LENNART MERI: Kas eestlastel on lootusi?
|
 |
|
| Lennart Meri ja Juri Lotman loomeliitude pleenumil. |
|
Lennart Meri kõne loomeliitude pleenumil 1. aprillil 1988
Eesti Vabariigi rahvaarv 1938 oli 1 131 125 inimest ja praegustes piirides moodustasid eestlased 93,3% elanikkonna koguarvust. Kõigest üks inimpõlv tagasi oli meie vabariik järelikult silmatorkavalt homogeense rahvastikuga.
Teine maailmasõda on seda pilti järsult muutnud. Eestimaa kaotas oma rahvastikust 24%. Euroopa riikidest on Eesti kandnud suhteliselt kõige suuremaid kaotusi. Edasised arengutendentsid on olnud järgmised:
•• Aastal 1945 oli eestlasi 97,1% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1950 oli eestlasi 75% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1959 oli eestlasi 74% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1970 oli eestlasi 68,2% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1979 oli eestlasi 64,7% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1986 oli eestlasi 61,3 % vabariigi rahvastikust.
•• Tänaseks on eestlaste suhtarv langemas alla 60%.
Aastas 13 000 sisserändajat
Neljakümne kolme sõjajärgse aastaga on Eestisse sisse rännanud iga aasta 13 000 inimest. Selle tendentsi jätkudes jäävad eestlased omal maal vähemusse hiljemalt aastal 2005, tõenäoliselt varemgi. Viimase poole sajandi kestel ei ole me suutnud taastada oma viimase sõjaeelse rahuaasta arvukust. Sõja vari kõnnib ikka veel meie kõrval. Ja veel: üheainsa inim-põlve vältel on rahvuslik homogeensus Eestis vähenenud üheksa korda. Euroopa ei tunne nii dramaatilisi muutusi, järelikult puuduvad ka analoogiad selle šoki tagajärgede prognoosimiseks.
Võiksime kujutleda 15 miljoni asukaga Moskva linna, kus pooled elanikest oleksid hiinlased ja liikluskorraldajad kasutaksid “vanema venna” õigusega hiina keelt. Ja tingimata meeles pidada, et seesugune rahvastikumuutus käib käsikäes muutustega eluviisides, kas või lusikate asendumisega riisipulkadega sööklates. See kõik on juhtunud ühe inimpõlve jooksul, teisisõnu: vanem põlvkond teab, et elu oli veel hiljuti teist nägu, ja noor põlv teab üksi selle näo muretut poolt ega aima, mida tähendab intensiivne töö ja intensiivne rõõm oma kätetööst.
Võiksin võrdluseks osutada ka Gastarbeiter´itele Saksamaa Liitvabariigis. Kolmekümne aasta kestel on saksa ajakirjanduses tähelepandaval kohal immigrantide sotsiaalpsühholoogilised probleemid ja vajadus neid lahendada. Teisest keele-, usu- ja kultuurimiljööst saabunuile on korraldatud keelekursusi, rajatud koole, seltse ja mo‰eesid, mis kannavad hoolt ühtaegu nii tulnukate kui ka põlisasukate kultuuri säilitamise ja sõbraliku kooseksisteerimise eest. Ometi on Gastarbeiter´ite osakaal Saksamaa Liitvabariigis üle viie korra väiksem migrantide osakaalust meil – kõigest 7,1%. Analoogseid probleeme on osatud prognoosida, juhtida ja lahendada Prantsusmaal, Inglismaal, Kanadas ja viimasel aastakümnel ka Rootsis – kuid mitte Eestis ega Lätis.
Siit saab mõistetavaks, miks eestlane ei tunne ennast Eestis enam kodus. Siit saavad alguse rahvuslikud pinged, rahvussuhete teravnemine vabariigis. Meie valitsuse ja ühiskonnateadlaste süüks tuleb panna, et neid demograafilisi väärandeid püüti isikukultuse aegu õigustada, stagnatsiooniaegu glorifitseerida ja viimasel aastakümnel pseudoteaduslike teooriakestega põhjendada või administratiivse jõuga represseerida. Tuntud on akadeemik Naani tees, mille kohaselt eestlased olla nii vana rahvas, et demograafiline plahvatus on neil ammu seljataga ja rahvusena ei ole nad enam suutelised ennast taastootma. Akadeemik Naani ja tema usuvendade arvates kanname oma väljasuremise süüd iseendas, see on otsekui bioloogiline paratamatus, umbes nagu silmade värv või kondikava.
Pool miljonit sündimata inimelu
Kuid Läänemeremaade ajaloolises ja ruumilises mil-jöös ei leidu mingit informatsiooni selle kohta, et siinsed rahvad on määratud väljasuremisele. Ei leia me seda rootslaste hulgast, kes Teises maailmasõjas küll ei osalenud, ega leia seda ka Teises maailmasõjas osalenud soomlaste hulgas, kelle demograafiline areng on järgmine:
•• 30. detsember 1928 – 3 611 755 inimest,
•• 30. detsember 1974 – 4 675 000 inimest,
•• 30. detsember 1983 – 4 872 000 inimest,
•• 30. detsember 1985 – 4 913 300 inimest,
•• 30. detsember 1986 – 4 934 200 inimest.
•• Ja 5 miljoni piir ületatakse 1990. aasta lõpul.
Kui arvesse võtta Eesti ja Soome sõjaeelset sarnasust, Eesti majanduskonjunktuuri suuremat dünaamilisust ja teisest küljest Naani poolt oluliseks peetud bioloogiliste tunnuste kokkulangevust, peaks ka demograafiline areng eestlastel ja soomlastel kokku langema. See annaks tänaseks ligi poole miljoni võrra suurema eestlaste hulga, nimelt 1,43 miljonit. Tegelikult on meid poole miljoni võrra vähem. See pool miljonit sündimata inimelu ongi hind, mida oleme maksnud isikukultuse hirmude, talveriietes tukutud ärevate ööde, lootuste puudumise, peremehetunde hääbumise, sõnade ja tegelikkuse häbematu lahkumineku eest.
Olen kaheksa aasta eest kirjutanud pahelisest ekstensiivsest majandusest, teiste sõnadega musklite eelistamisest ajudele, mis ongi Stalini poliitilise, teoreetilise ja majandusliku praktika nurgakiviks, ning kordan seda üksnes, et täpsemalt haarata poole miljoni sündimata inim-elu hinda: Eesti NSV-s on kõr-geim tööhõive, mille oleme kinni maksnud rahvaarvuga. Tööhõi-ve hinnaks on perekonna osa vähenemine ja degradeerumine ühiskonnas. Ühiskond on orienteeritud töökollektiivile, aga mitte perekonnale, ainsale teadaolevale struktuurile, kus toimub rahva laiendatud taastootmine kvaliteetsemal ja eetilisemal tasemel.
Hirm meie igapäevase reaalsuse ees on Eestimaa nihutanud nii N Liidus kui ka terves maailmas esikohale alkoholismis: 11,2 liitrit absoluutset alkoholi müüdi 1984. aastal Eesti iga elaniku kohta – pidu katku ajal ja tõeline katk mai ja oktoobri, armeepäeva ja naistepäeva pidude ajal. Kuid veelgi raskem on kõike teades silmi lahti hoida. Paljudele, liiga paljudele on see käinud üle jõu. 426 enesetappu viimasel aastal, nende hulgas palju lapsi. Ka selle masendava arvuga on Eesti tänaseks suht-esikohal maailmas.
Valupunktis noor eesti pere
Meie esimeseks kohustuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust. See on kõigi meie pingete ja esmajoones rahvuspingete pärispõhjus. Võtkem teatavaks, et koos haritlaskonna hävitamisega hävitas Stalin ka demograafid, sulges uurimiskeskused ja salastas kogu teadus-ala. Tänaseks on demograafia rahvuspoliitiline aspekt N Liidus peaaegu olematu, ebakompetentne ega orienteeru konkreetse etnose eripäradele.
Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond. Ei peekonikasvatusest, ei piima väljalüpsist, ei ministeeriumide ümbernimetamisest komiteedeks ega ALMAVÜ ridade täiendamisest sõltu rahva püsimine. Noor eesti perekond on meie valupunkt. Peame seadma oma eesmärgiks kindlustada talle eelise teeneliste kultuuritegelaste, töö- ja sõjaveteranide, ministrite, sõjakangelaste, Nõu-kogude armeest demo
biliseeritute, vangilaagritest vabastatute jpt ees, sest meie poliitilises praktikas ja sotsiaalses hierarhias on noor eesti perekond tõrjutud viimasele kohale. Kes esindab tema huve nädala pärast siin, meie parlamendis?
Peame murdma mitmed feodaalsed arusaamad. Peame kõige lähemal ajal jõudma nii kaugele, et koos abielutõendiga antakse noorpaarile korteriorder. Peame valmis olema omapoolseteks ohvriteks. Peame valmis olema enamakski, peame kõnelema asjadest, millest siiani häbelikult vaikiti. Sissetulekutelt on noor perekond viimasel kohal, sotsiaalsetelt vajadustelt on ta paratamatult esikohal. Kulutused ühele lapsele moodustavad meie sotsioloogide hinnangul 90 rubla kuus. Küsimus on seega meie ühiskondlike vahendite ümberjaotamises riiklikul tasemel. Eratasemel on see niikuinii ammustilma toiminud – rõhuv enamus noorpaare on sunnitud elama oma vanemate või vanavanemate säästude arvel. See on noortele talumatu moraalselt, röövib neilt enesekindluse ja lükkab saatuslikku kaugusesse teise ja kolmanda lapse sünni. Pealegi süveneb sotsiaalne ebavõrdsus: rikastel vanavanematel sünnib rohkem lapselapsi ja vaesematel vähem.
Siit söandan minna rahvusküsimuse juurde ja osutada, miks eestlaste ja venelaste vahelised rahvuslikud pinged on omandanud teravuse, mida ei ole tundnud ei möödunud sajandi tsaristlik venestuspoliitika ega vist isegi 1941. ja 1949. aasta suurte küüditamiste ajastu. Tsiteerin 1987. aasta 23. oktoobri Noorte Häält: kõigi mugavustega uuskorteritest jagati eelmisel aastal 67% migrantidele. Või teine tsitaat, raamatust “Nõukogude rahvaste sotsiaal-kultuuriline ilme”: Eesti linnades elas keskkütte ning sooja ja külma veega moodsates korterites 81% migrantidest. Ma ei sea kahtluse alla iga korteriomaniku orderi legaalsust. Praegu on juttu muust, praegu on jutt sellest, kas need vananenud seadused täidavad sotsiaalse õigluse eesmärke. Poliitilisest seisukohast on see eestlaste kui põlisrahva diskrimineerimine.
Milles näen lahendust?
Näen lahendust neis esimestes sammudes, mis perestroika tingimustes on juba astutud sotsiaalsete probleemide realistliku käsitluse poole.
Näen lahendust süstemaatilises rahvastikupoliitikas, mis seab eesmärgiks Teise maailmasõja ja sellele järgnenud šokiaastate kaotuste likvideerimise ning eestlaste arvukuse viimise ühele miljonile aastaks 2015.
Näen lahendust hirmu ületamises, rahva julgustamises, rahvusliku iseteadvuse rakendamises meie perestroika teenistusse.
Näen lahendust valimisreformis, mis vähendaks rahvasaadikute arvukust, kuid garanteeriks kompetentsuse ja suurema eetilise kvaliteedi tõelistel demokraatlikel valimistel.
Näen lahendust Eesti üleminekul isemajanduspiirkonnaks; see mõte on juba praegu konsolideerinud haritlaskonna, tööliskonna ja talurahva ning osutanud seni tukkunud loomevõime ja lootuste ärkamisele, sotsiaalse aktiivsuse ennenägematule tõusule.
Näen sadu võimalusi rahvusliku pessimismi ületamiseks, nende hulgas aktiivsemas osa-võtus rahvusvahelisest elust, Euroopa tunnetamises meie ühise koduna, eestlaste naasmises rahvusvahelisse olümpialiikumisse, ning – toetudes Rahvasteliidu ajaloolisele traditsioonile ja uuele poliitilisele realiteedile – Eesti NSV osavõttu täieõigusliku liikmena maailma rahvasteühenduse tööst ÜRO-s ja UNESCO-s.
Ärgem rääkigem edaspidi Eestist kui väikesest unustatud maast. Pidagem ajaga sammu ja andkem endale aru, et tänane päev on midagi muud kui maailmasõdade-vaheline aeg. Eesti ei ole väike. Tänase seisuga on ÜRO 172 liikmesriigist pindalalt Eestiga võrdsed või Eestist väiksemad 59 riiki ning rahvastikult Eestiga võrdsed või Eestist väiksemad 53 riiki. Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.
Avaldatud lühendatult
Meri tõstatas põhiküsimuse
Marju Lauristin, Tartu ülikooli professor
1988. aasta 1. ja 2. aprillil toimunud loomeliitude pleenum oli esimene avalik suurfoorum, kus nii teravalt räägiti eesti rahva püsimise teemal.
Kaheksateist aastat hiljem võib näida raske tollast konteksti mõistetavalt kirjeldada – ning ka Lennart Meri tekst on tolle aja tekst tolle aja sõnastuses.
Kuid nagu iga lugeja veenduda võib, on paljud Meri kõnes tõstatatud asjad tänaseski Eesti Vabariigis, uue iseseisvuse viieteistkümnendal aastal sama valusalt üleval – näiteks tänane demograafiline prognoos on toonasest veel süngem.
Loomeliitude pleenumi põhiküsimus – ja üldse tolle aja põhiküsimus – oli: kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme? See peaks ka täna olema meie põhiküsimus, mille Meri lahkudes meile vastamiseks jätab.
|
Uudised
VE: loomeliitude pleenum
(25.03.2006)
Lennart Meri kõne loomeliitude pleenumil 1. aprillil 1988
Eesti Vabariigi rahvaarv 1938 oli 1 131 125 inimest ja praegustes piirides moodustasid eestlased 93,3% elanikkonna koguarvust. Kõigest üks inimpõlv tagasi oli meie vabariik järelikult silmatorkavalt homogeense rahvastikuga.
Teine maailmasõda on seda pilti järsult muutnud. Eestimaa kaotas oma rahvastikust 24%. Euroopa riikidest on Eesti kandnud suhteliselt kõige suuremaid kaotusi. Edasised arengutendentsid on olnud järgmised:
•• Aastal 1945 oli eestlasi 97,1% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1950 oli eestlasi 75% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1959 oli eestlasi 74% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1970 oli eestlasi 68,2% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1979 oli eestlasi 64,7% vabariigi rahvastikust.
•• Aastal 1986 oli eestlasi 61,3 % vabariigi rahvastikust.
•• Tänaseks on eestlaste suhtarv langemas alla 60%.
Aastas 13 000 sisserändajat
Neljakümne kolme sõjajärgse aastaga on Eestisse sisse rännanud iga aasta 13 000 inimest. Selle tendentsi jätkudes jäävad eestlased omal maal vähemusse hiljemalt aastal 2005, tõenäoliselt varemgi. Viimase poole sajandi kestel ei ole me suutnud taastada oma viimase sõjaeelse rahuaasta arvukust. Sõja vari kõnnib ikka veel meie kõrval. Ja veel: üheainsa inim-põlve vältel on rahvuslik homogeensus Eestis vähenenud üheksa korda. Euroopa ei tunne nii dramaatilisi muutusi, järelikult puuduvad ka analoogiad selle šoki tagajärgede prognoosimiseks.
Võiksime kujutleda 15 miljoni asukaga Moskva linna, kus pooled elanikest oleksid hiinlased ja liikluskorraldajad kasutaksid “vanema venna” õigusega hiina keelt. Ja tingimata meeles pidada, et seesugune rahvastikumuutus käib käsikäes muutustega eluviisides, kas või lusikate asendumisega riisipulkadega sööklates. See kõik on juhtunud ühe inimpõlve jooksul, teisisõnu: vanem põlvkond teab, et elu oli veel hiljuti teist nägu, ja noor põlv teab üksi selle näo muretut poolt ega aima, mida tähendab intensiivne töö ja intensiivne rõõm oma kätetööst.
Võiksin võrdluseks osutada ka Gastarbeiter´itele Saksamaa Liitvabariigis. Kolmekümne aasta kestel on saksa ajakirjanduses tähelepandaval kohal immigrantide sotsiaalpsühholoogilised probleemid ja vajadus neid lahendada. Teisest keele-, usu- ja kultuurimiljööst saabunuile on korraldatud keelekursusi, rajatud koole, seltse ja mo‰eesid, mis kannavad hoolt ühtaegu nii tulnukate kui ka põlisasukate kultuuri säilitamise ja sõbraliku kooseksisteerimise eest. Ometi on Gastarbeiter´ite osakaal Saksamaa Liitvabariigis üle viie korra väiksem migrantide osakaalust meil – kõigest 7,1%. Analoogseid probleeme on osatud prognoosida, juhtida ja lahendada Prantsusmaal, Inglismaal, Kanadas ja viimasel aastakümnel ka Rootsis – kuid mitte Eestis ega Lätis.
Siit saab mõistetavaks, miks eestlane ei tunne ennast Eestis enam kodus. Siit saavad alguse rahvuslikud pinged, rahvussuhete teravnemine vabariigis. Meie valitsuse ja ühiskonnateadlaste süüks tuleb panna, et neid demograafilisi väärandeid püüti isikukultuse aegu õigustada, stagnatsiooniaegu glorifitseerida ja viimasel aastakümnel pseudoteaduslike teooriakestega põhjendada või administratiivse jõuga represseerida. Tuntud on akadeemik Naani tees, mille kohaselt eestlased olla nii vana rahvas, et demograafiline plahvatus on neil ammu seljataga ja rahvusena ei ole nad enam suutelised ennast taastootma. Akadeemik Naani ja tema usuvendade arvates kanname oma väljasuremise süüd iseendas, see on otsekui bioloogiline paratamatus, umbes nagu silmade värv või kondikava.
Pool miljonit sündimata inimelu
Kuid Läänemeremaade ajaloolises ja ruumilises mil-jöös ei leidu mingit informatsiooni selle kohta, et siinsed rahvad on määratud väljasuremisele. Ei leia me seda rootslaste hulgast, kes Teises maailmasõjas küll ei osalenud, ega leia seda ka Teises maailmasõjas osalenud soomlaste hulgas, kelle demograafiline areng on järgmine:
•• 30. detsember 1928 – 3 611 755 inimest,
•• 30. detsember 1974 – 4 675 000 inimest,
•• 30. detsember 1983 – 4 872 000 inimest,
•• 30. detsember 1985 – 4 913 300 inimest,
•• 30. detsember 1986 – 4 934 200 inimest.
•• Ja 5 miljoni piir ületatakse 1990. aasta lõpul.
Kui arvesse võtta Eesti ja Soome sõjaeelset sarnasust, Eesti majanduskonjunktuuri suuremat dünaamilisust ja teisest küljest Naani poolt oluliseks peetud bioloogiliste tunnuste kokkulangevust, peaks ka demograafiline areng eestlastel ja soomlastel kokku langema. See annaks tänaseks ligi poole miljoni võrra suurema eestlaste hulga, nimelt 1,43 miljonit. Tegelikult on meid poole miljoni võrra vähem. See pool miljonit sündimata inimelu ongi hind, mida oleme maksnud isikukultuse hirmude, talveriietes tukutud ärevate ööde, lootuste puudumise, peremehetunde hääbumise, sõnade ja tegelikkuse häbematu lahkumineku eest.
Olen kaheksa aasta eest kirjutanud pahelisest ekstensiivsest majandusest, teiste sõnadega musklite eelistamisest ajudele, mis ongi Stalini poliitilise, teoreetilise ja majandusliku praktika nurgakiviks, ning kordan seda üksnes, et täpsemalt haarata poole miljoni sündimata inim-elu hinda: Eesti NSV-s on kõr-geim tööhõive, mille oleme kinni maksnud rahvaarvuga. Tööhõi-ve hinnaks on perekonna osa vähenemine ja degradeerumine ühiskonnas. Ühiskond on orienteeritud töökollektiivile, aga mitte perekonnale, ainsale teadaolevale struktuurile, kus toimub rahva laiendatud taastootmine kvaliteetsemal ja eetilisemal tasemel.
Hirm meie igapäevase reaalsuse ees on Eestimaa nihutanud nii N Liidus kui ka terves maailmas esikohale alkoholismis: 11,2 liitrit absoluutset alkoholi müüdi 1984. aastal Eesti iga elaniku kohta – pidu katku ajal ja tõeline katk mai ja oktoobri, armeepäeva ja naistepäeva pidude ajal. Kuid veelgi raskem on kõike teades silmi lahti hoida. Paljudele, liiga paljudele on see käinud üle jõu. 426 enesetappu viimasel aastal, nende hulgas palju lapsi. Ka selle masendava arvuga on Eesti tänaseks suht-esikohal maailmas.
Valupunktis noor eesti pere
Meie esimeseks kohustuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust. See on kõigi meie pingete ja esmajoones rahvuspingete pärispõhjus. Võtkem teatavaks, et koos haritlaskonna hävitamisega hävitas Stalin ka demograafid, sulges uurimiskeskused ja salastas kogu teadus-ala. Tänaseks on demograafia rahvuspoliitiline aspekt N Liidus peaaegu olematu, ebakompetentne ega orienteeru konkreetse etnose eripäradele.
Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond. Ei peekonikasvatusest, ei piima väljalüpsist, ei ministeeriumide ümbernimetamisest komiteedeks ega ALMAVÜ ridade täiendamisest sõltu rahva püsimine. Noor eesti perekond on meie valupunkt. Peame seadma oma eesmärgiks kindlustada talle eelise teeneliste kultuuritegelaste, töö- ja sõjaveteranide, ministrite, sõjakangelaste, Nõu-kogude armeest demo
biliseeritute, vangilaagritest vabastatute jpt ees, sest meie poliitilises praktikas ja sotsiaalses hierarhias on noor eesti perekond tõrjutud viimasele kohale. Kes esindab tema huve nädala pärast siin, meie parlamendis?
Peame murdma mitmed feodaalsed arusaamad. Peame kõige lähemal ajal jõudma nii kaugele, et koos abielutõendiga antakse noorpaarile korteriorder. Peame valmis olema omapoolseteks ohvriteks. Peame valmis olema enamakski, peame kõnelema asjadest, millest siiani häbelikult vaikiti. Sissetulekutelt on noor perekond viimasel kohal, sotsiaalsetelt vajadustelt on ta paratamatult esikohal. Kulutused ühele lapsele moodustavad meie sotsioloogide hinnangul 90 rubla kuus. Küsimus on seega meie ühiskondlike vahendite ümberjaotamises riiklikul tasemel. Eratasemel on see niikuinii ammustilma toiminud – rõhuv enamus noorpaare on sunnitud elama oma vanemate või vanavanemate säästude arvel. See on noortele talumatu moraalselt, röövib neilt enesekindluse ja lükkab saatuslikku kaugusesse teise ja kolmanda lapse sünni. Pealegi süveneb sotsiaalne ebavõrdsus: rikastel vanavanematel sünnib rohkem lapselapsi ja vaesematel vähem.
Siit söandan minna rahvusküsimuse juurde ja osutada, miks eestlaste ja venelaste vahelised rahvuslikud pinged on omandanud teravuse, mida ei ole tundnud ei möödunud sajandi tsaristlik venestuspoliitika ega vist isegi 1941. ja 1949. aasta suurte küüditamiste ajastu. Tsiteerin 1987. aasta 23. oktoobri Noorte Häält: kõigi mugavustega uuskorteritest jagati eelmisel aastal 67% migrantidele. Või teine tsitaat, raamatust “Nõukogude rahvaste sotsiaal-kultuuriline ilme”: Eesti linnades elas keskkütte ning sooja ja külma veega moodsates korterites 81% migrantidest. Ma ei sea kahtluse alla iga korteriomaniku orderi legaalsust. Praegu on juttu muust, praegu on jutt sellest, kas need vananenud seadused täidavad sotsiaalse õigluse eesmärke. Poliitilisest seisukohast on see eestlaste kui põlisrahva diskrimineerimine.
Milles näen lahendust?
Näen lahendust neis esimestes sammudes, mis perestroika tingimustes on juba astutud sotsiaalsete probleemide realistliku käsitluse poole.
Näen lahendust süstemaatilises rahvastikupoliitikas, mis seab eesmärgiks Teise maailmasõja ja sellele järgnenud šokiaastate kaotuste likvideerimise ning eestlaste arvukuse viimise ühele miljonile aastaks 2015.
Näen lahendust hirmu ületamises, rahva julgustamises, rahvusliku iseteadvuse rakendamises meie perestroika teenistusse.
Näen lahendust valimisreformis, mis vähendaks rahvasaadikute arvukust, kuid garanteeriks kompetentsuse ja suurema eetilise kvaliteedi tõelistel demokraatlikel valimistel.
Näen lahendust Eesti üleminekul isemajanduspiirkonnaks; see mõte on juba praegu konsolideerinud haritlaskonna, tööliskonna ja talurahva ning osutanud seni tukkunud loomevõime ja lootuste ärkamisele, sotsiaalse aktiivsuse ennenägematule tõusule.
Näen sadu võimalusi rahvusliku pessimismi ületamiseks, nende hulgas aktiivsemas osa-võtus rahvusvahelisest elust, Euroopa tunnetamises meie ühise koduna, eestlaste naasmises rahvusvahelisse olümpialiikumisse, ning – toetudes Rahvasteliidu ajaloolisele traditsioonile ja uuele poliitilisele realiteedile – Eesti NSV osavõttu täieõigusliku liikmena maailma rahvasteühenduse tööst ÜRO-s ja UNESCO-s.
Ärgem rääkigem edaspidi Eestist kui väikesest unustatud maast. Pidagem ajaga sammu ja andkem endale aru, et tänane päev on midagi muud kui maailmasõdade-vaheline aeg. Eesti ei ole väike. Tänase seisuga on ÜRO 172 liikmesriigist pindalalt Eestiga võrdsed või Eestist väiksemad 59 riiki ning rahvastikult Eestiga võrdsed või Eestist väiksemad 53 riiki. Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.
Avaldatud lühendatult
Meri tõstatas põhiküsimuse
Marju Lauristin, Tartu ülikooli professor
1988. aasta 1. ja 2. aprillil toimunud loomeliitude pleenum oli esimene avalik suurfoorum, kus nii teravalt räägiti eesti rahva püsimise teemal.
Kaheksateist aastat hiljem võib näida raske tollast konteksti mõistetavalt kirjeldada – ning ka Lennart Meri tekst on tolle aja tekst tolle aja sõnastuses.
Kuid nagu iga lugeja veenduda võib, on paljud Meri kõnes tõstatatud asjad tänaseski Eesti Vabariigis, uue iseseisvuse viieteistkümnendal aastal sama valusalt üleval – näiteks tänane demograafiline prognoos on toonasest veel süngem.
Loomeliitude pleenumi põhiküsimus – ja üldse tolle aja põhiküsimus – oli: kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme? See peaks ka täna olema meie põhiküsimus, mille Meri lahkudes meile vastamiseks jätab.