|
 |
|
| Vanasti paistis päike heledamalt? Vastupidi – 1990. aastatest on vähenenud nii pilvisus kui ka inimeste poolt atmosfääri paisatud aerosooli hulk. Nii on pärast aastakümneid kestnud hämardumist ilm nüüd jälle sama hele kui aastal 1955. |
|
Siiani arvasid maailma klimatoloogid, et Päikeselt jõuab maapinnale üha vähem kiirgust. Kuid Eesti kliimateadlaste andmed näitasid hoopis, et viimase 15 aastaga on Maa peal valgemaks muutunud.
Poliitikud võivad rahul olla. Nende tegevus on kindlalt talletatud ka Maa atmosfääri käitumises.
Külma ja veidi soojema sõja aastate jooksul jõudis maapinnale üha vähem päikeseenergiat. Kuid 15 aastat pärast Eesti laulvat revolutsiooni on Päike oma endise hiilguse Maa peal taastanud. Maapind saab nüüd sama palju päikeseenergiat kui 1955. aastal.
Iga aastaga üha valgem
Vastupidiselt möödunud sajandi teise poole pimedamaks muutumisele saab meie maailm nüüd üha heledamaks. Seda märkasid esimesena Tõravere observatooriumi ilmateadlased.
Kui nad oma tähelepanekutest kahe aasta eest Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ette kandsid, erutas see maailma ilmateadlaste meeli. ·veitslased hakkasid otsima võrdlusmaterjali teistest piirkondadest.
Tuligi välja, et möödunud sajandi lõpul on tumenemisest saanud helenemine. Tartu observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ja Ain Kallise osalusel valminud selleteemaline artikkel ilmus nädala eest teadusajakirjas Science.
“Artiklis on kokku võetud maailma mitmest punktist pärit andmed summaarse kiirguse aastasummade muutustest viimaste kümnendite jooksul,” täpsustab Viivi Russak. Science’is avaldatud artikkel pandi kokku möödunud suvel. “Kaheksa kuud käis see edasi-tagasi kolme retsensendi vahet, kes lasksid muudkui üht-teist täiendada,” kirjeldab Russak. Osa materjale ja tulemusi on üleval internetis.
Õhus vähem pisiosakesi
Summaarse kiirguse aastasumma on aasta jooksul maapinnale jõudnud päikesekiirguse kogus. Päikesekiirgus jõuab maapinnale otse ja atmosfääris hajutatult. Need kaks liidetakse kokku ja saadaksegi summaarne kiirgus.
Päikesekiirgus on Maa põhiline energiaallikas. Kuid selle pidev mõõtmine sai alguse alles 1950. aastatel.
Aegrida näitab pidevat päikesevalguse vähenemist: alates 1960. aastast kuni 1990. aastani sai maapind Päikeselt energiat 4–6 protsenti ehk 6–9 vatti ruutmeetri kohta vähem.
Tõravere teadlased aga avastasid, et alates 1990. aastatest tänaseni saab maapind igal aastal hoopis rohkem päikesevalgust. Nõnda tuleb meile aastas iga ruutmeetri kohta 0,68 vatti päikeseenergiat rohkem. Pealae kohta on muutus väga väike, kuid Eesti-suurune maalapp on võitnud 45 000 megavatti. Kui oskaksime vaid lisaenergia tööle rakendada, saaksime kümme korda enam elektrit, kui annavad praegu meie põlevkivielektrijaamad kokku.
Meie teadlaste avastus sai laiemalt teatavaks, kui nad 2003. aastal Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ettekande pidasid.
Ka rääkisid Kallis ja Russak tollal avastusest Zürichi tehnikaülikooli atmosfääri ja kliima instituudis ning Davosis maailma kiirguskeskuses. “Seejärel hakkasid ðveitslased otsima võrdlusmaterjali teistest maailma piirkondadest,” meenutavad Russak ja Kallis.
Andmeid saadi kiirguse baasjaamade võrgustikust. Aga kasutati ka Hiina andmeid, mis saadi Peterburis asuvast maailma kiirgusandmete keskusest.
Mis on helenemise põhjus?
Viivi Russak selgitab, et päikesekiirguse peamine reguleerija Eestis on pilvisus. Kui pilvi pole, nõrgendavad atmosfääris päikesekiirgust õhumolekulid, veeaur ja aerosool. Esimesed kaks pole muutunud, küll aga on muutunud õhu aerosoolisisaldus.
“1990. aastatest alates hakkas vähenema inimese tekitatud aerosooli hulk õhus, kuid ka pilvisus. See omakorda on tingitud sagenenud lääne–ida-suunalisest õhumasside liikumisest, mis tõid Atlandilt suhteliselt niisket ja sooja õhku. Seega on mängus suuremõõtmeline tsirkulatsioon,” võtab Russak kokku.
Helenemine ei mõjuta kasvuhooneefekti, sest too on põhjustatud maapinna infrapunakiirgusest, mitte nähtavast valgusest. Ka ei ole andmeid selle kohta, et oleks muutunud Päikese kiiratava kiirguse hulk.
On teada, et atmosfääri ülapiiril kiirtega risti asetsevale pinnale jõudev päikesekiirgus ei muutu üle 0,1 protsendi. See-tõttu nimetataksegi seda solaarkonstandiks. “Nõnda mõjutab meil päikesekiirgust atmosfääri puhtus, puhtust aga peamiselt see, mis toimub Euroopas, sest õhk liigub Eesti kohale valdavalt edelast,” ütleb Russak.
Edelast aga tuleb meile õhk tänu atmosfääri suuremõõdulisele tsirkulatsioonile. Näiteks saastas meie atmosfääri suuresti Tðehhimaa, mis aga on oma tööstuse hulga puhtamaks saanud.
Selle taustal polegi nõnda kummaline, et heledamaks hakkas ilm muutuma Nõukogude impeeriumi lagunedes.
“Kui esimest korda küsiti, ütlesin huvilistele, et Eestisse tuli valgust rohkem tänu N Liidu st vabanemisele,” naerab Ain Kallis.
Aga ega ta nii väga bluffinudki. Impeeriumi lagunemine suunas tööstuse arengu säästvamasse sängi, mille mõjuna ongi atmosfäär muutunud puhtamaks.
Ja seeläbi saamegi Päikeselt enam valgust.
Kiirguskliima mõõtmine
Eesti kiirguskliima on kokku võetud 2003. aastal Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi ilmutatud ja Tõravere observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ning Ain Kallise koostatud “Eesti kiirguskliima teatmikus”, mis on maailmateaduse taustal harukordne raamat. Teatmik ilmus kahe aasta eest ja äratas välismaal suuremat tähelepanu kui Eestis.
Maailmas mõõdetakse päikesekiirgust umbes tuhandes jaamas. Tõravere meteoroloogiajaam kuulub alates 1999. aastast kiirgusmõõtmise 30–35 baasjaama võrku Surface Radiation Network. Mõõtmine peab olema väga täpne, andmed võetakse iga minuti järel ning saadetakse Zürichi tehnikaülikooli keskusesse. Andmed võetakse aluseks kliimamuutuste hindamisel.
Eesti kiirguskliima andmetest saab välja lugeda ka vulkaanipurskeid. Nii vähenes atmosfääri läbipaistvus eriti märgatavalt pärast Mehhiko El Chiconi ja Filipiinide Mt Pinatubo purset 1982. ja 1991. aastal. Umbes kuu ajaga tegi Mehhiko vulkaaniline pilv tiiru ümber maakera, jäädes püsima ekvatoriaallaiuste kohale. Poole aasta möödudes hakkas pilv liikuma pooluste suunas ning jõudis meile aasta pärast purset.
|
Uudised
VE: Maa peal läheb valgemaks
Maa peal läheb järjest valgemaks
Tiit Kändler, teadusajakirjanik
13.05.2005
Siiani arvasid maailma klimatoloogid, et Päikeselt jõuab maapinnale üha vähem kiirgust. Kuid Eesti kliimateadlaste andmed näitasid hoopis, et viimase 15 aastaga on Maa peal valgemaks muutunud.
Poliitikud võivad rahul olla. Nende tegevus on kindlalt talletatud ka Maa atmosfääri käitumises.
Külma ja veidi soojema sõja aastate jooksul jõudis maapinnale üha vähem päikeseenergiat. Kuid 15 aastat pärast Eesti laulvat revolutsiooni on Päike oma endise hiilguse Maa peal taastanud. Maapind saab nüüd sama palju päikeseenergiat kui 1955. aastal.
Iga aastaga üha valgem
Vastupidiselt möödunud sajandi teise poole pimedamaks muutumisele saab meie maailm nüüd üha heledamaks. Seda märkasid esimesena Tõravere observatooriumi ilmateadlased.
Kui nad oma tähelepanekutest kahe aasta eest Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ette kandsid, erutas see maailma ilmateadlaste meeli. ·veitslased hakkasid otsima võrdlusmaterjali teistest piirkondadest.
Tuligi välja, et möödunud sajandi lõpul on tumenemisest saanud helenemine. Tartu observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ja Ain Kallise osalusel valminud selleteemaline artikkel ilmus nädala eest teadusajakirjas Science.
“Artiklis on kokku võetud maailma mitmest punktist pärit andmed summaarse kiirguse aastasummade muutustest viimaste kümnendite jooksul,” täpsustab Viivi Russak. Science’is avaldatud artikkel pandi kokku möödunud suvel. “Kaheksa kuud käis see edasi-tagasi kolme retsensendi vahet, kes lasksid muudkui üht-teist täiendada,” kirjeldab Russak. Osa materjale ja tulemusi on üleval internetis.
Õhus vähem pisiosakesi
Summaarse kiirguse aastasumma on aasta jooksul maapinnale jõudnud päikesekiirguse kogus. Päikesekiirgus jõuab maapinnale otse ja atmosfääris hajutatult. Need kaks liidetakse kokku ja saadaksegi summaarne kiirgus.
Päikesekiirgus on Maa põhiline energiaallikas. Kuid selle pidev mõõtmine sai alguse alles 1950. aastatel.
Aegrida näitab pidevat päikesevalguse vähenemist: alates 1960. aastast kuni 1990. aastani sai maapind Päikeselt energiat 4–6 protsenti ehk 6–9 vatti ruutmeetri kohta vähem.
Tõravere teadlased aga avastasid, et alates 1990. aastatest tänaseni saab maapind igal aastal hoopis rohkem päikesevalgust. Nõnda tuleb meile aastas iga ruutmeetri kohta 0,68 vatti päikeseenergiat rohkem. Pealae kohta on muutus väga väike, kuid Eesti-suurune maalapp on võitnud 45 000 megavatti. Kui oskaksime vaid lisaenergia tööle rakendada, saaksime kümme korda enam elektrit, kui annavad praegu meie põlevkivielektrijaamad kokku.
Meie teadlaste avastus sai laiemalt teatavaks, kui nad 2003. aastal Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ettekande pidasid.
Ka rääkisid Kallis ja Russak tollal avastusest Zürichi tehnikaülikooli atmosfääri ja kliima instituudis ning Davosis maailma kiirguskeskuses. “Seejärel hakkasid ðveitslased otsima võrdlusmaterjali teistest maailma piirkondadest,” meenutavad Russak ja Kallis.
Andmeid saadi kiirguse baasjaamade võrgustikust. Aga kasutati ka Hiina andmeid, mis saadi Peterburis asuvast maailma kiirgusandmete keskusest.
Mis on helenemise põhjus?
Viivi Russak selgitab, et päikesekiirguse peamine reguleerija Eestis on pilvisus. Kui pilvi pole, nõrgendavad atmosfääris päikesekiirgust õhumolekulid, veeaur ja aerosool. Esimesed kaks pole muutunud, küll aga on muutunud õhu aerosoolisisaldus.
“1990. aastatest alates hakkas vähenema inimese tekitatud aerosooli hulk õhus, kuid ka pilvisus. See omakorda on tingitud sagenenud lääne–ida-suunalisest õhumasside liikumisest, mis tõid Atlandilt suhteliselt niisket ja sooja õhku. Seega on mängus suuremõõtmeline tsirkulatsioon,” võtab Russak kokku.
Helenemine ei mõjuta kasvuhooneefekti, sest too on põhjustatud maapinna infrapunakiirgusest, mitte nähtavast valgusest. Ka ei ole andmeid selle kohta, et oleks muutunud Päikese kiiratava kiirguse hulk.
On teada, et atmosfääri ülapiiril kiirtega risti asetsevale pinnale jõudev päikesekiirgus ei muutu üle 0,1 protsendi. See-tõttu nimetataksegi seda solaarkonstandiks. “Nõnda mõjutab meil päikesekiirgust atmosfääri puhtus, puhtust aga peamiselt see, mis toimub Euroopas, sest õhk liigub Eesti kohale valdavalt edelast,” ütleb Russak.
Edelast aga tuleb meile õhk tänu atmosfääri suuremõõdulisele tsirkulatsioonile. Näiteks saastas meie atmosfääri suuresti Tðehhimaa, mis aga on oma tööstuse hulga puhtamaks saanud.
Selle taustal polegi nõnda kummaline, et heledamaks hakkas ilm muutuma Nõukogude impeeriumi lagunedes.
“Kui esimest korda küsiti, ütlesin huvilistele, et Eestisse tuli valgust rohkem tänu N Liidu st vabanemisele,” naerab Ain Kallis.
Aga ega ta nii väga bluffinudki. Impeeriumi lagunemine suunas tööstuse arengu säästvamasse sängi, mille mõjuna ongi atmosfäär muutunud puhtamaks.
Ja seeläbi saamegi Päikeselt enam valgust.
Kiirguskliima mõõtmine
Eesti kiirguskliima on kokku võetud 2003. aastal Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi ilmutatud ja Tõravere observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ning Ain Kallise koostatud “Eesti kiirguskliima teatmikus”, mis on maailmateaduse taustal harukordne raamat. Teatmik ilmus kahe aasta eest ja äratas välismaal suuremat tähelepanu kui Eestis.
Maailmas mõõdetakse päikesekiirgust umbes tuhandes jaamas. Tõravere meteoroloogiajaam kuulub alates 1999. aastast kiirgusmõõtmise 30–35 baasjaama võrku Surface Radiation Network. Mõõtmine peab olema väga täpne, andmed võetakse iga minuti järel ning saadetakse Zürichi tehnikaülikooli keskusesse. Andmed võetakse aluseks kliimamuutuste hindamisel.
Eesti kiirguskliima andmetest saab välja lugeda ka vulkaanipurskeid. Nii vähenes atmosfääri läbipaistvus eriti märgatavalt pärast Mehhiko El Chiconi ja Filipiinide Mt Pinatubo purset 1982. ja 1991. aastal. Umbes kuu ajaga tegi Mehhiko vulkaaniline pilv tiiru ümber maakera, jäädes püsima ekvatoriaallaiuste kohale. Poole aasta möödudes hakkas pilv liikuma pooluste suunas ning jõudis meile aasta pärast purset.