Vladlen Livšits – mitmekülgne teadlane
Vladlen Livšits (VL) sündis 1. novembril 1929. a. Harkovis (Ukraina) arsti perekonnas. 1947. a. lõpetas ta keskkooli Vladivostokis ja asus õppima Kaug-Ida Polütehnilisse Instituuti elektrotehnikat. Alates 1948. aastast elab Eestis. Õpingud jätkusid Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1953. a. kütuste keemilise tehnoloogia erialal. Aastatel 1953 kuni 1974 töötas Kiviõli Põlevkivikeemiatehases erinevatel ametikohtadel, alates meistrist kuni peatehnoloogini. 1974. a. asus tööle Põlevkivi Instituuti (Kohtla-Järvel) ja töötas seal töö teadusliku organiseerimise laboratooriumi juhatajana kuni pensionile minekuni 1990. aastal. 1994. kuni 1999. a. töötas Virumaa Kõrgkoolis psühholoogia õppejõuna dotsendi ametikohal. On kaugõppes õppinud kaks aastat Tartu Ülikoolis matemaatikat.
1967. a. sai VL ENSV teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil. 1969. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja psühholoogia alal Leningradi Riiklikus Ülikoolis (juhendaja prof. Boriss Lomov). 1981. a. anti talle vanemteaduri kutse tööpsühholoogia erialal. 1994. a. valiti ta Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) valismaiseks kirjavahetajaliikmeks.
Teadusest huvitus VL juba koolipõlves. 10. klassi õpilasena valmis tal esimene teaduslik töö matemaatika valdkonnas, mis oli pühendatud Fermat’ teoreemile. Uurimuse tulemused kandis ta ette TPI üliõpilaste teadusliku ühingu seminaril. Tema kandidaadiväitekiri käsitles inimese iseõppimise protsessi eksperimentaalset uurimist diskreetse automaadi mudelil. Töö käigus õnnestus mõõta inimese iseõppimise kiirust, kirjeldati õppimisprotsessi lainelist iseloomu ja avastati õppeprotsessis osalevad paradoksaalsed objektid, nn “mustad augud”.
Aastatel 1975-1987 uuris VL töö organiseerimist paindliku graafiku (liuggraafiku) alusel ja katsetas süsteemi paljudes asutustes ja ettevõtetes. Antud küsimuses korraldati tema initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. a. vabariiklik ja 1987. a. üleliiduline. 1984. a. avaldas ta paindlikule ajale pühendatud monograafia. Paindlike graafikute levitamisel tegi VL tihedat koostööd tuntud kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga ja Pulitzeri preemia laureaadi, ajakirjaniku David Shipleriga (USA).
2000. a. avastas ja uuris VL oma abikaasa, kunstnik Lea Livšitsi (surnud 1999. a.) stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst.
Juba 1965. a. avaldas VL akadeemik Andrei Kolmogorovi soovitusel Tartu Ülikooli tööde filosoofiasarjas artikli, milles sisaldub seisukoht informatsiooni vormi muutumise kohta tema ringlemisel, analoogselt energia säilivusele ja muundumisele suletud süsteemis. Teemakäsitlust jätkas VL 1991. a. artiklis JIT (Just in Time)-töökindluse kohta, mille kohaselt süsteemi töökindlus tagatakse mitte seadmete reservi loomisega, vaid energia varuga, mis samuti lubab oletada massi ja energia ekvivalentsust informatsioonilises plaanis.
Üldse on VL avaldanud 120 teaduslikku publikatsiooni, peale selle on ta üle 250 ajalehtedes ilmunud artikli autor. Ka pensionipõlves jätkab VL aktiivset teaduslikku tegevust. Ta on erakordselt laialdaste huvide, silmaringiga ja erudeeritud teadlane, kes on tegutsenud nii keemia, füüsika, matemaatika kui ka psühholoogia, sotsioloogia, filosoofia ja kunstiteaduse valdkonnas. Värskeid, ootamatuid ja esmapilgul lausa paradoksaalseid ideid puistab ta lausa varrukast. Näiteks on ta püstitanud hüpoteesi analoogia kohta pärast Suurt Pauku toimunud Universumi evolutsiooni ja kunstivaldkonda kuuluva protsessi , monotüüpia tekkimise, vahel.
Kalju Soo
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Livšits, Vladlen – mitmekülgne teadlane
Vladlen Livšits – mitmekülgne teadlane
Vladlen Livšits (VL) sündis 1. novembril 1929. a. Harkovis (Ukraina) arsti perekonnas. 1947. a. lõpetas ta keskkooli Vladivostokis ja asus õppima Kaug-Ida Polütehnilisse Instituuti elektrotehnikat. Alates 1948. aastast elab Eestis. Õpingud jätkusid Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1953. a. kütuste keemilise tehnoloogia erialal. Aastatel 1953 kuni 1974 töötas Kiviõli Põlevkivikeemiatehases erinevatel ametikohtadel, alates meistrist kuni peatehnoloogini. 1974. a. asus tööle Põlevkivi Instituuti (Kohtla-Järvel) ja töötas seal töö teadusliku organiseerimise laboratooriumi juhatajana kuni pensionile minekuni 1990. aastal. 1994. kuni 1999. a. töötas Virumaa Kõrgkoolis psühholoogia õppejõuna dotsendi ametikohal. On kaugõppes õppinud kaks aastat Tartu Ülikoolis matemaatikat.
1967. a. sai VL ENSV teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil. 1969. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja psühholoogia alal Leningradi Riiklikus Ülikoolis (juhendaja prof. Boriss Lomov). 1981. a. anti talle vanemteaduri kutse tööpsühholoogia erialal. 1994. a. valiti ta Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) valismaiseks kirjavahetajaliikmeks.
Teadusest huvitus VL juba koolipõlves. 10. klassi õpilasena valmis tal esimene teaduslik töö matemaatika valdkonnas, mis oli pühendatud Fermat’ teoreemile. Uurimuse tulemused kandis ta ette TPI üliõpilaste teadusliku ühingu seminaril. Tema kandidaadiväitekiri käsitles inimese iseõppimise protsessi eksperimentaalset uurimist diskreetse automaadi mudelil. Töö käigus õnnestus mõõta inimese iseõppimise kiirust, kirjeldati õppimisprotsessi lainelist iseloomu ja avastati õppeprotsessis osalevad paradoksaalsed objektid, nn “mustad augud”.
Aastatel 1975-1987 uuris VL töö organiseerimist paindliku graafiku (liuggraafiku) alusel ja katsetas süsteemi paljudes asutustes ja ettevõtetes. Antud küsimuses korraldati tema initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. a. vabariiklik ja 1987. a. üleliiduline. 1984. a. avaldas ta paindlikule ajale pühendatud monograafia. Paindlike graafikute levitamisel tegi VL tihedat koostööd tuntud kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga ja Pulitzeri preemia laureaadi, ajakirjaniku David Shipleriga (USA).
2000. a. avastas ja uuris VL oma abikaasa, kunstnik Lea Livšitsi (surnud 1999. a.) stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst.
Juba 1965. a. avaldas VL akadeemik Andrei Kolmogorovi soovitusel Tartu Ülikooli tööde filosoofiasarjas artikli, milles sisaldub seisukoht informatsiooni vormi muutumise kohta tema ringlemisel, analoogselt energia säilivusele ja muundumisele suletud süsteemis. Teemakäsitlust jätkas VL 1991. a. artiklis JIT (Just in Time)-töökindluse kohta, mille kohaselt süsteemi töökindlus tagatakse mitte seadmete reservi loomisega, vaid energia varuga, mis samuti lubab oletada massi ja energia ekvivalentsust informatsioonilises plaanis.
Üldse on VL avaldanud 120 teaduslikku publikatsiooni, peale selle on ta üle 250 ajalehtedes ilmunud artikli autor. Ka pensionipõlves jätkab VL aktiivset teaduslikku tegevust. Ta on erakordselt laialdaste huvide, silmaringiga ja erudeeritud teadlane, kes on tegutsenud nii keemia, füüsika, matemaatika kui ka psühholoogia, sotsioloogia, filosoofia ja kunstiteaduse valdkonnas. Värskeid, ootamatuid ja esmapilgul lausa paradoksaalseid ideid puistab ta lausa varrukast. Näiteks on ta püstitanud hüpoteesi analoogia kohta pärast Suurt Pauku toimunud Universumi evolutsiooni ja kunstivaldkonda kuuluva protsessi , monotüüpia tekkimise, vahel.
Kalju Soo