«Vana Tallinna saamisloo juures olin mina pigem praktik. Tegelikud asjamehed olid ikka Jaan Siimo ja Bernhard Jurno. Hakkasime retsepti välja töötama viiekümnendate lõpul, kui oli paanimajandus ja igal aastal tuli mõne uue tootega turule tulla. Meil polnud kavas kokku segada mingit uut imejooki, aga kukkus nii välja, et see on tänini turul vastu pidanud.
Minu mäletamist mööda oli Siimo idee tuua sisse rumm, millest sai likööri oluline komponent. Sellega nägime kurja vaeva, sest ükski rumm ei sobinud, ei andnud õiget maitset, kuni ühel heal päeval jõudsime rummiessentsini. Kõiki retsepti peensusi ei mäletagi enam. Ega me isegi tollal sellega teiste ees vehkinud, kuigi mingist konkurentsist polnud muidugi juttugi.
Eks iga perenaine püüab pliidi juures oma saladusi hoida. Patentimine tuli alles kümme aastat hiljem. Oleks me Vana Tallinna patendi saanud oma nimele kirjutada, oleksin nüüd ehk tõesti miljonär. Aga me ei osanud siis isegi unes ette näha, et jook saab nii populaarseks. Ega ta esialgu väga populaarne olnudki. Aga ta oli kange, eks sellega hakkas lööma, lisaks oli tal tugev maitse ning ta sobis hästi kokteilidesse.
Päris hinda läks Vana Tallinn alles siis, kui soomlased hakkasid Eestis käima. Siis hakati seda ka Venemaale vedama. Pikamaa-autojuhid ei sõitnud ilma Vana Tallinna ja Estoplasti Vana Tooma laternata kuhugi, sest need olid Eesti esindusartiklid, mille ees avanesid kõik Nõukogude Liidu ametiasutuste väravad.
Ühel aastal käisime Vana Tallinnaga rahvamajandusnäitusel võistlemas. Võitsime päris kõrge koha, võib-olla isegi kuldmedali, täpselt enam ei mäleta.
Käsime Moskvas koos Siimo ja Jurnoga, üks neist sai lõunaserviisi, teine mingisuguse vaiba, mina rahalise preemia. Hiljem saatis NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Mikojan mulle isegi uusaastakaardi. Küllap tänu näitusele, et me seal silma jäime. See oli ikka suur au. Nüüd võiks selle kaardi ära raamida ja seina peale riputada või siis hauda kaasa võtta.»
Pensionile saatmisel ei tahetud Ilse Maarilt mingit allkirja, et ta Vana Tallinna retsepti levitama ei hakkaks. Ilmselt arvestati sellega, et retsept seisis üleliidulises retseptuuris, kuivõrd põhimõtteliselt oli Vana Tallinn tavaline reatoodang.
Kui kõva valuuta loksus pudelis
Ärgu piima-, kalja- ega õllesõbrad võtku südamesse ning ärgu karsklased solvugu, kuid Eesti kuulsaimad joogid on paraku teised. Ega liköörist või aperitiivist pea end tingimata purju jooma. Võib ju ka viisakalt inimese kombel mekutada. «Kännu Kukk ja Vana Tallinn on väga hea tooted ja kuna neil pole analoogi, siis on nad ajale vastu pidanud,» ütleb Liviko juhatuse esimees Udo Themas, kes ligi pool sajandit tagasi alustas Tallinna Likööri- ja Viinatehases oma karjääri lihtsa töömehena.
Kännu Kukk
Millal täpselt Kännu Kuke retsept välja töötati, seda ei tea keegi. Isegi seda pole teada, kust pärineb kuulsa likööri nimi. Hallidel aegadel on seda joovastavat jooki nimetatud ka Küla Kukeks.
Nii kaua kui Eestis on eksisteerinud viinatehas, nii kaua on siin ka Kännu Kukke kokku segatud, seega eelmise sajandi algusest peale. Kännu Kukk on läbi ajaloo Liviko kõige vanem toode, mis läheb tänaselgi päeval hästi kaubaks.
Kännu Kuke omapäraks on maitse, kangus ja kristalliseerunud suhkur. Vene ajal prooviti märjukest Moskvas järele teha. Partei XXV kongressil suruti igale delegaadile muu träni kõrval ka pudel kristall-likööri Almaz pihku. «Vene kolleegid viksisid selle toote puhtalt meie pealt maha,» teab Udo Themas öelda.
Kännu Kuke täpne retsept on Themase kabinetis nelja luku taga hoiul ja võõras silm seda kaema ei pääse. Ometi keedeti Vene ajal nii mõneski eesti kodus kokku oma Kännu Kukke, mille maitseomadused Livikos valmistatud Kännu Kukest ei erinenud.
Livikos 43 aastat töötanud liköörimeister Mahta Laidvee tunnistab, et ega retseptis midagi keerulist polegi. Oluline on tehnoloogia, see, mis temperatuuri juures mingeid komponente kokku segada.
Kännu Kukke toodetakse korraga kuni sada kasti, see on väga väike kogus. Jooki toodetakse peaaegu käsitsi. Liköörimeister segab oma kahe valge käega vajaliku koguse segu ja see villitakse pudelisse. Liköör ei tohi maha jahtuda, peab kuumalt pudelisse jõudma, sest muidu ei moodustu ilusaid Kännu Kukele iseloomulikke kristalle.
«Kännu Kuke pudelitele võiks rahumeeli Handmade peale kirjutada,» leiab Udo Themas. «Kõik küll ütlevad, ega ma seda likööri joo, aga ometi keegi joob, sest ära ta müüakse,» lisab ta. Võib aimata, et suur osa liköörist rändab välismaale suveniiriks.
Vana Tallinn
Liviko likööride lipulaev on Vana Tallinn. Kui kunagi toodeti ainult 45kraadise kangusega vägijooki, siis praegu on müügil ka 40- ja 50kraadine liköör ning 16kraadine Vana Tallinna kooreliköör.
Kui Livikos villiti 20miljones pudel, tehti samast partiist suveniirkomplekt. Vana Tallinn oli kogu Nõukogude Liidus esimene liköör, millele omistati kvaliteedimärk.
Kvaliteetkaup toimis vastupandamatu maksevahendina.
Moskvasse minekul pidi portfellis olema ikka mitu Vana Tallinna pudelit, mäletab Themas. «See oli varustajate põhiartikkel, ükskõik, kas mindi varustusretkele Venemaa metalli- või masinaehitustehastesse.
Mina käisin rohkem liidu toiduainetööstuse ministeeriumis, mille kaudu liikusid kõik fondid ning importseadmed. Meid võeti alati rõõmuga vastu, kui läksime jälle midagi küsima. Nii et mul on ka endal piisavalt kogemusi – Vana Tallinn oli imerohi, mis aitas alati kõik uksed lahti keerata. Nomenklatuurile oli ta väga prestii?ne kaup.»
Themas mäletab liidu toiduainetööstuse ministrit lätlast Leinði. «Oli väga karm vend. Kord käis ta ka Eestis. Arutati, mida talle kinkida. Otsustati Vana Tallinna kasuks, mis ministrile meeldis ja maitses. Tuli käsk osta suur nahkkohver – sai vist kollane krokodillinahast -, see laaditi Vana Tallinna täis ja transporditi ministri kupeesse.»
Liköörimeister Mahta Laidvee pole unustanud, kuidas üks ida poolt asjatundja kiitis Vana Tallinna taevani: «U vas tam horoðee vino, Starõi Tallin, lehko pjotsa!»
Agnes ja Gabriel
1972. töötati Livikos välja Agnese ja Gabrieli aperitiiv. Nimed anti loomulikult kultusfilmi «Viim-ne reliikvia» järgi. Need olid esimesed NSVLi aperitiivid.
Praegu on samanimelised joogid taas saadaval, kuid juba likööridena.
«Mõni toode on nagu mood, elab oma kõrgaja ära, siis ununeb. Agnes ja Gabriel hakkasid ununema, võtsime nad tootmisest maha, ent mõne aasta eest tekkis inimestel taas mingi nostalgia, mistõttu otsustasime taas turule tulla,» selgitab Themas.
Pudelipurustamise aastad
Kui Gorbatðovi alkoholivastane seadus 1985. aastal jõustus, pidi Liviko pooled tootmisliinid maha võtma, aga seadus nägi ette inimeste kindlustamise tööga. Kuskil kaugel ja kõrgel tuli keegi geniaalsele ideele rekonstrueerida Liviko kakao-
ubade töötlemise tehaseks. Juba saadeti Moskvast vajalikke seadmeid. Ühtlasi anti peavalitsusest mõista, et ega jama kaua kesta, katsutagu vastu pidada.
Viinatööstus langes lausa põlu alla, kaks piiritusetehast pandi kinni. Ometi veeres suur masinavärk inertsist edasi ning Venemaalt saabusid jätkuvalt vagunid klaastaaraga. Kuskilt kohapealt anti korraldus uued pudelid puruks peksta. Kui Livikol selleks töökäsi ei jätkunud, saadeti ministeeriumi-
ametnikke appi. Igal õhtul kandis Udo Themas ette, mitu tuhat pudelit on katki löödud.
«Nii hakkasimegi päevalilleõli villima,» mäletab ta. Kui poslamasla tootmine lõpetati ning viinatoodang uuesti algas, villiti taara puudusel likööri päevalilleõlipudelitesse. Kuna pool liitrit päevalilleõli on mahult suurem, siis ei täitnud liköör kogu pudelit ja ostjad arvasid, et on petta saanud.
Bre?nevi ajal pidi Liviko toodang aina kasvama. Gorbatðovi ajal oli risti vastupidi. «Kui täitsid partei ja valitsuse ülesandeid eriti agaralt ja tootsid veel ja veel vähem, said punalipu või autoostuloa,» mäletab Themas.
Vähema suunda hoiti kolm-neli aastat, siis keerati rool jälle tagasi, sest liidus oli pärmi tootmise järgi välja arvutatud, et alkoholi tarbimine pole vähenenud. Oli teada, kui palju tarbis pärmi pagaritööstus, ja pandi tähele, et pärmi tootmine oli plahvatuslikult kasvanud. Kui mitu liitrit puskarit saab ühes kilost pärmist, oli siililegi selge.
«Ei saa olla, et teil joodikuid pole!»
Liviko sajandaks sünniaastapäevaks arvutati välja, et tehases on keskmine tööstaa? 17,6 aastat, mis annab silmad ette enamikule ettevõtetele. Kõige lühem staa? on olnud tund või kaks.
Themas mäletab, kuidas Vene ajal kästi arvele võtta potentsiaalsed alkohoolikud ja rajoonikomiteed teavitada, kas grupp on juba moodustatud, kui palju on alkohoolikuid kirjas ja mis suunas nendega tööd tehakse. Paraku tuli direktoril vastata, et alkohoolikuid pole, mispeale rajoonikomitee nördis: kuidas ei ole? Peab olema! Ei saa olla, et ei ole! Aga meil tõest ei olnud sellist gruppi kellestki moodustada,» naerab Themas.
Sama mure oli vargustega. Moskvas leiti, et kuna Livikost sotsialistliku omandi kadumise kohta informatsiooni ei laeku, siis käib siin kõik ilmselt nii sügaval põranda all, et küllap on organidki ära ostetud. Tuldi olukorda uurima. Moskva seltsimehed valvasid Livikos ja piiritusetehastes binoklitega öösel ja päeval, ent ei suutnud midagi avastada.
Vana Tallinn avas uksi, fonde ja limiite
Endise Pärnu Piimakombinaadi endine direktor TIIT PILT: «Kui kombinaadi käimalükkamisel ja hiljem juba tegutsemise ajal saabus kriitiline moment, siis tähendas see, et tuli jälle Moskvasse kihutada. Mis tähendas hommikul kell kolm tõusmist, et jõuda seitsmese lennuki peale, kaasas loomulikult kott Vana Tallinnaga.
Moskvas tuli enne busside ja metrooga seigelda, et kesklinna asutustesse jõuda. Kell kümme olid esimese asjapulga juures. Mina kutsusin neid vürstideks. Sealsamas keerati uks kohe seestpoolt lukku, kork pudelilt maha ja teeklaasid kallati täis. Kui sa kaasa ei joonud, ei pruukinud kaubale saada, sest sa polnud peremeest austanud. Samamoodi kolmes-neljas asutuses või ministeeriumis. Autot polnud kuskilt võtta, õhtuks olid käed vastu maad.
Kui hästi läks, said õhtul lennukiga tagasi, vastasel korral tuli ööbida Eesti esinduses. Olen seal ka piljardilaua peal öö mööda saatnud. Aga need käigud ja kannatused tasusid ära. Kokkulepped pidasid. Vana Tallinn oli kõva kraam. Laouksed avanesid tänu temale nagu nõiaväel.»
Kultusrestoran Kännu Kukk oli justkui TPI filiaal
Endine kännukuklane Pearu Reimann: «Me kuulusime linna koorekihti.»
Pearu Reimann töötas Kännu Kukes kelnerina 15 aastat alates restorani avamisest sügisel 1969. Restorani firmajook oli loomulikult Kännu Kukk.
«Kahel esimesel aastal oli meil Kännu Kuke liköör pidevalt menüüs, seda sai tellida igasse lauda. Aga kolmandal või neljandal aastal kadus ta ära, baarist veel sai, sedagi vist mitte alati.
Seoses Viru hotelli ehitamisega oli meie esimeste aastate põhikontingent soomlastest ehitajad, kellel sai lasta lahe tagant igasugust kraami tuua. Pärast soomlaste kadumist muutus Kännu Kukk justkui TPI filiaaliks. Tudengid tulid kolme-nelja-viiekesi, nende põhitellimus oli kauss salatit, kann morssi ja pudel viina. Natðaid nad eriti ei andnud, aga eks kelner töötas ikka väikse terava kirvega. Telliti viis salatit – lauda viisid neli. Ja viina pealt kallasid väikese sortsu ära.
Nii tegid kõik kelnerid. Enne tööleminekut astusid, diplomaat käe otsas, viinapoest läbi, ladusid kolm-neli pudelit kotti ja alles siis läksid ametisse. Nõnda igal tööpäeval.
Ükskord jäin siiski pudelite pealt ärakallamisega vahele. Karistuseks saadeti kolmeks kuuks lattu transat tegema. See oli väga valus õppetund.
Kelnerid teenisid tollal ikka väga hästi, olid samal pulgal liharaiujate, juuksurite, baarmenite ja taksojuhtidega. Me olime ju linna koorekiht, teenisime rohkem kui ministrid. Nädala lõpus oli päevi, kui ühe õhtuga panid tasku 150 rubla. See oli teise inimese kuupalk.
Kord teenindasin ühe meremehe juba väga purjus seltskonda. Arve oli 120 rubla. Mees maksis selle ära ja mingi aja pärast viipas, et tahab arvet. Mul hakkas kohe pea tööle. Kui ta tuli kööki järele, kirjutasin uue tðeki välja. Mees kukkus kiitma: «Küll sa oled ikka tore poiss, too veel üks pudel!» Tõmbas mind endale sülle istuma ja kummutasime sealsamas pool viina sisse. Nii ta maksiski kaks korda, aga sellest ei tekkinud ilmselt probleemi, sest rahakott oli tal paks nagu seapõrsas.
Olin siis noor poiss ja raha tegi peast lolliks. Lennukipilet Adlerisse maksis 47 rubla. Lendasime sinna kaheks päevaks ðampust jooma. Et meid usutaks, ostsime Adlerist kaasa väiksed plastmassist suveniirpalmid.
Kelnerid jõid tol ajal tõesti palju, aga me olime noored, organism oli tugev. Tulid tööle, parandasid pea ära, lõunaks võtsid paar suppi, kella neljaks oli juba kõik korras ja õhtul läks pidu edasi. Naisi oli jalaga segada. Nad olid meie peale maiad – raha oli meil nagu raba. Oli tavaline, et pärast tööd jäime banketisaali istuma, mängisime kaarte, panime kärakat ja silitasime pruute.
Või võtsime takso, pruudid kaasa, ja sõitsime näiteks Keila-Joale pidu edasi panema. Takso oli ju odav, tellimisega polnud mingeid probleeme. Helistasid, ütlesid taksojuhi nime, ja juba ta oligi kohal.
Keda kõike sai küll teenindatud! Näiteks koos Demjanoviga Iraani ðahhi. Rääkimata parteibossidest. Taga oli üks suur ja kolm väikest banketisaali. Banketilaudadest jäi alati järele palju sööki ja jooki, millest tavainimene võis vaid unistada. Suhkrut ja võid ei olnud vaja üldse osta.»
Pearu Reimann töötas Kännu Kukes kuni 1984. aasta sügiseni, siis läks just avatud Raekööki. Enne lahkumist sai veel aukirja.
Uudised
VE: liköörimeister
Liköörimeister: «Meil polnud plaanis kokku segada mingit imejooki…»Jaanus Kulli, SLÕL, 29. aprill 2004
Ilse Maar läks Liviko eelkäijasse, Mere puiesteel asuvasse Tallinna piiritusetehaste omanike ühisusse Rosen & Co 1939 otse koolipingist lihttööliseks. Pensionile siirdus ta liköörimeistrina 1976. aastal.
Minu mäletamist mööda oli Siimo idee tuua sisse rumm, millest sai likööri oluline komponent. Sellega nägime kurja vaeva, sest ükski rumm ei sobinud, ei andnud õiget maitset, kuni ühel heal päeval jõudsime rummiessentsini. Kõiki retsepti peensusi ei mäletagi enam. Ega me isegi tollal sellega teiste ees vehkinud, kuigi mingist konkurentsist polnud muidugi juttugi.
Eks iga perenaine püüab pliidi juures oma saladusi hoida. Patentimine tuli alles kümme aastat hiljem. Oleks me Vana Tallinna patendi saanud oma nimele kirjutada, oleksin nüüd ehk tõesti miljonär. Aga me ei osanud siis isegi unes ette näha, et jook saab nii populaarseks. Ega ta esialgu väga populaarne olnudki. Aga ta oli kange, eks sellega hakkas lööma, lisaks oli tal tugev maitse ning ta sobis hästi kokteilidesse.
Päris hinda läks Vana Tallinn alles siis, kui soomlased hakkasid Eestis käima. Siis hakati seda ka Venemaale vedama. Pikamaa-autojuhid ei sõitnud ilma Vana Tallinna ja Estoplasti Vana Tooma laternata kuhugi, sest need olid Eesti esindusartiklid, mille ees avanesid kõik Nõukogude Liidu ametiasutuste väravad.
Ühel aastal käisime Vana Tallinnaga rahvamajandusnäitusel võistlemas. Võitsime päris kõrge koha, võib-olla isegi kuldmedali, täpselt enam ei mäleta.
Käsime Moskvas koos Siimo ja Jurnoga, üks neist sai lõunaserviisi, teine mingisuguse vaiba, mina rahalise preemia. Hiljem saatis NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Mikojan mulle isegi uusaastakaardi. Küllap tänu näitusele, et me seal silma jäime. See oli ikka suur au. Nüüd võiks selle kaardi ära raamida ja seina peale riputada või siis hauda kaasa võtta.»
Pensionile saatmisel ei tahetud Ilse Maarilt mingit allkirja, et ta Vana Tallinna retsepti levitama ei hakkaks. Ilmselt arvestati sellega, et retsept seisis üleliidulises retseptuuris, kuivõrd põhimõtteliselt oli Vana Tallinn tavaline reatoodang.
Kui kõva valuuta loksus pudelis
Ärgu piima-, kalja- ega õllesõbrad võtku südamesse ning ärgu karsklased solvugu, kuid Eesti kuulsaimad joogid on paraku teised. Ega liköörist või aperitiivist pea end tingimata purju jooma. Võib ju ka viisakalt inimese kombel mekutada. «Kännu Kukk ja Vana Tallinn on väga hea tooted ja kuna neil pole analoogi, siis on nad ajale vastu pidanud,» ütleb Liviko juhatuse esimees Udo Themas, kes ligi pool sajandit tagasi alustas Tallinna Likööri- ja Viinatehases oma karjääri lihtsa töömehena.
Kännu Kukk
Millal täpselt Kännu Kuke retsept välja töötati, seda ei tea keegi. Isegi seda pole teada, kust pärineb kuulsa likööri nimi. Hallidel aegadel on seda joovastavat jooki nimetatud ka Küla Kukeks.
Nii kaua kui Eestis on eksisteerinud viinatehas, nii kaua on siin ka Kännu Kukke kokku segatud, seega eelmise sajandi algusest peale. Kännu Kukk on läbi ajaloo Liviko kõige vanem toode, mis läheb tänaselgi päeval hästi kaubaks.
Kännu Kuke omapäraks on maitse, kangus ja kristalliseerunud suhkur. Vene ajal prooviti märjukest Moskvas järele teha. Partei XXV kongressil suruti igale delegaadile muu träni kõrval ka pudel kristall-likööri Almaz pihku. «Vene kolleegid viksisid selle toote puhtalt meie pealt maha,» teab Udo Themas öelda.
Kännu Kuke täpne retsept on Themase kabinetis nelja luku taga hoiul ja võõras silm seda kaema ei pääse. Ometi keedeti Vene ajal nii mõneski eesti kodus kokku oma Kännu Kukke, mille maitseomadused Livikos valmistatud Kännu Kukest ei erinenud.
Livikos 43 aastat töötanud liköörimeister Mahta Laidvee tunnistab, et ega retseptis midagi keerulist polegi. Oluline on tehnoloogia, see, mis temperatuuri juures mingeid komponente kokku segada.
Kännu Kukke toodetakse korraga kuni sada kasti, see on väga väike kogus. Jooki toodetakse peaaegu käsitsi. Liköörimeister segab oma kahe valge käega vajaliku koguse segu ja see villitakse pudelisse. Liköör ei tohi maha jahtuda, peab kuumalt pudelisse jõudma, sest muidu ei moodustu ilusaid Kännu Kukele iseloomulikke kristalle.
«Kännu Kuke pudelitele võiks rahumeeli Handmade peale kirjutada,» leiab Udo Themas. «Kõik küll ütlevad, ega ma seda likööri joo, aga ometi keegi joob, sest ära ta müüakse,» lisab ta. Võib aimata, et suur osa liköörist rändab välismaale suveniiriks.
Vana Tallinn
Liviko likööride lipulaev on Vana Tallinn. Kui kunagi toodeti ainult 45kraadise kangusega vägijooki, siis praegu on müügil ka 40- ja 50kraadine liköör ning 16kraadine Vana Tallinna kooreliköör.
Kui Livikos villiti 20miljones pudel, tehti samast partiist suveniirkomplekt. Vana Tallinn oli kogu Nõukogude Liidus esimene liköör, millele omistati kvaliteedimärk.
Kvaliteetkaup toimis vastupandamatu maksevahendina.
Moskvasse minekul pidi portfellis olema ikka mitu Vana Tallinna pudelit, mäletab Themas. «See oli varustajate põhiartikkel, ükskõik, kas mindi varustusretkele Venemaa metalli- või masinaehitustehastesse.
Mina käisin rohkem liidu toiduainetööstuse ministeeriumis, mille kaudu liikusid kõik fondid ning importseadmed. Meid võeti alati rõõmuga vastu, kui läksime jälle midagi küsima. Nii et mul on ka endal piisavalt kogemusi – Vana Tallinn oli imerohi, mis aitas alati kõik uksed lahti keerata. Nomenklatuurile oli ta väga prestii?ne kaup.»
Themas mäletab liidu toiduainetööstuse ministrit lätlast Leinði. «Oli väga karm vend. Kord käis ta ka Eestis. Arutati, mida talle kinkida. Otsustati Vana Tallinna kasuks, mis ministrile meeldis ja maitses. Tuli käsk osta suur nahkkohver – sai vist kollane krokodillinahast -, see laaditi Vana Tallinna täis ja transporditi ministri kupeesse.»
Liköörimeister Mahta Laidvee pole unustanud, kuidas üks ida poolt asjatundja kiitis Vana Tallinna taevani: «U vas tam horoðee vino, Starõi Tallin, lehko pjotsa!»
Agnes ja Gabriel
1972. töötati Livikos välja Agnese ja Gabrieli aperitiiv. Nimed anti loomulikult kultusfilmi «Viim-ne reliikvia» järgi. Need olid esimesed NSVLi aperitiivid.
Praegu on samanimelised joogid taas saadaval, kuid juba likööridena.
«Mõni toode on nagu mood, elab oma kõrgaja ära, siis ununeb. Agnes ja Gabriel hakkasid ununema, võtsime nad tootmisest maha, ent mõne aasta eest tekkis inimestel taas mingi nostalgia, mistõttu otsustasime taas turule tulla,» selgitab Themas.
Pudelipurustamise aastad
Kui Gorbatðovi alkoholivastane seadus 1985. aastal jõustus, pidi Liviko pooled tootmisliinid maha võtma, aga seadus nägi ette inimeste kindlustamise tööga. Kuskil kaugel ja kõrgel tuli keegi geniaalsele ideele rekonstrueerida Liviko kakao-
ubade töötlemise tehaseks. Juba saadeti Moskvast vajalikke seadmeid. Ühtlasi anti peavalitsusest mõista, et ega jama kaua kesta, katsutagu vastu pidada.
Viinatööstus langes lausa põlu alla, kaks piiritusetehast pandi kinni. Ometi veeres suur masinavärk inertsist edasi ning Venemaalt saabusid jätkuvalt vagunid klaastaaraga. Kuskilt kohapealt anti korraldus uued pudelid puruks peksta. Kui Livikol selleks töökäsi ei jätkunud, saadeti ministeeriumi-
ametnikke appi. Igal õhtul kandis Udo Themas ette, mitu tuhat pudelit on katki löödud.
«Nii hakkasimegi päevalilleõli villima,» mäletab ta. Kui poslamasla tootmine lõpetati ning viinatoodang uuesti algas, villiti taara puudusel likööri päevalilleõlipudelitesse. Kuna pool liitrit päevalilleõli on mahult suurem, siis ei täitnud liköör kogu pudelit ja ostjad arvasid, et on petta saanud.
Bre?nevi ajal pidi Liviko toodang aina kasvama. Gorbatðovi ajal oli risti vastupidi. «Kui täitsid partei ja valitsuse ülesandeid eriti agaralt ja tootsid veel ja veel vähem, said punalipu või autoostuloa,» mäletab Themas.
Vähema suunda hoiti kolm-neli aastat, siis keerati rool jälle tagasi, sest liidus oli pärmi tootmise järgi välja arvutatud, et alkoholi tarbimine pole vähenenud. Oli teada, kui palju tarbis pärmi pagaritööstus, ja pandi tähele, et pärmi tootmine oli plahvatuslikult kasvanud. Kui mitu liitrit puskarit saab ühes kilost pärmist, oli siililegi selge.
«Ei saa olla, et teil joodikuid pole!»
Liviko sajandaks sünniaastapäevaks arvutati välja, et tehases on keskmine tööstaa? 17,6 aastat, mis annab silmad ette enamikule ettevõtetele. Kõige lühem staa? on olnud tund või kaks.
Themas mäletab, kuidas Vene ajal kästi arvele võtta potentsiaalsed alkohoolikud ja rajoonikomiteed teavitada, kas grupp on juba moodustatud, kui palju on alkohoolikuid kirjas ja mis suunas nendega tööd tehakse. Paraku tuli direktoril vastata, et alkohoolikuid pole, mispeale rajoonikomitee nördis: kuidas ei ole? Peab olema! Ei saa olla, et ei ole! Aga meil tõest ei olnud sellist gruppi kellestki moodustada,» naerab Themas.
Sama mure oli vargustega. Moskvas leiti, et kuna Livikost sotsialistliku omandi kadumise kohta informatsiooni ei laeku, siis käib siin kõik ilmselt nii sügaval põranda all, et küllap on organidki ära ostetud. Tuldi olukorda uurima. Moskva seltsimehed valvasid Livikos ja piiritusetehastes binoklitega öösel ja päeval, ent ei suutnud midagi avastada.
Vana Tallinn avas uksi, fonde ja limiite
Endise Pärnu Piimakombinaadi endine direktor TIIT PILT: «Kui kombinaadi käimalükkamisel ja hiljem juba tegutsemise ajal saabus kriitiline moment, siis tähendas see, et tuli jälle Moskvasse kihutada. Mis tähendas hommikul kell kolm tõusmist, et jõuda seitsmese lennuki peale, kaasas loomulikult kott Vana Tallinnaga.
Moskvas tuli enne busside ja metrooga seigelda, et kesklinna asutustesse jõuda. Kell kümme olid esimese asjapulga juures. Mina kutsusin neid vürstideks. Sealsamas keerati uks kohe seestpoolt lukku, kork pudelilt maha ja teeklaasid kallati täis. Kui sa kaasa ei joonud, ei pruukinud kaubale saada, sest sa polnud peremeest austanud. Samamoodi kolmes-neljas asutuses või ministeeriumis. Autot polnud kuskilt võtta, õhtuks olid käed vastu maad.
Kui hästi läks, said õhtul lennukiga tagasi, vastasel korral tuli ööbida Eesti esinduses. Olen seal ka piljardilaua peal öö mööda saatnud. Aga need käigud ja kannatused tasusid ära. Kokkulepped pidasid. Vana Tallinn oli kõva kraam. Laouksed avanesid tänu temale nagu nõiaväel.»
Kultusrestoran Kännu Kukk oli justkui TPI filiaal
Endine kännukuklane Pearu Reimann: «Me kuulusime linna koorekihti.»
Pearu Reimann töötas Kännu Kukes kelnerina 15 aastat alates restorani avamisest sügisel 1969. Restorani firmajook oli loomulikult Kännu Kukk.
«Kahel esimesel aastal oli meil Kännu Kuke liköör pidevalt menüüs, seda sai tellida igasse lauda. Aga kolmandal või neljandal aastal kadus ta ära, baarist veel sai, sedagi vist mitte alati.
Seoses Viru hotelli ehitamisega oli meie esimeste aastate põhikontingent soomlastest ehitajad, kellel sai lasta lahe tagant igasugust kraami tuua. Pärast soomlaste kadumist muutus Kännu Kukk justkui TPI filiaaliks. Tudengid tulid kolme-nelja-viiekesi, nende põhitellimus oli kauss salatit, kann morssi ja pudel viina. Natðaid nad eriti ei andnud, aga eks kelner töötas ikka väikse terava kirvega. Telliti viis salatit – lauda viisid neli. Ja viina pealt kallasid väikese sortsu ära.
Nii tegid kõik kelnerid. Enne tööleminekut astusid, diplomaat käe otsas, viinapoest läbi, ladusid kolm-neli pudelit kotti ja alles siis läksid ametisse. Nõnda igal tööpäeval.
Ükskord jäin siiski pudelite pealt ärakallamisega vahele. Karistuseks saadeti kolmeks kuuks lattu transat tegema. See oli väga valus õppetund.
Kelnerid teenisid tollal ikka väga hästi, olid samal pulgal liharaiujate, juuksurite, baarmenite ja taksojuhtidega. Me olime ju linna koorekiht, teenisime rohkem kui ministrid. Nädala lõpus oli päevi, kui ühe õhtuga panid tasku 150 rubla. See oli teise inimese kuupalk.
Kord teenindasin ühe meremehe juba väga purjus seltskonda. Arve oli 120 rubla. Mees maksis selle ära ja mingi aja pärast viipas, et tahab arvet. Mul hakkas kohe pea tööle. Kui ta tuli kööki järele, kirjutasin uue tðeki välja. Mees kukkus kiitma: «Küll sa oled ikka tore poiss, too veel üks pudel!» Tõmbas mind endale sülle istuma ja kummutasime sealsamas pool viina sisse. Nii ta maksiski kaks korda, aga sellest ei tekkinud ilmselt probleemi, sest rahakott oli tal paks nagu seapõrsas.
Olin siis noor poiss ja raha tegi peast lolliks. Lennukipilet Adlerisse maksis 47 rubla. Lendasime sinna kaheks päevaks ðampust jooma. Et meid usutaks, ostsime Adlerist kaasa väiksed plastmassist suveniirpalmid.
Kelnerid jõid tol ajal tõesti palju, aga me olime noored, organism oli tugev. Tulid tööle, parandasid pea ära, lõunaks võtsid paar suppi, kella neljaks oli juba kõik korras ja õhtul läks pidu edasi. Naisi oli jalaga segada. Nad olid meie peale maiad – raha oli meil nagu raba. Oli tavaline, et pärast tööd jäime banketisaali istuma, mängisime kaarte, panime kärakat ja silitasime pruute.
Või võtsime takso, pruudid kaasa, ja sõitsime näiteks Keila-Joale pidu edasi panema. Takso oli ju odav, tellimisega polnud mingeid probleeme. Helistasid, ütlesid taksojuhi nime, ja juba ta oligi kohal.
Keda kõike sai küll teenindatud! Näiteks koos Demjanoviga Iraani ðahhi. Rääkimata parteibossidest. Taga oli üks suur ja kolm väikest banketisaali. Banketilaudadest jäi alati järele palju sööki ja jooki, millest tavainimene võis vaid unistada. Suhkrut ja võid ei olnud vaja üldse osta.»
Pearu Reimann töötas Kännu Kukes kuni 1984. aasta sügiseni, siis läks just avatud Raekööki. Enne lahkumist sai veel aukirja.