Kodutee kestis pool sajandit
Väino Maiste on oma elus palju ringi rännanud, elanud nii Saksamaal kui ka Ameerikas, kuid pensionipõlve otsustas mees veeta Rakvere külje all Vinnis.
Millal uuesti Eestisse tulite?
1996 tulin esimest korda Eestisse tagasi kaheks nädalaks. 2000. aastal tulin lõplikult. Praegu on kolmas talv.
Mis mulje teil oli, kui esimest korda üle pika aja Eestisse tulite?
Teate, kui sõitsin Helsingist laevaga Tallinna ning Oleviste kiriku ja Hermanni torn hakkasid paistma, siis oli sees eriline tunne. Kui lahkusin lapsena Tallinnast, siis rippus Hermanni tornis ju haakristiga lipp.
Tallinna vanalinn üllatas mind. Mu viimane mälestus oli pärast märtsipommitamist – kõik oli rusudeks tehtud. Nüüd oli kõik nii korda tehtud.
Milliseid meediakanaleid kasutate?
Mul käib Õhtuleht. Suvel oli Virumaa Teataja ka, et teada, mis siin juhtub. Õhtul vaatan telerist uudiseid eesti kanalitelt. Aga Eestis näeb nii vähe sporti. Panin hiljuti endale interneti sisse ja nüüd vaatan sealt jäähokit, pesapalli – kõik on näha.
Eelistate Ameerika elule Eesti oma.
Minul on Eestis kergem elada. Oma pensioniga saan siin palju rohkem lubada kui Ameerikas.
Kõik tahavad Ameerikasse, aga ega seal ole ühti tänavad kulda täis.
Kas tulite sellepärast Eestisse, et siin on elu ameerika pensionäri jaoks odav?
Tahtsin niikuinii Eestisse tagasi tulla.
Miks?
Ikkagi kodumaa.
Kus kandist te pärit olete?
Sündisin 1934. aastal Tamsalu lähedal Nõmmküla vallas Kaasiku talus.1938 müüs isa talu maha ja läksime Raplamaale Vahastusse, kus isa hakkas poodi pidama. 1941 põletati pood maha, kuid meie pääsesime ja läksime Tallinna.
Isa oli rannavalves, seejärel vangivalvur ja siis sai politseisse. 1943 organiseeriti politseipataljon ja ta viidi Leetu kuhugi idarindele.
Sõja lõpupoole põgenesite Eestist.
Elasime üle 1944. aasta Tallinna pommitamise. Isa tuli tagasi. Septembris 1944. aastal läksime kogu perega Saksa laevale, mille nimi oli Minden. See on selle poolest kuulus laev, et sealt läks korstnast torpeedo läbi, aga laev ja inimesed jäid kõik terveks.
Jõudsime Poolasse Gottenhavenisse, seejärel rongiga Stuttgardi lähedale, kus olime sõja lõpuni. Isa töötas tehases, mis tegi lennukitiibasid, elasime puubarakis.
Mõni seik sellest ajast.
Ameeriklased pommitasid Stuttgarti päeval, inglased öösel. Ükskord kui sõime parasjagu lõunat, kukkus üks pomm kogemata üle tänava. Meie barakk tõusis kohe kaks meetrit.
Sõja lõpus tulid ameeriklased sisse, nende hulgas oli ka paar Soome päritoluga poissi, kes meie eest hästi hoolitsesid. Kõik põgenikud viidi Geislingeni. Kolm linnaosa tehti sakslastest tühjaks ja ka meie saime siis endale ühe toa nelja peale. Seal käisin veel neli aastat eesti koolis, nii et kuus aastat olen eesti koolis käinud.
Saksamaale te ju pidama ei jäänud?
1949. aastal oli meil kolm võimalust: kas minna Austraaliasse, Ameerikasse või jääda Saksamaale. Läksime Ameerikasse, Texasesse. Töötasime puuvillafarmis.
Isa oli Saksamaal töötades säästnud ning minu saapakontsa sees viisime Ameerikasse sada dollarit, mida muidugi ei deklareeritud.
Selle raha eest ostsime rongipiletid New Yorki, kus eesti selts leidis meile töökohad Delaware`i osariiki kanafarmi, kus juba teine eesti pere oli ees. Hakkasin käima ameerika koolis.
Kuidas noorus möödus?
Mõne aja pärast kolisime Baltimore`i, kus oli suur eesti selts oma pasuna- ja laulukooridega, oma kirik, skaudid, pidasime rahvuslikke pühasid.
Ameerikas oli kohustuslik kaheaastane sõjaväeteenistus, aga kui minna vabatahtlikult kolmeks aastaks, siis sai valida väeosa. Mõtlesin, et hea küll, lähen vabatahtlikuna. Käisin kuus kuud raadiokoolis ja siis mind saadeti 1954-56 Saksamaale. 1954 oli Saksamaal okupatsioon, nii et põgenikelaagrist läksin sinna tagasi okupeerijana. Saksamaal sõjaväes olles sain Ameerika kodakondsuse.
Et sõjaväelase elu mulle meeldis, läksin Ameerikasse naastes veel kuueks aastaks teenima. Teenisin erinevates osariikides ja kolm aastat Prantsusmaal. Ameerikasse tagasi tulles läksin erru, töötasin vabrikus, toidukaubalaos, valvurina, majahooldajana. 1999 läksin pensionile.
Elasite nii Saksamaal kui ka Ameerikas, kuidas oli võõra keelega?
Noorel inimesel on lihtne keelt õppida. Saksa keel tuli kergelt. Inglise keel samuti. Aga saksa keelt ei ole tükk aega vaja läinud, see on nüüd küll juba ununemas.
Mis teile Ameerika elu juures meeldis?
Ei oska kohe öelda. Kui me sõja jalust sinna läksime, siis oli see purustatud Euroopast tulles muidugi paradiis – poed olid kaupa täis jne. Tööd oli – kes ikka tööd teha tahtis, see seda ka sai.
Olid vaba inimene, keegi sind ei seganud ega puutunud.
–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Maiste, Väino – virulane
Kodutee kestis pool sajandit
Väino Maiste on oma elus palju ringi rännanud, elanud nii Saksamaal kui ka Ameerikas, kuid pensionipõlve otsustas mees veeta Rakvere külje all Vinnis.
1996 tulin esimest korda Eestisse tagasi kaheks nädalaks. 2000. aastal tulin lõplikult. Praegu on kolmas talv.
Mis mulje teil oli, kui esimest korda üle pika aja Eestisse tulite?
Teate, kui sõitsin Helsingist laevaga Tallinna ning Oleviste kiriku ja Hermanni torn hakkasid paistma, siis oli sees eriline tunne. Kui lahkusin lapsena Tallinnast, siis rippus Hermanni tornis ju haakristiga lipp.
Tallinna vanalinn üllatas mind. Mu viimane mälestus oli pärast märtsipommitamist – kõik oli rusudeks tehtud. Nüüd oli kõik nii korda tehtud.
Milliseid meediakanaleid kasutate?
Mul käib Õhtuleht. Suvel oli Virumaa Teataja ka, et teada, mis siin juhtub. Õhtul vaatan telerist uudiseid eesti kanalitelt. Aga Eestis näeb nii vähe sporti. Panin hiljuti endale interneti sisse ja nüüd vaatan sealt jäähokit, pesapalli – kõik on näha.
Eelistate Ameerika elule Eesti oma.
Minul on Eestis kergem elada. Oma pensioniga saan siin palju rohkem lubada kui Ameerikas.
Kõik tahavad Ameerikasse, aga ega seal ole ühti tänavad kulda täis.
Kas tulite sellepärast Eestisse, et siin on elu ameerika pensionäri jaoks odav?
Tahtsin niikuinii Eestisse tagasi tulla.
Miks?
Ikkagi kodumaa.
Kus kandist te pärit olete?
Sündisin 1934. aastal Tamsalu lähedal Nõmmküla vallas Kaasiku talus.1938 müüs isa talu maha ja läksime Raplamaale Vahastusse, kus isa hakkas poodi pidama. 1941 põletati pood maha, kuid meie pääsesime ja läksime Tallinna.
Isa oli rannavalves, seejärel vangivalvur ja siis sai politseisse. 1943 organiseeriti politseipataljon ja ta viidi Leetu kuhugi idarindele.
Sõja lõpupoole põgenesite Eestist.
Elasime üle 1944. aasta Tallinna pommitamise. Isa tuli tagasi. Septembris 1944. aastal läksime kogu perega Saksa laevale, mille nimi oli Minden. See on selle poolest kuulus laev, et sealt läks korstnast torpeedo läbi, aga laev ja inimesed jäid kõik terveks.
Jõudsime Poolasse Gottenhavenisse, seejärel rongiga Stuttgardi lähedale, kus olime sõja lõpuni. Isa töötas tehases, mis tegi lennukitiibasid, elasime puubarakis.
Mõni seik sellest ajast.
Ameeriklased pommitasid Stuttgarti päeval, inglased öösel. Ükskord kui sõime parasjagu lõunat, kukkus üks pomm kogemata üle tänava. Meie barakk tõusis kohe kaks meetrit.
Sõja lõpus tulid ameeriklased sisse, nende hulgas oli ka paar Soome päritoluga poissi, kes meie eest hästi hoolitsesid. Kõik põgenikud viidi Geislingeni. Kolm linnaosa tehti sakslastest tühjaks ja ka meie saime siis endale ühe toa nelja peale. Seal käisin veel neli aastat eesti koolis, nii et kuus aastat olen eesti koolis käinud.
Saksamaale te ju pidama ei jäänud?
1949. aastal oli meil kolm võimalust: kas minna Austraaliasse, Ameerikasse või jääda Saksamaale. Läksime Ameerikasse, Texasesse. Töötasime puuvillafarmis.
Isa oli Saksamaal töötades säästnud ning minu saapakontsa sees viisime Ameerikasse sada dollarit, mida muidugi ei deklareeritud.
Selle raha eest ostsime rongipiletid New Yorki, kus eesti selts leidis meile töökohad Delaware`i osariiki kanafarmi, kus juba teine eesti pere oli ees. Hakkasin käima ameerika koolis.
Kuidas noorus möödus?
Mõne aja pärast kolisime Baltimore`i, kus oli suur eesti selts oma pasuna- ja laulukooridega, oma kirik, skaudid, pidasime rahvuslikke pühasid.
Ameerikas oli kohustuslik kaheaastane sõjaväeteenistus, aga kui minna vabatahtlikult kolmeks aastaks, siis sai valida väeosa. Mõtlesin, et hea küll, lähen vabatahtlikuna. Käisin kuus kuud raadiokoolis ja siis mind saadeti 1954-56 Saksamaale. 1954 oli Saksamaal okupatsioon, nii et põgenikelaagrist läksin sinna tagasi okupeerijana. Saksamaal sõjaväes olles sain Ameerika kodakondsuse.
Et sõjaväelase elu mulle meeldis, läksin Ameerikasse naastes veel kuueks aastaks teenima. Teenisin erinevates osariikides ja kolm aastat Prantsusmaal. Ameerikasse tagasi tulles läksin erru, töötasin vabrikus, toidukaubalaos, valvurina, majahooldajana. 1999 läksin pensionile.
Elasite nii Saksamaal kui ka Ameerikas, kuidas oli võõra keelega?
Noorel inimesel on lihtne keelt õppida. Saksa keel tuli kergelt. Inglise keel samuti. Aga saksa keelt ei ole tükk aega vaja läinud, see on nüüd küll juba ununemas.
Mis teile Ameerika elu juures meeldis?
Ei oska kohe öelda. Kui me sõja jalust sinna läksime, siis oli see purustatud Euroopast tulles muidugi paradiis – poed olid kaupa täis jne. Tööd oli – kes ikka tööd teha tahtis, see seda ka sai.
Olid vaba inimene, keegi sind ei seganud ega puutunud.
–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee