Porkuni vennatapulahing niitis eesti sõjamehi 11.09.2004 00:01Aarne Mäe, Virumaa Teataja
21. septembril möödub 60 aastat verisest vennatapulahingust Porkuni lähistel Lääne-Virumaal, kus vastamisi sattusid Vene ja Saksa mundris eesti mehed. Saksa vormis hukkunute hauatähised jäid punavõimule mitut puhku ette.
Saatus sundis omavahel lahingut pidama 925. Eesti laskurpolgu ja Eesti Leegioni (20. SS-relvagrenaderidiviisi) võitlejad. Vistla, Sauevälja ja Loksa kolmnurgas hukkus tõenäoliselt ligemale 300 eestlast, ehkki andmed on erinevad.
Tegemist oli kohtumislahinguga, kus kumbki pool ei teadnud, et mõlema rühma moodustavad eestlased. Lihtsalt juhuslikult sattusid Sinimägede alt taganevad leegionärid ja piirikaitserügement Punaarmeega vastamisi, avati tuli ja vennatapp oli alanud.
On teada, et kahe poole vahel püüti ka kontakti leida. Punaarmee mundris võidelnud kohalik mees oli Saueväljal kutsunud ruuporiga üles mitte enam sõdima. Aga kokkulepe oli välistatud, sest mehed olid tugevasti venelaste silma all, ehkki vangilangenuid lasti salamisi ka põgenema. See on lihtsalt ühe väikse rahva saatus olla kahe suure surve all.
Enne kurba tähtpäeva meenutab lahingut tamsalulane Asta Lepik, kes viibis kümneaastase tüdrukutirtsuna parajasti kodus Vistla külas.
Asta Lepik, mida te sellest lahingust mäletate?
Kell oli kaks päeval, joonistasin parajasti köögis, kui tankid hakkasid sõitma ja pärast oli terve meie põld tanke täis. Meist olid kodus minust neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend, samuti kauge sugulane Rakverest, kes oli sõjapaos. Ema oli naabrite juures külas.
Korraga tuli tankimürsk lakka – lagi vajus sisse, kõik oli tolmu täis. Meie olime parajasti soojamüüri taga peidus, siis hüppasime aknast välja ja jooksime metsa. Majatagune oli Saksa poole sõdureid täis. Üks neist saatis meid veel naabri talu juurde keldrisse varjendisse.
Vene poole mehed olid tankidega üle tee, viljapõld ja kartulipõld kõik üle sõidetud. Lõpuks, kui kell oli kuus läbi, tegi üks Punaarmee vormis mees keldriukse lahti ja ütles, et lahing on läbi, tulge nüüd välja.
Hakkasime siis naabri juurest mööda teed ära tulema – surnud hobuseid ja mehi olid kõik kohad täis. Läksime koju – maja katki. Ja Saksa poole pealt vangi langenud seisid pikas reas talu juurest Tamsalu poole.
Kuidas korraldati langenute matmine?
Punaarmeest jäi üks mees korraldama nende surnute matmist. Ta ei tahtnud enam Punaarmeega edasi minna, võttis uue nime, abiellus ja jäi Tamsalu kanti elama. Minu isa hobuse ja reega veeti neid surnuid.
Vistla ühishauda pandi Saksa poolel langenuid viies kihis, igasse kihti 25 langenut, ja kuuseoksad iga kihi vahele. Nii sai neid sinna hauda 125, kuid ühe langenu ema-isa viisid oma poja hiljem sealt ära.
Mina käisin ree järel ja panin dokumentide pealt kirja nende langenute nimed.
Nimekirjast on naabritüdruku osaline ümberkirjutus praegu Väike-Maarja muuseumis, minu enda kirjutatud nimekirja põletas ema küüditamise kartuses ära.
Lahingupaiga naabruses Saueväljal elanud Endel Poom, millisena teie mäletate selle lahingu tagajärgi?
Mina tulin koju kuus-seitse päeva hiljem, kui kõik surnud olid juba maetud. Sain sellest teada, kui olin Habaja mõisas soomepoistega katmas sakslaste taganemist Tallinna peale, kui keegi tõi teate. Öeldi, et üks heinaküün põles seal Porkuni kandis künka peal maha, siis ma mõtlesin kohe, et see oli meie talu küün.
Lahingupaigas oli kartulipõld ja oli kartulivõtmise aeg, kuid enne tuli kolme kartulikorvitäie jagu lõhkemata granaate põllult minema viia. Hiljem leidsin veel Saksa snaipripüssi optilise sihikuga, mille tarisin koju, kuid hakkasin kartma ja paar aastat hiljem peitsin öösel metsa. Pole enam seda kohta üles leidnud.
1989. aastal ühishaudadele mälestusmärkide avamist eest vedanud Hanno Tamm, kuidas jõudsite hauatähiste panemiseni?
See oli 20 aastat tagasi ühel sügisõhtul, kui käisin oma väikese tütrega Sauevälja ühishaua kohal, mille punavõimud hävitasid. Äkki tütar võpatas, et isa, näe, lilled kõrge rohu sees. See läks väga hinge.
Teise haua lähedale hakkas üks lugupeetud mees maja ehitama ja ma kartsin, et keegi võib maja kas või teadmatusest Vistla hauale ehitada. Siis ma pöördusin omaküla mehe Ülo Tähiste poole, et tähistame need hauad. See oli sel ajal keelatud.
Ajad muutusid. Meie mõttest võttis kinni Väike-Maarja muinsuskaitse selts, kelle organiseerimisel jõudsime selleni, et 21. septembril 1989 pühitseti vaskristid Vistla ja Sauevälja kalmul. Loksa kalm oli Vene ajal hästi korras hoitud, sest seal puhkasid punaväelased. Nüüd said ka teisel pool võidelnud vääriliselt mälestatud ja hauad jumalasõnaga õnnistatud.
Ometi ei saanud võimud sellega leppida ja lõhkasid 5. detsembril 1990 vaskristid.
Vene kindral Jazov laskis õhkida Sauevälja, Vistla ja Kautla ristid, sellega andis ta meie ristidele ülemaailmse tuntuse. Aga rist kaitseb ennast, ei läinud palju aega mööda, kui Moskvas oli putð ja Jazov pandi vangi. Kuid lõpuni ei jõudnud rist ennast kaitsta, sest vasevargad tegid hiljem lõpliku töö.
Olime 1989. aastal esimesed Nõukogude Liidus, kes julgesid sellise asja ette võtta. Muidugi KGB salvestas avamistseremoonia videole, kuid midagi ei juhtunud, sest aeg oli juba teine.
Suurim eestlaste omavaheline võitlus
• 21. septembril algusega kell 14 mälestatakse Vistla, Sauevälja ja Loksa kalmul 60 aastat tagasi Porkuni lahingus langenuid.
• Peetakse kõnesid, kõlavad laulud ja muusika, loetakse luuletusi. Üles seatakse relvanäitus.
• Porkuni lahing leidis aset 21. oktoobril 1944 Porkuni järve ja Sauevälja küla vahel.
• NSV Liidu Eesti laskurkorpus piiras Narva poolt taanduvate Saksa üksuste umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes peamiselt 20. eesti diviisi võitlejaist
• Järgnenud lahingus langes umbes 500 piiratavat, ligi 700 võeti vangi
Uudised
VE: Madisepäeva lahing II – Porkuni vennatapp
Porkuni vennatapulahing niitis eesti sõjamehi 11.09.2004 00:01Aarne Mäe, Virumaa Teataja
Saatus sundis omavahel lahingut pidama 925. Eesti laskurpolgu ja Eesti Leegioni (20. SS-relvagrenaderidiviisi) võitlejad. Vistla, Sauevälja ja Loksa kolmnurgas hukkus tõenäoliselt ligemale 300 eestlast, ehkki andmed on erinevad.
Tegemist oli kohtumislahinguga, kus kumbki pool ei teadnud, et mõlema rühma moodustavad eestlased. Lihtsalt juhuslikult sattusid Sinimägede alt taganevad leegionärid ja piirikaitserügement Punaarmeega vastamisi, avati tuli ja vennatapp oli alanud.
On teada, et kahe poole vahel püüti ka kontakti leida. Punaarmee mundris võidelnud kohalik mees oli Saueväljal kutsunud ruuporiga üles mitte enam sõdima. Aga kokkulepe oli välistatud, sest mehed olid tugevasti venelaste silma all, ehkki vangilangenuid lasti salamisi ka põgenema. See on lihtsalt ühe väikse rahva saatus olla kahe suure surve all.
Enne kurba tähtpäeva meenutab lahingut tamsalulane Asta Lepik, kes viibis kümneaastase tüdrukutirtsuna parajasti kodus Vistla külas.
Asta Lepik, mida te sellest lahingust mäletate?
Kell oli kaks päeval, joonistasin parajasti köögis, kui tankid hakkasid sõitma ja pärast oli terve meie põld tanke täis. Meist olid kodus minust neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend, samuti kauge sugulane Rakverest, kes oli sõjapaos. Ema oli naabrite juures külas.
Korraga tuli tankimürsk lakka – lagi vajus sisse, kõik oli tolmu täis. Meie olime parajasti soojamüüri taga peidus, siis hüppasime aknast välja ja jooksime metsa. Majatagune oli Saksa poole sõdureid täis. Üks neist saatis meid veel naabri talu juurde keldrisse varjendisse.
Vene poole mehed olid tankidega üle tee, viljapõld ja kartulipõld kõik üle sõidetud. Lõpuks, kui kell oli kuus läbi, tegi üks Punaarmee vormis mees keldriukse lahti ja ütles, et lahing on läbi, tulge nüüd välja.
Hakkasime siis naabri juurest mööda teed ära tulema – surnud hobuseid ja mehi olid kõik kohad täis. Läksime koju – maja katki. Ja Saksa poole pealt vangi langenud seisid pikas reas talu juurest Tamsalu poole.
Kuidas korraldati langenute matmine?
Punaarmeest jäi üks mees korraldama nende surnute matmist. Ta ei tahtnud enam Punaarmeega edasi minna, võttis uue nime, abiellus ja jäi Tamsalu kanti elama. Minu isa hobuse ja reega veeti neid surnuid.
Vistla ühishauda pandi Saksa poolel langenuid viies kihis, igasse kihti 25 langenut, ja kuuseoksad iga kihi vahele. Nii sai neid sinna hauda 125, kuid ühe langenu ema-isa viisid oma poja hiljem sealt ära.
Mina käisin ree järel ja panin dokumentide pealt kirja nende langenute nimed.
Nimekirjast on naabritüdruku osaline ümberkirjutus praegu Väike-Maarja muuseumis, minu enda kirjutatud nimekirja põletas ema küüditamise kartuses ära.
Lahingupaiga naabruses Saueväljal elanud Endel Poom, millisena teie mäletate selle lahingu tagajärgi?
Mina tulin koju kuus-seitse päeva hiljem, kui kõik surnud olid juba maetud. Sain sellest teada, kui olin Habaja mõisas soomepoistega katmas sakslaste taganemist Tallinna peale, kui keegi tõi teate. Öeldi, et üks heinaküün põles seal Porkuni kandis künka peal maha, siis ma mõtlesin kohe, et see oli meie talu küün.
Lahingupaigas oli kartulipõld ja oli kartulivõtmise aeg, kuid enne tuli kolme kartulikorvitäie jagu lõhkemata granaate põllult minema viia. Hiljem leidsin veel Saksa snaipripüssi optilise sihikuga, mille tarisin koju, kuid hakkasin kartma ja paar aastat hiljem peitsin öösel metsa. Pole enam seda kohta üles leidnud.
1989. aastal ühishaudadele mälestusmärkide avamist eest vedanud Hanno Tamm, kuidas jõudsite hauatähiste panemiseni?
See oli 20 aastat tagasi ühel sügisõhtul, kui käisin oma väikese tütrega Sauevälja ühishaua kohal, mille punavõimud hävitasid. Äkki tütar võpatas, et isa, näe, lilled kõrge rohu sees. See läks väga hinge.
Teise haua lähedale hakkas üks lugupeetud mees maja ehitama ja ma kartsin, et keegi võib maja kas või teadmatusest Vistla hauale ehitada. Siis ma pöördusin omaküla mehe Ülo Tähiste poole, et tähistame need hauad. See oli sel ajal keelatud.
Ajad muutusid. Meie mõttest võttis kinni Väike-Maarja muinsuskaitse selts, kelle organiseerimisel jõudsime selleni, et 21. septembril 1989 pühitseti vaskristid Vistla ja Sauevälja kalmul. Loksa kalm oli Vene ajal hästi korras hoitud, sest seal puhkasid punaväelased. Nüüd said ka teisel pool võidelnud vääriliselt mälestatud ja hauad jumalasõnaga õnnistatud.
Ometi ei saanud võimud sellega leppida ja lõhkasid 5. detsembril 1990 vaskristid.
Vene kindral Jazov laskis õhkida Sauevälja, Vistla ja Kautla ristid, sellega andis ta meie ristidele ülemaailmse tuntuse. Aga rist kaitseb ennast, ei läinud palju aega mööda, kui Moskvas oli putð ja Jazov pandi vangi. Kuid lõpuni ei jõudnud rist ennast kaitsta, sest vasevargad tegid hiljem lõpliku töö.
Olime 1989. aastal esimesed Nõukogude Liidus, kes julgesid sellise asja ette võtta. Muidugi KGB salvestas avamistseremoonia videole, kuid midagi ei juhtunud, sest aeg oli juba teine.