 Kümmekond aastat tagasi plaanis Lüganuse keskkool hakata pidama kooli juubelit, nii umbes saja viiekümnendat aastapäeva. Pidustusteni aga ei jõutud, enne jõudis nendeni kirikukroonika, mis venitas kooli vanuse kaks korda pikemaks – 300aastaseks. Aastaarv 1694 on number, mis kergitab Lüganuse kooli vanuselt maakonna väärikaimaks. Teiste koolide kohta nii vanad andmed puuduvad.
16 tündrit vilja ja vasktaaler iga koolilapse pealt, lisaks sama suur preemia iga lugeda oskava õpilase pealt oli hind, millega koolitas 310 aastat tagasi Lüganusel lapsi esimene koolmeister. “Ma arvan, et toona oli klassipilt üsna armetu – probleemiks olid laste riided ja jalanõud. Kindlasti ei saanud osa neist just viimaste puudumise tõttu koolis käia,” arvab kooli aja- ja kodulooõpetaja ning muuseumipidaja Erika Rohumäe. Ja ega neid, kes kooliskäimisega lugemise selgeks said, ka palju ole, sest kool oli küll olemas, aga raamatuid nappis.
Sellest ajast, mil Lüganusel laste lugemisoskust vasktaalrites hinnati, on kool kolinud ühest kohast teise ja kandnud erisuguseid nimesid. Vahepealne paar aastat kestnud näljahäda küll lõpetas mõneks ajaks kooli tegevuse ja koolmeistergi läks minema, sest lapsi enam koolis ei käinud, kuid peagi alustati taas ja Lüganusel kirikuõpetajaks olnud Otto Wilhelm Masingu ettepanek isegi kihelkondliku seminari töölepanemiseks, kus oleks õpetajaks just seesama Õ-tähe eesti keelde tooja, kukkus vaid kahe õpilase puudumise tõttu läbi.
“Müts maha nende kohalike inimeste eest, kes on siin kooliharidusele aastate jooksul kaasa aidanud,” tunnistab kooli ajalooõpetaja ja muuseumipidaja Erika Rohumäe. Ei võtnud seda näljahäda ega vahepealne venestamine. „Kui vahepeal võisid riigikoolid olla ainult venekeelsed ja eestikeelset haridust võidi anda ainult seltsi koolides, siis võtsid kohalikud kätte ja ehitasid Erra-Liivale uue kooli, et eestikeelset haridust anda,“ teab Rohumäe. Õpetajate palgaraha korjati pidude ja loteriidega. Ja koolis õpetati aineid, millest praegune keskkool unistadagi ei saa. Lisaks eesti keelele kuulusid õppekavva ka saksa ja prantsuse keel.
Uue koolimaja avamine praeguse Lüganuse rahvamaja lähedal oli aga nii suur sündmus, et toona kirjutas sellest ka Postimees. „Tolle maja palgid ostis hiljem ära üks Püssi kandi ärimees, kes lõi nendest Irvalasse püsti kahekorruselise maja, millest pidi saama piirkonna üks suuremaid kõrtse,“ räägib Rohumäe. Koolipalkidest kõrtsi aga ei saanud, enne see võõrandati ja majas alustas tööd Irvala algkool.
Virumaa ilusaim koolimaja
„Ka praeguse koolimaja olemasolu on tegelikult kohalike inimeste teene,“ tunnistab Rohumäe. Koolimaja nurgakivi panekust möödub tänavu 80 aastat, paar aastat hiljem hakkas kool juba tööle. „Lapsed tulid siia nagu paradiisi,“ arvab Rohumäe, kelle sõnul nimetati esimese vabariigi ajal kooliks ehitatud maja Virumaa ilusaimaks koolimajaks.
See paradiis on säilinud väliselt samasugusena nagu toona, kui ta ehitati 6klassiliseks algkooliks. Ainult kojamehe eluruumidest on ajapikku saanud keemiaklass ja poiste kehalise kasvatuse tunnid esimesel korrusel on ka matemaatika ees taganema pidanud. „Fakti, et seda maja on nimetatud Virumaa ilusaimaks kooliks, armastan ma kodulootundides rõhutada,“ tunnistab õpetaja. „See on ilus tiitel.“
„Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et tegemist on kunagise mõisa härrastemajaga,“ ei saa ajalooõpetaja aru. Krahvi härrastemajast on alles vaid vundament. Ja mõisa lisahoone, kus nüüd hoitakse sporditarvikuid, ning uhke mõisapark, milles puid välja vahetatud.
Ühe jala peal häbipostis
Rohumäe on kooli ja Lüganuse ümbruse ajaloo uurimisel teinud kõva tööd ja pannud lapsedki sedasama tegema.
„Aga kust me muidu teaksime lõbusaid lugusid vanast kooliajast? Näiteks seda, kuidas vargusega vahele jäänud lastel käskis õpetaja tiku suhu panna, öeldes, et sellel, kes varastas, aga üles ei tunnista, hakkab tikk suus kasvama. Toona sai koolmeister patustaja kätte, sest üks laps hakkas hirmuga tikku suus sissepoole tõmbama. Vaevalt tänapäeval lapsi selliste trikkidega enam vahele võtta saab,“ muigab Rohumäe, kellel on kaante vahele köidetud mitu lehekülge kunagiste koolilaste muljeid korralikus Lüganuse murrakus. „Näiteks räägitakse seal, kuidas koolikatsumiste ja ülevaatamiste ajal pandi rumalad sahvrisse luku taha.“
Rohumäe märkmepakis on lugu lapsest, kes pidi õpiku puudumisel karistuseks nurgas kükitama. Raamatut polnud aga seetõttu, et isa arvates polnud seda vaja – üks juba kodus oli. Ja ühe õpilase mälestus selle kohta, kuidas õpetaja pahandust teinud poisi keset klassiruumi ühe jala peale seisma pani, kaelas vineerlaud kirjaga: “Vahtige rumalat, äbi on mull küll!”
GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 29.05.2004
|
Uudised
VE: Lüganuse kool – väärikaim maakonnas
16 tündrit vilja ja vasktaaler iga koolilapse pealt, lisaks sama suur preemia iga lugeda oskava õpilase pealt oli hind, millega koolitas 310 aastat tagasi Lüganusel lapsi esimene koolmeister. “Ma arvan, et toona oli klassipilt üsna armetu – probleemiks olid laste riided ja jalanõud. Kindlasti ei saanud osa neist just viimaste puudumise tõttu koolis käia,” arvab kooli aja- ja kodulooõpetaja ning muuseumipidaja Erika Rohumäe. Ja ega neid, kes kooliskäimisega lugemise selgeks said, ka palju ole, sest kool oli küll olemas, aga raamatuid nappis.
Sellest ajast, mil Lüganusel laste lugemisoskust vasktaalrites hinnati, on kool kolinud ühest kohast teise ja kandnud erisuguseid nimesid. Vahepealne paar aastat kestnud näljahäda küll lõpetas mõneks ajaks kooli tegevuse ja koolmeistergi läks minema, sest lapsi enam koolis ei käinud, kuid peagi alustati taas ja Lüganusel kirikuõpetajaks olnud Otto Wilhelm Masingu ettepanek isegi kihelkondliku seminari töölepanemiseks, kus oleks õpetajaks just seesama Õ-tähe eesti keelde tooja, kukkus vaid kahe õpilase puudumise tõttu läbi.
“Müts maha nende kohalike inimeste eest, kes on siin kooliharidusele aastate jooksul kaasa aidanud,” tunnistab kooli ajalooõpetaja ja muuseumipidaja Erika Rohumäe. Ei võtnud seda näljahäda ega vahepealne venestamine. „Kui vahepeal võisid riigikoolid olla ainult venekeelsed ja eestikeelset haridust võidi anda ainult seltsi koolides, siis võtsid kohalikud kätte ja ehitasid Erra-Liivale uue kooli, et eestikeelset haridust anda,“ teab Rohumäe. Õpetajate palgaraha korjati pidude ja loteriidega. Ja koolis õpetati aineid, millest praegune keskkool unistadagi ei saa. Lisaks eesti keelele kuulusid õppekavva ka saksa ja prantsuse keel.
Uue koolimaja avamine praeguse Lüganuse rahvamaja lähedal oli aga nii suur sündmus, et toona kirjutas sellest ka Postimees. „Tolle maja palgid ostis hiljem ära üks Püssi kandi ärimees, kes lõi nendest Irvalasse püsti kahekorruselise maja, millest pidi saama piirkonna üks suuremaid kõrtse,“ räägib Rohumäe. Koolipalkidest kõrtsi aga ei saanud, enne see võõrandati ja majas alustas tööd Irvala algkool.
Virumaa ilusaim koolimaja
„Ka praeguse koolimaja olemasolu on tegelikult kohalike inimeste teene,“ tunnistab Rohumäe. Koolimaja nurgakivi panekust möödub tänavu 80 aastat, paar aastat hiljem hakkas kool juba tööle. „Lapsed tulid siia nagu paradiisi,“ arvab Rohumäe, kelle sõnul nimetati esimese vabariigi ajal kooliks ehitatud maja Virumaa ilusaimaks koolimajaks.
See paradiis on säilinud väliselt samasugusena nagu toona, kui ta ehitati 6klassiliseks algkooliks. Ainult kojamehe eluruumidest on ajapikku saanud keemiaklass ja poiste kehalise kasvatuse tunnid esimesel korrusel on ka matemaatika ees taganema pidanud. „Fakti, et seda maja on nimetatud Virumaa ilusaimaks kooliks, armastan ma kodulootundides rõhutada,“ tunnistab õpetaja. „See on ilus tiitel.“
„Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et tegemist on kunagise mõisa härrastemajaga,“ ei saa ajalooõpetaja aru. Krahvi härrastemajast on alles vaid vundament. Ja mõisa lisahoone, kus nüüd hoitakse sporditarvikuid, ning uhke mõisapark, milles puid välja vahetatud.
Ühe jala peal häbipostis
Rohumäe on kooli ja Lüganuse ümbruse ajaloo uurimisel teinud kõva tööd ja pannud lapsedki sedasama tegema.
„Aga kust me muidu teaksime lõbusaid lugusid vanast kooliajast? Näiteks seda, kuidas vargusega vahele jäänud lastel käskis õpetaja tiku suhu panna, öeldes, et sellel, kes varastas, aga üles ei tunnista, hakkab tikk suus kasvama. Toona sai koolmeister patustaja kätte, sest üks laps hakkas hirmuga tikku suus sissepoole tõmbama. Vaevalt tänapäeval lapsi selliste trikkidega enam vahele võtta saab,“ muigab Rohumäe, kellel on kaante vahele köidetud mitu lehekülge kunagiste koolilaste muljeid korralikus Lüganuse murrakus. „Näiteks räägitakse seal, kuidas koolikatsumiste ja ülevaatamiste ajal pandi rumalad sahvrisse luku taha.“
Rohumäe märkmepakis on lugu lapsest, kes pidi õpiku puudumisel karistuseks nurgas kükitama. Raamatut polnud aga seetõttu, et isa arvates polnud seda vaja – üks juba kodus oli. Ja ühe õpilase mälestus selle kohta, kuidas õpetaja pahandust teinud poisi keset klassiruumi ühe jala peale seisma pani, kaelas vineerlaud kirjaga: “Vahtige rumalat, äbi on mull küll!”
GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 29.05.2004