Kultuur ja barbaarsus: mälestades Juri Lotmanit
28.10.2004 00:01Manuel Cáceres Sánchez
Buss jõuab Tartusse. Tartu! Sõites mööda Kreutzwaldi tänavat aeglaselt linna sisse, meenutan oma sõprade ja sugulaste kommentaare Hispaanias, kui ütlesin neile, et sõidan Tartusse.
Aprilli lõpp 1992
Kas seal pole mitte sõda? Oi pojake, kas sa tõesti ei saa valida mõnda teist kohta? Venemaale? No kuidas sa ometi sellisesse kohta lähed?
Ühendriikidesse, Saksamaale, Inglismaale, arenenud riikidesse, sinna, kus on tulevik, teadus, äri… Aga Eestisse? Kus see veel on? Kas mitte Siberis? Vaid mõned kolleegid ülikoolist olid suutelised ütlema: Tartusse? Kas lähed kohtuma Lotmaniga?
Lotman. Juri Mihhailovitš Lotman. See oli nelja tuhande kilomeetri pikkuse reisi põhjus. Granada ülikool, kus ma õppejõuna töötan, oli aasta aega tagasi välja kuulutanud esimese vahetusõppejõu koha Tartu ülikooli. Tartusse! Kohtuma Lotmaniga!
Teadlasega, kelle töid ülistavad oma artiklites minu vanemad kolleegid. Estructura del texto artístico, Semiótica del cine, Semiótica de la cultura.
Nad olid teda lugenud esiteks prantsuse ja itaalia keeles, väljaannetes, mis olid jõudnud Franco fašistliku lõpuaastate Hispaaniasse peaaegu illegaalselt.
Lotmani teoseid – kuulsin sellest hiljem –, mida oli nii raske levitada väljapoole Nõukogude Liitu (teda kahtlustati kodanlikus liberalismis), polnud Hispaanias kerge avaldada frankistliku tsensuuri tõttu (kahtlustused «kommunismiohu» ja «õõnestavate ideede» levitamises). Elu, ajalugu on täis paradokse.
Lotman on haiglas. Pole võimalik temaga kohtuda. Ta saab haiglast välja, on kodus, paraneb. Ma ei julge teda tülitada. Kuidas saakski üks tähtsusetu hispaanlasest õppejõud tülitada 20. sajandi teise poole kirjandus- ja kultuuriteooria kõige väljapaistvamat tegelast?
Istun kuu aega ülikooli raamatukogus. Loen kõike, mida mulle lahkesti kätte antakse, teen terved päevad märkmeid, koopiaid, kui see on võimalik (masinad on katki, nende parandamiseks pole raha, sõna otseses mõttes – rubla ei tahtnud keegi, krooni veel ei olnud).
Mõned Lotmani õpilased laenavad mulle tema raamatuid ja artikleid. Seistes Sõpruse kaubahallis järjekorras (tühjad riiulid: ainult natuke leiba, mõned õnnetud sardellid lihaletis, õlu, piim, hapupiim ja mõned asjad veel), annab Igor ÄŒernov mulle kotitäie raamatuid – saksa, inglise, prantsuse keeles –, mille olemasolust teadsin ainult tänu viidetele.
Loen, süües samal ajal võimatut võileiba hapukoore ja jõhvikamoosiga, ja joon peale õlut, mis maitseb imehea.
Mai esimestel päevadel sajab kerget lund. Lumi! Maikuus! Jüri Talvet, minu võõrustaja ja sealt alates ka sõber, tutvustab mulle Peeter Toropit. Kavatseme avaldada Hispaanias valiku Lotmani ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kõige uuematest tekstidest.
Pärast neid 70ndatel avaldatud raamatuid pole Hispaanias Lotmanist midagi kuulda olnud. Ainult mõned artiklid ajakirjades. Sõltusime endiselt itaaliakeelsetest tõlgetest: huvist, mida Lotman äratas Cesare Segres, Umberto Ecos…
Kui palju Lotmanit on täna ilmakuulsa kirjaniku ja Bologna professori esimestes esseedes? Mäletan, et mõned kuud hiljem tutvusin Ecoga Hispaanias.
Kuuldes Lotmani nime, unustas ta hetkega kõik televisioonikaamerad, raadiomikrofonid, kümned fotograafid ja ajakirjanikud, kes ootasid tema pressikonverentsi. Kuidas professor Lotmanil läheb? Kas tal on parem? Tervitage teda minu poolt, öelge, et ta ennast hoiaks, et ta nimetati Ülemaailmse Kultuuriakadeemia (Universal Academy of Cultures) liikmeks… Kas ta on terveks saanud?
Mõned aastad tagasi, 1987. aastal, kutsusid Segre, Eco ja teised itaalia akadeemikud Lotmanit Itaaliasse. Eco avaldas tookord artikli, milles rääkis selle reisi ees seisnud raskustest. Ta pidi pöörduma Itaalia kommunistliku partei poole, et too võtaks ühendust Gorbatšoviga, kes viimaks andiski Lotmanile väljasõiduloa.
Samas artiklis viitas Eco imetlusele ja huvile, mida tundis Lotmani vastu teine 20. sajandi euroopa mõtteloo suurmees. Ta tundis Lotmani teoseid ja oli Ecole maininud oma soovi Lotmaniga tuttavaks saada.
See mees oli Roland Barthes. Selles pole midagi imelikku. Lot-mani ja Barthesi ideede parallelismid ja kokkulangemised on ilmsed. Nad on minu ja paljude teiste meelest kaks eelmise sajandi suurkuju.
Ma lahkusin Eestist 1992. aasta mai lõpus Lotmaniga kohtumata, millest mul ühest küljest küll kahju oli, aga mis teisest küljest on teinud mind immuunseks tema hõlpsa mütologiseerimise vastu.
Kuid ma viisin kaasa lisaks hulgale tekstidele ja märkmetele uusi sõpru ja kolleege ning kirjeldusi Lotmani tagasihoidlikkusest, lahkusest, südamlikkusest kõigiga, kellega ta suhtles, olgu see siis algaja üliõpilane (noor kolleeg) või auväärne akadeemik.
Kui Lotmanile pühendatud ja Kääriku suvekooli 30. aastapäeva puhul ilmuv kogumik oli trükikojas, jõudis Hispaaniasse, 1993. aasta 28. oktoobril, teade tema surmast. Kirjutasin kiiruga nekroloogi ajalehele El País.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
2004. aasta oktoobri lõpp
Rohkem kui kaksteist aastat hiljem olen jälle Tartus. Selle aja jooksul olen siin käinud ikka ja jälle. Kümme, kaksteist, neliteist korda. Üks, kaks, kolm kuud, üks aasta korraga…
Mulle meeldib see maa. Kõige rohkem siinne sügis, aga ka talv. Käia metsas, korjata seeni (ja muidugi neid süüa), jalutada Tartus. Juua sõpradega õlut, kuulda eesti keelt, kuigi ma ei suuda selles keeles suhelda, kuulata Tõnis Mägi, Dagö või Jääääre plaate, käia suvel Leigos, Viljandis, Pärnu filmifestivalil, saunas, teha hispaania toite hapukoorega ja juua kõrvale riojat (gastronoomiline rahvusvahelisus on ju alati rikastav).
Olen näinud pealt siinseid muutusi. Ultraliberalism, kauboikapitalism on siin materialiseerunud eriti julmal kujul. Igaüks räägib külapeost nii, nagu tal tantsupõrandal läks, öeldakse Hispaanias.
Eestis on mõnel sel tantsupõrandal väga hästi läinud: nendel, kes erastamisel osavad olid, nendel, kes end ikka võimu ligidale hoidsid (pole oluline, kas see võim on kommunistlik, kapitalistlik, fašistlik või demokraatlik; võim ei taipa midagi neist tobedatest ideoloogilistest varjunditest), noortel «ettevõtjatel», kes ostavad seal, et müüa siin. Kallid autod. Kallid majad. Puhkus ükskõik millises maailma nurgas.
Teised ei saanud mitte peo lähedalegi: lapsed, kes ei käi koolis, «asotsiaalid» tänaval, vanad ja mitte nii väga vanad inimesed otsimas prügikastidest toitu.
Nende kahe vahepeal määratlematu keskklass, kes unistab vaid sellest, et ühel päeval omada autot, maja ja puhkust palmi all türkiissinise mere rannal. Lõppude lõpuks pole Eesti selle poolest ka midagi originaalset.
See vaatemäng pole sugugi vähem šokeeriv ükskõik millises riigis, ükskõik millises maailmajaos. Ka minu kodumaal, Hispaanias. Kuid Eesti väiksus teeb selle nähtavamaks, see on nagu suur plaan, mis täidab kogu ekraani.
Ma pole kuigi kindel, et kõik see oleks ajakirjanduses just sagedaseks arutlusteemaks. Muret teevad hoopis muud asjad. See on meie aja märk: kõige labastamine äärmuseni, püüd näida sellena, kes ei olda või kelleks unistatakse saada, müüa hing kuradile hetke eest teleekraanil või ajakirjanduses. Saada kuulsaks (mida see küll tähendada võiks?) mitte tänu intellektuaalsetele või professionaalsetele väärtustele, mitte tänu aastatepikkusele tööle ja vaevale, vaid nüüd ja kohe, lihtsalt niisama.
Millised eeskujud on tänapäeva noortel? Kus on kultuuri- ja kunstitegelased, kus intellektuaalid?
Kulutatakse, kui üldse, tuhandeid kroone (eurosid, dollareid või naelu, ükskõik) ilutulestikule. Ja nii nagu pürotehniliste vaatemängude puhul, täitub taevas värviliste tulukestega, mis kohe kustuvad, ja jääb ainult suits, mis samuti kaob. Intellektuaalid? Kultuuri juhid? Oh, mon Dieu…!
Nad aplodeerivad postmodernsele vahvusele, oodates selle eest autasusid. Nad kordavad võimukandjate sõnu nagu papagoid. Siin ei ole tegu enam «nõrga» mõtlemisega (G. Vattimo dixit) või «ainuõige» mõtlemisega (pensée unique). See on mõtlemise nullkraad (R. Barthes dixit).
Kuidas seletada seda, et riigi toetusel ilmuv ajaleht, mis väidab end olevat kultuurilehe, jätab endast pigem Valge Maja pressibüroo mulje või avaldab vaid iisraeli radikaalse äärmusluse rassistlikke ideid? Ma ei palu, et ta astuks välja palestiina rahva eest.
Ma ei palu, et ta avaldaks meelt ühe ebaseadusliku (kui üldse on olemas seaduslikud sõjad) ja valedele rajatud (nagu see iga päevaga ilmsemaks saab) sõja vastu. Ma ei nõua hukkamõistu viimastel andmetel rohkem kui kolmekümne tuhande iraaklase surma eest.
Aga kui inimesed ei ole olulised, siis vähemalt – kui räägitakse kultuurist – ei tohiks me unustada, see tähendab, peaksime meelde tuletama iga päev miljoni raamatu hävitamist Bagdadi raamatukogus («Ma ei mäleta niisugust barbaarsust mongolite ajast saadik,» ütles selle endine direktor, viidates 1258. aastale, mil Tšingis-khaani järeltulija Hulagu väed vallutasid Bagdadi ja hävitasid kõik sealsed raamatud, heites need Tigrise jõkke).
Peaksime avaldama oma nördimust teiste seas niisuguste tekstide kadumise pärast nagu «Tuhande ja ühe öö» vanad väljaanded, Omar Khayyami matemaatilised traktaadid, Averroese ja Avicenna filosoofilised traktaadid (eriti viimase «Kaanon»), raamatud sumeri tsivilisatsioonist…
Kui irooniline on ajalugu: 21. sajandi esimene raamatute hävitamine leiab aset paigas, kus leiutati kiri – 3200. aastal enne Kristust. Rääkimata rüüstamisest ja hävitustööst arheoloogiamuuseumis, kust on kadunud savitahvlid esimeste kirjanäidistega, ning paljudes teistes raamatukogudes ja arheoloogilistes leiukohtades.
Okupandid, Ühendriikidega eesotsas, mitte ainult poleks pidanud kaitsma seda kultuurivaramut, mis kuulus kogu inimkonnale, vaid nad põlgasid ära kõik hoiatused ja rikkusid 1954. aasta Haagi konventsiooni, jättes kultuurikeskused kaitseta ja õhutades rüüstamist – see on kuritegu, mis ei aegu.
Kuid okupatsioonijõud olid liiga hõivatud naftaministeeriumi kaitsega. Ja lõppude lõpuks, kellele see kõik korda läheb?
Ma olen kindel, et Lotmanile oleks see korda läinud, et ta oleks olnud vapustatud sellisest kultuuri vastu suunatud kuritööst.
Sest tema teadis, ja väga palju, kultuurist kui kollektiivsest mälust. Ja sellest, et kui see mälu kaob, jäävad järele vaid ignorantsus ja barbaarsus.
Ignorantsusel pole piire, ka mitte riigi- ega ühiskondlikke piire: isegi meie endisel peaministril mr Aznaril lubatakse olla professor Georgetowni ülikoolis ja kinnitada ilma vähimagi piinlikkustundeta, et Al-Qaeda juured peituvad Al-Andalusis, et juba 8. sajandil üritasid «maurid» teha lõppu «kristlikule tsivilisatsioonile».
Ühe hetkega samastub Pürenee poolsaare kõige hiilgavam ajajärk terroriga. Mida arvavad sellest need, kes on külastanud Alhambrat Granadas või Córdoba mošeed, kes on lugenud Al-Andalusis kirjutatud luulet, filosoofilisi, matemaatika- või meditsiinialaseid tekste, kuulanud sel perioodil Pürenee poolsaarel loodud muusikat (üks tolle aja suurtes muusikutest, Ziryab, oli muuseas pärit Bagdadist).
Al-Andalusis tõlgiti esimest korda kreeka filosoofide teosed araabia keelde ja siitkaudu jõudsid need Euroopasse.
Loomulikult ei ole ajalugu ühevärviline, loomulikult ei vaadanud ka tolle aja ranged religioonijuhid mõtlejate peale alati hästi, keelates nende tegevuse ja põletades Ibn Hazmi ja Averroese raamatuid.
Vaatamata sellele lausus üks tolle aja olulisimaid maksiime: «Jumalale pole midagi olulisemat kui inimene, kes õppis ära ühe teaduse ja õpetas seda teistele.» Kas see kõlab nagu sõnum bin Ladenilt? Rumalal ei ole piinlik välja öelda, mida sülg suhu toob./Rumal on alati oma arvamuse üle uhke! / Ignorantsus on alati jultunud!
Unustus, ignorantsus, vaikimine. Mulle tundub, et see kõik saab Eestis osaks ka Lotmanile. 28. oktoobril täitub üksteist aastat tema surmast.
Üksteist aastat olen ma imestanud, et Eestis puudub suurem ametlik tunnustus, et ei leita vahendeid tema pärandi vääriliseks haldamiseks, et pole tema kuju või mälestustahvlit mõnes Tartu väljapaistvas kohas…
Palju kordi olen endalt küsinud: kui Lotman oleks olnud eestlane, kas siis oleks tema monument Kadriorus, Kreutzwaldi kõrval, või Toomel, Petersoni lähedal? Kas tema isik, tema teosed, tema tähtsus on väiksemad kui ükskõik millise isamaa kangelase omad?
Kas sellel maal on mõjukaid teaduse-, kunsti- või kultuuritegelasi nii palju üle, et võib lubada endale sellist unustamise pattu?
Hispaanias (ja ka teistes hispaania keelt kõnelevates maades) on Juri Lotmani teosed viimase kaheteistkümne aasta jooksul saavutanud tähelepanuväärse leviku: on ilmunud «Cultura y explosión» (1999), kolmest köitest koosnev antoloogia «La Semiosfera» (1996, 1998 ja 2000, üle 800 lehekülje ja 46 Lotmani artiklit) ja kolmekümne tema loomingut käsitleva töö kogumik pealkirjaga «En la esfera semiótica lotmaniana» (1997).
See viimane sai teoks tänu Granada ülikoolis 1995. aastal peetud Lotmanile pühendatud rahvusvahelisele teaduskonverentsile, kus osales üle saja õppejõu ja teadlase 16st Hispaania ülikoolist ning üheteistkümnest Ameerika, Euroopa ja Austraalia ülikoolist ja teaduskeskusest.
Lotmanil on oma ruum ka internetis. Alates eelmisest aastast eksisteerib portaal, mis tegeleb tema tööde levitamisega hispaania keeles: «Iuri Lotman en la Red» [http://www.ugr.es/~mcaceres/lotman.htm], kus on ära toodud nii Lotmani biograafia, tema töid käsitlevate ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna teoste bibliograafia (praegu olemasolevatest kõige täielikum) ja teisi materjale.
Samuti ilmub sealsamas kaks korda aastas kultuurisemiootika elektrooniline ajakiri Entretextos [http://www.ugr.es/~mcaceres/entretextos.htm], kus ilmuvad Lotmani enda ja tema tööd käsitlevad artiklid. Koos novembris välja tuleva ajakirja neljanda numbriga on seal ilmunud umbes kuuskümmend artiklit kolmekümne kaheksalt autorilt.
Lotmani teosed hispaania keeles on levinud peamiselt Hispaanias. Kuid ka Ladina-Ameerikas tuntakse teda.
Üheks eriliseks kohaks on Kuuba, kus Desiderio Navarro on tõlkides ja toimetades Lotmanit tutvustanud peale Hispaania ka kõikjal Ameerikas. Lotman käis Kuubas 1987, üks ajaleht tervitas teda semiootikakuninga tiitliga. Caracases, Venetsueelas, tähistas ta D. Navarro kutsel oma seitsmekümnendat sünnipäeva.
Peale Kuuba on Lotmani töid avaldatud veel Mehhikos, Argentinas, Costa Ricas, Peruus, Kolumbias jne. Argentinas ilmus seni ainus hispaaniakeelne monograafia raamatu kujul: «Texto / Memoria / Cultura. El pensamiento de Iuri Lotman» (Córdoba, Argentina, 2002), autoriteks P. O. Arán ja S. Barei.
Vastupidiselt paljudele teistele mõtlejatele on Lotmani ideed tänase päevani säilitanud imetlusväärse aktuaalsuse, ehk selle tõttu, et ta alati vältis paljast abstraktsiooni ning oskas siduda semiootika maailma ja ajalooga.
Tema looming on ulatuslik ja ühtne, kuid alati muutumisvõimeline (või plahvatusvõimeline): «Semiootikat võib defineerida kui teadust, mis tegeleb kultuuri teooria ja ajalooga,» on ta kirjutanud «Kultuuris ja plahvatuses».
Tema ideede, aimuste ja vihjete produktiivsus on meie päevil eriti ilmne, isegi rohkem, kui Lotman ise oleks võinud ette kujutada. Kas pole mõisted nagu piir, kultuuriline mitmekeelelisus ja tõlkeprobleemid meie elus igapäevased? Kas need probleemid, mille ees seisavad täna Euroopa riigid, pole siis needsamad, millest rääkis Lotman?
Üks Al-Andalusi suurematest kirjanikest Ibn-Hazm Córdobast (994–1064) on kirjutanud: «Kes otsib teadmist, et sellega uhkustada või kiitust teenida või rikkust ja kuulsust omada, on edust kaugel, sest tema eesmärk on saavutada midagi, millel pole teadmisega midagi ühist.»
Juri Lotman on juba saavutanud selles mõttes edu. Ja ma arvan, et on kasulik seda aeg-ajalt meenutada. Ehk on see kellelegi eeskujuks.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
• Manuel Cáceres Sánchez on sündinud 1958. aastal Almería maakonnas Hispaanias.
• Lõpetanud Málaga ülikooli hispaania filoloogia alal ja kaitsnud samas doktorikraadi. Kirjandusteooria ja võrdleva kirjandusteaduse professor Granada ülikoolis.
• Avaldanud artikleid ning pidanud loenguid ja ettekandeid Hispaanias, Eestis, Mehhikos, Soomes, Saksamaal, Itaalias ja Austrias.
• Elektroonilise kultuurisemiootika ajakirja Entretextos toimetaja. Euroopa Liidu ja Coimbra grupi ühisprojekti Humanities (1994-1995) kirjandussektsiooni koordinaator. Granada ülikoolis 1995. aastal toimunud rahvusvahelise konverentsi «In Memoriam Iuri M. Lotman» korraldaja.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
Tõlkinud Klaarika Kaldjärv
Uudised
VE: Lotman, Juri – semiootik
Kultuur ja barbaarsus: mälestades Juri Lotmanit
28.10.2004 00:01Manuel Cáceres Sánchez
Aprilli lõpp 1992
Kas seal pole mitte sõda? Oi pojake, kas sa tõesti ei saa valida mõnda teist kohta? Venemaale? No kuidas sa ometi sellisesse kohta lähed?
Ühendriikidesse, Saksamaale, Inglismaale, arenenud riikidesse, sinna, kus on tulevik, teadus, äri… Aga Eestisse? Kus see veel on? Kas mitte Siberis? Vaid mõned kolleegid ülikoolist olid suutelised ütlema: Tartusse? Kas lähed kohtuma Lotmaniga?
Lotman. Juri Mihhailovitš Lotman. See oli nelja tuhande kilomeetri pikkuse reisi põhjus. Granada ülikool, kus ma õppejõuna töötan, oli aasta aega tagasi välja kuulutanud esimese vahetusõppejõu koha Tartu ülikooli. Tartusse! Kohtuma Lotmaniga!
Teadlasega, kelle töid ülistavad oma artiklites minu vanemad kolleegid. Estructura del texto artístico, Semiótica del cine, Semiótica de la cultura.
Nad olid teda lugenud esiteks prantsuse ja itaalia keeles, väljaannetes, mis olid jõudnud Franco fašistliku lõpuaastate Hispaaniasse peaaegu illegaalselt.
Lotmani teoseid – kuulsin sellest hiljem –, mida oli nii raske levitada väljapoole Nõukogude Liitu (teda kahtlustati kodanlikus liberalismis), polnud Hispaanias kerge avaldada frankistliku tsensuuri tõttu (kahtlustused «kommunismiohu» ja «õõnestavate ideede» levitamises). Elu, ajalugu on täis paradokse.
Lotman on haiglas. Pole võimalik temaga kohtuda. Ta saab haiglast välja, on kodus, paraneb. Ma ei julge teda tülitada. Kuidas saakski üks tähtsusetu hispaanlasest õppejõud tülitada 20. sajandi teise poole kirjandus- ja kultuuriteooria kõige väljapaistvamat tegelast?
Istun kuu aega ülikooli raamatukogus. Loen kõike, mida mulle lahkesti kätte antakse, teen terved päevad märkmeid, koopiaid, kui see on võimalik (masinad on katki, nende parandamiseks pole raha, sõna otseses mõttes – rubla ei tahtnud keegi, krooni veel ei olnud).
Mõned Lotmani õpilased laenavad mulle tema raamatuid ja artikleid. Seistes Sõpruse kaubahallis järjekorras (tühjad riiulid: ainult natuke leiba, mõned õnnetud sardellid lihaletis, õlu, piim, hapupiim ja mõned asjad veel), annab Igor ÄŒernov mulle kotitäie raamatuid – saksa, inglise, prantsuse keeles –, mille olemasolust teadsin ainult tänu viidetele.
Loen, süües samal ajal võimatut võileiba hapukoore ja jõhvikamoosiga, ja joon peale õlut, mis maitseb imehea.
Mai esimestel päevadel sajab kerget lund. Lumi! Maikuus! Jüri Talvet, minu võõrustaja ja sealt alates ka sõber, tutvustab mulle Peeter Toropit. Kavatseme avaldada Hispaanias valiku Lotmani ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kõige uuematest tekstidest.
Pärast neid 70ndatel avaldatud raamatuid pole Hispaanias Lotmanist midagi kuulda olnud. Ainult mõned artiklid ajakirjades. Sõltusime endiselt itaaliakeelsetest tõlgetest: huvist, mida Lotman äratas Cesare Segres, Umberto Ecos…
Kui palju Lotmanit on täna ilmakuulsa kirjaniku ja Bologna professori esimestes esseedes? Mäletan, et mõned kuud hiljem tutvusin Ecoga Hispaanias.
Kuuldes Lotmani nime, unustas ta hetkega kõik televisioonikaamerad, raadiomikrofonid, kümned fotograafid ja ajakirjanikud, kes ootasid tema pressikonverentsi. Kuidas professor Lotmanil läheb? Kas tal on parem? Tervitage teda minu poolt, öelge, et ta ennast hoiaks, et ta nimetati Ülemaailmse Kultuuriakadeemia (Universal Academy of Cultures) liikmeks… Kas ta on terveks saanud?
Mõned aastad tagasi, 1987. aastal, kutsusid Segre, Eco ja teised itaalia akadeemikud Lotmanit Itaaliasse. Eco avaldas tookord artikli, milles rääkis selle reisi ees seisnud raskustest. Ta pidi pöörduma Itaalia kommunistliku partei poole, et too võtaks ühendust Gorbatšoviga, kes viimaks andiski Lotmanile väljasõiduloa.
Samas artiklis viitas Eco imetlusele ja huvile, mida tundis Lotmani vastu teine 20. sajandi euroopa mõtteloo suurmees. Ta tundis Lotmani teoseid ja oli Ecole maininud oma soovi Lotmaniga tuttavaks saada.
See mees oli Roland Barthes. Selles pole midagi imelikku. Lot-mani ja Barthesi ideede parallelismid ja kokkulangemised on ilmsed. Nad on minu ja paljude teiste meelest kaks eelmise sajandi suurkuju.
Ma lahkusin Eestist 1992. aasta mai lõpus Lotmaniga kohtumata, millest mul ühest küljest küll kahju oli, aga mis teisest küljest on teinud mind immuunseks tema hõlpsa mütologiseerimise vastu.
Kuid ma viisin kaasa lisaks hulgale tekstidele ja märkmetele uusi sõpru ja kolleege ning kirjeldusi Lotmani tagasihoidlikkusest, lahkusest, südamlikkusest kõigiga, kellega ta suhtles, olgu see siis algaja üliõpilane (noor kolleeg) või auväärne akadeemik.
Kui Lotmanile pühendatud ja Kääriku suvekooli 30. aastapäeva puhul ilmuv kogumik oli trükikojas, jõudis Hispaaniasse, 1993. aasta 28. oktoobril, teade tema surmast. Kirjutasin kiiruga nekroloogi ajalehele El País.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
2004. aasta oktoobri lõpp
Rohkem kui kaksteist aastat hiljem olen jälle Tartus. Selle aja jooksul olen siin käinud ikka ja jälle. Kümme, kaksteist, neliteist korda. Üks, kaks, kolm kuud, üks aasta korraga…
Mulle meeldib see maa. Kõige rohkem siinne sügis, aga ka talv. Käia metsas, korjata seeni (ja muidugi neid süüa), jalutada Tartus. Juua sõpradega õlut, kuulda eesti keelt, kuigi ma ei suuda selles keeles suhelda, kuulata Tõnis Mägi, Dagö või Jääääre plaate, käia suvel Leigos, Viljandis, Pärnu filmifestivalil, saunas, teha hispaania toite hapukoorega ja juua kõrvale riojat (gastronoomiline rahvusvahelisus on ju alati rikastav).
Olen näinud pealt siinseid muutusi. Ultraliberalism, kauboikapitalism on siin materialiseerunud eriti julmal kujul. Igaüks räägib külapeost nii, nagu tal tantsupõrandal läks, öeldakse Hispaanias.
Eestis on mõnel sel tantsupõrandal väga hästi läinud: nendel, kes erastamisel osavad olid, nendel, kes end ikka võimu ligidale hoidsid (pole oluline, kas see võim on kommunistlik, kapitalistlik, fašistlik või demokraatlik; võim ei taipa midagi neist tobedatest ideoloogilistest varjunditest), noortel «ettevõtjatel», kes ostavad seal, et müüa siin. Kallid autod. Kallid majad. Puhkus ükskõik millises maailma nurgas.
Teised ei saanud mitte peo lähedalegi: lapsed, kes ei käi koolis, «asotsiaalid» tänaval, vanad ja mitte nii väga vanad inimesed otsimas prügikastidest toitu.
Nende kahe vahepeal määratlematu keskklass, kes unistab vaid sellest, et ühel päeval omada autot, maja ja puhkust palmi all türkiissinise mere rannal. Lõppude lõpuks pole Eesti selle poolest ka midagi originaalset.
See vaatemäng pole sugugi vähem šokeeriv ükskõik millises riigis, ükskõik millises maailmajaos. Ka minu kodumaal, Hispaanias. Kuid Eesti väiksus teeb selle nähtavamaks, see on nagu suur plaan, mis täidab kogu ekraani.
Ma pole kuigi kindel, et kõik see oleks ajakirjanduses just sagedaseks arutlusteemaks. Muret teevad hoopis muud asjad. See on meie aja märk: kõige labastamine äärmuseni, püüd näida sellena, kes ei olda või kelleks unistatakse saada, müüa hing kuradile hetke eest teleekraanil või ajakirjanduses. Saada kuulsaks (mida see küll tähendada võiks?) mitte tänu intellektuaalsetele või professionaalsetele väärtustele, mitte tänu aastatepikkusele tööle ja vaevale, vaid nüüd ja kohe, lihtsalt niisama.
Millised eeskujud on tänapäeva noortel? Kus on kultuuri- ja kunstitegelased, kus intellektuaalid?
Kulutatakse, kui üldse, tuhandeid kroone (eurosid, dollareid või naelu, ükskõik) ilutulestikule. Ja nii nagu pürotehniliste vaatemängude puhul, täitub taevas värviliste tulukestega, mis kohe kustuvad, ja jääb ainult suits, mis samuti kaob. Intellektuaalid? Kultuuri juhid? Oh, mon Dieu…!
Nad aplodeerivad postmodernsele vahvusele, oodates selle eest autasusid. Nad kordavad võimukandjate sõnu nagu papagoid. Siin ei ole tegu enam «nõrga» mõtlemisega (G. Vattimo dixit) või «ainuõige» mõtlemisega (pensée unique). See on mõtlemise nullkraad (R. Barthes dixit).
Kuidas seletada seda, et riigi toetusel ilmuv ajaleht, mis väidab end olevat kultuurilehe, jätab endast pigem Valge Maja pressibüroo mulje või avaldab vaid iisraeli radikaalse äärmusluse rassistlikke ideid? Ma ei palu, et ta astuks välja palestiina rahva eest.
Ma ei palu, et ta avaldaks meelt ühe ebaseadusliku (kui üldse on olemas seaduslikud sõjad) ja valedele rajatud (nagu see iga päevaga ilmsemaks saab) sõja vastu. Ma ei nõua hukkamõistu viimastel andmetel rohkem kui kolmekümne tuhande iraaklase surma eest.
Aga kui inimesed ei ole olulised, siis vähemalt – kui räägitakse kultuurist – ei tohiks me unustada, see tähendab, peaksime meelde tuletama iga päev miljoni raamatu hävitamist Bagdadi raamatukogus («Ma ei mäleta niisugust barbaarsust mongolite ajast saadik,» ütles selle endine direktor, viidates 1258. aastale, mil Tšingis-khaani järeltulija Hulagu väed vallutasid Bagdadi ja hävitasid kõik sealsed raamatud, heites need Tigrise jõkke).
Peaksime avaldama oma nördimust teiste seas niisuguste tekstide kadumise pärast nagu «Tuhande ja ühe öö» vanad väljaanded, Omar Khayyami matemaatilised traktaadid, Averroese ja Avicenna filosoofilised traktaadid (eriti viimase «Kaanon»), raamatud sumeri tsivilisatsioonist…
Kui irooniline on ajalugu: 21. sajandi esimene raamatute hävitamine leiab aset paigas, kus leiutati kiri – 3200. aastal enne Kristust. Rääkimata rüüstamisest ja hävitustööst arheoloogiamuuseumis, kust on kadunud savitahvlid esimeste kirjanäidistega, ning paljudes teistes raamatukogudes ja arheoloogilistes leiukohtades.
Okupandid, Ühendriikidega eesotsas, mitte ainult poleks pidanud kaitsma seda kultuurivaramut, mis kuulus kogu inimkonnale, vaid nad põlgasid ära kõik hoiatused ja rikkusid 1954. aasta Haagi konventsiooni, jättes kultuurikeskused kaitseta ja õhutades rüüstamist – see on kuritegu, mis ei aegu.
Kuid okupatsioonijõud olid liiga hõivatud naftaministeeriumi kaitsega. Ja lõppude lõpuks, kellele see kõik korda läheb?
Ma olen kindel, et Lotmanile oleks see korda läinud, et ta oleks olnud vapustatud sellisest kultuuri vastu suunatud kuritööst.
Sest tema teadis, ja väga palju, kultuurist kui kollektiivsest mälust. Ja sellest, et kui see mälu kaob, jäävad järele vaid ignorantsus ja barbaarsus.
Ignorantsusel pole piire, ka mitte riigi- ega ühiskondlikke piire: isegi meie endisel peaministril mr Aznaril lubatakse olla professor Georgetowni ülikoolis ja kinnitada ilma vähimagi piinlikkustundeta, et Al-Qaeda juured peituvad Al-Andalusis, et juba 8. sajandil üritasid «maurid» teha lõppu «kristlikule tsivilisatsioonile».
Ühe hetkega samastub Pürenee poolsaare kõige hiilgavam ajajärk terroriga. Mida arvavad sellest need, kes on külastanud Alhambrat Granadas või Córdoba mošeed, kes on lugenud Al-Andalusis kirjutatud luulet, filosoofilisi, matemaatika- või meditsiinialaseid tekste, kuulanud sel perioodil Pürenee poolsaarel loodud muusikat (üks tolle aja suurtes muusikutest, Ziryab, oli muuseas pärit Bagdadist).
Al-Andalusis tõlgiti esimest korda kreeka filosoofide teosed araabia keelde ja siitkaudu jõudsid need Euroopasse.
Loomulikult ei ole ajalugu ühevärviline, loomulikult ei vaadanud ka tolle aja ranged religioonijuhid mõtlejate peale alati hästi, keelates nende tegevuse ja põletades Ibn Hazmi ja Averroese raamatuid.
Vaatamata sellele lausus üks tolle aja olulisimaid maksiime: «Jumalale pole midagi olulisemat kui inimene, kes õppis ära ühe teaduse ja õpetas seda teistele.» Kas see kõlab nagu sõnum bin Ladenilt? Rumalal ei ole piinlik välja öelda, mida sülg suhu toob./Rumal on alati oma arvamuse üle uhke! / Ignorantsus on alati jultunud!
Unustus, ignorantsus, vaikimine. Mulle tundub, et see kõik saab Eestis osaks ka Lotmanile. 28. oktoobril täitub üksteist aastat tema surmast.
Üksteist aastat olen ma imestanud, et Eestis puudub suurem ametlik tunnustus, et ei leita vahendeid tema pärandi vääriliseks haldamiseks, et pole tema kuju või mälestustahvlit mõnes Tartu väljapaistvas kohas…
Palju kordi olen endalt küsinud: kui Lotman oleks olnud eestlane, kas siis oleks tema monument Kadriorus, Kreutzwaldi kõrval, või Toomel, Petersoni lähedal? Kas tema isik, tema teosed, tema tähtsus on väiksemad kui ükskõik millise isamaa kangelase omad?
Kas sellel maal on mõjukaid teaduse-, kunsti- või kultuuritegelasi nii palju üle, et võib lubada endale sellist unustamise pattu?
Hispaanias (ja ka teistes hispaania keelt kõnelevates maades) on Juri Lotmani teosed viimase kaheteistkümne aasta jooksul saavutanud tähelepanuväärse leviku: on ilmunud «Cultura y explosión» (1999), kolmest köitest koosnev antoloogia «La Semiosfera» (1996, 1998 ja 2000, üle 800 lehekülje ja 46 Lotmani artiklit) ja kolmekümne tema loomingut käsitleva töö kogumik pealkirjaga «En la esfera semiótica lotmaniana» (1997).
See viimane sai teoks tänu Granada ülikoolis 1995. aastal peetud Lotmanile pühendatud rahvusvahelisele teaduskonverentsile, kus osales üle saja õppejõu ja teadlase 16st Hispaania ülikoolist ning üheteistkümnest Ameerika, Euroopa ja Austraalia ülikoolist ja teaduskeskusest.
Lotmanil on oma ruum ka internetis. Alates eelmisest aastast eksisteerib portaal, mis tegeleb tema tööde levitamisega hispaania keeles: «Iuri Lotman en la Red» [http://www.ugr.es/~mcaceres/lotman.htm], kus on ära toodud nii Lotmani biograafia, tema töid käsitlevate ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna teoste bibliograafia (praegu olemasolevatest kõige täielikum) ja teisi materjale.
Samuti ilmub sealsamas kaks korda aastas kultuurisemiootika elektrooniline ajakiri Entretextos [http://www.ugr.es/~mcaceres/entretextos.htm], kus ilmuvad Lotmani enda ja tema tööd käsitlevad artiklid. Koos novembris välja tuleva ajakirja neljanda numbriga on seal ilmunud umbes kuuskümmend artiklit kolmekümne kaheksalt autorilt.
Lotmani teosed hispaania keeles on levinud peamiselt Hispaanias. Kuid ka Ladina-Ameerikas tuntakse teda.
Üheks eriliseks kohaks on Kuuba, kus Desiderio Navarro on tõlkides ja toimetades Lotmanit tutvustanud peale Hispaania ka kõikjal Ameerikas. Lotman käis Kuubas 1987, üks ajaleht tervitas teda semiootikakuninga tiitliga. Caracases, Venetsueelas, tähistas ta D. Navarro kutsel oma seitsmekümnendat sünnipäeva.
Peale Kuuba on Lotmani töid avaldatud veel Mehhikos, Argentinas, Costa Ricas, Peruus, Kolumbias jne. Argentinas ilmus seni ainus hispaaniakeelne monograafia raamatu kujul: «Texto / Memoria / Cultura. El pensamiento de Iuri Lotman» (Córdoba, Argentina, 2002), autoriteks P. O. Arán ja S. Barei.
Vastupidiselt paljudele teistele mõtlejatele on Lotmani ideed tänase päevani säilitanud imetlusväärse aktuaalsuse, ehk selle tõttu, et ta alati vältis paljast abstraktsiooni ning oskas siduda semiootika maailma ja ajalooga.
Tema looming on ulatuslik ja ühtne, kuid alati muutumisvõimeline (või plahvatusvõimeline): «Semiootikat võib defineerida kui teadust, mis tegeleb kultuuri teooria ja ajalooga,» on ta kirjutanud «Kultuuris ja plahvatuses».
Tema ideede, aimuste ja vihjete produktiivsus on meie päevil eriti ilmne, isegi rohkem, kui Lotman ise oleks võinud ette kujutada. Kas pole mõisted nagu piir, kultuuriline mitmekeelelisus ja tõlkeprobleemid meie elus igapäevased? Kas need probleemid, mille ees seisavad täna Euroopa riigid, pole siis needsamad, millest rääkis Lotman?
Üks Al-Andalusi suurematest kirjanikest Ibn-Hazm Córdobast (994–1064) on kirjutanud: «Kes otsib teadmist, et sellega uhkustada või kiitust teenida või rikkust ja kuulsust omada, on edust kaugel, sest tema eesmärk on saavutada midagi, millel pole teadmisega midagi ühist.»
Juri Lotman on juba saavutanud selles mõttes edu. Ja ma arvan, et on kasulik seda aeg-ajalt meenutada. Ehk on see kellelegi eeskujuks.
Tõlkinud Klaarika Kaldjärv