Minu kõrval saab olla ainult selline mees, kes on endaga rahul!
PÄIKESENAINE: Kõik, kes on Krista Lensiniga lähemalt kokku puutunud, ütlevad nagu ühest suust, et tema teine nimi võiks olla Päike. Pole siis ime, et alati säraval Kristal pole austajatest kunagi puudu olnud!
Riina Raavel
“Minu elu on olnud sama kirju kui naistel, kes saatesse kandideerisid,” leiab saate “Maamees otsib naist” juht Krista Lensin. Tosin aastat tagasi põrutas Krista New Yorki õnne otsima ja – nagu Hollywoodi filmis! – leidiski otse lennujaamast enda tulevase mehe. Aga tõeline õnn ja rahulolu ootas teda siiski kodumaal…
Kui Krista 24aastasena Suures Õunas maandus, ei olnud lennujaamas teda vastu võtmas mitte küllakutse saatnud sõbranna, vaid hoopis keegi tundmatu noormees. See polnud küll lausa armastus esimesest silmapilgust, aga peagi hakkas Krista ja noormehe, kes samuti Eestist pärit, vahel sädemeid lendama.
“Käisime mõned korrad New Yorgi ööeluga tutvumas, avastasime, et meil on hea koos olla ja hakkasimegi siis tihemini suhtlema. Pärast seda, kui olin veel mõned korrad Eesti ja New Yorgi vahet lennanud, otsustasime, et on aeg leivad ühte kappi panna,” meenutab tänaseks 36aastane Krista, kuidas ta 27aastaselt oma esimese ja seni ainsa abielu sõlmis.
“Ta on rahulik, töökas, aus, kahe jalaga maa peal, turvaline – ühesõnaga perfektne lapse isa,” leiab Krista nüüdki, mil abielu juba ajalugu, mehe kohta vaid häid sõnu.
Kuidas Kristast sai meeleheitel koduperenaine
Kuna Krista pole kunagi suutnud käed rüpes istuda, ei suutnud ta ka New Yorgis logelemisega harjuda. “Kui lähed võõramaa naisena taolisse suurlinna ega oma kohalikku haridust, on sul enamasti vähe valikuid. Loomulikult võid hakata strippariks või ettekandjaks, mis kumbki ei tundunud mulle eriti ahvatleva pakkumisena… Proovisin erinevaid töid, kuni maandusin lõpuks ühte viienda avenüü ilukliinikusse klienditeenindajaks.”
Oma klientidest Krista rääkida ei taha. Märgib vaid, et kuulsaid ja kummalisi, kes tema karjääri jooksul oma veidramast veidramate soovidega kliinikusse sisse sadasid, oli rohkem kui terves Baltikumis kokku.
Lapseootele jäänud, sai Kristast aga koduperenaine. Varsti juba üsna meeleheitel koduperenaine. “Esimest aastat lapsega kodus ma täielikult nautisin! Aga kui siis hakkasin jälle tööasjade peale mõtlema, said takistusteks metsikult pikad vahemaad ning see, et mul ei olnud last kellegi hoolde jätta. Ma ei kujuta ette, kas Eesti naised saavad üldse sellest aru, kuidas neil on vedanud, et omad inimesed – vanaemad-vanaisad – on lähedal. Minul ei olnud Ameerikas mitte kedagi ja nii ma ei saanudki kuhugi minna,” meenutab Krista.
Teab, mida tähendab üksildus
Üksildaste maameeste tutvumissaate juht teab suurepäraselt, mida üksildus õieti tähendab: kui saate kangelased eesti maamehed on kaaslaseta sellepärast, et nende kodukant on pea inimtühi, siis New Yorgi suuruses hiigellinnas ollakse üksi, sest kõigil on tuhat tegemist ja liiga kiire, et teise inimesse süveneda – märgata, et ainus ja õige on tegelikult kogu aeg su kõrval olnud.
“Tundsin ennast väga üksi ikka väga tihti,” tunnistab Krista, kes oli Eestis harjunud sellega, et vanemad ja sõbrad on pidevalt lähedal. Ameerikast leidis ta küll juhututtavaid, kuid kultuurilised erinevused ja eri arusaamad ei lasknud tal nendega siiski lähedaseks saada.
Krista abikaasal olid oma tööd-tegemised ka väljaspool kodu ja nii oli lahku kasvamine nukker paratamatus. “Kui laps oli kahene, otsustasin oma kodinad kokku pakkida ja ära koju tulla – vanaemad ja vanaisad on lapse elus võrratud tegelased! Ja mida mul seal vallaliste linnas lapsega enam teha oligi?”
Kaks aastat tagasi oli Krista, kohvrid näpus ja tütretirts Simoné kaenlas, tagasi Eestis, valmis uut elu alustama.
Öeldakse, et armastust pole vaja otsida, ta leiab sind ise. Kristaga nii läkski. Kuigi tüüpilisel töötaval üksikemal pole Tallinnaski kerge enda kõrvale kedagi leida, ei ole särava naeratuse ja tumeda lokipahmakaga temperamentsel Kristal ometi kunagi austajatest puudu olnud.
Kes ei otsi, see just leiabki
“Ma ei otsinudki kaaslast – ei olnud uueks suhteks valmis ega sellest huvitatudki,” nendib Krista. Lahkuminekuhaavu ravib teadagi kõige paremini töö ja sellele ta pühenduski. Teiste korraldatud kohtingutel, millega peavad silmitsi seisma näiteks tema saates osalevad maamehed, pole Krista kunagi käinud.
“Ma arvan, et keegi ei julgekski mind kellelegi soovitada!” puhkeb ta naerma. Julgust on mehepojal temaga suhtlemiseks tõesti vaja: isa poolt gruusia verd Krista on küll vahetu ja siiras suhtleja, aga teinekord ütleb prauhti välja ka ebameeldivaid asju…
Kõige kiuste ei ole Krista ka praegu teps mitte üksi – tema kõrval seisab juba tükk aega kena tumedapäine noormees.
“Kohtusime, sest olime mõlemad õigel ajal õiges kohas ja valmis uut suhet alustama,” räägib Krista salapärasest kaaslasest, eelistades tema nime mainimata jätta. “Meil on mõlemal hästi kiire elu, peame lugu teineteise vabadusest ja meil on hästi sarnane ellusuhtumine nii inimeste kui ka suhete koha pealt,” on ta siiski nõus kaaslast iseloomustama.
Igal juhul on see mees vaba ühest Krista meelest närvesöövaimast omadusest Eesti meeste juures – omamisinstinktist. Ta ei taluks päevagi, kui kaaslane teda alatasa kontrolliks ja käevangus talutaks. Mis aga Kristale meeldivas mehes kindlasti olema peab, on hea huumorimeel, vaba olek ja atraktiivne välimus. “Ja ta peab olema põnev! Võib-olla isegi keeruline ülesanne, mida lahendada,” märgib ta.
Naise kapriise aga ei pea mees mitte üksnes ära kannatama: “Ta peab neid nautima!” naerab Krista. “Olen impulsiivne ja temperamentne, minu kõrval saab olla ainult mees, kes on endaga rahul ja peab minust lugu sellisena, nagu ma olen, ilma soovita midagi muuta.”
Kas maameeste unelmad täituvad?
Kahetseda pole Kristal kõigile oma seiklustele tagasi vaadates kokkuvõttes midagi. “Ameerikas otsitakse American Dream’i, Eestis Eesti oma. Mina sain mõlemad. American Dream istub mul igal õhtul kodus ja vaatab mulle oma nelja-aastase tarkuse, siniste silmade välkudes ja blondide lokkide lehvides otsa ning küsib juba üsna nutikaid küsimusi.
Eesti unistus aga on siinsamas minu ümber – armsad vanemad, head sõbrad, uus huvitav suhe ning loomulikult peamisena minu nii uskumatu ja ainulaadne töö, mis teeb mind nii väga õnnelikuks. No mida veel tahta!”
Kas ka maameeste unelmad täide lähevad, ei tihka Krista ette ära rääkida – see selgugu juba saatest. Küll aga on maamehed tema sõnul kindlasti juurde saanud enesekindlust, et nad tõepoolest võivad kellelegi meeldida ja head seltskonda pakkuda.
“Kaamera ees meeldib mulle rohkem kui taga!”
Krista Lensinist, kes kuni käesoleva sügishooajani on telesaadete valmimisele vaid kaadri tagant kaasa aidanud, sai saatejuht puhtjuhuslikult: New Yorgist naasnud, sattus Krista uute väljakutsete otsinguil produktsioonifirmasse Filmimees. “Kuigi ma tundusin neile käsitletamatu tüübina – gruusia veri ja hullud ideed –, otsustasid nad mulle võimaluse anda. Hakkasin sebima erinevate saadetega nagu “Missid”, “Lihtne elu” ja “Pärlipeegel”, töötades nii režissööri assistendi-toimetaja kui ka produtsendina,” räägib Krista.
Julgesse projekti “Maamees otsib naist” kaasati Krista algul projektijuhina, millega ta ka rõõmsasti nõustus – maaeluga ei olnud ta põlise linnapiigana kunagi lähemalt tutvust teinud. Ta sõitis mööda Eestit ringi kokku kaks ja pool tuhat kilomeetrit, et sobivaid maamehi leida ja nende usaldust võita.
Edasi kogunesid saatetegijad ühel päeval Kanal 2 ruumides, et tulevikuplaane arutada. Üks plaanidest oli mõistagi saatejuhi leidmine.
“Hetkel, kui olin tubli projektijuhina, pastakas käes, valmis tulevase saatejuhi nime üles kirjutama, see nagu välk selgest taevast tuligi: saate peaprodutsent Raivo Lugima ja Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme vaatasid teineteisele otsa ja vahetasid repliike stiilis “kas sina mõtled sama, mis mina?”. Pärast väikest vaikust öeldi välja: “Krista, kas oleksid valmis kaamera ees üles astuma?” Ohhoo, vaat seda ma küll veel oma elus teinud ei olnud!” meenutab Krista.
Aga pärast välkkiiret kalkulatsiooni plussidest ja miinustest nõustus ta sealsamas. “Järgnesid mitmed magamata ööd – korraga oli mu töös ja elus uus lehekülg. Aga selle lugemist ma naudin! Kuidas see välja paistma hakkab, on iseasi. Üks on juba nüüd selge – mulle endale meeldib kaamera ees rohkem kui kaamera taga.”
Uudised
VE: Lens, Krista – Päikese-naine
www.sloleht.ee
Riina Raavel
“Minu elu on olnud sama kirju kui naistel, kes saatesse kandideerisid,” leiab saate “Maamees otsib naist” juht Krista Lensin. Tosin aastat tagasi põrutas Krista New Yorki õnne otsima ja – nagu Hollywoodi filmis! – leidiski otse lennujaamast enda tulevase mehe. Aga tõeline õnn ja rahulolu ootas teda siiski kodumaal…
Kui Krista 24aastasena Suures Õunas maandus, ei olnud lennujaamas teda vastu võtmas mitte küllakutse saatnud sõbranna, vaid hoopis keegi tundmatu noormees. See polnud küll lausa armastus esimesest silmapilgust, aga peagi hakkas Krista ja noormehe, kes samuti Eestist pärit, vahel sädemeid lendama.
“Ta on rahulik, töökas, aus, kahe jalaga maa peal, turvaline – ühesõnaga perfektne lapse isa,” leiab Krista nüüdki, mil abielu juba ajalugu, mehe kohta vaid häid sõnu.
Kuidas Kristast sai meeleheitel koduperenaine
Kuna Krista pole kunagi suutnud käed rüpes istuda, ei suutnud ta ka New Yorgis logelemisega harjuda. “Kui lähed võõramaa naisena taolisse suurlinna ega oma kohalikku haridust, on sul enamasti vähe valikuid. Loomulikult võid hakata strippariks või ettekandjaks, mis kumbki ei tundunud mulle eriti ahvatleva pakkumisena… Proovisin erinevaid töid, kuni maandusin lõpuks ühte viienda avenüü ilukliinikusse klienditeenindajaks.”
Oma klientidest Krista rääkida ei taha. Märgib vaid, et kuulsaid ja kummalisi, kes tema karjääri jooksul oma veidramast veidramate soovidega kliinikusse sisse sadasid, oli rohkem kui terves Baltikumis kokku.
Lapseootele jäänud, sai Kristast aga koduperenaine. Varsti juba üsna meeleheitel koduperenaine. “Esimest aastat lapsega kodus ma täielikult nautisin! Aga kui siis hakkasin jälle tööasjade peale mõtlema, said takistusteks metsikult pikad vahemaad ning see, et mul ei olnud last kellegi hoolde jätta. Ma ei kujuta ette, kas Eesti naised saavad üldse sellest aru, kuidas neil on vedanud, et omad inimesed – vanaemad-vanaisad – on lähedal. Minul ei olnud Ameerikas mitte kedagi ja nii ma ei saanudki kuhugi minna,” meenutab Krista.
Teab, mida tähendab üksildus
Üksildaste maameeste tutvumissaate juht teab suurepäraselt, mida üksildus õieti tähendab: kui saate kangelased eesti maamehed on kaaslaseta sellepärast, et nende kodukant on pea inimtühi, siis New Yorgi suuruses hiigellinnas ollakse üksi, sest kõigil on tuhat tegemist ja liiga kiire, et teise inimesse süveneda – märgata, et ainus ja õige on tegelikult kogu aeg su kõrval olnud.
“Tundsin ennast väga üksi ikka väga tihti,” tunnistab Krista, kes oli Eestis harjunud sellega, et vanemad ja sõbrad on pidevalt lähedal. Ameerikast leidis ta küll juhututtavaid, kuid kultuurilised erinevused ja eri arusaamad ei lasknud tal nendega siiski lähedaseks saada.
Krista abikaasal olid oma tööd-tegemised ka väljaspool kodu ja nii oli lahku kasvamine nukker paratamatus. “Kui laps oli kahene, otsustasin oma kodinad kokku pakkida ja ära koju tulla – vanaemad ja vanaisad on lapse elus võrratud tegelased! Ja mida mul seal vallaliste linnas lapsega enam teha oligi?”
Kaks aastat tagasi oli Krista, kohvrid näpus ja tütretirts Simoné kaenlas, tagasi Eestis, valmis uut elu alustama.
Öeldakse, et armastust pole vaja otsida, ta leiab sind ise. Kristaga nii läkski. Kuigi tüüpilisel töötaval üksikemal pole Tallinnaski kerge enda kõrvale kedagi leida, ei ole särava naeratuse ja tumeda lokipahmakaga temperamentsel Kristal ometi kunagi austajatest puudu olnud.
Kes ei otsi, see just leiabki
“Ma ei otsinudki kaaslast – ei olnud uueks suhteks valmis ega sellest huvitatudki,” nendib Krista. Lahkuminekuhaavu ravib teadagi kõige paremini töö ja sellele ta pühenduski. Teiste korraldatud kohtingutel, millega peavad silmitsi seisma näiteks tema saates osalevad maamehed, pole Krista kunagi käinud.
“Ma arvan, et keegi ei julgekski mind kellelegi soovitada!” puhkeb ta naerma. Julgust on mehepojal temaga suhtlemiseks tõesti vaja: isa poolt gruusia verd Krista on küll vahetu ja siiras suhtleja, aga teinekord ütleb prauhti välja ka ebameeldivaid asju…
Kõige kiuste ei ole Krista ka praegu teps mitte üksi – tema kõrval seisab juba tükk aega kena tumedapäine noormees.
“Kohtusime, sest olime mõlemad õigel ajal õiges kohas ja valmis uut suhet alustama,” räägib Krista salapärasest kaaslasest, eelistades tema nime mainimata jätta. “Meil on mõlemal hästi kiire elu, peame lugu teineteise vabadusest ja meil on hästi sarnane ellusuhtumine nii inimeste kui ka suhete koha pealt,” on ta siiski nõus kaaslast iseloomustama.
Igal juhul on see mees vaba ühest Krista meelest närvesöövaimast omadusest Eesti meeste juures – omamisinstinktist. Ta ei taluks päevagi, kui kaaslane teda alatasa kontrolliks ja käevangus talutaks. Mis aga Kristale meeldivas mehes kindlasti olema peab, on hea huumorimeel, vaba olek ja atraktiivne välimus. “Ja ta peab olema põnev! Võib-olla isegi keeruline ülesanne, mida lahendada,” märgib ta.
Naise kapriise aga ei pea mees mitte üksnes ära kannatama: “Ta peab neid nautima!” naerab Krista. “Olen impulsiivne ja temperamentne, minu kõrval saab olla ainult mees, kes on endaga rahul ja peab minust lugu sellisena, nagu ma olen, ilma soovita midagi muuta.”
Kas maameeste unelmad täituvad?
Kahetseda pole Kristal kõigile oma seiklustele tagasi vaadates kokkuvõttes midagi. “Ameerikas otsitakse American Dream’i, Eestis Eesti oma. Mina sain mõlemad. American Dream istub mul igal õhtul kodus ja vaatab mulle oma nelja-aastase tarkuse, siniste silmade välkudes ja blondide lokkide lehvides otsa ning küsib juba üsna nutikaid küsimusi.
Eesti unistus aga on siinsamas minu ümber – armsad vanemad, head sõbrad, uus huvitav suhe ning loomulikult peamisena minu nii uskumatu ja ainulaadne töö, mis teeb mind nii väga õnnelikuks. No mida veel tahta!”
Kas ka maameeste unelmad täide lähevad, ei tihka Krista ette ära rääkida – see selgugu juba saatest. Küll aga on maamehed tema sõnul kindlasti juurde saanud enesekindlust, et nad tõepoolest võivad kellelegi meeldida ja head seltskonda pakkuda.
“Kaamera ees meeldib mulle rohkem kui taga!”
Krista Lensinist, kes kuni käesoleva sügishooajani on telesaadete valmimisele vaid kaadri tagant kaasa aidanud, sai saatejuht puhtjuhuslikult: New Yorgist naasnud, sattus Krista uute väljakutsete otsinguil produktsioonifirmasse Filmimees. “Kuigi ma tundusin neile käsitletamatu tüübina – gruusia veri ja hullud ideed –, otsustasid nad mulle võimaluse anda. Hakkasin sebima erinevate saadetega nagu “Missid”, “Lihtne elu” ja “Pärlipeegel”, töötades nii režissööri assistendi-toimetaja kui ka produtsendina,” räägib Krista.
Julgesse projekti “Maamees otsib naist” kaasati Krista algul projektijuhina, millega ta ka rõõmsasti nõustus – maaeluga ei olnud ta põlise linnapiigana kunagi lähemalt tutvust teinud. Ta sõitis mööda Eestit ringi kokku kaks ja pool tuhat kilomeetrit, et sobivaid maamehi leida ja nende usaldust võita.
Edasi kogunesid saatetegijad ühel päeval Kanal 2 ruumides, et tulevikuplaane arutada. Üks plaanidest oli mõistagi saatejuhi leidmine.
“Hetkel, kui olin tubli projektijuhina, pastakas käes, valmis tulevase saatejuhi nime üles kirjutama, see nagu välk selgest taevast tuligi: saate peaprodutsent Raivo Lugima ja Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme vaatasid teineteisele otsa ja vahetasid repliike stiilis “kas sina mõtled sama, mis mina?”. Pärast väikest vaikust öeldi välja: “Krista, kas oleksid valmis kaamera ees üles astuma?” Ohhoo, vaat seda ma küll veel oma elus teinud ei olnud!” meenutab Krista.
Aga pärast välkkiiret kalkulatsiooni plussidest ja miinustest nõustus ta sealsamas. “Järgnesid mitmed magamata ööd – korraga oli mu töös ja elus uus lehekülg. Aga selle lugemist ma naudin! Kuidas see välja paistma hakkab, on iseasi. Üks on juba nüüd selge – mulle endale meeldib kaamera ees rohkem kui kaamera taga.”