13” tegelaskuju Thjornbjörn Margna on temalt mõnegi välise joone omandanud. Aga samas pole ka raske soliidses ülikonnas seltskonnategelast teksades ja kalamehesäärikutes oma rannale paadiaerude taha kujutada.
Kui Jaan Manitski 1943. aastal koos vanematega sealtsamast Viinistust Soome põgenes ja sealt edasi Rootsi, oli ta kõigest poolteise aasta vanune. Nüüd räägib ta Viinistust nii, nagu oleks seal terve elu elanud. Aga tema esivanemad ongi – 300-400 aastat. Manitski oli seal üks tavalisemaid perekonnanimesid.
Jaan ise töötas pärast majandusõpinguid IBM-i finantsosakonnas, Rootsi Swedpangas, siis tegi erakapitalil põhineva äriplaani, mis paigutas popgrupi ABBA paari miljonit sedavõrd edukalt, et Stockholmi börsil oli selle ettevõtte bilanss kümnetes miljardites.
“Kui ma uuesti 1989. aasta detsembris Eestisse tulin ja Viinistut vaatama läksin, siis vanemad olid seda minu jaoks nii elavana hoidnud, et kõik tuli tuttav ette,“ sõnab mees. “Ehkki piiritsoon oli minu kui välismaalase jaoks siis keelatud ala.” Samas oli ta üks esimesi, kes endale Eesti kodakondsuse võttis.
Vene aja lõpus pankrotti läinud kalatööstuse asulat ei teadnud suurt keegi enne seda, kui Manitski seal tasuta kunstimuuseumi avas ja hakkas vanas laohoones austerservikuid kasvatama.
Nüüd on ta küla suurim tööandja. Enne Rootsi-onu saabumist pandi pood kinni ja taheti ka postkontor sulgeda, rääkimata bussiühenduse lõpetamisest. Nüüd räägitakse selle paiga turismimarsruutidesse panekust. “Euroopa Liidus on regionaalpoliitika palju jõulisem ja seda hakkab väljaspool Tallinna palju rohkem näha olema kui pealinnas. Kümne aasta jooksul ootavad just väiksemaid paiku ees suured muudatused,” arvab mees.
“Meil tuleb veel enne aasta lõppu Viinistus jõulupuu vanadele ja lastele,” teatab Manitski. “Jõuluvana tuleb ikka ka.” Kusjuures Manitski kunstikogu puhul on isegi arutatud, et milleks see uus Eesti Kunstimuuseum seal Lasnamäe servas, kui Manitski Viinistu oma annab küllalt korraliku ülevaate.
Kui enamik eestlasi märkab väärtustada parimal juhul Pallast ja Viiraltit, siis on Manitskil Eesti kaasaegse kunsti omandamiseks sootuks paremad antennid. Eks tema ja Eesti Kunstimuuseum ongi need vähesed, kes tulevasi klassikuid osta märkavad.
Pidur Päevalehe müümisel
“No Päevaleht on teine asi,” lööb ta intervjuu vastu põtkimisele käega. Poolte Eesti Päevalehe aktsiate omanikuna on mees sageli nagu puuslik ees seisnud, kui omanikering on ka kaalunud kasulikke müügivõimalusi. “Ma olen pidurdaja olnud, et see pole muud teed läinud, isegi kui oleks võinud,” ütleb ta.
“On tehtud pakkumisi ja ma oleks võinud küll pideva kahjumi tasumise asemel oma raha tagasi saada ja veel enamgi, aga leian, et ikka igas riigis peab kaks iseseisvat ja sõltumatut lehte olema.” Manitski ei arva, et välisosalusega lehed igapäevatöös mingit omanike survet tunneksid. “Aga kui lõpliku otsuse tegemine, kas leht maha müüa või sellega midagi teha, ei käi Tallinnas…” laiutab ta käsi.
“Eks ma muidugi loodan, et Päevaleht järjest paremini suudab ise hakkama saada,” sõnab omanik. “Aga tore ka, et oleme suutnud seda säilitada, ilma et see kellegi häälekandjaks oleks muutunud. Erakondlikke sümpaatiate suunas kõikumine on teine asi.”
Laual, kuhu Manitski heldinud isalikku pilku heidab, on Viinistu kunstimuuseumi MTÜ Muusa Kapriis välja antud värske kunstiantoloogia pool sajandit Rootsis elanud Eesti kunstnikust Eerik Haamerist. Kunstnik Ants Viidalepa kirjutatud.
“Ma imestan, et Viidalepp oskab nii kirjutada, kahju oleks, kui see oleks jäänud välja andmata,” lausub Manitski. Pärast vestlust maksuametnikuga, kes üllatusega avastas, et Viinistus on põhiliselt kulud ja vähe tulusid, loodi sinna mittetulundusühing, mille alt annab nii raamatuid kirjastada kui ka kevadel konverentsikeskust ja hotelli looma hakata.
Mohni saarele vaimuinimeste töötuba?
Segadused Mohni omandiküsimustega hoonestuse pärast peaksid nüüd kolme aasta järel järjele saama. Isegi ehitusmaterjal on randa veetud.
“Mohniga nende asjade vormistamise peaks peagi ühele poole saama. Ootan, et teine lepingupool oma keeruliste asjadega korda saaks,” sõnab Manitski. “Saaks remontima ja soojustama hakata selle paaditäiega, mis randa veetud.”
Üks Manitski ideedest on Mohnile rajada klooster – vaimseks tööks neile, kes loominguks vaikust ja rahu otsivad.
Ja suvised kunstihäppeningid üle elanud kaks kitse elavad seal koos erakliku majapidajaga ka. “Oo, Mohniga on kõvasti legende seotud nagu iga sellise üksildase tuletorniga paigaga,” teab Manitski. Näiteks munka
dest, kes segastel aegadel muutusid mereröövliteks ning tänu kellele Mohni tammemetsad maha põletati.
“Möödunud suvel istutas kunstnik Jüri Ojaver sinna ühel kunstiüritusel tamme … igaks juhuks sai neid kolm pandud,” ütleb Manitski. Pärast Põhjasõda pole seal tammesid kasvanud.
Eestlaste innovaatilised ideed ja hobused
Väga salapäraselt esitab Manitski lugu Eesti päritolu leiutajatest, kes ühe energeetikateemalise patendiga peagi tahavad välja tulla. “Kuulun rahastajate ringi, et lisaks ideele sellest ka kommerts-alusel midagi välja võiks tulla,” lausub ta. “Aga sellest on veel varavõitu rääkida.”
Teine tulevikuplaan, kus Manitski juures on, pärineb endisest Desintegraatorist, kus mõned tehnoloogid ja insenerid jätkuvalt innovaatilisi ideid välja pakuvad ning sellest tuletatud tootmisliine näiteks Hiinasse suudavad müüa. “See on väga huvitav seltskond,” kinnitab ärimees.
Kes mäletab hipodroomi kümmekond aastat tagasi, teab, et puhaste riietega oli sinna mõttetu minna – sisselangenud põrand ja kummalised tegelased. Nüüd võib nii hobuste, restorani kui ka mängusüsteemi kohta vaid kiidusõnu öelda.
“Hobusekasvatus poogiti mulle külge, mina ise pole selle vastu eriti huvi tundnud,” sõnab Manitski. “Tulemuse saamine on läinud visalt, aga kõik areneb. Tahaks püsivust näha.” Manitskil endal on teise suuromaniku mitmesaja hobuse kõrval vaid üks Hipodroomi tallides. “See on rohkem sümboolne hobune ja mitte kõige parem,” muigab ta.
“Aga vanema tütre hobusekasvatuses Rootsis olen ma sulase eest,” lausub ta. “Kõik need aiad, kraavi süvendamised, võsa maha võtmised – nendel töödel löön ikka kaasa. Suures talus on tööd ikka kõvasti. Ja sellist tööd on tore teha.”
Manitskil on Rootsis neli tütart. “Kolm neist on veendunud, et nad on täiesti täiskasvanud, neljas käib koolis. Aga isa jaoks on nad kõik ikka lapsed, kellel peab silma peal hoidma,” ütleb Manitski. Iga teine nädal on ta Rootsis.
Miks poliitika ei maitse?
Pärast seda, kui Manitski 1995. aastal Tiit Vähi valitsemisajal välisministri kohalt lahkus ja ka töö Erastamisagentuuris lõpetas, pole ta rohkem end poliitikasse ega riigitöösse seganud. Poliitikasse puutub ta enda sõnul ainult rahastajana.
Kui Manitski Eestisse jõudis, oli siin veel talongiaeg. Tööst välisministeeriumis jäi temast järele rublaarve, mida raamatupidaja pidi kuidagi hiljem klattima. Helistas veel mitu aastat tagantjärele, sest välisminister polnud oma toonast palka välja võtnud ja see lohises endiselt paberites. “Palga saamise huvi see minu jaoks ei olnud,” tunnistab Manitski.
“Mina enam poliitikasse ei kipu, vaevalt ma Riigikogus paigal püsiksin, siis peaks paljud muud asjad kõrvale jätma. Seal on kergem neil, kes tunnevad poliitikat siinsest ühiskonnast lähtuvalt. Olen parema meelega poliitiliselt passiivne,” ütleb ta.
Manitski leiab, et meie poliitikutele pole midagi ette heita. “Üksikasju võib ju välja noppida, aga arvestades, et 12 aastat tagasi jõudsid poliitikasse väga noored inimesed, on meil hästi läinud,” arvab ta. “Sotsiaalsete tagatiste ja tervise valdkonnas on mõisagi palju teha ja suur kainenemine ees. Aga see võtab nii majanduslikult kui ka moraalselt aega.
See, et noored inimesed välismaal omandatud kogemusega Eestisse tagasi jõuavad, on Manitski sõnul väga hea. “Kedagi ei saa siin sunniga kinni pidaga, aga arenguks on väga hea, kui kümned ja tuhanded saavad kogemusi mujal, tulevad tagasi ja küsivad, et miks meil nii ei ole,” ütleb ta.
Mis saab Eesti majandusest?
Kui Manitski Erastamisagentuuris töötas, seisis enamik kodumaiseid ettevõtteid ega tootnud midagi. “See, kui edukalt meil need erastada õnnestus, on teiste hinnata,” ütleb ta. “Aga ärgem unustagem, et poed ja rahakott olid sel ajal tühjad ning kodumaise kapitali kosumine oleks mõned aastad aega võtnud.”
“Me saime küsida ebamugavaid küsimusi, et kust see raha tuleb. Oleks võinud ka nii olla, et ala Loksa sadama laevaremonditehasest kuni Narvani välja oleks väga kergesti võinud erastada suhteliselt ühes suunas,” ütleb ta. Manitski meenutab, et muist investoreid tuli suisa füüsiliselt kohale tuua.
“Arvestades seda, et Ida-Saksa ettevõtete käivitamine läks Lääne-Saksale maksma miljardeid, siis meil said riigikassa ja fondid isegi kasumit,“ lausub ta. Manitski prognoosi kohaselt hakkab edasipidi ka füüsiline tootmine Eestist kulgema sinna, kus tööjõud odavam on.
Ta näeb meie majanduse tulevikku pigem nagu Hollandil, kust terve Euroopa kaubandussidemed toimivad. “Eesti kogemus 50 aasta nõukogude süsteemi ja Vene ühiskonnaga ning keeleoskus on suured väärtused, mida ära kasutada,“ tõdeb mees, vihjates välisfirmadele, kes Venemaal kanna kinnitamisega ilma vahendajateta hakkama ei saa.
Aga mis saab siis, kui euroliidu piir Peipsiga lõpeb? “Kui Venemaa lubas enne endale vabadust suhelda Eestiga teistmoodi kui ülejänud Euroopaga, siis nüüd ta lihtsalt peab tunnustama Eestit kui Euroopa osa,“ on ta kindel.
“Ah et jõulud,” lausub metseen mõtlikult. “Ikka kahed jõulud tulevad – sel nädalavahetusel Rootsis ning siis päris-pühad Eestis.”
Üks suurimaid erakunstikogusid Eestis
• Aastatepikkuse kogumise tulemusena on Manitskil kindlasti üks paremaid Eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kuhu kuulub umbes 400 tööd. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Eduard Wiiralt, Johannes Greenberg ja paljud teised.
• Manitski pole Jaapani miljonäri tüüpi kunstikoguja, kes ostab tippšedöövri ja peidab selle jäädavalt koduseifi. Ta ehitas hoopis galerii ja pani ca 200 tööst koosneva valiku oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks välja. Ja mitte Tallinna, vaid oma kodukülla Viinistusse. Renoveeris selleks vana tööstushoone. Suurema osa elust Rootsis elanud Manitski pole mitte ainult Viinistu kultuurielu elavdaja, vaid ka küla tähtsamaid tööandjaid.
Allikas: ajaleht Eesti Ekspress
xxx
Kaluriküla galeristPekka Erelt, Eesti Ekspress, 19.06.2002
Ärimees ja endine välisminister Jaan Manitski rajas Loksa lähedale Viinistu kalurikülla Eesti esinduslikuma erakunstigalerii.
Jaan Manitski (60) on juba aastaid Eesti kunstikaupmeeste kuldklient. Ta on ostnud sadu töid nii galeriidest kui ka oksjonitelt. Kui möödunud kevadel maksti Vaala kunstioksjonil Aleksander Vardi maali “Pariisi vaade” eest rekordilised 161 000 krooni, ei jäänud ostja nimi kauaks saladusse. “Vardi läks Manitskile,” levis uudis kunstiringkondades kulutulena.
Aastatepikkuse kogumise tulemusena on Manitskil kindlasti üks paremaid Eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kuhu kuulub umbes 400 tööd. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Eduard Wiiralt, Johannes Greenberg ja paljud teised.
Manitski pole Jaapani miljonäri tüüpi kunstikoguja, kes ostab tippšedöövri ja peidab selle jäädavalt koduseifi. Ta ehitas hoopis galerii ja pani ca 200 tööst koosneva valiku oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks välja. Ja mitte Tallinnasse, vaid oma kodukülla Viinistusse. Renoveeris selleks vana tööstushoone. Suurema osa elust Rootsis elanud Manitski pole mitte ainult Viinistu kultuurielu elavdaja, vaid ka küla tähtsamaid tööandjaid.
Miks ja millal hakkasid kunsti koguma?
Mingisugune huvi nagu kõigil inimestel ja uudishimu on ammu olemas. Paraku ennesõjaaegsest Eesti kunstist oli Rootsis peaaegu võimatu osa saada. Kui ma kümme aastat tagasi Eestisse tulin, siis kõik see, millega teie siin olete üles kasvanud, oli minu jaoks nagu uute väravate avanemine. Aktiivselt olen kunsti kogunud ja oksjonitel käinud viimased viis aastat. Esimesed neli ja pool Eestis oldud aastat olin ma riigiametnik ja siis kunsti jaoks ei olnud lihtsalt aega.
Kas sa kogud kunsti lihtsalt lusti pärast või võtad seda ka kui investeeringut?
See ei ole absoluutselt mingi investeering. Kui tahaksin investeerida, siis vist ei koguks Eesti kunsti, sest tema turg on liiga väike. See on puht huvist ja asjaarmastusest.
Kas sul on nõustajaid või otsustad ise, et teha võimalikult omanäoline kollektsioon?
Kuulan hea meelega teiste arvamusi, aga valik on ikka enda tehtud. Võin öelda, et vähemalt 95 protsendi ostude puhul on määrav see, kas töö on mulle meeldinud.
Mida pead oma kogu pärliks?
Ei oska öelda, sest see on nii isiklik asi. Oleneb meeleolust. Kui hommikul mererannas istun, siis meeldib üks, õhtul aga juba teine.
Kas lähed head pilti ostes hasarti, makstes selle kättesaamiseks vahel ülegi?
Aga kui midagi meeldib, no mis on selle õige hind? Ega ühelgi pildil, ka tagasihoidlikumal, õiget turuhinda ju ei ole. See ei ole kilokaup, kus kehtib nagu nafta puhul maailmaturuhind, vaid igaühel on hinna suhtes oma arvamus.
Oled sa elu jooksul veel midagi kogunud?
Ma arvan, et lapsena on kõik kollektsionäärid. Iga inimene on kuidagimoodi väike orav, midagi ta ikka kogub. Mis see siis on, see võib väga erinev olla. Teadlikult ma ei ole küll midagi muud kogunud.
Kui palju oled kokku puutunud kunstipettuste ja võltsingutega?
Ma tean, et neid tuleb ette. Aga ma soovitan küll kasutada eksperte. Ja mitte nurga tagant osta. Kui keegi nii mulle pakkuma tuleks, siis olen skeptiline. Parem loobuda kui omandada midagi, mille kohta ei ole kindlustunnet.
Kui palju on sinu kogus klassikat, palju kaasaegseid töid?
Enamik on klassika. Võib olla, et viimasel ajal on rohkem uuemat kunsti juurde tulnud. Probleem ongi ju selles, kust seda klassikat leida. Kust Konrad Mäe töid leida? Või Oskar Kallist? Aga tänapäeva kunsti puhul helista kas või kohe kunstnikule ja mine tema ateljeesse.
Kuidas sul üldse tekkis galerii-idee?
Aastapäevad tagasi, kui minu neljas kodus seinad hakkasid olema ülekoormatud ja mulle ei tundunud õige Eesti kunsti pangaseifi või garderoobi paigutada.
Miks ehitasid galerii just Viinistusse, mitte aga näiteks Tallinna või Tartusse?
Ma elan ise küll Tallinnas ja algul oli mul päris konkreetne plaan galerii Koplisse teha, aga lõpuks langetasin otsuse koduküla kasuks. Hea meel, et nii läks. Tallinnas neid galeriide ja muuseumide ehitamisplaane on ju teisigi. Aga juured on mul siin ja vajadus vanale kalurikülale midagi uut pakkuda oli olemas. Koht on huvitav ja ega ta Tallinnast nii väga kaugel ei olegi. Eestimaa on ju nii väike, et kui tunneb huvi, siis jõuab igalt poolt siia.
Kas galeriiga seoses on sul tulevikuplaane?
Palju sõltub inimeste huvist ja vastukajast. Aga need esimesed päevad ma olen täitsa hämmastunud, kui suur huvi on olnud. Paljud inimesed on helistanud ja avaldanud soovi galeriid vaatama tulla. Täna näiteks on veel kaks gruppi tulemas ja juba järgmiseks nädalaks on mitmed kokku leppinud. Kui me saame ööbimise ja toitlustamise korraldatud, võib siin hakata ka seminare pidama.
Viinistus sa ei tegele ainult kunstiga, vaid annad ka külaelanikele tööd?
Vanades kolhoosikeskustes ja kalurikülades on tööpuudus terav probleem. Seepärast olen proovinud siin midagi teha, et vähemalt kohalikel inimestel oleks midagi peale hakata ja elu külas säiliks. Kui kõik siit ära lähevad ja jääb vaid pensionäride keskus, kuhu noored tulevad ainult suvel puhkama, siis küla enam ei ela. Siis on kauplus ja postkontor kadunud ja siis kaovad ka bussiliinid. Nüüd vähemalt elu käib.
xxx
«Mohni 2003» tõi Viinistule vähemalt 700 inimest
Laupäeval Viinistus ja Mohni saarel toimunud rahvusvahelist interaktiivset ja kohaspetsiifilist kunstisündmust «Mohni 2003» külastas kokku vähemalt 700 inimest.
See ületas kõik korraldajate ootused, kes lootsid umbes paari-kolmesaja kunstihuvilise osavõttu.
Korraldajate sõnul lisasid oma osa kunstisündmuse õnnestumisse ilus ilm ja kaunis keskkond.
Näiteks Lõuna-Aafrika kunstniku ja tantsija Elu perfomanci ajal, mis toimus merekaldal Erik Alalooga installatsiooni keskel ja lõppes efektse oranzi suitsuga, muutus meri piimvalgeks ja lõi kogu performance´ile sümboolse tausta.
Hanno Soansi öise perfomanci meri oli pime ja sünge nagu performance´ile kohane. Sohti kunstniku Anne Bevani installatsiooni «Level» helesinise vee taustal tundus aga merigi olevat sinisem ja romantilisem kui muidu.
Kõige populaarsemaks kunstiteoseks aga kujunes Paul Rodgersi töö ennustajaga, kes kõikidele soovijatele tulevikku ennustas.
Järjekord Rodgersi töö juures ei lõppenud ning see näitab, et üksikisiku jaoks on tema enda probleemid ning võimalus rääkida iseendast kõige olulisemad.
Tehnika ja keskkond on XXI sajandi märksõnad, kuid suhtlemist ja suhteid inimeste vahel ei ole võimalik asensdada, tõdesid korraldajad.
PM Online
online@postimees.ee
XXX
Viinistu Kunstimuuseum
Vaata väikest ülevaadet muuseumi kogudest – Viinistu Kunstimuuseum