Haridusminister: Eesti kõrgharidusmaastik on kirju ja kole
15.03.2004 00:01Anneli Aasmäe, reporter
Haridus- ja teadusminister Toivo Maimets nimetab Eesti kõrgharidusmaastikku jõledaks ning kinnitab, et paljud kõrgkoolid peavad üldise olukorra paranemiseks kas ühinema või tegevuse hoopis lõpetama.
Eelmisel nädalal selgus, et Tallinna Pedagoogikaülikooli tele- ja raadioreþii eriala jääb akrediteerimata ning tudengid ei saa riiklikult tunnustatud diplomit. Kuidas sai selline olukord tekkida?
Tele- ja raadiorežii õppekava oli juba viis aastat tingimisi akrediteeritud, mis tähendab, et esimene kivi tuleb visata ülikooli kapsaaeda. TPÜ oleks pidanud õppekava ammu kas korda tegema või sulgema, aga jätkas selle asemel rahumeeli vastuvõttu.
Kohtusin täna (reedel – PM) rektoraadiga ja meil oli tõsine jutuajamine. Ega nad end eriti õigustanudki, tegemist on ikka selgelt ülikooli tegematajätmisega. Aga ega see ole kaugeltki esimene ega viimane õppekava, mis akrediteeringuta jääb.
Mis tele- ja raadioreþii tudengitest saab?
Ülikool lubas luua ühe olemasoleva korraliku õppekava juurde haru, kuhu soovitatakse tudengitel üle minna. Iseasi, kas nad on nõus mingit muud eriala õppima minema.
Ja kui nad ei olegi nõus?
Ega neil palju valikuid ole. Tasulistel kohtadel õppijad peaksid oma õppemaksu tagasi saama – kleit, mille nad ostsid, osutus ju praagiks.
Tahangi rõhutada, et tulevased tudengid peavad hoolega kaaluma, kas tasub tingimisi akrediteeritud õppekava valida või mitte.
See on suur risk, mis ei kehti ainult eraülikoolide kohta – ka avalik-õiguslikes ülikoolides on tingimisi akrediteeritud õppekavasid. Aga mõne eriala puhul pole noorel inimesel lihtsalt alternatiivi, kus õppida.
Ometi on Eesti kõrgkoolides väga palju dubleerivaid õppekavasid.
Neid on tõesti palju. Tegelikult näeb Eesti kõrgharidusmaastik jõle välja, sest meil on ligi 50 kooli, mis annavad kõrgharidust.
See on ainult üks osa katastroofist. Teiseks on meil veel vähemalt 9 kutseõppeasutust, kus õpetatakse mitmesuguste kõrghariduse õppekavade järgi, ja on mingite Vene ülikoolide filiaalid, mida juriidiliselt pole olemas.
Nii et see viimase tosina aasta jooksul tekkinud pilt on kirju ja kole. Seda enam peab tudengikandidaat vaatama, kuhu ta õppima asub.
Miks selle koleda maastikupildiga siis midagi ette ei võeta?
Pole kahtlust, et ministeerium peab kiiresti korra majja lööma ning töötama kõrghariduse kvaliteedi ja usaldusväärsuse huvides. Vastav komisjon on moodustatud, tegevus kavandatud, aga mõned laevad upuvad enne, kui päästetud saavad.
Loomulikult peab kõrgkoole vähem olema ja väga paljud täna tegutsevatest koolidest peavad tulevikus ühinema või kaduma.
Tahame koolijuhtidele määrata seadusega kõrgendatud nõuded, sõlmida kooli ja üliõpilase vahel lepingud, et kui kool näiteks pankrotti läheb, on tudengitel ka mingid õigused.
Millised muudatused ootavad ees riiklikku koolitustellimust?
Riik esitab oma tellimuse valdkonniti ning kõrgkoolid otsustavad ise, milliste erialade vahel nad kohad jagavad. Ma ei oska öelda, kas peaksime koolidele detailsemalt ütlema, mitu inimest ühele või teisele erialale võtta, sellega tapaksime vaba initsiatiivi.
Teisest küljest, kui kontroll liiga käest lasta, hakkab asi väga isevooluteed minema.
Kas paljudes valdkondades valitsev ilmselge kõrgharitlaste üleproduktsioon ei tõesta, et koolitustellimust tuleks muuta?
Jah, üleproduktsiooni on selgelt näha. Näiteks igasuguste ärijuhtide osas – ärisid pole ollagi, aga nende juhte koolitatakse nagu mürin. Sealne koolitustellimus on tõmmatud miinimumini, aga tasulised tudengid pääsevad ikkagi õppima ja nende jaoks meil täna hooba ei ole.
Kui tahame ka neid kontrollima hakata, peaksime otsustama sarnaselt Soomega, et meil pole tasulist ülikooliharidust.
Selleks otsuseks me täna veel valmis pole. Võiksime kõik populaarsed alad riigi tellimusest maha võtta, aga ikka leidub inimesi, kes paarkümmend tuhat krooni lauale panevad ning kõrgharitlaste üleproduktsioon jätkub.
Kas kõrghariduse saajate ringi on üldse võimalik piirata?
Senikaua, kuni kõrgkoolid oma kvaliteedinõuetega kompromisse teevad, vist mitte. Üliõpilaste arv on Eestis viimase kaheksa aastaga suurenenud 2,5 korda. Aga Eesti inimene pole kaheksa aastaga 2,5 korda andekamaks muutunud, see pole võimalikki.
Järelikult on kompromissi tehtud kvaliteedi arvelt, ehk teisisõnu – ülikoolid korjavad raha kokku, sõltumata tudengite võimetest.
Aga lahendusvariante on. Näiteks Jaak Aaviksoo soovitas kehtestada lati, et kui koolilõpetaja riigieksamite tulemused jäävad alla 50 protsendi, siis pole tal Eesti kõrgkoolidesse asja.
Isegi tasulisele kohale mitte?
Isegi sinna mitte. Minu meelest on see huvitav mõte, mille kallal me hetkel ka töötame. Praegu võib kõrgkooli minna ju igaüks, kui tal raha on, ja tulemus on jõle. Jõledus seisneb tudengi petmises – talle tekitatakse põhjendamatud ambitsioonid ja ootused, õpetatakse midagi, antakse lõpuks diplom kätte ja öeldakse, et väga hea. Tuhkagi on hea.
Mailis Reps
haridusminister aastail 2002-2003
Ma ei jaga Toivo Maimetsa pessimismi ega usu, et kõrgharidusmaastik nii katastroofiline on. Minu meelest ei pea hetkel väga rabelema.
Tean, et ühel ja teisel erakõrgkoolil on olnud kvaliteediga üsna suuri probleeme, aga eelmisel aastal vastu võetud ülikooliseadusega läksid rangemaks akrediteerimisnõuded, kvaliteedinõuded jms, ning enamik koolidest juba teebki vastavalt seadusele muudatusi.
Kõrgkoolide arv on ajakirjanduse üle paisutatud, tegelikult pole neid nii palju kui väidetakse.
Tõnis Lukas
haridusminister aastail 1999-2002
Üheksakümnendate alguses ja keskel tehtud otsused on meid viinud selleni, et kõrgkoole on palju, tudengite hulk on elanikkonnaga võrreldes suur ja hõreda vastutusega erakõrgkoole päris palju. Aga üliõpilaste arvu kasv on protsess, mis on kõikjal Euroopas üle elatud.
Kõrgkoolide arv kahtlemata väheneb ja ilmselt on Tallinna ülikooli sünd üks mootor, mis kõrgharidusmaastikule muudatusi toob. Usun, et eraülikoolid koonduvad lähiajal üheks-kaheks suuremaks kooliks, avalik-õiguslike puhul suuri muutusi ei toimu.
Uudised
VE: Maimets, Toivo – haridusminister
Haridusminister: Eesti kõrgharidusmaastik on kirju ja kole
15.03.2004 00:01Anneli Aasmäe, reporter
Eelmisel nädalal selgus, et Tallinna Pedagoogikaülikooli tele- ja raadioreþii eriala jääb akrediteerimata ning tudengid ei saa riiklikult tunnustatud diplomit. Kuidas sai selline olukord tekkida?
Tele- ja raadiorežii õppekava oli juba viis aastat tingimisi akrediteeritud, mis tähendab, et esimene kivi tuleb visata ülikooli kapsaaeda. TPÜ oleks pidanud õppekava ammu kas korda tegema või sulgema, aga jätkas selle asemel rahumeeli vastuvõttu.
Kohtusin täna (reedel – PM) rektoraadiga ja meil oli tõsine jutuajamine. Ega nad end eriti õigustanudki, tegemist on ikka selgelt ülikooli tegematajätmisega. Aga ega see ole kaugeltki esimene ega viimane õppekava, mis akrediteeringuta jääb.
Mis tele- ja raadioreþii tudengitest saab?
Ülikool lubas luua ühe olemasoleva korraliku õppekava juurde haru, kuhu soovitatakse tudengitel üle minna. Iseasi, kas nad on nõus mingit muud eriala õppima minema.
Ja kui nad ei olegi nõus?
Ega neil palju valikuid ole. Tasulistel kohtadel õppijad peaksid oma õppemaksu tagasi saama – kleit, mille nad ostsid, osutus ju praagiks.
Tahangi rõhutada, et tulevased tudengid peavad hoolega kaaluma, kas tasub tingimisi akrediteeritud õppekava valida või mitte.
See on suur risk, mis ei kehti ainult eraülikoolide kohta – ka avalik-õiguslikes ülikoolides on tingimisi akrediteeritud õppekavasid. Aga mõne eriala puhul pole noorel inimesel lihtsalt alternatiivi, kus õppida.
Ometi on Eesti kõrgkoolides väga palju dubleerivaid õppekavasid.
Neid on tõesti palju. Tegelikult näeb Eesti kõrgharidusmaastik jõle välja, sest meil on ligi 50 kooli, mis annavad kõrgharidust.
See on ainult üks osa katastroofist. Teiseks on meil veel vähemalt 9 kutseõppeasutust, kus õpetatakse mitmesuguste kõrghariduse õppekavade järgi, ja on mingite Vene ülikoolide filiaalid, mida juriidiliselt pole olemas.
Nii et see viimase tosina aasta jooksul tekkinud pilt on kirju ja kole. Seda enam peab tudengikandidaat vaatama, kuhu ta õppima asub.
Miks selle koleda maastikupildiga siis midagi ette ei võeta?
Pole kahtlust, et ministeerium peab kiiresti korra majja lööma ning töötama kõrghariduse kvaliteedi ja usaldusväärsuse huvides. Vastav komisjon on moodustatud, tegevus kavandatud, aga mõned laevad upuvad enne, kui päästetud saavad.
Loomulikult peab kõrgkoole vähem olema ja väga paljud täna tegutsevatest koolidest peavad tulevikus ühinema või kaduma.
Tahame koolijuhtidele määrata seadusega kõrgendatud nõuded, sõlmida kooli ja üliõpilase vahel lepingud, et kui kool näiteks pankrotti läheb, on tudengitel ka mingid õigused.
Millised muudatused ootavad ees riiklikku koolitustellimust?
Riik esitab oma tellimuse valdkonniti ning kõrgkoolid otsustavad ise, milliste erialade vahel nad kohad jagavad. Ma ei oska öelda, kas peaksime koolidele detailsemalt ütlema, mitu inimest ühele või teisele erialale võtta, sellega tapaksime vaba initsiatiivi.
Teisest küljest, kui kontroll liiga käest lasta, hakkab asi väga isevooluteed minema.
Kas paljudes valdkondades valitsev ilmselge kõrgharitlaste üleproduktsioon ei tõesta, et koolitustellimust tuleks muuta?
Jah, üleproduktsiooni on selgelt näha. Näiteks igasuguste ärijuhtide osas – ärisid pole ollagi, aga nende juhte koolitatakse nagu mürin. Sealne koolitustellimus on tõmmatud miinimumini, aga tasulised tudengid pääsevad ikkagi õppima ja nende jaoks meil täna hooba ei ole.
Kui tahame ka neid kontrollima hakata, peaksime otsustama sarnaselt Soomega, et meil pole tasulist ülikooliharidust.
Selleks otsuseks me täna veel valmis pole. Võiksime kõik populaarsed alad riigi tellimusest maha võtta, aga ikka leidub inimesi, kes paarkümmend tuhat krooni lauale panevad ning kõrgharitlaste üleproduktsioon jätkub.
Kas kõrghariduse saajate ringi on üldse võimalik piirata?
Senikaua, kuni kõrgkoolid oma kvaliteedinõuetega kompromisse teevad, vist mitte. Üliõpilaste arv on Eestis viimase kaheksa aastaga suurenenud 2,5 korda. Aga Eesti inimene pole kaheksa aastaga 2,5 korda andekamaks muutunud, see pole võimalikki.
Järelikult on kompromissi tehtud kvaliteedi arvelt, ehk teisisõnu – ülikoolid korjavad raha kokku, sõltumata tudengite võimetest.
Aga lahendusvariante on. Näiteks Jaak Aaviksoo soovitas kehtestada lati, et kui koolilõpetaja riigieksamite tulemused jäävad alla 50 protsendi, siis pole tal Eesti kõrgkoolidesse asja.
Isegi tasulisele kohale mitte?
Isegi sinna mitte. Minu meelest on see huvitav mõte, mille kallal me hetkel ka töötame. Praegu võib kõrgkooli minna ju igaüks, kui tal raha on, ja tulemus on jõle. Jõledus seisneb tudengi petmises – talle tekitatakse põhjendamatud ambitsioonid ja ootused, õpetatakse midagi, antakse lõpuks diplom kätte ja öeldakse, et väga hea. Tuhkagi on hea.
Mailis Reps
haridusminister aastail 2002-2003
Ma ei jaga Toivo Maimetsa pessimismi ega usu, et kõrgharidusmaastik nii katastroofiline on. Minu meelest ei pea hetkel väga rabelema.
Tean, et ühel ja teisel erakõrgkoolil on olnud kvaliteediga üsna suuri probleeme, aga eelmisel aastal vastu võetud ülikooliseadusega läksid rangemaks akrediteerimisnõuded, kvaliteedinõuded jms, ning enamik koolidest juba teebki vastavalt seadusele muudatusi.
Kõrgkoolide arv on ajakirjanduse üle paisutatud, tegelikult pole neid nii palju kui väidetakse.
Tõnis Lukas
haridusminister aastail 1999-2002
Üheksakümnendate alguses ja keskel tehtud otsused on meid viinud selleni, et kõrgkoole on palju, tudengite hulk on elanikkonnaga võrreldes suur ja hõreda vastutusega erakõrgkoole päris palju. Aga üliõpilaste arvu kasv on protsess, mis on kõikjal Euroopas üle elatud.
Kõrgkoolide arv kahtlemata väheneb ja ilmselt on Tallinna ülikooli sünd üks mootor, mis kõrgharidusmaastikule muudatusi toob. Usun, et eraülikoolid koonduvad lähiajal üheks-kaheks suuremaks kooliks, avalik-õiguslike puhul suuri muutusi ei toimu.