Marko Pomerants oli Narvas tööasju ajamas. Oli juba pime, kui ta koju Rakverre sõitma hakkas. Purtse teeristis märkas ta hääletavat neidu. «Ma oleks sealt mööda vihistanud, aga ta oli hästi teadlik kodanik, tal oli helkur küljes,» meenutab minister. «Vaatasin, et üksik naisterahvas, kuhu ta, vaeseke, ikka.»
Pomerants tahtis ruttu koju jõuda, sõitis lubatud maksimumkiirusega suurtest veokitest mööda. «Ta küsis, kas ma kiirustan. Ütlesin, et kiirustan küll. Siis, naiivse inimesena: aga miks küsite? Selle peale tema, et oleks teinud pakkumise. Mina jälle, naiivne, küsin, mida pakud?
Siis jõudsimegi selleni, et ennast, 300 krooni eest. Küsisin, kas tal on aimu, kelle auto peale ta on hääletanud. Polnud. Ütlesin, et rõõm tutvustada, tegemist on Eesti vabariigi sotsiaalministriga.»
Pomerants kahetseb tagantjärele, et neiu «pakkumisega» nii venitas – suur jupp teest oli juba sõidetud, aga jutuajamine prostituudiga huvitas ministrit väga.
Prostituut pihib sotsiaalministrile
«Miks?» küsis Pomerants. Kuulis, et neiu on orb, elab Jõhvis koos koolis käiva vennaga, korteriüür tahab maksmist. «Kuidas on tööga lood?» uuris minister. Selgus, et neiu oli kaks kuud müüja olnud, aga siis pandi pood kinni.
«Küsisin, kas ta on käinud jutul linnavalitsuses. Toimetulekupiir on küll väga väike, aga korterikulud ju kaetakse. Ta arvas, et see on ikka õudselt keeruline. Inimestel pole venekeelses keskkonnas vist päris head ettekujutust, et omavalitsus võiks olla ka abisaamise koht.»
Pomerants märkas neiu hägust pilku ja küsis narkootikumide kohta. Seda probleemi neiul enda väitel polnud.
«Null glamuuri selle juures, õnnetu tüdruk tee ääres hääletamas,» ohkab minister.
«Oleks tahtnud rääkida, millised võiksid olla lahendused. Kahjuks jõudsime õige pea Sõmeru risti.»
Pomerants revideeris oma rahakotti ja andis õnnetule kogu raha – veidi üle saja krooni. «Ütlesin: teate, täna teil ei ole vaja midagi teha, saate selle raha niisama. Teeristis läks ta maha, eks püüdis koju hääletada. Aga millised on tema šansid sealt välja tulla või siis kuhugi metsa alla jääda, see jutt jäi rääkimata.»
Esimene isiklik kokkupuude prostitutsiooniga
«Läksin koju ja teatasin naisele, et olen täna prostituudi peale raha kulutanud, aga soovitasin tal loo kenasti lõpuni kuulata,» muigab Pomerants.
Eestis pole ta varem prostitutsiooniga nii otseselt kokku puutunud.
«Naljakas, et käisin Norras mingil inimkaubanduse konverentsil ja siis teel hotelli mulle ka pakuti teenust.»
Äsja peetud prostitutsioonikonverentsil kuulis minister head terminit «jääkvalik». Ta usub, et tema autosse sattunud neiu leidiski, et prostitutsioon on tema jääkvalik.
«Millised on minu alternatiivid?» küsib ta neiu eest. «Ja tõepoolest, lähipilgul tundub, et tõepoolest millised?
Aga kuna tal vanemaid ei ole, siis kindlasti on võimalik toitjakaotuspension. Seda ei ole palju, aga see peaks aitama.»
Samas rõhutab Pomerants, et kogetu põhjal ei saa teha üldistusi. «See oli üks konkreetne inimene ühest konkreetsest õhtust.»
Minister Marko Pomerantsi mõtted prostitutsiooni kohta
Uuringust, mille järgi Eesti prominendid soovitavad seksiäri legaliseerida
«Arvan, et selle uuringu valim ei võrdu minu jaoks Eesti prominendiga, kelleks ka ennast pean.
Minu arvamust seal hulgas pole.
Kui avaliku elu tegelane suu lahti teeb, peaks ta sügavalt mõtlema, mida ütleb. Et seksi ost on normaalne, võib omavahel rääkida, aga sellega ei peaks püüdma ajalehtedes silma paista.»
Kui palju peab sotsiaalminister lõbumajadest teadma?
«Ma ei kuulu õnneks selle 13 protsendi hulka, kes on väidetavalt käinud bordellis.
Ma ei näe, et peaksin tutvuma olukorraga kohapeal. Küll on olnud kiusatus helistada õhtul «rääkida võib kõike» telefonil, et arendada vestlust Eesti sotsiaalpoliitikast. Mind huvitab, mis oleks selle teise poole reageering.
Arvan, et olemasoleva seadusandluse rakendamine on politsei töö.»
Prostitutsiooni legaliseerimisest
«Kõik räägivad Austraalia näitest, kus ei juhtunud, mida eeldati – et inimesed hakkaksid tollest hommikust jagunema müüjateks, prostituutideks, autojuhtideks. Legaliseerimine ei ole seni lihtsalt tulemust toonud.
Teine on suhtumise küsimus – mis asi see siis on? Äri? Normaalne värk? Või miskit muud?
Ei taheta-julgeta arutada, mis on selle olemus, kas tegu on inimesemüügiga või siis valikuga, et lähen kutsekooli trammijuhiks või prostituudiks õppima.»
Miks hoogustub Eestis prostitutsioonialane arutelu justkui lainetena?
«Parem lainetena, kui üldse mitte. Võib-olla mõni laine osutub nii kõrgeks, et purustab tammi?
Kõik muutub ikkagi ajas. Kas või naiste valimisõigus – veel mitte kaua tagasi oli see ilmvõimatu.
Või soolise võrdõiguslikkuse seadus – täna istuvad inimesed täitsa rahulikult ühes toas ja arutavad seda.
Kriitiline mass üha suureneb, probleem teravneb – varsti on nagu elevant, mööda ei vaata.
Jõuame ühel hetkel sinna, et meil on jääkvalik – mitte nagu prostituutidel, vaid reageerimises. Mis võib suure tõenäosusega olla kriminaliseerimine.
Määratlemine, mis on prostitutsioon, ei ole pika aja küsimus, aga kas sellele järgneb mingi reaalne tegevus, võib omakorda aega võtta.»
Marko Pomerants pole telefoninumbrit vahetanud
Sotsiaalminister Marko Pomerantsi mobiilinumber, mille Juhan Parts avalikult välja hõikas, on ikka sama. «Tund tagasi vestlesin kodanikuga, kes oli lasknud proteesid panna, aga pole nii vana, et haigekassa soodustust saada,» seletab Pomerants. «Eks inimesi aitab tihti see, et nad saavad rääkida. Hommikul üks mees küsis tööd. Ütlesin, et mina ei tegele värbamisega, meil on selleks personaliosakond.»
Pomerants ei näe praegu põhjust numbrit vahetada. «Mul ei jää midagi ju tegemata. Kui mul on parajasti nõupidamine, siis ma lihtsalt keeldun kõnele vastamast ja teen seda siis, kui mul aega on.
Minu 14aastane poeg ka aitab minu rolli täita, kuna minu nimele on mitu telefoni registreeritud. Eks ta siis ka jõudumööda püüab Eesti rahvast aidata.»
Uudised
VE: lõbutüdruk
Lõbutüdruk pakkus ennast sotsiaalministrileKatrin Pauts, laupäev. 13. märts 2004
Kui sotsiaalminister Marko Pomerants ühel reedeõhtul Rakverre sõitis, võttis ta peale tee ääres hääletanud neiu. Sellest sai ministri esimene isiklik kokkupuude prostitutsiooniga Eestis.
Pomerants tahtis ruttu koju jõuda, sõitis lubatud maksimumkiirusega suurtest veokitest mööda. «Ta küsis, kas ma kiirustan. Ütlesin, et kiirustan küll. Siis, naiivse inimesena: aga miks küsite? Selle peale tema, et oleks teinud pakkumise. Mina jälle, naiivne, küsin, mida pakud?
Siis jõudsimegi selleni, et ennast, 300 krooni eest. Küsisin, kas tal on aimu, kelle auto peale ta on hääletanud. Polnud. Ütlesin, et rõõm tutvustada, tegemist on Eesti vabariigi sotsiaalministriga.»
Pomerants kahetseb tagantjärele, et neiu «pakkumisega» nii venitas – suur jupp teest oli juba sõidetud, aga jutuajamine prostituudiga huvitas ministrit väga.
Prostituut pihib sotsiaalministrile
«Miks?» küsis Pomerants. Kuulis, et neiu on orb, elab Jõhvis koos koolis käiva vennaga, korteriüür tahab maksmist. «Kuidas on tööga lood?» uuris minister. Selgus, et neiu oli kaks kuud müüja olnud, aga siis pandi pood kinni.
«Küsisin, kas ta on käinud jutul linnavalitsuses. Toimetulekupiir on küll väga väike, aga korterikulud ju kaetakse. Ta arvas, et see on ikka õudselt keeruline. Inimestel pole venekeelses keskkonnas vist päris head ettekujutust, et omavalitsus võiks olla ka abisaamise koht.»
Pomerants märkas neiu hägust pilku ja küsis narkootikumide kohta. Seda probleemi neiul enda väitel polnud.
«Null glamuuri selle juures, õnnetu tüdruk tee ääres hääletamas,» ohkab minister.
«Oleks tahtnud rääkida, millised võiksid olla lahendused. Kahjuks jõudsime õige pea Sõmeru risti.»
Pomerants revideeris oma rahakotti ja andis õnnetule kogu raha – veidi üle saja krooni. «Ütlesin: teate, täna teil ei ole vaja midagi teha, saate selle raha niisama. Teeristis läks ta maha, eks püüdis koju hääletada. Aga millised on tema šansid sealt välja tulla või siis kuhugi metsa alla jääda, see jutt jäi rääkimata.»
Esimene isiklik kokkupuude prostitutsiooniga
«Läksin koju ja teatasin naisele, et olen täna prostituudi peale raha kulutanud, aga soovitasin tal loo kenasti lõpuni kuulata,» muigab Pomerants.
Eestis pole ta varem prostitutsiooniga nii otseselt kokku puutunud.
«Naljakas, et käisin Norras mingil inimkaubanduse konverentsil ja siis teel hotelli mulle ka pakuti teenust.»
Äsja peetud prostitutsioonikonverentsil kuulis minister head terminit «jääkvalik». Ta usub, et tema autosse sattunud neiu leidiski, et prostitutsioon on tema jääkvalik.
«Millised on minu alternatiivid?» küsib ta neiu eest. «Ja tõepoolest, lähipilgul tundub, et tõepoolest millised?
Aga kuna tal vanemaid ei ole, siis kindlasti on võimalik toitjakaotuspension. Seda ei ole palju, aga see peaks aitama.»
Samas rõhutab Pomerants, et kogetu põhjal ei saa teha üldistusi. «See oli üks konkreetne inimene ühest konkreetsest õhtust.»
Minister Marko Pomerantsi mõtted prostitutsiooni kohta
Uuringust, mille järgi Eesti prominendid soovitavad seksiäri legaliseerida
«Arvan, et selle uuringu valim ei võrdu minu jaoks Eesti prominendiga, kelleks ka ennast pean.
Minu arvamust seal hulgas pole.
Kui avaliku elu tegelane suu lahti teeb, peaks ta sügavalt mõtlema, mida ütleb. Et seksi ost on normaalne, võib omavahel rääkida, aga sellega ei peaks püüdma ajalehtedes silma paista.»
Kui palju peab sotsiaalminister lõbumajadest teadma?
«Ma ei kuulu õnneks selle 13 protsendi hulka, kes on väidetavalt käinud bordellis.
Ma ei näe, et peaksin tutvuma olukorraga kohapeal. Küll on olnud kiusatus helistada õhtul «rääkida võib kõike» telefonil, et arendada vestlust Eesti sotsiaalpoliitikast. Mind huvitab, mis oleks selle teise poole reageering.
Arvan, et olemasoleva seadusandluse rakendamine on politsei töö.»
Prostitutsiooni legaliseerimisest
«Kõik räägivad Austraalia näitest, kus ei juhtunud, mida eeldati – et inimesed hakkaksid tollest hommikust jagunema müüjateks, prostituutideks, autojuhtideks. Legaliseerimine ei ole seni lihtsalt tulemust toonud.
Teine on suhtumise küsimus – mis asi see siis on? Äri? Normaalne värk? Või miskit muud?
Ei taheta-julgeta arutada, mis on selle olemus, kas tegu on inimesemüügiga või siis valikuga, et lähen kutsekooli trammijuhiks või prostituudiks õppima.»
Miks hoogustub Eestis prostitutsioonialane arutelu justkui lainetena?
«Parem lainetena, kui üldse mitte. Võib-olla mõni laine osutub nii kõrgeks, et purustab tammi?
Kõik muutub ikkagi ajas. Kas või naiste valimisõigus – veel mitte kaua tagasi oli see ilmvõimatu.
Või soolise võrdõiguslikkuse seadus – täna istuvad inimesed täitsa rahulikult ühes toas ja arutavad seda.
Kriitiline mass üha suureneb, probleem teravneb – varsti on nagu elevant, mööda ei vaata.
Jõuame ühel hetkel sinna, et meil on jääkvalik – mitte nagu prostituutidel, vaid reageerimises. Mis võib suure tõenäosusega olla kriminaliseerimine.
Määratlemine, mis on prostitutsioon, ei ole pika aja küsimus, aga kas sellele järgneb mingi reaalne tegevus, võib omakorda aega võtta.»
Marko Pomerants pole telefoninumbrit vahetanud
Sotsiaalminister Marko Pomerantsi mobiilinumber, mille Juhan Parts avalikult välja hõikas, on ikka sama. «Tund tagasi vestlesin kodanikuga, kes oli lasknud proteesid panna, aga pole nii vana, et haigekassa soodustust saada,» seletab Pomerants. «Eks inimesi aitab tihti see, et nad saavad rääkida. Hommikul üks mees küsis tööd. Ütlesin, et mina ei tegele värbamisega, meil on selleks personaliosakond.»
Pomerants ei näe praegu põhjust numbrit vahetada. «Mul ei jää midagi ju tegemata. Kui mul on parajasti nõupidamine, siis ma lihtsalt keeldun kõnele vastamast ja teen seda siis, kui mul aega on.
Minu 14aastane poeg ka aitab minu rolli täita, kuna minu nimele on mitu telefoni registreeritud. Eks ta siis ka jõudumööda püüab Eesti rahvast aidata.»