HEINO LEVALD: Mõnitav kõverpeegel Estonia hukust
Ma ei ole juba ammu kogenud niisugust nördimust kui pärast filmi “Balti torm” nägemist. Filmi autor ja peategelane, end ülipretensioonikalt Reuteriks nimetanud naisajakirjanik, ütleb filmis, et ajakirjaniku roll on olla maailma peegel.
Kuid peegeldus, mida ta reisiparvlaeva Estonia hukkumisest ja sellega seotud asjaoludest filmi kaudu edasi annab, on pahatahtlikult moonutatud ja mõnitav, tõe ja Eesti vastu otseselt vaenulik ning mõjub kannatanule näkku sülitamisena.
Tõtt on selles filmis ehk ainult nii palju, et Estonia hukkus 1994. aasta 28. septembril. Muu on mitmesugustel õhutatud kahtlustel ja kes teab mis muudel kaalutlustel põhinev, ilmselt professionaalset suurushullustust põdeva ajakirjaniku väljamõeldis. Kaasa arvatud hukkunute arv, mis on filmis ühe tapetu võrra suurem kui ametlikult.
Selle, et laev oli valesti klassifitseeritud ja vööri konstruktsioon avamerel sõiduks kõlbmatu ning et alus hukkus mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemise tõttu, on rahvusvaheline uurimiskomisjon tuvastanud ning eranditult kõik asja uurinud spetsialistid on komisjoni seisukohta tunnustanud. Filmis on komisjon ja asjatundjad tehtud lihtsalt pilkealusteks. Kuna laeva juhtkond hukkus, ei ole tõepoolest täielikult selge see, miks juhtkond märkas laeva vigastust alles siis, kui oli juba hilja aluse päästmiseks midagi ette võtta. Kahtlusi on ka vahetuskapteni ja mõne muu isiku hukkumise või pääsemise suhtes.
Kuid sellest üles puhuda säärane vaenulik soperdis ja lasta see ülemaailmsele ekraanile – see on lihtsalt ühe inimese haiglase fantaasia vili. Sündinud on asi nende ringkondade vähemalt moraalsel toel, kes kardavad jääda katastroofi kohtulikul uurimisel kaassüüdlasteks. Neid ringkondi on mitu, kõik nad oleksid väga rahul versiooniga, mille kohaselt põhjustas katastroofi plahvatus – see võib ju igaühega juhtuda.
Nüüd on neil ka asjatundmatute filmivaatajate emotsionaalne toetus või on tekitatud vähemalt kahtlus, ja see on nende jaoks suur võit. Võit tõe ja Eesti riigi au üle, mille kaitseks ei ole seni õieti keegi sõna ega teoga mõjukalt välja astunud ega tõe jaluleseadmise ettepanekuid ja üritusi toetanud. Puutumata ei jää ka Rootsi ja Soome.
Film “Balti torm” on läinud ülemaailmsele ekraanile ning selle negatiivne mõju Eestile on tohutu. Sest see on rohkem kui ainult üks film. Kas suudab Eesti bränd seda korvata? Kas suudab tõde kunagi kinni püüda nii võimsalt maailma ringlema lastud vale? Nõrga jõud on kisa. Arvan, et Eesti valitsus või president peaksid kaebama filmi autori riigi au haavamise ning tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest rahvusvahelisse kohtusse.
Heino Levald, laevaehitusinsener, Eesti Mereakadeemia professor
|
Uudised
VE: Levald, Heino – laevaehitusinsener, professor
(19.11.2003)
Ma ei ole juba ammu kogenud niisugust nördimust kui pärast filmi “Balti torm” nägemist. Filmi autor ja peategelane, end ülipretensioonikalt Reuteriks nimetanud naisajakirjanik, ütleb filmis, et ajakirjaniku roll on olla maailma peegel.
Kuid peegeldus, mida ta reisiparvlaeva Estonia hukkumisest ja sellega seotud asjaoludest filmi kaudu edasi annab, on pahatahtlikult moonutatud ja mõnitav, tõe ja Eesti vastu otseselt vaenulik ning mõjub kannatanule näkku sülitamisena.
Tõtt on selles filmis ehk ainult nii palju, et Estonia hukkus 1994. aasta 28. septembril. Muu on mitmesugustel õhutatud kahtlustel ja kes teab mis muudel kaalutlustel põhinev, ilmselt professionaalset suurushullustust põdeva ajakirjaniku väljamõeldis. Kaasa arvatud hukkunute arv, mis on filmis ühe tapetu võrra suurem kui ametlikult.
Selle, et laev oli valesti klassifitseeritud ja vööri konstruktsioon avamerel sõiduks kõlbmatu ning et alus hukkus mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemise tõttu, on rahvusvaheline uurimiskomisjon tuvastanud ning eranditult kõik asja uurinud spetsialistid on komisjoni seisukohta tunnustanud. Filmis on komisjon ja asjatundjad tehtud lihtsalt pilkealusteks. Kuna laeva juhtkond hukkus, ei ole tõepoolest täielikult selge see, miks juhtkond märkas laeva vigastust alles siis, kui oli juba hilja aluse päästmiseks midagi ette võtta. Kahtlusi on ka vahetuskapteni ja mõne muu isiku hukkumise või pääsemise suhtes.
Kuid sellest üles puhuda säärane vaenulik soperdis ja lasta see ülemaailmsele ekraanile – see on lihtsalt ühe inimese haiglase fantaasia vili. Sündinud on asi nende ringkondade vähemalt moraalsel toel, kes kardavad jääda katastroofi kohtulikul uurimisel kaassüüdlasteks. Neid ringkondi on mitu, kõik nad oleksid väga rahul versiooniga, mille kohaselt põhjustas katastroofi plahvatus – see võib ju igaühega juhtuda.
Nüüd on neil ka asjatundmatute filmivaatajate emotsionaalne toetus või on tekitatud vähemalt kahtlus, ja see on nende jaoks suur võit. Võit tõe ja Eesti riigi au üle, mille kaitseks ei ole seni õieti keegi sõna ega teoga mõjukalt välja astunud ega tõe jaluleseadmise ettepanekuid ja üritusi toetanud. Puutumata ei jää ka Rootsi ja Soome.
Film “Balti torm” on läinud ülemaailmsele ekraanile ning selle negatiivne mõju Eestile on tohutu. Sest see on rohkem kui ainult üks film. Kas suudab Eesti bränd seda korvata? Kas suudab tõde kunagi kinni püüda nii võimsalt maailma ringlema lastud vale? Nõrga jõud on kisa. Arvan, et Eesti valitsus või president peaksid kaebama filmi autori riigi au haavamise ning tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest rahvusvahelisse kohtusse.
Heino Levald, laevaehitusinsener, Eesti Mereakadeemia professor