|
 AJALOO SUURMEHI pole mõtet tirida tänapäeva kohtu ette
Ajaloo suurkujud ise tõtt-öelda meie kaitset ei vaja. Surnutena on nad, nagu öeldakse, sealpool head ja kurja, nii et maine ülistus või sõim neile enam kuidagi korda minna ei saa.
Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26.10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule.
Sest see ei külva mitte arusaamist, olgu ateistlikku või kristlikku, vaid arusaamatust ja vaenu. Mõni noor inimene, keda äärmuslikud ideed ligi tõmbavad ja kes ajaloost suurt midagi kuulnud pole, võib neidsamu Ervin Õunapuu mõtteavaldusi puhta kulla pähe võtta. Ja mida ta siis teeb? Läheb ja viskab protesti märgiks kiriku aknad sisse?
Tõsi, Martin Luther oli samavõrd vastuoluline kui kõik suurmehed või -naised. Võiks koguni öelda, et kus on suurt tarkust, sealt ei tule asjata otsida ka vähemalt sama suurt lollust. Kuid suurmeeste rumaluselgi on see voorus, et just oma suuruses on ta õpetlik. Ja nende vastuoludes peegelduvad selgesti ja näitlikult nende ajastu vastuolud.
Antisemiitlikud või antijudaistlikud mõtteavaldused ei tee muidugi Lutherile au ja näitavad tema teatavat piiratust. Kuid samas oli see kogu tema ajastu piiratus. Juudipõlgus polnud tolle aja Euroopas mitte mingi ekstremistlik ideoloogia, vaid kristliku enamuse poolt üldiselt omaks võetud hoiak.
Oli asju, kus Luther oli oma ajast ees ja teisi, kus ta ümbritsevast keskpärasusest põrmugi kõrgemale ei tõusnud. Pole aga mingit mõtet tirida ajaloo suurmehi tänapäeva kohtu ette. Iga inimest tuleks ikka jõudumööda katsuda hinnata tema enda ajastu taustal. Muidu satume samasugusesse anakronismi nagu nõukogude ametlik ajalookäsitlus, mis nägi Spartacuses proletaarset revolutsionääri ja nahutas keskaegset kirikut selle eest, et see rahvast vaimupimeduses hoidis.
Me elame maailmas, kus kristlus on vaid üks, ja me teame, et tegelikult vähemuslik maailma seletamise viis. Me võime vabalt valida, kelleks me “hakkame”, kas luterlaseks, katoliiklaseks, muhameedlaseks või ateistiks. Või kellekski viiendaks-kuuendaks, või hoopis koostame endale erinevatest õpetustest mingi oma, kus on tera tõtt igast, aga mis ei piira ennast ühegi dogmaga.
Kristlaseks sünniti
Nii polnud see aga 15. sajandil! Kuigi renessanss oli kristliku kiriku vaimse autoriteedi monopoli juba pisut kõigutanud, elas Luther (ja reformatsioonis võib vabalt näha just itaalia renessanssi saksa vallaslast) ometi maailmas, kus kristlaseks mitte ei hakatud, vaid sünniti. See tähendab, kristlus oli veel sedavõrd valitsev maailmaseletamise ja -nägemise viis, et ka kõik suured vaimsed protestivoolud sündisid enam või vähem kristluse sees. Ketserid polnud üldiselt mitte jumalasalgajad (kuigi Rooma kirik neid nii võis kujutada), vaid inimesed, kelle jumala- ja tõekujutus erines sellest, mida nägi ette veel ainuvalitseva kiriku õpetus.
Nõnda et teatavas mõttes võib küll kristluse ja kiriku teha vastutavaks kõige halva eest, mis Euroopas sajandite jooksul on sündinud. Kuid sel juhul tuleb teda ka tänada kõige hea eest. Niisamuti on muide XIX–XX sajandi teadusega, mis on samamoodi valitsev maailmaseletamise viis nagu toona oli kristlus.
Minu arust, kui ollakse sedavõrd otsustavalt kirikuvastane, nagu seda paistab olevat Ervin Õunapuu, siis peaks Martin Lutherit pigem au sees pidama kui põlgama. Sest eks olnud just tema üks esimene, kes mitte ainult jõuliselt, vaid ka edukalt protesteeris Rooma kiriku ainuautoriteedi vastu, üks nendest, kes külvas idanema selle kahtluse- ja kriitikaseemne, millest ei kasvanud mitte ainult kristlik protestantism, vaid lõpuks ka valgustatud ateism, natsionalism, demokraatia?
Luther oli mitte ainult oma aja, vaid ka oma rahva poeg. Indulgentside asi, millest kogu reformatsioon algas, oli tugeva rahvusliku värvinguga. Miks peab saksa rahvas (Luther oli esimene, kes seda terminit nii laialdaselt kasutas) rahastama oma säästudest kiriku ehitamist Rooma? Et rahuldada ühe korrumpeerunud Medici (Giovanni de’ Medici oli Leo X nime all paavstitroonile upitatud) kuulsusejanu?
Tõepoolest, kui ühe pisut varasema Medici, Lorenzo, suure kunsti ja teaduste metseeni, ning usufanaatikust Savonarola vastuolus kaldub mu sümpaatia pigem Lorenzo poole, siis Leo X ja Lutheri vahelises võitluses ma pooldaksin Lutherit. Paavsti vastu väljaastumine polnud tollal mingi süütu ajaviide, vaid nõudis ka palju julgust ja Lutheril polnud aimugi, milleni võivad lõpuks välja viia tema 95 ladinakeelset teesi, mis ta Wittenbergi lossiuksele naelutas.
Luther ja eestlased
Tagantjärele võime öelda, et vähemalt teatud mõttes viisid need teesid ja Lutheri edasine tegevus mitte ainult saksa, vaid ka eesti rahvuse sündimiseni. Kes teab, kui Rootsi protestantlikud valitsejad poleks Lutheri suurel eeskujul toetanud Piibli tõlkimist ka Eesti- ja Liivimaa maarahva keelde, kas olekski sellel maal siis praegu oma kirjakeelt ja kirjandust, sealhulgas eesti kirjanikku Ervin Õunapuud?
Muidugi, kui poleks, siis ei oleks ka kedagi, kes nende puudumise pärast kahetsust tunneks, peale mõne etnograafi, kes oma maanurga kõnepruugist ühe kadunud keele säilmeid otsiks.
Keda aga ei huvita natsionalistlik argumentatsioon, see võib mõtiskleda selle üle, et kaudselt kinkis luterlik reform (liturgias sai tähtsaks koguduselaul ja seda saatev orel) meile ka Johann Sebastian Bachi muusika, mida mõnigi ateist ei kõhkle jumalikuks nimetamast.
On muidugi ajaloolisi isikuid ja organisatsioone, ja iga koolipoiss oskab mõne nimetada, kes ja mis eelkõige kurja, negatiivset märki kannavad. Ei Martin Luther ega ka tema ideede järgi reformitud kirik Eestis aga kindlasti sellised pole. Mineviku vastuolulisi suurkujusid ja nähtusi on siiski mõistlikum katsuda mõista kui neid kas ainult hukka mõista või ülistada.
Selle artikliga kuulutab Eesti Päevaleht ateismiteemalise debati oma veergudel nüüdseks lõppenuks.
|
Uudised
VE: Luther, Martin – saksa teoloog, reformaator
Martin Luther, saksa teoloog, reformaator, sündis 10. novembril 1483. aastal Saksamaal Eislebenis talupoja (mõningtel andmetel kaevuri) perekonnas. Perekonna vaesusele vaatamata õnnestus tal saada hea haridus. Õppis 1501. aastast Erfurdi ülikoolis, astus 1505. sealsesse augustiini eremiitide kloostrisse. Pühitseti 1507.a. preestriks.
Vastne preester määrati Wittenbergi Ülikooli professoriks. Seal luges Martin Luther esimest korda Piiblit. Wittenbergis sai 1512 temast teoloogiadoktor, oli teoloogiaõppejõud ja jutlustaja.
Palverännaku käigul Rooma aastail 1510 -11 kogetu arendas tema kriitilist meelt katoliku kiriku silmakirjalikkusesse ja kloostrivagadusse.
1513-18 aastate loenguis sõnastas Luther reformatsiooni lähteseisukohad selle kohta, milline on inimese osa Jumala ees (simul justus et peccator – “ühtaegu õige ja patune”), usu olemus ning Jumala õiglus ja arm.
Skolastilise usuteaduse arvustamisel lähtub *luterluse keskne õpetus, et inimene saab õigeks ainult Jumala armust (sola gratia).
Wittenbergi paavsti esindaja Tetzel müüs raha eest indulgentse, et koguda raha Peetri kiriku ehitamiseks. Lutherile see ei meeldinud ja ta vaidlustas 1519 paavsti primaadi (esimuse) ja kirikukogude eksimatuse. Kirjutas teesid (kokku 95) indulgentside müümise vastu ning naelutas need 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele. Seda päeva loetakse usupuhastuse alguseks.
Luther ei tajunud tollal veel, kui kaugeleulatuvaks see tegu osutub. Ümbritsevaist linnadest saabunud palverändurid, kes olid tulnud indulgentse ostma, mõistsid Lutheri vastuväidete arukust. Nad kopeerisid Lutheri teese ning viisid neid oma kodudesse. Äsja leiutatud trükikunst aitas Lutheri sõnumit kiiresti levitada ning mõne aja möödudes loeti tema sõnu suures osas Euroopast.
1519-20 said Lutheri usukäsitluses põhiliseks pühakirja autoriteet ja kristlase üldise preesterluse rõhutamine, mis seadsid kahtluse alla katoliku kiriku hierarhilise ehituse ja tegevuse õiguspärasuse. 1520 ilmusid tema reformatsiooni põhiteosed: kirikukorraldust käsitlev “Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest”, sakramendiõpetust uuendav “Kiriku Paabeli vangipõlvest” ning usuõpetust ja eetikat ühendav “Ristiinimese vabadusest”.
Lutheril ei olnud kavatsust kirikust lahkuda ega luua uut kirikut. Peagi mõistsid Luther ise ja tema järgijad, et kiriku seesmine uuendamine on võimatu ja lahkulöömine Roomast vältimatu.
Martin Lutheri alustatud avalik võitlus katoliku usu ja paavstluse vastu jätkus. 1520. aastal ütles end ametlikult lahti katoliku kirikust.
1520. aastal pani paavst Leo X Lutheri kirikuvande alla. 1521.aasta Wormsi riigipäeval kaitses M. Luther endiselt oma seisukohti, ei taganenud nendest ja kuulutati Karl V ediktiga lindpriiks. Aastani 1522 oli Luther Wartburgi linnuses Saksi suurvürsti Friedrich III Targa kaitse all.
1522. aastal ilmus Lutheri tõlgituna Uus Testament. Samal aastal naasis ta Wittenbergi.
Suunas reformatsiooni äärmusliku tiiva (P. Melanchthon, T. Münster; nn entusiastid) uuendusi alalhoidlikkuse poole, vastustas “Saksa talurahvasõja revolutsioonilisi ja sotsiaalseid taotlusi” ning pöördud humanistide eetilise vaimsuse vastu (Erasmusele kirjutatud “De servo arbitio” – “Orjastatud tahtest”).
1523-1525 kirjutas M. Luther 3 kirja Riia ja Liivimaa nn jumalasõpradele.
1925 abiellus Martin Luther endise nunna K. von Boraga (sünnikoht Karlstadt, surnud 1541).
Vürstide toel rajas M. Luther Põhja-Saksas usu-uuenduse, millest kujuneski evangeelne luterilik kirik.
Martin Luther koostas oma õpetuse kokkuvõttena väikese ja suure katekismuse (ilmusid 1529), tõlkis Piibli saksa keelde (ilmus lõplikult 1534).
1531-1533 kirjutas ta 4 kirja Tallinna magistraadile.
1537 ilmusid luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvad “Schmalkaldeni artiklid”.
Lutheri õpetus rajaneb pühakirjal ja lähtub väitest, et inimene ei saa ise oma tegude läbi ennast lunastada, vaid see saab toimuda ainult Jumala armust usu läbi. Kirikukorralduses kaotas Luther rooma-katoliku hierarhia, vaimulike tsölibaadi, muutis jumalateenistuse rahvakeelseks ja lihtsustas selle talitusi.
Paavst võitles uuenduste vastu ning Lutheri saatus oleks olnud samasugune kui paljudel varasematel reformaatoritel, kui mitte sõbrad ja armastav Kaitse ei oleks teda varjanud.
Martin Luther suri Eislebenis 18. novembril 1546.
Martin Lutheri õpetus – luterlus – on saanud osaks protentismis. Levinud Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Luteri usu (evangeelse luteri usu) aluseks on nn konkordiaraamatusse koondatud usutunnistused. Neist tähtsamad on Augsburgi usutunnistus ja astast 1577 pärinev, hilisemaid tüliküsimusi lahendav konkordiaformel.
Viimasel rajaneb XVII sajandist ortodoksne luterlus, mida õõnestasid pietism ja valgustusajastu ratsionalism.
XIX sajandil on luterlus taas toibunud (uusluterlus). Luterlasi on umbes 75 miljonit.
Niinimetatud Preisi uniooniga toimus luterluse ja reformitud kiriku osaline lähenemine XIX alguses.
Martin Lutheri teoste põhiväljaanne on 1883. aastast ilmuv “Luthers Werke. Weimarer Ausgabe”.
xxx
(11.04.2003)
Usumees Martin Lutheri säravad aastad
Jukko Nooni, kriitik
Euroopa ajalugu tunneb mitmeid eesliitega “re-” (ladina keeles ‘taas-’, ‘uuesti-’, ‘tagasi-’) algavaid mõisteid, nagu näiteks “renessanss” või “reformatsioon”.
Renessanslik ilmavaade ja humanistlik mõttelaad olid reformatsiooni võrsumise pinnaseks. See protsess toimus samaaegselt mitmes riigis.
Eestis seostatakse reformatsiooni aga ennekõike Martin Lutheri nimega.
Äsja ilmus eesti keeles raamat “Martin Luther. Üks inimsaatus”, autoriks on tuntud prantsuse ajaloolane ja annalistide koolkonna rajaja Lucien Febvre. Eesti lugejale pole teema iseenesest uus. Sellele juhtis tähelepanu ka raamatule põhjaliku järelsõna kirjutanud Jüri Kivimäe. Käsitlusi on ilmunud 1920. ja 1930. aastail, nii nõukogude ajal kui ka paguluses ning nüüdki. Viimati 1996. aastal, mil ilmusid faksiimiletrükina Johannes Hiiemetsa “Martin Luther. Elu ja võitlus” (esmakordselt 1939) ning Bernhard Lohse “Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse”. Lucien Febvre’i 1928. aastal esmakordselt ilmunud uurimuse näol on neile lisandunud sisukas järg.
Värvikas pilt 16.sajandist
Teos on huvitav mentalité rekonstruktsioon, mis on ju annalistide koolkonnale täiesti iseloomulik. Ajaloo jaoks pole olulised mitte sündmused, vaid mõtted ja probleemid. Ka selle teose puhul pole tegemist pelgalt biograafiaga. Febvre maalib meile reformaatori kaudu värviküllase pildi 16. sajandi inimesest.
Reformatsiooni selline areng oli mitmete asjaolude kokkulangemise tulemus. Saksamaa võimsad linnad ja iseteadlikud vürstid ei tahtnud alluda Igavesest linnast tulevatele korraldustele. Äärmiselt olulist rolli mängis trükikunst. Ilma selle tehnilise võimaluseta poleks tõenäoliselt Lutheri ideed kaugele levinud.
1517. aastal oli Luther tundmatu munk, keda Febvre’i arvates poleks võib-olla augustiinlaste üldises biograafiaski ära märgitud, kuid nüüd võib teda nimetada “üheks uusaja isadest” (lk 252). Osad autorid ongi 95 teesi naelutamist Wittenbergi losskiriku uksele pidanud uue ajajärgu alguseks.
Mida Luther tahtis? Soovis luua uut kirikut? Febvre tuleb selle küsimuse juurde mitmeid kordi tagasi. Algul huvitas Lutherit ta enese hingeõnnistus. Sellele lahenduse leidnuna polnud tal “mõtteski oma ravimit endale hoida” (lk 68). Need läbi ta enese otsingute tunnetatud tõekspidamised said hiljem uue konfessiooni keskseteks seisukohtadeks.
Lutheri terava reaktsiooni põhjustas uus indulgentside müügilaine. Väliselt olidki tema teesid suunatud nii patukustutuskirjade kui ka nende levitaja Tetzeli vastu.
Febvre näitab meile Lutheri tekstide ja tegevuse kaudu pidevat arengut. Eesmärk oli asendada senikehtinud religioon “läbinisti isikliku religiooniga, mis seab loodu otse ja ilma igasuguste vahendajateta vastamisi oma Jumalaga, (- – -) ilma et nende vahele asetataks segavaid ja parasiitlikke preestreid või pühakuid, siinilmas ostetuid ja teises kehtivaid indulgentse.” (Lk 68.)
Indulgentside vastaseid jutlusi oli ta pidanud juba varemgi, kuid “Luther kordas siin säravamalt, laiahaardelisemalt ja enesekindlamalt üle väited, mis olid juba vähemalt kaks aastat painaud tema alati töötavat “väsimatut ja läbitungi-vat” vaimu. (Lk 88.) Reformatsioon sündis tervenisti Lutheri “sisemisest tööst”.
Ürituse nurjumine
Hiljem väljus aga 1517. aastal alanud protest tema kontrolli alt, õigemini liikus ilma temata edasi, muutudes märatsevaks pildirüüstajate jõuguks. Mugandudes hiljem kodanluse vajadustega. Febvre võtabki pärast 1525. aastat üsna kiiresti otsad kokku. Luther on küll autoriteet, “ent selle elava Lutheri taga, keda austatakse ja kellelt otsitakse vastust, on kuju võtmas luterlus, mis on tema enda luterlusest mitmeski mõttes erinev.” (Lk 245.)
Tema üritus nurjus. “Tõsi küll, üksikud usklikud ja ka inimrühmad, rahvad ja riigid lasid end temast ära võluda (- – -). Ent kas see osaline edu ei olnud mitte ebaedu. (- – -) Vana kirik oli ikka veel alles. (- – ) Olla tõrjutud väikeseks sektijuhiks oli lüüasaamine, ükskõik mida ta ei oleks teinud või väitnud…” (Lk 249.)
Huvi oleks veel pakkunud Lutheri suhe juutidesse. Juhtivad natsid nägid temas ju antisemitismi patrooni. Ühes oma varasemas teoses väljendatud positiivne hoiak muutus hilisemates tekstides nõuandeks juutide eraldamise kohta.
Raamatu kirjutamise aegu, 1928. aastal, polnud see teema aktuaalne, Hitler tuli alles viie aasta pärast võimule. Selle väikese seiga puudumine pole aga etteheide autorile. Eesmärk polnud ju leida doktor Luteruse seoseid antisemitismiga.
xxx
TÕNU ÕNNEPALU: Martin Lutheri kaitseks
03.11.2004
Ajaloo suurkujud ise tõtt-öelda meie kaitset ei vaja. Surnutena on nad, nagu öeldakse, sealpool head ja kurja, nii et maine ülistus või sõim neile enam kuidagi korda minna ei saa.
Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26.10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule.
Sest see ei külva mitte arusaamist, olgu ateistlikku või kristlikku, vaid arusaamatust ja vaenu. Mõni noor inimene, keda äärmuslikud ideed ligi tõmbavad ja kes ajaloost suurt midagi kuulnud pole, võib neidsamu Ervin Õunapuu mõtteavaldusi puhta kulla pähe võtta. Ja mida ta siis teeb? Läheb ja viskab protesti märgiks kiriku aknad sisse?
Tõsi, Martin Luther oli samavõrd vastuoluline kui kõik suurmehed või -naised. Võiks koguni öelda, et kus on suurt tarkust, sealt ei tule asjata otsida ka vähemalt sama suurt lollust. Kuid suurmeeste rumaluselgi on see voorus, et just oma suuruses on ta õpetlik. Ja nende vastuoludes peegelduvad selgesti ja näitlikult nende ajastu vastuolud.
Antisemiitlikud või antijudaistlikud mõtteavaldused ei tee muidugi Lutherile au ja näitavad tema teatavat piiratust. Kuid samas oli see kogu tema ajastu piiratus. Juudipõlgus polnud tolle aja Euroopas mitte mingi ekstremistlik ideoloogia, vaid kristliku enamuse poolt üldiselt omaks võetud hoiak.
Oli asju, kus Luther oli oma ajast ees ja teisi, kus ta ümbritsevast keskpärasusest põrmugi kõrgemale ei tõusnud. Pole aga mingit mõtet tirida ajaloo suurmehi tänapäeva kohtu ette. Iga inimest tuleks ikka jõudumööda katsuda hinnata tema enda ajastu taustal. Muidu satume samasugusesse anakronismi nagu nõukogude ametlik ajalookäsitlus, mis nägi Spartacuses proletaarset revolutsionääri ja nahutas keskaegset kirikut selle eest, et see rahvast vaimupimeduses hoidis.
Me elame maailmas, kus kristlus on vaid üks, ja me teame, et tegelikult vähemuslik maailma seletamise viis. Me võime vabalt valida, kelleks me “hakkame”, kas luterlaseks, katoliiklaseks, muhameedlaseks või ateistiks. Või kellekski viiendaks-kuuendaks, või hoopis koostame endale erinevatest õpetustest mingi oma, kus on tera tõtt igast, aga mis ei piira ennast ühegi dogmaga.
Kristlaseks sünniti
Nii polnud see aga 15. sajandil! Kuigi renessanss oli kristliku kiriku vaimse autoriteedi monopoli juba pisut kõigutanud, elas Luther (ja reformatsioonis võib vabalt näha just itaalia renessanssi saksa vallaslast) ometi maailmas, kus kristlaseks mitte ei hakatud, vaid sünniti. See tähendab, kristlus oli veel sedavõrd valitsev maailmaseletamise ja -nägemise viis, et ka kõik suured vaimsed protestivoolud sündisid enam või vähem kristluse sees. Ketserid polnud üldiselt mitte jumalasalgajad (kuigi Rooma kirik neid nii võis kujutada), vaid inimesed, kelle jumala- ja tõekujutus erines sellest, mida nägi ette veel ainuvalitseva kiriku õpetus.
Nõnda et teatavas mõttes võib küll kristluse ja kiriku teha vastutavaks kõige halva eest, mis Euroopas sajandite jooksul on sündinud. Kuid sel juhul tuleb teda ka tänada kõige hea eest. Niisamuti on muide XIX–XX sajandi teadusega, mis on samamoodi valitsev maailmaseletamise viis nagu toona oli kristlus.
Minu arust, kui ollakse sedavõrd otsustavalt kirikuvastane, nagu seda paistab olevat Ervin Õunapuu, siis peaks Martin Lutherit pigem au sees pidama kui põlgama. Sest eks olnud just tema üks esimene, kes mitte ainult jõuliselt, vaid ka edukalt protesteeris Rooma kiriku ainuautoriteedi vastu, üks nendest, kes külvas idanema selle kahtluse- ja kriitikaseemne, millest ei kasvanud mitte ainult kristlik protestantism, vaid lõpuks ka valgustatud ateism, natsionalism, demokraatia?
Luther oli mitte ainult oma aja, vaid ka oma rahva poeg. Indulgentside asi, millest kogu reformatsioon algas, oli tugeva rahvusliku värvinguga. Miks peab saksa rahvas (Luther oli esimene, kes seda terminit nii laialdaselt kasutas) rahastama oma säästudest kiriku ehitamist Rooma? Et rahuldada ühe korrumpeerunud Medici (Giovanni de’ Medici oli Leo X nime all paavstitroonile upitatud) kuulsusejanu?
Tõepoolest, kui ühe pisut varasema Medici, Lorenzo, suure kunsti ja teaduste metseeni, ning usufanaatikust Savonarola vastuolus kaldub mu sümpaatia pigem Lorenzo poole, siis Leo X ja Lutheri vahelises võitluses ma pooldaksin Lutherit. Paavsti vastu väljaastumine polnud tollal mingi süütu ajaviide, vaid nõudis ka palju julgust ja Lutheril polnud aimugi, milleni võivad lõpuks välja viia tema 95 ladinakeelset teesi, mis ta Wittenbergi lossiuksele naelutas.
Luther ja eestlased
Tagantjärele võime öelda, et vähemalt teatud mõttes viisid need teesid ja Lutheri edasine tegevus mitte ainult saksa, vaid ka eesti rahvuse sündimiseni. Kes teab, kui Rootsi protestantlikud valitsejad poleks Lutheri suurel eeskujul toetanud Piibli tõlkimist ka Eesti- ja Liivimaa maarahva keelde, kas olekski sellel maal siis praegu oma kirjakeelt ja kirjandust, sealhulgas eesti kirjanikku Ervin Õunapuud?
Muidugi, kui poleks, siis ei oleks ka kedagi, kes nende puudumise pärast kahetsust tunneks, peale mõne etnograafi, kes oma maanurga kõnepruugist ühe kadunud keele säilmeid otsiks.
Keda aga ei huvita natsionalistlik argumentatsioon, see võib mõtiskleda selle üle, et kaudselt kinkis luterlik reform (liturgias sai tähtsaks koguduselaul ja seda saatev orel) meile ka Johann Sebastian Bachi muusika, mida mõnigi ateist ei kõhkle jumalikuks nimetamast.
On muidugi ajaloolisi isikuid ja organisatsioone, ja iga koolipoiss oskab mõne nimetada, kes ja mis eelkõige kurja, negatiivset märki kannavad. Ei Martin Luther ega ka tema ideede järgi reformitud kirik Eestis aga kindlasti sellised pole. Mineviku vastuolulisi suurkujusid ja nähtusi on siiski mõistlikum katsuda mõista kui neid kas ainult hukka mõista või ülistada.
Selle artikliga kuulutab Eesti Päevaleht ateismiteemalise debati oma veergudel nüüdseks lõppenuks.