Täna 20 aastat tagasi algas Toompeal kaks päeva väldanud loomeliitude pleenum, mis sündmusena etendas olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamise protsessis.

Esimest korda ütlesid loomeinimesed avalikult välja probleemid, mis puudutasid eestlaste demograafilist ja sotsiaalset olukorda, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Idee loomeliitude pleenumi korraldamisest tekkis 1987. aasta sügisel teatriliidu kongressil ning idee autoriks oli Kalju Komissarov.

“See oli midagi pöörast. See oli vabanemine. See oli enesetõestamine, et me võime, me saame,” meenutas kunstnik Enn Põldroos.

Pleenumi ettevalmistamisega tegelenud Jaak Allik meenutab, et luba Toompeal kogunemiseks saadi viimasel hetkel. Pleenumi avas Mikk Mikiver.

Kahel päeval räägiti loomeliitude pleenumil eestlaste vähemusse jäämise ohust Eestimaal, demograafilisest olukorrast, võõrandumisest ja paljust muust.

“Loominguline intelligents tulles siia (Toompea istungite) saali, kus oli formaalse võimu süda julges täiel rinnal ja avalikult välja öelda kõik, mis ta mõtles,” meenutas Jaak Allik. “Tähenduslik oli minu jaoks Kalju Komissarovi lause, et seltsimehed, me ei ole kohustatud selle hullumajaga kaasa mängima.”

Loominguliste liitude kultuurinõukogu esimehe, arhitekti Ignar Fjuki sõnul pandi kõigile, kes Eestis elasid südamele, et eelkõige oleme eestlased ja kodanikud. “Et lõpetame selle jabura jutu nõukogude inimesest ja sellest seltskonnast, kelle eest peab keegi teine vastutama ja mitte nemad ise.”

“Tõed alles hakkasid kujunema järgnevate aastate jooksul ja selle aja jooksul jõudsid saada selgeks, milline peab Eesti olema, kuhu peab Eesti minema,” rääkis Põldroos.

Toonasest pleenumist osavõtjad arvavad täna, et loomeinimesed võiksid ka praegu oma seisukohti julgemalt avaldada, kuid uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumiseks vajadust pole.

Toimetas Inga-Gretel Linkgreim