Lea-Tuti Livsits sündis 22.septembril 1930. aastal Jõgevamaal Kaareperes. Alates 1951. a. elas ta Kiviõlis, kus lõpetas keskkooli. Töötas 1974. aastani Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadis laborandina ja hiljem palju aastaid kunstnikuna.1974. asus ta elama Kohtla-Järvele ja hakkas tööle kunstnikuna Kohtla-Järve Põlevkivi Uurimise Instituudis. Siin tutvus temaga ka allakirjutanu, algul küll tööasjus, hiljem lähedastel kunstiteemadel. Alustasime näituselist koostööd.
Teda iseloomustas hiiglasuur loomeenergia ja otsimisvaim, kunagi ei visanud ta mineva vanu värve, vanu asju, mis mingilgi moel võisid kõlvata tööde raamiks. Nii kogunes tema töökambrisse, kunstiklubisse ja kojugi hulgaliselt igasugu materjali, mis ajapikku said kunstitöödeks. Lea-Tuti Livshitsi lemmikteemadeks olid maastikud ja lilled, lemmikþanriks akvarell kõigi oma avaldusvormidega. Üheks tema hobiks said klaasmosaiigid (ja mitugi kärutäit purunud klaase Põlevkivimuuseumi keldrist rändas Lea kunstitöökotta).
Lea-Tuti Livðitsil oli üle 20 isiknäituse Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Tallinnas ja Tartus. Mitmeid kordi esindas ta Ida-Virumaa kunstnike ühisnäitustel Eestis ja ka välismaal. Siia võib juurde lisada, et oma esimese näitusekogemuse saingi 1983.a. novembris Lea näituse ülespanemisel Valgesse saali.
Lea-Tuti Livshits oli Kohtla-Järve Linna Kunstiklubi (tegutses Põlevkiivmuuseumi tiiva all Kohtla-Nõmme koolis) vaimne hing ja tõeline ema, sest tema kanda olid paljud organiseerimistööd ja loomeaura loomine. Arvan, et koostöös kunstiklubi patrooni Valli Lember-Bogatkinaga suudeti ühe mütsi alla koondada hästitöötav ja hästiloov isetegevuslike kunstnike ühendus.
Kindalsti on paljudele kunstiklubilastele ja külalistele meeles tema kaunilt kujundatud klaasnõud (keemiakolbid, mitmesugused klaasid jms) kunstiklubi ateljees. Samuti unustamatud kunstilaagrid tema suvilas ja kohtumised Outokumpu kunstnikega.
Lea-Tuti Livshits oli iseõppija (kunstilise hariduse sai Tartu Riikliku Kunstimuuseumi kaugõppe ülikoolis) ja katsetaja, olgu siis need isekujunevad stohhad, maalitud seinaplaadid, õlimaalid jms. Tema loomingule on oma mõju avaldanud ka Eesti vabadusristi kavelrist isa Hugo STURMI looming, kelle naivistlikud maalid ja puutööd seisid aukohal tema koduses ateljees. Ta on teinud ka mitu näitust, kus olid väljas isa tööd ja alati hinnanud isa mõjutusi oma tööde tegemisel, see ideede rohkus ja rahvalik edasiandmine oli nende juures ligitõmbavaks momendiks.
Lea ise oli ka tõeline rahva kunstnik, tema akvarellid olid taskukohased ka väikese sissetulekuga inimestele, kes kunsti ihaldasid. Ka minu kogudes on 10 Lea tööd, mis moodustavad omaette nurga Virumaa perioodist.
Lea-Tuti Livshitsi elutee lõppes ootamatult. 23.11.1999. aastal tabas surm teda kodukaupluse “Katriina” ukse ees.
Surm rebis kunstniku käest pinstli, kuid tema tööd jäävad elama paljude austajate südames.
Lea-Tuti Livðits puhkab oma viimast und Tartus Ropka kalmistul
Arthur RUUSMAA, isiklike mälestuste ja muusuemi materjalide põhjal.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Livshits, Lea – Virumaa rahva kunstnik
Teda iseloomustas hiiglasuur loomeenergia ja otsimisvaim, kunagi ei visanud ta mineva vanu värve, vanu asju, mis mingilgi moel võisid kõlvata tööde raamiks. Nii kogunes tema töökambrisse, kunstiklubisse ja kojugi hulgaliselt igasugu materjali, mis ajapikku said kunstitöödeks. Lea-Tuti Livshitsi lemmikteemadeks olid maastikud ja lilled, lemmikþanriks akvarell kõigi oma avaldusvormidega. Üheks tema hobiks said klaasmosaiigid (ja mitugi kärutäit purunud klaase Põlevkivimuuseumi keldrist rändas Lea kunstitöökotta).
Lea-Tuti Livðitsil oli üle 20 isiknäituse Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Tallinnas ja Tartus. Mitmeid kordi esindas ta Ida-Virumaa kunstnike ühisnäitustel Eestis ja ka välismaal. Siia võib juurde lisada, et oma esimese näitusekogemuse saingi 1983.a. novembris Lea näituse ülespanemisel Valgesse saali.
Lea-Tuti Livshits oli Kohtla-Järve Linna Kunstiklubi (tegutses Põlevkiivmuuseumi tiiva all Kohtla-Nõmme koolis) vaimne hing ja tõeline ema, sest tema kanda olid paljud organiseerimistööd ja loomeaura loomine. Arvan, et koostöös kunstiklubi patrooni Valli Lember-Bogatkinaga suudeti ühe mütsi alla koondada hästitöötav ja hästiloov isetegevuslike kunstnike ühendus.
Kindalsti on paljudele kunstiklubilastele ja külalistele meeles tema kaunilt kujundatud klaasnõud (keemiakolbid, mitmesugused klaasid jms) kunstiklubi ateljees. Samuti unustamatud kunstilaagrid tema suvilas ja kohtumised Outokumpu kunstnikega.
Lea-Tuti Livshits oli iseõppija (kunstilise hariduse sai Tartu Riikliku Kunstimuuseumi kaugõppe ülikoolis) ja katsetaja, olgu siis need isekujunevad stohhad, maalitud seinaplaadid, õlimaalid jms. Tema loomingule on oma mõju avaldanud ka Eesti vabadusristi kavelrist isa Hugo STURMI looming, kelle naivistlikud maalid ja puutööd seisid aukohal tema koduses ateljees. Ta on teinud ka mitu näitust, kus olid väljas isa tööd ja alati hinnanud isa mõjutusi oma tööde tegemisel, see ideede rohkus ja rahvalik edasiandmine oli nende juures ligitõmbavaks momendiks.
Lea ise oli ka tõeline rahva kunstnik, tema akvarellid olid taskukohased ka väikese sissetulekuga inimestele, kes kunsti ihaldasid. Ka minu kogudes on 10 Lea tööd, mis moodustavad omaette nurga Virumaa perioodist.
Lea-Tuti Livshitsi elutee lõppes ootamatult. 23.11.1999. aastal tabas surm teda kodukaupluse “Katriina” ukse ees.
Surm rebis kunstniku käest pinstli, kuid tema tööd jäävad elama paljude austajate südames.
Lea-Tuti Livðits puhkab oma viimast und Tartus Ropka kalmistul
Arthur RUUSMAA, isiklike mälestuste ja muusuemi materjalide põhjal.