Pidu kui rajune emotsioon
07.07.2004 00:01Aet Maatee, Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja
«Laul on ülim…», kuid inimelu on hindamatu – ei saa luua olukordi, kus turvalisus on ohus. Kõigil pidulistel ei olnud vanemaid käepärast.
Uskumatu, aga see ääretult emotsiooniderohke laulupidu ongi juba ajalugu.
Nii pikalt ettevalmistatud, üks hetk, ja juba ongi minevik.
Oli üks suur rõõm. Sõitmisest, proovidest, väsimusest, napist unest võimlemismatil äärelinna koolimajas, püstijala kõhutäiest proovide vahel, kaaslastega murulkülitamisest, vihmas marssimisest, improviseeritud tantsudest. Laulmisest. NENDE laulude laulmisest. Dirigentide ja tantsujuhtide pärjamisest. Plaksutamisest ja huilgamisest. Sugulaste ülesleidmisest. Rõõm kokkusaamisest oma rahvaga.
Laulu- ja tantsupidu on mõtte- ja tundevahetus, ka põlvkondade ning ühiskonna vahel. See puudutab meid kõiki. On ühiskonna erutuse ja sedakorda ka proovile panemise aeg.
Oli pidu, mida mäletatakse kaua. Ja mitte ainult selle tõttu, et olid südamlikud ja ilusad kontserdid. Et jõuti ühisele tundele, kui väga seda pidu on meile vaja. Vaid oli kirge, palju kirge. Mis inimesi taas ühendas. Protest rajuilma, korraldajate otsuse vastu.
Tekkinud looduskatastroofi väljendatakse juriidiliselt kui force majeure. Tol päeval kella üheteistkümne ajal oli kirge täis ka laululava-alune, kus otsustati ja vaieldi erinevate argumentide üle. Tegu oli suurte arvude ja masside loogikaga. Ja väga suure vastutusega. Oli tekkinud emotsionaalne olukord, kus tuli väga lühikese ajahetke jooksul näha tervikpilti. Milline oli olukord enne ja milline on mänguruum erinevate variantide vahel?
Olen siiralt kurb nende inimeste pärast, kes tol hetkel kaasvastutuse võtsid ja oma parimat anda püüdsid. Ja ilmselt veel pikalt erinevate emotsioonidega toime peavad tulema.
Arutluses osalesid kõikide maakondade kuraatorid – inimesed, kes tunnevad kõige paremini oma maakonna lauljaid-tantsijaid ja nende varustust, riietust, peoaegseid elamistingimusi ja kogu selle nädala vältel teavad, kui vastupidavad on parajasti esinejad. Koos leiti, et rongkäigu korraldamine laussajus ei ole võimalik ja seab ohtu laste tervise.
Laulupidu on ülimalt emotsionaalne sündmus, kuid seda tuleb väga ratsionaalselt korraldada. «Laul on ülim…», kuid inimelu on hindamatu – ei saa luua olukordi, kus turvalisus on ohus. Kõigil pidulistel ei olnud vanemaid kuivade riietega käepärast. Rongkäik on kui kirikusse minek – puhtad riided, seatud tanu, kombekalt seotud sukapaelad Teekond on kui riitus, kus inimene end kaunilt ja väärikalt välja laseb paista. Rongkäigust ei peaks kujunema karneval.
Siinkohal veel kord tolle hetke argumendid. 34 000st rongkäigus osalejast olnuks 17 500 lapsed. Ja mitte ainult, sedakorda oli ka ääretult palju kõige vanema põlvkonna lauljaid. Kogu tantsurahvas oli neli päeva vihma trotsides proove teinud ja esimene etendus antigi lakkamatus vihmas.
Vaatamata sellele, et koolimajad vastutulelikult majad küdema panid, polnud siiski kellelgi topelt kuivi rahvariideid.
Lauljad sellist raju ei saanud, sest nende proovid kestsid vähem päevi ning vähemalt osaliselt laulukaare all. Siit ka nende uljus ja valmisolek. Lauluväljaku välisöökla, mis pidi toitlustama kogu väe, oli muutunud porimülkaks. Siiski viisid maakondade esindajad tunni ajaga väga operatiivselt lõunasöögi tantsijate ja mudilaste koolimajadesse.
Rongkäigu struktuur nägi ette, et maakond koguneb tund aega enne väljaminekut temale määratud tänavas, enne kui saabub tema kord teele asuda, sellele järgneb 5-kilomeetrine tunnine matk ja otse minnakse sööma.
Vaatamata sellele, et sõjaväe abiga sai püstitatud soojad sõjaväetelgid, oleks need mahutanud vaid paar tuhat inimest, teine paar tuhat oleks mahtunud laulukaare alla. Polnud piisavalt kuiva kohta, kus oma järge kontserdi rivistumiseks oodata.
Pillimehed poleks saanud osaleda. Laulu- ja tantsupidu on terviklik sündmus ja me peame võrdselt seisma nii tantsija, pillimehe kui ka laulja huvide eest.
Järgnevate sündmuste kiire arengu tõttu jäi kahjuks teostamata mõte korraldada rongkäik järgmisel päeval. See, et ühine marssimine lauluväljakule siiski toimus, on ainult rõõm ja suur emotsioon selle läbiteinule.
Koostöös Põhja-Tallinna politseiga oli tagatud tulijate turvaline tulek ja vastuvõtt. On hea, et see valus otsus ka tagantjärele arutelusid tekitab, muidu jääks ju mulje, et laulupeo rongkäik ongi üks väike ja tühine asi.
Lõpetuseks võib siiski rõõmu tunda sellest meeletust ühistundest, mis inimesi liidab. Loodan, et neid, kes said laulukaare all, tantsuväljakul või publiku hulgas peole kaasa elades tunda seda ühtset juuretunnet, oli sel peol võimalikult palju. See aitab meil rohkem teadvustada seda, kes me oleme ja mida on meil kaasa võtta sinna, kuhu teel oleme.
Uudised
VE: Maatee, Aet – Eesti Laulu-ja Tantsupeo SA juhataja
Pidu kui rajune emotsioon
07.07.2004 00:01Aet Maatee, Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja
Uskumatu, aga see ääretult emotsiooniderohke laulupidu ongi juba ajalugu.
Nii pikalt ettevalmistatud, üks hetk, ja juba ongi minevik.
Oli üks suur rõõm. Sõitmisest, proovidest, väsimusest, napist unest võimlemismatil äärelinna koolimajas, püstijala kõhutäiest proovide vahel, kaaslastega murulkülitamisest, vihmas marssimisest, improviseeritud tantsudest. Laulmisest. NENDE laulude laulmisest. Dirigentide ja tantsujuhtide pärjamisest. Plaksutamisest ja huilgamisest. Sugulaste ülesleidmisest. Rõõm kokkusaamisest oma rahvaga.
Laulu- ja tantsupidu on mõtte- ja tundevahetus, ka põlvkondade ning ühiskonna vahel. See puudutab meid kõiki. On ühiskonna erutuse ja sedakorda ka proovile panemise aeg.
Oli pidu, mida mäletatakse kaua. Ja mitte ainult selle tõttu, et olid südamlikud ja ilusad kontserdid. Et jõuti ühisele tundele, kui väga seda pidu on meile vaja. Vaid oli kirge, palju kirge. Mis inimesi taas ühendas. Protest rajuilma, korraldajate otsuse vastu.
Tekkinud looduskatastroofi väljendatakse juriidiliselt kui force majeure. Tol päeval kella üheteistkümne ajal oli kirge täis ka laululava-alune, kus otsustati ja vaieldi erinevate argumentide üle. Tegu oli suurte arvude ja masside loogikaga. Ja väga suure vastutusega. Oli tekkinud emotsionaalne olukord, kus tuli väga lühikese ajahetke jooksul näha tervikpilti. Milline oli olukord enne ja milline on mänguruum erinevate variantide vahel?
Olen siiralt kurb nende inimeste pärast, kes tol hetkel kaasvastutuse võtsid ja oma parimat anda püüdsid. Ja ilmselt veel pikalt erinevate emotsioonidega toime peavad tulema.
Arutluses osalesid kõikide maakondade kuraatorid – inimesed, kes tunnevad kõige paremini oma maakonna lauljaid-tantsijaid ja nende varustust, riietust, peoaegseid elamistingimusi ja kogu selle nädala vältel teavad, kui vastupidavad on parajasti esinejad. Koos leiti, et rongkäigu korraldamine laussajus ei ole võimalik ja seab ohtu laste tervise.
Laulupidu on ülimalt emotsionaalne sündmus, kuid seda tuleb väga ratsionaalselt korraldada. «Laul on ülim…», kuid inimelu on hindamatu – ei saa luua olukordi, kus turvalisus on ohus. Kõigil pidulistel ei olnud vanemaid kuivade riietega käepärast. Rongkäik on kui kirikusse minek – puhtad riided, seatud tanu, kombekalt seotud sukapaelad Teekond on kui riitus, kus inimene end kaunilt ja väärikalt välja laseb paista. Rongkäigust ei peaks kujunema karneval.
Siinkohal veel kord tolle hetke argumendid. 34 000st rongkäigus osalejast olnuks 17 500 lapsed. Ja mitte ainult, sedakorda oli ka ääretult palju kõige vanema põlvkonna lauljaid. Kogu tantsurahvas oli neli päeva vihma trotsides proove teinud ja esimene etendus antigi lakkamatus vihmas.
Vaatamata sellele, et koolimajad vastutulelikult majad küdema panid, polnud siiski kellelgi topelt kuivi rahvariideid.
Lauljad sellist raju ei saanud, sest nende proovid kestsid vähem päevi ning vähemalt osaliselt laulukaare all. Siit ka nende uljus ja valmisolek. Lauluväljaku välisöökla, mis pidi toitlustama kogu väe, oli muutunud porimülkaks. Siiski viisid maakondade esindajad tunni ajaga väga operatiivselt lõunasöögi tantsijate ja mudilaste koolimajadesse.
Rongkäigu struktuur nägi ette, et maakond koguneb tund aega enne väljaminekut temale määratud tänavas, enne kui saabub tema kord teele asuda, sellele järgneb 5-kilomeetrine tunnine matk ja otse minnakse sööma.
Vaatamata sellele, et sõjaväe abiga sai püstitatud soojad sõjaväetelgid, oleks need mahutanud vaid paar tuhat inimest, teine paar tuhat oleks mahtunud laulukaare alla. Polnud piisavalt kuiva kohta, kus oma järge kontserdi rivistumiseks oodata.
Pillimehed poleks saanud osaleda. Laulu- ja tantsupidu on terviklik sündmus ja me peame võrdselt seisma nii tantsija, pillimehe kui ka laulja huvide eest.
Järgnevate sündmuste kiire arengu tõttu jäi kahjuks teostamata mõte korraldada rongkäik järgmisel päeval. See, et ühine marssimine lauluväljakule siiski toimus, on ainult rõõm ja suur emotsioon selle läbiteinule.
Koostöös Põhja-Tallinna politseiga oli tagatud tulijate turvaline tulek ja vastuvõtt. On hea, et see valus otsus ka tagantjärele arutelusid tekitab, muidu jääks ju mulje, et laulupeo rongkäik ongi üks väike ja tühine asi.
Lõpetuseks võib siiski rõõmu tunda sellest meeletust ühistundest, mis inimesi liidab. Loodan, et neid, kes said laulukaare all, tantsuväljakul või publiku hulgas peole kaasa elades tunda seda ühtset juuretunnet, oli sel peol võimalikult palju. See aitab meil rohkem teadvustada seda, kes me oleme ja mida on meil kaasa võtta sinna, kuhu teel oleme.