Parts: Lihula samba sünd on aasta rumalaim tegu
23.12.2004 00:01Toomas Sildam, juhataja
Kui politsei soovib riigijuhte eriliselt kaitsta, ei tohi see tallata põrmu tipp-poliitikute väärikust, teeb peaminister Juhan Parts etteheite neile, kes üleeile saatsid märulipolitseinikud Lihula lähedale metsa.
Oli teil teisipäeval raske Lihulasse minna?
Vastupidi, tahtsin ammu minna, aga see jäi jõulueelsesse aega. Läksin Lihulasse suurima heameelega.
Kuigi ajalehtedes võis märgata kohalike elanike kibestumist ja viha, mis ei sobi kokku eesti rahva olemusega, siis tegelikult kujunes see käik väga asjalikuks. Emotsioonid on jahtunud, seda oli tunda nii Lihula vallavolikogus, koolisaalis inimestega kohtudes ja ka tänaval.
Vabandasite 2. septembril toimunud natsimundris sõduri samba mahavõtmise asjus ka vallavanem Tiit Madissoni eest. Miks?
Pean selle samba püstitamist aasta kõige rumalamaks teoks. Ja Lihulas minult ka küsiti: miks valitsus üldse lasi selle püstitada. Tiit Madisson – aatemees, kellest ma lugu pean – on vallavanem, avalik võim. Ja see eeldab vastutustunnet.
Madissoniga te ei kohtunudki?
Nagu mulle öeldi, on ta tervisega hädas ja ma soovin talle head paranemist.
Miks te ei vabandanud siseministrite Jaan Õunapuu ja Margus Leivo eest, kes valitsuse korralduse järgi pidid 2. septembril selle õnnetu samba maha võtma?
Kui nii suhtuda, võiksin ma enamiku kriitikast oma õlgadelt maha pühkida. Aga 2. septembril tegi otsuse valitsus ja nüüd käisin ma Lihulas samuti valitsuse eest. Ka Margus Leivo ja Jaan Õunapuu eest.
Miks valvas teie Lihula-visiidi ajal kaks bussitäit märulipolitseinikke kuue kilomeetri kaugusel metsas?
Ma tõesti ei teadnud neist mitte midagi. Olen varemgi öelnud, et igapäevases elus on peaminister üle turvatud. Ei mõtle siin isegi seda [politsei] ebaõnnestunud tegutsemist [Lihulas]. Politsei asi on püüda pätte, hoolitseda meie turvatunde eest… Edasi las kommenteerivad asjatundjad.
Kas kaitse- või julgestuspolitsei oli teid informeerinud, et Lihulas varitseb kõrgendatud oht?
Ei.
Kuidas seletavad Leivo või politseijuht Robert Antropov teile märulipolitseinike metsa peitmist?
Palusin siseministrilt sellekohast raportit, mida ma pole veel saanud.
Kas pole mitte nii, et kaitstes presidenti või peaministrit, ei tohi politsei riivata nende väärikust?
Presidendi ja peaministri väärikus koosneb veel kümnetest asjadest, aga kindlasti kuulub too aspekt nende sekka sama kindlalt nagu see, et peaministri tööruumid peavad olema puhtad ja külalised ei tohiks tunda end siin mitte nagu eraldatud maailmas, vaid nagu tavalises büroos.
Kas olete valitsusliidus lapsevanema, lepitaja või psühholoogi rollis?
Mind on meie enda erakonna liikmed sel aastal palju kritiseerinud, et miks ma kaitsen nii vähe Res Publica huve. Aga riigi huvide esiplaanile seadmine käib peaministri kohaga kaasas. Ja ärgu need inimesed, kes pole seda ametit pidanud, tulgu õpetama. Mis valitsuskoalitsiooni puutub, siis see töötab ja paremat ei ole.
Aga ministrite ja koalitsioonipoliitikute sõnapoks näiteks sadamatasude ja hariduselu üle?
Need on väga vajalikud arutelud. Kindlasti ei saa üles kutsuda vaikivale koalitsioonile. Meil on ju erinevad erakonnad ja erinevate arusaamistega inimesed.
Võtkem või muudatused hariduses. Siin on kaks võimalust. Esimene tähendab, et usaldame õpetajaid, koolijuhte ja lapsevanemaid, anname neile rohkem vabadust ja võimalusi, ka raha, anname vastutuse. Teine variant on käsutamine.
Kas valitsus seob haridusreformi eelnõude vastuvõtmise parlamendis kogu kabineti või haridusministri usaldushääletusega?
Ei tea, kust see kuulujutt nüüd tuleb? Ei ole niisugust plaani. Nagu ei ole Res Publical ka plaani sulgeda väikeseid algkoole. Lihulas rääkisime Metsküla koolist, kus on 13 last. Suurepärane! Kui me aga räägime noorest inimesest, kes otsustab, kas minna kutsekooli või gümnaasiumisse, siis peame aitama talle valikuvõimalust luua.
Oma ajalooga oleme ka pärast Lihulat kimpus, mõeldes kas või 9. maile ja president Rüütli Moskva-visiidile. Kas teie soovitaksite tal sõita?
Praegu ma seda teile küll ei ütle. Kuid mulle hakkab tunduma, et kaldume 9. maid üle tähtsustama. Kindlasti ei ole aga õige seda siduda mingite muude küsimustega.
Piirilepingu sõlmimisega?
Jah, pealegi esitas Eesti Venemaale ametliku ettepaneku sõlmida piirileping 2. veebruaril Tartus. Piirileping on ju valmis. Venemaa pole meile veel vastanud, kuigi 2. veebruar ja Tartu oleks loogiline, järjepidevuse märgiga.
Kui kindlaks te oma valitsuse tulevikku hindate?
Hindan realistlikult – see valitsus on olnud töövõimeline, öelge, mida tahate. Ja meil on potentsiaal töötada järgmiste parlamendivalimisteni. See ei tähenda, nagu rahuldaks mind stagneerumine.
Kompromisside tegemine kuulub poliitikasse ja Res Publica on neid teinud alates koalitsioonileppe sõlmimisest. Siit minu sõnum meie valitsuspartneritele: peame näitama paindlikkust, ei saa olla dogmaatilised. Paindlikud ka valitsuse poliitika üksikute küsimuste lahendamisel.
Näiteks tulumaksu alandamise puhul?
Kas või.
Kuidas saab peaministripartei valitseda nelja-viie toetusprotsendiga?
Saab.
On teil salaplaan, kuidas Res Publica mainet tõsta?
Ei ole mingit salaplaani.
Mis on teie 2004. aasta suurim õnnestumine?
Meie [jaanuarikuine] kokkulepe Siim Kallasega [Reformierakonna ja Res Publica ühendamisest]. Ainuüksi selle visiooni saavutamine oli tähtis ja ega idee ise ole kuhugi kadunud, kuigi Reformierakonna uus juhtkond ei julgenud praegu edasi minna.
Ja muidugi, kas panite tähele Freedom House’i viimast küsitlust, kus Eesti oli poliitiliste ja kodanikuvabadustega esimesel kohal? Ma tahan nüüd küsida Tunne Kelamilt, kes ütles, et Res Publica ehitab Eestis diktatuuri – kas ta tuleb sama kõlavalt vabandama?
Ja milline on teie tänavune suurim ebaõnnestumine?
Ei ole sellist ühte asja…
Võib-olla laiemalt see, et sõda Iraagis võttis meilt Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri?
Kindlasti. Need olid aasta kõige raskemad emotsionaalsed hetked.
Mis on aasta pärast paremini?
Aasta on liiga lühike aeg. Kui arutasime [euroliidu] peaministritega Lissaboni strateegia tulevikku, ütles Tony Blair hea mõtte: muutused, millest praegu räägime, võivad olla nii ambitsioonikad, et me ei oska neid kirjeldada.
xxx
Lihula elanikud: Parts ei käinud vabandust palumas
23.12.2004 07:06PM Online
Lihula elanikud tõlgendasid peaminister Juhan Partsi teisi- päevast visiiti mitte kohalikelt andeks palumisena, vaid valitsuse septembrikuise tegevuse õigustamisena, selgus samal päeval läbi viidud küsitlusest.
Eesti Päevalehe tellimusel küsitles uuringukeskus Faktum teisipäeva õhtul telefoni teel 158 Lihula inimest (kokku elab vallas ca 3000 inimest), kellest eranditult kõik olid teadlikud peaministri samal päeval toimunud visiidist.
Peaministri motiive hinnates leidis 49 protsenti vastanutest, et peaministrit ajendas Lihulasse tulema soov õigustada valitsuse tegevust, millega võeti 2. septembri õhtupimeduses maha 20. augustil püstitatud mälestusmärk Saksa mundris eesti sõjamehele.
Kõigest 18 protsendi vastanute arvates oli Partsi külaskäigu ajendiks soov kohalikelt andestust paluda. Viis vastajat leidis, et tegemist on katsega järgmiste valimiste eel oma mainet parandada.
«Juhan Partsi külaskäik Lihulasse ei muutnud oluliselt vallarahva usku oma tõesse ja õigusesse,» nentis sotsioloog Juhan Kivirähk tulemusi hinnates.
Enamik küsitletuist (74 protsenti) oli põhimõtteliselt rahul sellega, et peaminister nende valda külastas.
Sealhulgas 17 protsenti pidas peaministri Lihulasse tulekut väga õigeks, 57 protsenti aga leidis, et see külaskäik oleks võinud juba varem toimuda.
Viiendik küsitletutest pidas Partsi Lihulas käiku kas kasutuks (9 protsenti) või lausa valeks (11 protsenti) sammuks. Rohkem oli selliselt vastanuid eakamate küsitletute hulgas.
«Tervikuna võib öelda, et Lihula rahvas võttis peaministri külaskäigu siiski positiivselt vastu, sest ütleb ju ka rahvatarkus – «parem hilja kui mitte kunagi!»,» märkis Kivirähk.
Vaid umbes ühel protsendil vastanutest suutis Parts oma visiidiga mõjutada hinnangut ausamba ümber toimunusse.
Uudised
VE: Lihula fenomen
Parts: Lihula samba sünd on aasta rumalaim tegu
23.12.2004 00:01Toomas Sildam, juhataja
Oli teil teisipäeval raske Lihulasse minna?
Vastupidi, tahtsin ammu minna, aga see jäi jõulueelsesse aega. Läksin Lihulasse suurima heameelega.
Kuigi ajalehtedes võis märgata kohalike elanike kibestumist ja viha, mis ei sobi kokku eesti rahva olemusega, siis tegelikult kujunes see käik väga asjalikuks. Emotsioonid on jahtunud, seda oli tunda nii Lihula vallavolikogus, koolisaalis inimestega kohtudes ja ka tänaval.
Vabandasite 2. septembril toimunud natsimundris sõduri samba mahavõtmise asjus ka vallavanem Tiit Madissoni eest. Miks?
Pean selle samba püstitamist aasta kõige rumalamaks teoks. Ja Lihulas minult ka küsiti: miks valitsus üldse lasi selle püstitada. Tiit Madisson – aatemees, kellest ma lugu pean – on vallavanem, avalik võim. Ja see eeldab vastutustunnet.
Madissoniga te ei kohtunudki?
Nagu mulle öeldi, on ta tervisega hädas ja ma soovin talle head paranemist.
Miks te ei vabandanud siseministrite Jaan Õunapuu ja Margus Leivo eest, kes valitsuse korralduse järgi pidid 2. septembril selle õnnetu samba maha võtma?
Kui nii suhtuda, võiksin ma enamiku kriitikast oma õlgadelt maha pühkida. Aga 2. septembril tegi otsuse valitsus ja nüüd käisin ma Lihulas samuti valitsuse eest. Ka Margus Leivo ja Jaan Õunapuu eest.
Miks valvas teie Lihula-visiidi ajal kaks bussitäit märulipolitseinikke kuue kilomeetri kaugusel metsas?
Ma tõesti ei teadnud neist mitte midagi. Olen varemgi öelnud, et igapäevases elus on peaminister üle turvatud. Ei mõtle siin isegi seda [politsei] ebaõnnestunud tegutsemist [Lihulas]. Politsei asi on püüda pätte, hoolitseda meie turvatunde eest… Edasi las kommenteerivad asjatundjad.
Kas kaitse- või julgestuspolitsei oli teid informeerinud, et Lihulas varitseb kõrgendatud oht?
Ei.
Kuidas seletavad Leivo või politseijuht Robert Antropov teile märulipolitseinike metsa peitmist?
Palusin siseministrilt sellekohast raportit, mida ma pole veel saanud.
Kas pole mitte nii, et kaitstes presidenti või peaministrit, ei tohi politsei riivata nende väärikust?
Presidendi ja peaministri väärikus koosneb veel kümnetest asjadest, aga kindlasti kuulub too aspekt nende sekka sama kindlalt nagu see, et peaministri tööruumid peavad olema puhtad ja külalised ei tohiks tunda end siin mitte nagu eraldatud maailmas, vaid nagu tavalises büroos.
Kas olete valitsusliidus lapsevanema, lepitaja või psühholoogi rollis?
Mind on meie enda erakonna liikmed sel aastal palju kritiseerinud, et miks ma kaitsen nii vähe Res Publica huve. Aga riigi huvide esiplaanile seadmine käib peaministri kohaga kaasas. Ja ärgu need inimesed, kes pole seda ametit pidanud, tulgu õpetama. Mis valitsuskoalitsiooni puutub, siis see töötab ja paremat ei ole.
Aga ministrite ja koalitsioonipoliitikute sõnapoks näiteks sadamatasude ja hariduselu üle?
Need on väga vajalikud arutelud. Kindlasti ei saa üles kutsuda vaikivale koalitsioonile. Meil on ju erinevad erakonnad ja erinevate arusaamistega inimesed.
Võtkem või muudatused hariduses. Siin on kaks võimalust. Esimene tähendab, et usaldame õpetajaid, koolijuhte ja lapsevanemaid, anname neile rohkem vabadust ja võimalusi, ka raha, anname vastutuse. Teine variant on käsutamine.
Kas valitsus seob haridusreformi eelnõude vastuvõtmise parlamendis kogu kabineti või haridusministri usaldushääletusega?
Ei tea, kust see kuulujutt nüüd tuleb? Ei ole niisugust plaani. Nagu ei ole Res Publical ka plaani sulgeda väikeseid algkoole. Lihulas rääkisime Metsküla koolist, kus on 13 last. Suurepärane! Kui me aga räägime noorest inimesest, kes otsustab, kas minna kutsekooli või gümnaasiumisse, siis peame aitama talle valikuvõimalust luua.
Oma ajalooga oleme ka pärast Lihulat kimpus, mõeldes kas või 9. maile ja president Rüütli Moskva-visiidile. Kas teie soovitaksite tal sõita?
Praegu ma seda teile küll ei ütle. Kuid mulle hakkab tunduma, et kaldume 9. maid üle tähtsustama. Kindlasti ei ole aga õige seda siduda mingite muude küsimustega.
Piirilepingu sõlmimisega?
Jah, pealegi esitas Eesti Venemaale ametliku ettepaneku sõlmida piirileping 2. veebruaril Tartus. Piirileping on ju valmis. Venemaa pole meile veel vastanud, kuigi 2. veebruar ja Tartu oleks loogiline, järjepidevuse märgiga.
Kui kindlaks te oma valitsuse tulevikku hindate?
Hindan realistlikult – see valitsus on olnud töövõimeline, öelge, mida tahate. Ja meil on potentsiaal töötada järgmiste parlamendivalimisteni. See ei tähenda, nagu rahuldaks mind stagneerumine.
Kompromisside tegemine kuulub poliitikasse ja Res Publica on neid teinud alates koalitsioonileppe sõlmimisest. Siit minu sõnum meie valitsuspartneritele: peame näitama paindlikkust, ei saa olla dogmaatilised. Paindlikud ka valitsuse poliitika üksikute küsimuste lahendamisel.
Näiteks tulumaksu alandamise puhul?
Kas või.
Kuidas saab peaministripartei valitseda nelja-viie toetusprotsendiga?
Saab.
On teil salaplaan, kuidas Res Publica mainet tõsta?
Ei ole mingit salaplaani.
Mis on teie 2004. aasta suurim õnnestumine?
Meie [jaanuarikuine] kokkulepe Siim Kallasega [Reformierakonna ja Res Publica ühendamisest]. Ainuüksi selle visiooni saavutamine oli tähtis ja ega idee ise ole kuhugi kadunud, kuigi Reformierakonna uus juhtkond ei julgenud praegu edasi minna.
Ja muidugi, kas panite tähele Freedom House’i viimast küsitlust, kus Eesti oli poliitiliste ja kodanikuvabadustega esimesel kohal? Ma tahan nüüd küsida Tunne Kelamilt, kes ütles, et Res Publica ehitab Eestis diktatuuri – kas ta tuleb sama kõlavalt vabandama?
Ja milline on teie tänavune suurim ebaõnnestumine?
Ei ole sellist ühte asja…
Võib-olla laiemalt see, et sõda Iraagis võttis meilt Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri?
Kindlasti. Need olid aasta kõige raskemad emotsionaalsed hetked.
Mis on aasta pärast paremini?
Aasta on liiga lühike aeg. Kui arutasime [euroliidu] peaministritega Lissaboni strateegia tulevikku, ütles Tony Blair hea mõtte: muutused, millest praegu räägime, võivad olla nii ambitsioonikad, et me ei oska neid kirjeldada.
xxx
Lihula elanikud: Parts ei käinud vabandust palumas
23.12.2004 07:06PM Online
Eesti Päevalehe tellimusel küsitles uuringukeskus Faktum teisipäeva õhtul telefoni teel 158 Lihula inimest (kokku elab vallas ca 3000 inimest), kellest eranditult kõik olid teadlikud peaministri samal päeval toimunud visiidist.
Peaministri motiive hinnates leidis 49 protsenti vastanutest, et peaministrit ajendas Lihulasse tulema soov õigustada valitsuse tegevust, millega võeti 2. septembri õhtupimeduses maha 20. augustil püstitatud mälestusmärk Saksa mundris eesti sõjamehele.
Kõigest 18 protsendi vastanute arvates oli Partsi külaskäigu ajendiks soov kohalikelt andestust paluda. Viis vastajat leidis, et tegemist on katsega järgmiste valimiste eel oma mainet parandada.
«Juhan Partsi külaskäik Lihulasse ei muutnud oluliselt vallarahva usku oma tõesse ja õigusesse,» nentis sotsioloog Juhan Kivirähk tulemusi hinnates.
Enamik küsitletuist (74 protsenti) oli põhimõtteliselt rahul sellega, et peaminister nende valda külastas.
Sealhulgas 17 protsenti pidas peaministri Lihulasse tulekut väga õigeks, 57 protsenti aga leidis, et see külaskäik oleks võinud juba varem toimuda.
Viiendik küsitletutest pidas Partsi Lihulas käiku kas kasutuks (9 protsenti) või lausa valeks (11 protsenti) sammuks. Rohkem oli selliselt vastanuid eakamate küsitletute hulgas.
«Tervikuna võib öelda, et Lihula rahvas võttis peaministri külaskäigu siiski positiivselt vastu, sest ütleb ju ka rahvatarkus – «parem hilja kui mitte kunagi!»,» märkis Kivirähk.
Vaid umbes ühel protsendil vastanutest suutis Parts oma visiidiga mõjutada hinnangut ausamba ümber toimunusse.