«Näituse pealkiri on «Tulevikumälestused. 19.03.2054»,» seletab põline tartlane Madisson, kes päris pildipisiku profifotograafist emaisalt. «Sel päeval saaksin saja-aastaseks. Kujutasin ette, milline see aeg võiks olla.»
Esimese foto tegi Alar Madisson kümneaastaselt, esimese aktifoto 1970. aastal keskkoolipoisina. Poseerima nõustus sama vana tüdruk. «Ega need pildid küll head välja ei tulnud! Käsi värises! Modellis polnud probleem, modell oli rahulik. Ise olin ka selleks ajaks alasti naist näinud, aga ma ei kujutanud ette, mida fotograaf temaga peaks tegema.»
Ei huvita rind, vaid pilk
Modellide leidmine on aktifotograafile päris paras probleem. «Eesti modelliagentuurides puuduvad sellele ?anrile spetsialiseerunud modellid. Saksamaal palusin üht sellist spetsmodelli kahetunniseks seansiks – ning meil kulus vaid pool tundi, sest mul polnud talle midagi eriti seletada.» Eestis aitavad Madissoni hädast välja «tuttavad head inimesed». «Esimene hea inimene aitab ära rääkida oma sõbrannasid, need jälle oma sõbrannasid.» Kui ring saab täis, tuleb leida uus hea inimene. Tänavalt ja baarist Madisson modelle ei püüa. «Ma ei ole kiirkontakteeruja. Tahan naist veidigi tundma õppida, enne kui talle ettepaneku teen.»
Sobiva modelli esimeseks kriteeriumiks nimetab Madisson kena välimust. Suhteline mõiste. «Ongi suhteline. Modell peab mulle sobima. Tal peab olema silmade taga midagi muud kui tühjus. Ta peab aru saama, mida ma teen.»
Nii ongi Madissoni modellid enamik kõrgharidusega. Kindlat rinna- ja puusaümbermõõtu fotograaf daamidelt ei nõua. «Vaadake kas või neidsamu fotosid siin. Kõik naised on erinevad. Aga nad peavad huvitavad olema.» Modellitöö hinda nimetab fotograaf sümboolseks. «Tavaliselt maksan neile kunstikooli poseerimistasu, mis on umbes kakssada krooni seanss.»
Akt lumes, külma 25 kraadi
Seanss ei kesta tavaliselt üle paari tunni, rohkem ei jõua ei fotograaf ega modell. Esimene film kulub proovipiltidele. Madisson laseb modellil olla nii, nagu too ise tahab. Juba kolmanda kaadri juures järgneb küsimus: «Aga mida ma nüüd tegema pean?» «Inimene ei vaata reeglina oma alasti keha peeglist. Vaadatakse meiki, riietust. Aga alasti olla ei osata.» Siis peab modelli treenima. Heal juhul neljandal sessioonil näeb Madisson, kas koostööst saab asja.
Vahel tuleb naist lausa šokeerida, näiteks ühe suhkruse Hollywoodi naeratuse pühkis fotograaf modelli näolt maha sahmaka jääkülma veega. «Küll ta sai tigedaks, tahtis kallale tulla! Aga mina muudkui klõpsisin. Ja pildid kukkusid välja head.»
Madissoni piltidel poseerivad näitsikud kes Tartu lihakombinaadi kondilaos keset konte, kes lagunenud kiriku varemeis. Ekstreemseim foto: aktimodell lumes 25kraadise külmaga. Tagajärg? Haigeks jäi fotograaf, mitte modell. «Tema istus autos soojas, mina olin väljas. Seletasin ära, mida ta järgmises poosis peab tegema. Tallusin talle veel ise paljajalu jäljed ette ning tõstsime ta assistendiga õigesse paika.» Pildi tegemine võttis kõige rohkem 30 sekundit. Siis jooksis modell jälle autosse, võttis lonksu konjakit ja soojenes. «Mina samal ajal rääkisin temaga. Konjakit ma juua ei tohtinud, olin roolis. Saingi lõpuks köha ja nohu. Aga pilt tuli hea!»
Üht modelli ei kasuta Madisson tavaliselt rohkem kui kolm aastat. «Siis tekivad probleemid. Noor naine abiellub, sünnib laps, mis teeb asja keeruliseks.» Keeruliseks kellele – modellile või fotograafile? Madisson ütleb, et nii ja naa. Mehele ei pruugi meeldida, et naine poseerib. Lapse sünd seab tahes-tahtmata naisele piirid. Ning olgem ausad, ka kaubanduslik välimus võib kaduda. «Mul oli üks modell, kes lubas pärast lapse sündi jälle poseerima tulla. Siis ütles ise: vaatasin end peeglist ja enam ei tule.» Kuid Madisson on pildistanud ka kolme lapse ema. Verinoori plikasid ta põhimõtteliselt kaamera ette ei püüa. Neil nappivat naiselikkust. Aga üle neljakümneseid enam pildistada ei taha. Liiga vanad. Samas võib ka närtsinud kehaga naisel särav pilk olla, möönab Madisson.
Seksikas amet?
Aktifotograafi amet paistab ihaldusväärne ja seksikas. Milline täisjõus mees suudaks alasti kaunitari võlude vastu külmaks jääda? «Kunagi ammu ütles üks fotograafist sõber: «Mina ei saa aru, kuidas sa saad paljaid naisi pildistada. Kui mina pildistan paljast naist, siis tahan temaga kohe midagi muud teha. Kui mul see õnnestub, siis ma ei taha jälle pildistada.» Seletasin siis talle, et selles ongi vahe: mina tahan pilti teha.» Eesti olevat ka parasjagu pisike, et kui piltnik ühe modelli usaldust petab, siis saavad sellest kõik teada. Pealegi: võtteplatsil hoiab silma peal fotograafi assistent. Nii tõmbab Madisson tööle ja eraelule range kriipsu vahele. Kuid näituste avamisel vaadatakse tema prouat ikkagi haletsusega. Et mida tollel tuleb taluda. Ja fotograaf ise tõmbab kadedaid pilke.
Lähipäevil avab Madisson veel kaks näitust, ühel Eesti kirjanike portreed, teisel tema nägemus Tartu vaimust. Kirjanikud on täismundris, aga legendaarne Tartu vaim Madissonile omaselt kaunis naisakt, jalas tanksaapad.
Uudised
VE: Madisson, Alar – fotograaf
Sõber ikka imestas, et kuidas ma saan paljaid modelle pildistada ja ei taha nendega seksida…
Triin Tael, SLÕL, esmaspäev. 15. märts 2004
Laupäeval seadis Eesti tuntuimaid aktifotograafe Alar Madisson Kiek in de Köki konarlikele seintele oma uut näitust. Miks on kaunid alasti naised kesk trööstituid kirikuvaremeid ja lihakombinaadi kondiklibu?
Esimese foto tegi Alar Madisson kümneaastaselt, esimese aktifoto 1970. aastal keskkoolipoisina. Poseerima nõustus sama vana tüdruk. «Ega need pildid küll head välja ei tulnud! Käsi värises! Modellis polnud probleem, modell oli rahulik. Ise olin ka selleks ajaks alasti naist näinud, aga ma ei kujutanud ette, mida fotograaf temaga peaks tegema.»
Ei huvita rind, vaid pilk
Modellide leidmine on aktifotograafile päris paras probleem. «Eesti modelliagentuurides puuduvad sellele ?anrile spetsialiseerunud modellid. Saksamaal palusin üht sellist spetsmodelli kahetunniseks seansiks – ning meil kulus vaid pool tundi, sest mul polnud talle midagi eriti seletada.» Eestis aitavad Madissoni hädast välja «tuttavad head inimesed». «Esimene hea inimene aitab ära rääkida oma sõbrannasid, need jälle oma sõbrannasid.» Kui ring saab täis, tuleb leida uus hea inimene. Tänavalt ja baarist Madisson modelle ei püüa. «Ma ei ole kiirkontakteeruja. Tahan naist veidigi tundma õppida, enne kui talle ettepaneku teen.»
Sobiva modelli esimeseks kriteeriumiks nimetab Madisson kena välimust. Suhteline mõiste. «Ongi suhteline. Modell peab mulle sobima. Tal peab olema silmade taga midagi muud kui tühjus. Ta peab aru saama, mida ma teen.»
Nii ongi Madissoni modellid enamik kõrgharidusega. Kindlat rinna- ja puusaümbermõõtu fotograaf daamidelt ei nõua. «Vaadake kas või neidsamu fotosid siin. Kõik naised on erinevad. Aga nad peavad huvitavad olema.» Modellitöö hinda nimetab fotograaf sümboolseks. «Tavaliselt maksan neile kunstikooli poseerimistasu, mis on umbes kakssada krooni seanss.»
Akt lumes, külma 25 kraadi
Seanss ei kesta tavaliselt üle paari tunni, rohkem ei jõua ei fotograaf ega modell. Esimene film kulub proovipiltidele. Madisson laseb modellil olla nii, nagu too ise tahab. Juba kolmanda kaadri juures järgneb küsimus: «Aga mida ma nüüd tegema pean?» «Inimene ei vaata reeglina oma alasti keha peeglist. Vaadatakse meiki, riietust. Aga alasti olla ei osata.» Siis peab modelli treenima. Heal juhul neljandal sessioonil näeb Madisson, kas koostööst saab asja.
Vahel tuleb naist lausa šokeerida, näiteks ühe suhkruse Hollywoodi naeratuse pühkis fotograaf modelli näolt maha sahmaka jääkülma veega. «Küll ta sai tigedaks, tahtis kallale tulla! Aga mina muudkui klõpsisin. Ja pildid kukkusid välja head.»
Madissoni piltidel poseerivad näitsikud kes Tartu lihakombinaadi kondilaos keset konte, kes lagunenud kiriku varemeis. Ekstreemseim foto: aktimodell lumes 25kraadise külmaga. Tagajärg? Haigeks jäi fotograaf, mitte modell. «Tema istus autos soojas, mina olin väljas. Seletasin ära, mida ta järgmises poosis peab tegema. Tallusin talle veel ise paljajalu jäljed ette ning tõstsime ta assistendiga õigesse paika.» Pildi tegemine võttis kõige rohkem 30 sekundit. Siis jooksis modell jälle autosse, võttis lonksu konjakit ja soojenes. «Mina samal ajal rääkisin temaga. Konjakit ma juua ei tohtinud, olin roolis. Saingi lõpuks köha ja nohu. Aga pilt tuli hea!»
Üht modelli ei kasuta Madisson tavaliselt rohkem kui kolm aastat. «Siis tekivad probleemid. Noor naine abiellub, sünnib laps, mis teeb asja keeruliseks.» Keeruliseks kellele – modellile või fotograafile? Madisson ütleb, et nii ja naa. Mehele ei pruugi meeldida, et naine poseerib. Lapse sünd seab tahes-tahtmata naisele piirid. Ning olgem ausad, ka kaubanduslik välimus võib kaduda. «Mul oli üks modell, kes lubas pärast lapse sündi jälle poseerima tulla. Siis ütles ise: vaatasin end peeglist ja enam ei tule.» Kuid Madisson on pildistanud ka kolme lapse ema. Verinoori plikasid ta põhimõtteliselt kaamera ette ei püüa. Neil nappivat naiselikkust. Aga üle neljakümneseid enam pildistada ei taha. Liiga vanad. Samas võib ka närtsinud kehaga naisel särav pilk olla, möönab Madisson.
Seksikas amet?
Aktifotograafi amet paistab ihaldusväärne ja seksikas. Milline täisjõus mees suudaks alasti kaunitari võlude vastu külmaks jääda? «Kunagi ammu ütles üks fotograafist sõber: «Mina ei saa aru, kuidas sa saad paljaid naisi pildistada. Kui mina pildistan paljast naist, siis tahan temaga kohe midagi muud teha. Kui mul see õnnestub, siis ma ei taha jälle pildistada.» Seletasin siis talle, et selles ongi vahe: mina tahan pilti teha.» Eesti olevat ka parasjagu pisike, et kui piltnik ühe modelli usaldust petab, siis saavad sellest kõik teada. Pealegi: võtteplatsil hoiab silma peal fotograafi assistent. Nii tõmbab Madisson tööle ja eraelule range kriipsu vahele. Kuid näituste avamisel vaadatakse tema prouat ikkagi haletsusega. Et mida tollel tuleb taluda. Ja fotograaf ise tõmbab kadedaid pilke.
Lähipäevil avab Madisson veel kaks näitust, ühel Eesti kirjanike portreed, teisel tema nägemus Tartu vaimust. Kirjanikud on täismundris, aga legendaarne Tartu vaim Madissonile omaselt kaunis naisakt, jalas tanksaapad.