Jalgrattavabrikandid tegid esimese mootorlennukisõidu
Allar Viivik, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003
1903. aasta 17. detsembril tehti Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas Kitty Hawki liivaluidetel teoks inimkonna ammune unistus: Orville ja Wilbur Wrightil õnnestus endaehitatud juhitaval mootorlennukil Flyer lõpuks õhku tõusta.
Lennud kestsid paar minutit, kahetiivaline sõrestiklennuk Flyer läbis kokku 405meetrise teekonna. Enamik väärikaid teatmeteoseid, lennundus- ning tehnikaraamatuid annab tänaseni neile esimeste lendurite tiitli. Moodsa lennunduse rajanud Wrightidel olid eelkäijad Euroopas ning Ameerikas, kuid nende väidetavalt juhitavate mootorlennukite sõidud pole vettpidavalt tõestatud. Vendade õhusõidud on aga talletatud fotodele ning sündmusel olid tunnistajad.
Wrightid olid pärit paljulapselisest perest. Vendadest vanim, Wilbur, sündis 1867. aastal Millvilles, Indianas. Sealt kolis pere veidi hiljem Ohiosse Daytonisse, kus 1871. aasta sündis Orville. Kasvatatud ranges kristlikus vaimus, asutasid nad Daytonis 1894. aastal jalgrattapoe, hiljem avati ka jalgrattatehas.
Vennad, kes olid koolipoistena leiutanud ning valmis ehitanud kõikvõimalikke tuulelohesid, ei plaaninud algul lennundusega edasi tegelda. Saatuse tahtel andis aga neile tõuke Euroopas tegutsenud lennunduspioneeri surm. Nimelt hukkus 1896. aasta augusti alguses järjekordsel katselennul sakslane Otto Lilienthal, kes ehitas purilennukeid ning lendas nendega mäekülgedelt startides sadu meetreid. «Kui uudis Lilienthali surmast suvel Ameerikasse jõudis, hakkasime lendamise probleemidesse suhtuma tähelepanelikumalt,» on Wrightid oma mälestustes kirjutanud.
Tiibade tüürid joonistati maha kondoritelt
Koos jätkati sealt, kus sakslane Lilienthal oli pooleli jäänud, nimelt aerodünaamika õppimisest. Esmalt vaatlesid vennad hoolega lindusid, et lahendada tasakaalu hoidmise probleem. «Kondori parema tiiva tagumine osa oli ülespidi ning vasaku tiiva tagaosa allapoole. Seega hoiabki lind ennast lennu ajal tasakaalus,» märkis Wilbur enda päevikus. Looduses märgatu kasutati lennukiehituses kohe ära. Nad mõtlesid välja tiibade kaldtüürid, tänu millele sai tulevasi mootorlennukeid korralikult juhtida.
Jalgrattaärile lennundust eelistanud vennad kolisid ajutiselt Ohiost Põhja-Carolinasse Atlandi ookeani kaldal asuvasse Kitty Hawki. Sealsed mereäärsed luited olid küll tuulised, kuid samal ajal ka turvalised: pehmele liivale kukkumine ei toonud kaasa suuremaid õnnetusi.
Esimesi tulemusi võisid nad nautida 1899. aastal oma lohelennukiga. Uudsed olid selle kaks tiiba, mis kannatasid ka tugevamaid tuulehoogusid. Samuti sai neid tüüridega juhtida. Sama süsteemi katsetati veel ühel nööriga veetaval lohelennukil, seejärel ka purilennukitel. Talvega 1901/02 rajasid vennad Kitty Hawkis tuuletunneli, kus katsetasid erinevaid tiivapaare ning väikelennukeid, täiustades nende tõstejõudu.
1902. aasta jõuluks valmis rooliga tüüritav purilennuk. Katsed olid edukad, ehitama hakati mootorlennukit. Lisaks enda teadmistele aitas ka Octave Chanute. Sarnaselt lohe- ja purilennukitega otsustasid Orville, Wilbur ning mehaanik Charlie Taylor Flyeriks ristitud uue õhusõiduki ehitada kahetiivalise. Lennuk sai kuus meetrit pikk, tiibade ulatus oli tosin meetrit. Flyeril oli puusõrestik, tiivad tõmmati üle riidega. Kahte propellerit ajas ringi 12hobujõuline vesijahutusega bensiinimootor. Jõulukuuks 1903 oli 340 kilo kaalunud lennuk sõiduvalmis. Esimene katselend pidi toimuma 12. detsembril, kuid seda häiris tugev tuul. Järgmine päev oli küll hea ilm, aga sügavalt usklikud vennad otsustasid pidada hoopis pühapäeva.
17. detsembril aastal 1903 koitis Wilbur ja Orville Wrighti suurpäev, kui nad kell 10.30 veeretasid koos abilistega oma Flyeri garaa?ist starditeele – lennukil puudus ratastega telik, seega tuli startida veidi üle 10 meetri pikkusel puust rööpaga ning veotrossiga katapuldilaadsel ehitisel.
Esimesed õhusõidud kestsid paar minutit
Esimene piloot oli Orville (32), kes lamas alumisel tiival. Vanema venna ning paari abilise silme all püsis kahetiivaline Flyer 1 õhus 12 sekundit. Luidete kohal läbis lennuk selle üürikese ajaga 120 jalga ehk 36 meetrit. Viletsa talveilma, tuule ning suure riski kohta väga hea saavutus. Kõik olid ülevas meeleolus, kuid mitte rahulolevad. 11.20 startis Wilbur ning tegi liivaluidete kohal 175jalase (52 meetrit) õhulennu. Tosin minutit hiljem oli aeg kolmanda lennu käes. Orville tüüris Flyerit tervelt 200jalase (60 meetrit) teekonna.
Õnnelikud Wrightid otsustasid teha veel neljandagi sõidu. Keskpäeval startis Wilbur, Flyer püsis õhus, piloot kontrollis kõrgustüüri ning lennuki kurssi. Umbes sajajalase teekonna järel hakkas Flyer äkki üles-alla viskuma. Ka edasi ei tõotanud sõit midagi head, lennuk viskles tuules, hakkas lõpuks pöörlema ning kukkus 59. sekundi järel alla. Kiirus oli väike ning Wilburil kulus vaid mõni sekund, et 852 jalase (255 meetrit) teekonna järel tervena lennukist maha ronida. Vigastada sai küll kõrgustüüri raam, kuid nelja üritust võis lugeda kordaläinuks.
«Väike sõit ühele vendadepaarile, kuid suur hüpe lennunduse ajaloole,» võib parafraseerida 68 aastat hiljem Neil Armstrongi Kuul lausutud sõnu. Järgmisel aastal õnnestus vendadel õhus sõita juba täisring. Veidi hiljem lendasid nad poole tunniga 45 kilomeetrit. Inimkond oli õppinud lõpuks lendama.
Allikad: internet, Ants Künnapuu «100 õhusõidukit», ENE, ajakirjandus. Wrightidest ja õhusõidust võib lugeda: www.first-to-fly.com.
Sajandi lennundussaavutusi:
17. detsember 1903: vendade Wrightide esimene õnnestunud lend endaehitatud lennukil. Tähtsamad uuendused: tüürid tiibadel, korralikud propellerid ja kõrgustüür. Patendi said nad lennukile mais 1906.
25. juuli 1909: Louis Bleriot ületas endaehitatud lennukil La Manche’i väina.
30. augustil 1917: esimese lennu tegi saksa legendaarne kolme tiivaga hävitaja Fokker DR 1.
20.-21. mai 1927: ameeriklane Charles Lindbergh lendas üksi New Yorgist Pariisi.
27. august 1939: esimese turboreaktiivlennuki Heinkel He-178 lend, piloodiks sakslane E. Warsitz.
14. oktoober 1947: eksperimentaallennuk Bell X-1 ületas ameeriklase Chuck Yeageri juhtimisel helikiiruse.
25. oktoober 1949: startis esimene reaktiivreisilennuk, inglaste Comet.
16.-18. jaanuar 1957: kolm Ameerika lennukit B-52 lendasid õhus tankides 45 tunniga vahemaandumiseta ümber Maa.
1967: startis esimene ülehelikiirusega reisilennuk Concorde, mis lõpetas lennud tänavu.
12.-14. aprill 1981: esimese reisi ümber Maa tegi nn. kosmoselennuk. Columbia pardal olid astronaudid John Young ja Robert Crippen.
12.-23. detsember 1986: ameeriklaste Voyager lendas tankimiseta ning vahepeatusteta ümber maailma. 41 843 kilomeetrit läbiti veidi rohkem kui üheksa päevaga.
Juuni-juuli 2002: Steve Fossett sõitis 13 päevaga kuuendal katsel õhupalliga üksi ümber maailma, läbides 32 000 kilomeetrit.
Mootorlendusid proovisid paljud
Vene mereväeohvitser Aleksandr Možaiski, Prantsuse insenerid Clement Ader ja Octave Chanute, sakslased Karl Jatho ning Gustav Weisskopf (hiljem Ameerikas Gustave Whitehead), Eesti päritolu Šveitsi leidur Alexandre Liwentaal, uusmeremaalane Richard Pearse, inglane Hiram Maxim ja paljud teised. Kõiki neid peetakse tihti esimesteks, kes lendasid mootoriga varustatud lennukiga.
Venelane Aleksandr Mo?aiski ehitas 1883. aastaks Peterburi lähedal puulennuki. Viimasel oli kaks inglise päritolu aurumasinat. Katsetusel lennuk purunes.
Clement Aderi osa lennunduse ajaloos on vastukäiv. Tema 6,5 meetri pikkune ja 20hobujõulise mootoriga lennuk Eole olevat 9. oktoobril 1890. aastal Armanvilliersis «lennureisil» läbinud 50 meetrit.
Karl Jatho olevat 18. augustil 1903. aastal Hannoveri lähedal oma triplaaniga läbinud 18 meetrit. Hiljem asutas ta lennukitehase, Hannoversche Flugzeugwerke eelkäija.
Ameerikasse emigreerunud sakslane Gustav Whitehead lendas enda esimese sõidukiga Bridgeportis (Connecticuti) ning olevat läbinud 800 meetrit. See juhtunud 14. augustil 1901.
Eesti päritolu Šveitsi leidur sooritas juba 1894. aastal isevalmistatud purilennukitel 8 õhulendu.
Allikad: internet, ENE ning ajakirjandus
Uudised
VE: Lennuk – esimene lendav de facto
Jalgrattavabrikandid tegid esimese mootorlennukisõidu
Allar Viivik, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003
1903. aasta 17. detsembril tehti Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas Kitty Hawki liivaluidetel teoks inimkonna ammune unistus: Orville ja Wilbur Wrightil õnnestus endaehitatud juhitaval mootorlennukil Flyer lõpuks õhku tõusta.
Wrightid olid pärit paljulapselisest perest. Vendadest vanim, Wilbur, sündis 1867. aastal Millvilles, Indianas. Sealt kolis pere veidi hiljem Ohiosse Daytonisse, kus 1871. aasta sündis Orville. Kasvatatud ranges kristlikus vaimus, asutasid nad Daytonis 1894. aastal jalgrattapoe, hiljem avati ka jalgrattatehas.
Vennad, kes olid koolipoistena leiutanud ning valmis ehitanud kõikvõimalikke tuulelohesid, ei plaaninud algul lennundusega edasi tegelda. Saatuse tahtel andis aga neile tõuke Euroopas tegutsenud lennunduspioneeri surm. Nimelt hukkus 1896. aasta augusti alguses järjekordsel katselennul sakslane Otto Lilienthal, kes ehitas purilennukeid ning lendas nendega mäekülgedelt startides sadu meetreid. «Kui uudis Lilienthali surmast suvel Ameerikasse jõudis, hakkasime lendamise probleemidesse suhtuma tähelepanelikumalt,» on Wrightid oma mälestustes kirjutanud.
Tiibade tüürid joonistati maha kondoritelt
Koos jätkati sealt, kus sakslane Lilienthal oli pooleli jäänud, nimelt aerodünaamika õppimisest. Esmalt vaatlesid vennad hoolega lindusid, et lahendada tasakaalu hoidmise probleem. «Kondori parema tiiva tagumine osa oli ülespidi ning vasaku tiiva tagaosa allapoole. Seega hoiabki lind ennast lennu ajal tasakaalus,» märkis Wilbur enda päevikus. Looduses märgatu kasutati lennukiehituses kohe ära. Nad mõtlesid välja tiibade kaldtüürid, tänu millele sai tulevasi mootorlennukeid korralikult juhtida.
Jalgrattaärile lennundust eelistanud vennad kolisid ajutiselt Ohiost Põhja-Carolinasse Atlandi ookeani kaldal asuvasse Kitty Hawki. Sealsed mereäärsed luited olid küll tuulised, kuid samal ajal ka turvalised: pehmele liivale kukkumine ei toonud kaasa suuremaid õnnetusi.
Esimesi tulemusi võisid nad nautida 1899. aastal oma lohelennukiga. Uudsed olid selle kaks tiiba, mis kannatasid ka tugevamaid tuulehoogusid. Samuti sai neid tüüridega juhtida. Sama süsteemi katsetati veel ühel nööriga veetaval lohelennukil, seejärel ka purilennukitel. Talvega 1901/02 rajasid vennad Kitty Hawkis tuuletunneli, kus katsetasid erinevaid tiivapaare ning väikelennukeid, täiustades nende tõstejõudu.
1902. aasta jõuluks valmis rooliga tüüritav purilennuk. Katsed olid edukad, ehitama hakati mootorlennukit. Lisaks enda teadmistele aitas ka Octave Chanute. Sarnaselt lohe- ja purilennukitega otsustasid Orville, Wilbur ning mehaanik Charlie Taylor Flyeriks ristitud uue õhusõiduki ehitada kahetiivalise. Lennuk sai kuus meetrit pikk, tiibade ulatus oli tosin meetrit. Flyeril oli puusõrestik, tiivad tõmmati üle riidega. Kahte propellerit ajas ringi 12hobujõuline vesijahutusega bensiinimootor. Jõulukuuks 1903 oli 340 kilo kaalunud lennuk sõiduvalmis. Esimene katselend pidi toimuma 12. detsembril, kuid seda häiris tugev tuul. Järgmine päev oli küll hea ilm, aga sügavalt usklikud vennad otsustasid pidada hoopis pühapäeva.
17. detsembril aastal 1903 koitis Wilbur ja Orville Wrighti suurpäev, kui nad kell 10.30 veeretasid koos abilistega oma Flyeri garaa?ist starditeele – lennukil puudus ratastega telik, seega tuli startida veidi üle 10 meetri pikkusel puust rööpaga ning veotrossiga katapuldilaadsel ehitisel.
Esimesed õhusõidud kestsid paar minutit
Esimene piloot oli Orville (32), kes lamas alumisel tiival. Vanema venna ning paari abilise silme all püsis kahetiivaline Flyer 1 õhus 12 sekundit. Luidete kohal läbis lennuk selle üürikese ajaga 120 jalga ehk 36 meetrit. Viletsa talveilma, tuule ning suure riski kohta väga hea saavutus. Kõik olid ülevas meeleolus, kuid mitte rahulolevad. 11.20 startis Wilbur ning tegi liivaluidete kohal 175jalase (52 meetrit) õhulennu. Tosin minutit hiljem oli aeg kolmanda lennu käes. Orville tüüris Flyerit tervelt 200jalase (60 meetrit) teekonna.
Õnnelikud Wrightid otsustasid teha veel neljandagi sõidu. Keskpäeval startis Wilbur, Flyer püsis õhus, piloot kontrollis kõrgustüüri ning lennuki kurssi. Umbes sajajalase teekonna järel hakkas Flyer äkki üles-alla viskuma. Ka edasi ei tõotanud sõit midagi head, lennuk viskles tuules, hakkas lõpuks pöörlema ning kukkus 59. sekundi järel alla. Kiirus oli väike ning Wilburil kulus vaid mõni sekund, et 852 jalase (255 meetrit) teekonna järel tervena lennukist maha ronida. Vigastada sai küll kõrgustüüri raam, kuid nelja üritust võis lugeda kordaläinuks.
«Väike sõit ühele vendadepaarile, kuid suur hüpe lennunduse ajaloole,» võib parafraseerida 68 aastat hiljem Neil Armstrongi Kuul lausutud sõnu. Järgmisel aastal õnnestus vendadel õhus sõita juba täisring. Veidi hiljem lendasid nad poole tunniga 45 kilomeetrit. Inimkond oli õppinud lõpuks lendama.
Allikad: internet, Ants Künnapuu «100 õhusõidukit», ENE, ajakirjandus. Wrightidest ja õhusõidust võib lugeda: www.first-to-fly.com.
Sajandi lennundussaavutusi:
17. detsember 1903: vendade Wrightide esimene õnnestunud lend endaehitatud lennukil. Tähtsamad uuendused: tüürid tiibadel, korralikud propellerid ja kõrgustüür. Patendi said nad lennukile mais 1906.
25. juuli 1909: Louis Bleriot ületas endaehitatud lennukil La Manche’i väina.
30. augustil 1917: esimese lennu tegi saksa legendaarne kolme tiivaga hävitaja Fokker DR 1.
20.-21. mai 1927: ameeriklane Charles Lindbergh lendas üksi New Yorgist Pariisi.
27. august 1939: esimese turboreaktiivlennuki Heinkel He-178 lend, piloodiks sakslane E. Warsitz.
14. oktoober 1947: eksperimentaallennuk Bell X-1 ületas ameeriklase Chuck Yeageri juhtimisel helikiiruse.
25. oktoober 1949: startis esimene reaktiivreisilennuk, inglaste Comet.
16.-18. jaanuar 1957: kolm Ameerika lennukit B-52 lendasid õhus tankides 45 tunniga vahemaandumiseta ümber Maa.
1967: startis esimene ülehelikiirusega reisilennuk Concorde, mis lõpetas lennud tänavu.
12.-14. aprill 1981: esimese reisi ümber Maa tegi nn. kosmoselennuk. Columbia pardal olid astronaudid John Young ja Robert Crippen.
12.-23. detsember 1986: ameeriklaste Voyager lendas tankimiseta ning vahepeatusteta ümber maailma. 41 843 kilomeetrit läbiti veidi rohkem kui üheksa päevaga.
Juuni-juuli 2002: Steve Fossett sõitis 13 päevaga kuuendal katsel õhupalliga üksi ümber maailma, läbides 32 000 kilomeetrit.
Mootorlendusid proovisid paljud
Vene mereväeohvitser Aleksandr Možaiski, Prantsuse insenerid Clement Ader ja Octave Chanute, sakslased Karl Jatho ning Gustav Weisskopf (hiljem Ameerikas Gustave Whitehead), Eesti päritolu Šveitsi leidur Alexandre Liwentaal, uusmeremaalane Richard Pearse, inglane Hiram Maxim ja paljud teised. Kõiki neid peetakse tihti esimesteks, kes lendasid mootoriga varustatud lennukiga.
Venelane Aleksandr Mo?aiski ehitas 1883. aastaks Peterburi lähedal puulennuki. Viimasel oli kaks inglise päritolu aurumasinat. Katsetusel lennuk purunes.
Clement Aderi osa lennunduse ajaloos on vastukäiv. Tema 6,5 meetri pikkune ja 20hobujõulise mootoriga lennuk Eole olevat 9. oktoobril 1890. aastal Armanvilliersis «lennureisil» läbinud 50 meetrit.
Karl Jatho olevat 18. augustil 1903. aastal Hannoveri lähedal oma triplaaniga läbinud 18 meetrit. Hiljem asutas ta lennukitehase, Hannoversche Flugzeugwerke eelkäija.
Ameerikasse emigreerunud sakslane Gustav Whitehead lendas enda esimese sõidukiga Bridgeportis (Connecticuti) ning olevat läbinud 800 meetrit. See juhtunud 14. augustil 1901.
Eesti päritolu Šveitsi leidur sooritas juba 1894. aastal isevalmistatud purilennukitel 8 õhulendu.
Allikad: internet, ENE ning ajakirjandus