|
Kõik me teame, et eesti rahvas on kõige kiiremini kahanev riigirahvus maailmas, kuid vähesed tunnevad selle olemuslikku põhjust. Selguse toomiseks tuleb lahtikirjutamist alustada õige kaugelt.
Kas Eesti 1939-40 okupeeriti, annekteeriti, inkorporeeriti või astus ise vabatahtlikult NL koosseisu. Lihtne küsimus kuid vastust pole ka sellele kaugeltki mitte kõikidel, seepärast:
- 28. septembril 1939 lasti Eestisse n.-ö trooja hobune (baaside leping) ja algas vene vägede ulatuslik infiltreerumine, nii et 17. juuniks 1940 oli Eestis juba 80 000 meest ning Johan Laidoner oma allkirjaga legaliseeris sel kuupäeval nende kohalviibimise. Järgnes avalik sõjalise okupatsiooni täideviimine kõiges, mis selle juurde kuulub.
- 14-15. juulil 1940 korraldati Zdanovi käsul Eestis erakorralised Riigikogu valimised. Kahe nädala jooksul võeti vastu kõik vajalikud seadused Eesti liitmiseks NL koosseisu. Istungitel riigikogu saalis viibisid vene sõjaväelased.
- 06. augustil 1940 võttis NL Ülemnõukogu Eesti vastu NLiidu koosseisu — Eesti inkorporeeriti.
Niisiis kasutati kolmeastmelist skeemi: infiltreerumine “trooja hobuse” kaasabil, sõjalise kohaloleku kaudu sõjaline okupeerimine ning lõpuks lavastati vabatahtlik inkorporeerumine.
Sama skeemi kasutati ka teistes Balti riikides ning kõik see kuulus omakorda ühe osana NLiidu (Lenin-Stalini) plaani teostusesse kommunismi viimiseks üle kogu Euroopa. Takistuseks kujunes kiiresti tugevnev rahvusriiklik Saksamaa oma protsendivabale pangandusele rajatud majandusega. Probleemi lahendamiseks sõlmis Stalin salaliidu Curhilliga, sealjuures ka Prantsusmaad kaasates. Molotov-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oli vaid Stalini manööver Hitleri tähelepanu uinutamiseks. Katse oli naiivne, Hitler ei uinunud ja saavutas ennetaval pealetungil kiiret edu, sest NSVL läänepiirile koondatud armee oli tehniliselt seadistatud kiireks edasiliikumiseks lääne suunas piki asfaltteid, nii et venelaste kaitselahingutest Valgevene pärapõrgus ei tulnud midagi välja. Kõik edasine on üldsusele hästi teada.
Stalinile oli võit II Maailmasõjas sisuliselt kaotus, sest kommunism Atlandi rannikuni ei jõudnud. Stalin alustas ja teised jätkasid uut massivset kiirrelvastumist vea parandamiseks. Kuid ka see ebaõnnestus, sest NLiidu majandus ei kasvanud tarviliku kiirusega, USA edestas nii majanduslikult kui sõjaliselt Venemaad ja 70-ndate aastate lõpus alustas ka punahiina kiiret majandustõusu. Vene suurusmaniakaalsus otsis rohtu, mis avitaks ja leidis selle: perestroika! — evropa nas obstsi dom! (või Euroopa ühiskodu, või piirideta Euroopa, nii nagu seda Venemaa praegu tavatseb nimetada, või siis Eurussia impeerium, nii nagu mina seda tavatsen nimetada) — ning seejärel Venemaa liidriroll Euraasia liitriigis. Plaan, mis praegu hoogsalt realiseerub Venemaa taktikepi all ja mille teljeks pole mitte Moskva-London vaid Moskva-Berliin (sajanditevanune vene unistus).
Eesti rahva probleemile oleme nüüd juba lähedale jõudnud. 1940. a. inkorporeerimise lavastamine vabatahtlikuks astumiseks NSVL koosseisu ebaõnnestus (kasvõi see väike detailike, et istungitel viibisid vene sõjaväelased), kuid silmas pidades Eesti (kogu Batikumi) strateegilist asendit-geopoliitilist ressurssi, sadamaid, jne on Eesti pöördumatu assimileerimine endiselt esimene prioriteet. Kuid nii, et oleks tagatud eesti rahva “enesetapp”. Kusjuures kasutatakse isegi täpselt sama okupatsiooniskeemi, ent pööratud järjestuses: de-inkorporeerimine (Eesti “taasiseseisvumise” suurejooneline lavastamine), okupeerimine (Eesti “vabatahtlik” astumine EL koosseisu, st ühiskodu koosseisu), infiltreerumine trooja hobuse abil. Eesti majandus, ressursid ja teritoorium võetakse üle majanduslike meetoditega, et seejärel piirideta Euroopas assimilatsioon lõpule viia. Eesti jaoks on ühiskodus ette nähtud riikluseta arengupiirkonna staatus.
Kõik see on elementaarselt lihtne, nii de fakto kui de jure vaidlustamatu. Eesti rahvas aga pole mitte kõige kiiremini kahanev riigirahvus, vaid kõige kiiremini kahandatav riigirahvus; tegemist pole muutumisega, tegemist on muutmisega.
Ebasoovitavast põlisrahvast lahtisaamiseks on meetodid ajas olnud erinevad. Sajandeid tagasi võis neid lihtsalt füüsiliselt elimineerida, tänapäeval on meetodid “puhtamad”. Inimesed, kes on Austraalia oludega kursis väidavad, et aborigeene elimineeritakse (veidi utreerides) väga heasüdamlikult: padualkoholismile antakse hagu juurde niimoodi, et kui keegi aborigeenidest ilmutab teadvusele tulemise märke, siis läheb lähim valge kohe poodi ja ostab talle pudeli viina. Eestis tuleb veel veidi oodata kuni tasuta kätte tooma hakatakse, aga alkohol, narkootikumid, HIV, asotsiaalsus on kõigile vähese vaevaga kättesaadav, lastest raukadeni.
Seejuures väikese kõrvalepõikena. Toompea suured juhid ja rahvaesindajad, kes kahandamist andunult juhivad, ilmselt arvavad, et häving ja kannatused lähevad nendest mööda. Kuid mõelgem. Paar päeva tagasi televisioonis kõlanud ühe koolipoisi hinnag, et õpilastest 75% kasutavad narkootikume, on reaalsus ja see ei lähe kellestki mööda, pole oluline kui kõrge mäe otsas keegi istub või töötab. Sest perekonnad ja lapsed ei asu mitte mäe otsas vaid mäe all, sealjuures ka mäekunnide endi kodudes. Sügavalt sümptomaatiline on ka president Pätsi saatus: kohe kui Ždanovile vajalikud korraldused olid täidetud, arreteeriti ta 30. juulil 1940. ning deporteeriti Moskvasse. Reeturit ei pea kellekski ega millekski isegi need, kelle kasuks reedetakse.
Ettevalmistused Eesti territooriumi ülevõtmiseks on lõpujärgus: Eesti rahvuslik majandus on hävitatud ja kollapseerub veel selle aasta sees, riigi vara on laias laastus müüdud, suured ja keskmised ettevõted samuti, majandusvaringu tulemusena kaotavad enamus võlguehitajatest oma maja või korteri (pooltel leibkondadel on pangalaenud mille keskmine suurus on 1 miljon krooni), võib prognoosida eesti rahva riiklusvõime kadu juba selle majandushävingu tagajärjel.
Kas päästa on veel võimalik? See on väga raske, sest rahvuslased (ainsad, kes seda üldse soovivad) on nõrgestatud libarahvuslaste tegevuse läbi. Nende läbi, kes nimetavad endid rahvuslasteks või isegi iseseisvuslasteks, aga ei ole seda mitte. Nende läbi, kes keelduvad tunnistamast, et Eesti riiki ei ole enam, vaid on EL liikmesriik, mille õigus on alamuslik EL õiguse suhtes, kes ei tunnista seda, et eesti rahvas ja riik võivad alles jääda vaid väljaspool ELiitu, et allesjäämise vältimatu eeldus on rahvusliku majanduse jalgadele tõstmine, kes on klammerdunud mineviku ülekohtu teematikasse ja keelduvad käsitlemast olevikku, tulevikku, Eesti majandust, territooriumi ülevõtmise mehhanismi.
Venemaapoolse uusokuptsiooni skeemis pole Venemaale midagi kasulikumat kui libarahvuslastest jüri liimid, kes pronksõduri provokatsioonilise konksu on käsikirjakohaselt alla neelanud, libaiseseisvuslastest helle vilud, kes endise EKP Keskkomitee kongressihoone teemaderingist ei pea vajalikuks isegi väljuda, jne. Eesti libarahvuslased kannavad „missiooni“ lüüa eesti riigi ja rahva kirstu kaane sisse viimane nael.
|
Uudised
VE: Leito, Vello – iseseisvuslane
19. aprill 2007 5:48
Kõik me teame, et eesti rahvas on kõige kiiremini kahanev riigirahvus maailmas, kuid vähesed tunnevad selle olemuslikku põhjust. Selguse toomiseks tuleb lahtikirjutamist alustada õige kaugelt.
Kas Eesti 1939-40 okupeeriti, annekteeriti, inkorporeeriti või astus ise vabatahtlikult NL koosseisu. Lihtne küsimus kuid vastust pole ka sellele kaugeltki mitte kõikidel, seepärast:
Niisiis kasutati kolmeastmelist skeemi: infiltreerumine “trooja hobuse” kaasabil, sõjalise kohaloleku kaudu sõjaline okupeerimine ning lõpuks lavastati vabatahtlik inkorporeerumine.
Sama skeemi kasutati ka teistes Balti riikides ning kõik see kuulus omakorda ühe osana NLiidu (Lenin-Stalini) plaani teostusesse kommunismi viimiseks üle kogu Euroopa. Takistuseks kujunes kiiresti tugevnev rahvusriiklik Saksamaa oma protsendivabale pangandusele rajatud majandusega. Probleemi lahendamiseks sõlmis Stalin salaliidu Curhilliga, sealjuures ka Prantsusmaad kaasates. Molotov-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oli vaid Stalini manööver Hitleri tähelepanu uinutamiseks. Katse oli naiivne, Hitler ei uinunud ja saavutas ennetaval pealetungil kiiret edu, sest NSVL läänepiirile koondatud armee oli tehniliselt seadistatud kiireks edasiliikumiseks lääne suunas piki asfaltteid, nii et venelaste kaitselahingutest Valgevene pärapõrgus ei tulnud midagi välja. Kõik edasine on üldsusele hästi teada.
Stalinile oli võit II Maailmasõjas sisuliselt kaotus, sest kommunism Atlandi rannikuni ei jõudnud. Stalin alustas ja teised jätkasid uut massivset kiirrelvastumist vea parandamiseks. Kuid ka see ebaõnnestus, sest NLiidu majandus ei kasvanud tarviliku kiirusega, USA edestas nii majanduslikult kui sõjaliselt Venemaad ja 70-ndate aastate lõpus alustas ka punahiina kiiret majandustõusu. Vene suurusmaniakaalsus otsis rohtu, mis avitaks ja leidis selle: perestroika! — evropa nas obstsi dom! (või Euroopa ühiskodu, või piirideta Euroopa, nii nagu seda Venemaa praegu tavatseb nimetada, või siis Eurussia impeerium, nii nagu mina seda tavatsen nimetada) — ning seejärel Venemaa liidriroll Euraasia liitriigis. Plaan, mis praegu hoogsalt realiseerub Venemaa taktikepi all ja mille teljeks pole mitte Moskva-London vaid Moskva-Berliin (sajanditevanune vene unistus).
Eesti rahva probleemile oleme nüüd juba lähedale jõudnud. 1940. a. inkorporeerimise lavastamine vabatahtlikuks astumiseks NSVL koosseisu ebaõnnestus (kasvõi see väike detailike, et istungitel viibisid vene sõjaväelased), kuid silmas pidades Eesti (kogu Batikumi) strateegilist asendit-geopoliitilist ressurssi, sadamaid, jne on Eesti pöördumatu assimileerimine endiselt esimene prioriteet. Kuid nii, et oleks tagatud eesti rahva “enesetapp”. Kusjuures kasutatakse isegi täpselt sama okupatsiooniskeemi, ent pööratud järjestuses: de-inkorporeerimine (Eesti “taasiseseisvumise” suurejooneline lavastamine), okupeerimine (Eesti “vabatahtlik” astumine EL koosseisu, st ühiskodu koosseisu), infiltreerumine trooja hobuse abil. Eesti majandus, ressursid ja teritoorium võetakse üle majanduslike meetoditega, et seejärel piirideta Euroopas assimilatsioon lõpule viia. Eesti jaoks on ühiskodus ette nähtud riikluseta arengupiirkonna staatus.
Kõik see on elementaarselt lihtne, nii de fakto kui de jure vaidlustamatu. Eesti rahvas aga pole mitte kõige kiiremini kahanev riigirahvus, vaid kõige kiiremini kahandatav riigirahvus; tegemist pole muutumisega, tegemist on muutmisega.
Ebasoovitavast põlisrahvast lahtisaamiseks on meetodid ajas olnud erinevad. Sajandeid tagasi võis neid lihtsalt füüsiliselt elimineerida, tänapäeval on meetodid “puhtamad”. Inimesed, kes on Austraalia oludega kursis väidavad, et aborigeene elimineeritakse (veidi utreerides) väga heasüdamlikult: padualkoholismile antakse hagu juurde niimoodi, et kui keegi aborigeenidest ilmutab teadvusele tulemise märke, siis läheb lähim valge kohe poodi ja ostab talle pudeli viina. Eestis tuleb veel veidi oodata kuni tasuta kätte tooma hakatakse, aga alkohol, narkootikumid, HIV, asotsiaalsus on kõigile vähese vaevaga kättesaadav, lastest raukadeni.
Seejuures väikese kõrvalepõikena. Toompea suured juhid ja rahvaesindajad, kes kahandamist andunult juhivad, ilmselt arvavad, et häving ja kannatused lähevad nendest mööda. Kuid mõelgem. Paar päeva tagasi televisioonis kõlanud ühe koolipoisi hinnag, et õpilastest 75% kasutavad narkootikume, on reaalsus ja see ei lähe kellestki mööda, pole oluline kui kõrge mäe otsas keegi istub või töötab. Sest perekonnad ja lapsed ei asu mitte mäe otsas vaid mäe all, sealjuures ka mäekunnide endi kodudes. Sügavalt sümptomaatiline on ka president Pätsi saatus: kohe kui Ždanovile vajalikud korraldused olid täidetud, arreteeriti ta 30. juulil 1940. ning deporteeriti Moskvasse. Reeturit ei pea kellekski ega millekski isegi need, kelle kasuks reedetakse.
Ettevalmistused Eesti territooriumi ülevõtmiseks on lõpujärgus: Eesti rahvuslik majandus on hävitatud ja kollapseerub veel selle aasta sees, riigi vara on laias laastus müüdud, suured ja keskmised ettevõted samuti, majandusvaringu tulemusena kaotavad enamus võlguehitajatest oma maja või korteri (pooltel leibkondadel on pangalaenud mille keskmine suurus on 1 miljon krooni), võib prognoosida eesti rahva riiklusvõime kadu juba selle majandushävingu tagajärjel.
Kas päästa on veel võimalik? See on väga raske, sest rahvuslased (ainsad, kes seda üldse soovivad) on nõrgestatud libarahvuslaste tegevuse läbi. Nende läbi, kes nimetavad endid rahvuslasteks või isegi iseseisvuslasteks, aga ei ole seda mitte. Nende läbi, kes keelduvad tunnistamast, et Eesti riiki ei ole enam, vaid on EL liikmesriik, mille õigus on alamuslik EL õiguse suhtes, kes ei tunnista seda, et eesti rahvas ja riik võivad alles jääda vaid väljaspool ELiitu, et allesjäämise vältimatu eeldus on rahvusliku majanduse jalgadele tõstmine, kes on klammerdunud mineviku ülekohtu teematikasse ja keelduvad käsitlemast olevikku, tulevikku, Eesti majandust, territooriumi ülevõtmise mehhanismi.
Venemaapoolse uusokuptsiooni skeemis pole Venemaale midagi kasulikumat kui libarahvuslastest jüri liimid, kes pronksõduri provokatsioonilise konksu on käsikirjakohaselt alla neelanud, libaiseseisvuslastest helle vilud, kes endise EKP Keskkomitee kongressihoone teemaderingist ei pea vajalikuks isegi väljuda, jne. Eesti libarahvuslased kannavad „missiooni“ lüüa eesti riigi ja rahva kirstu kaane sisse viimane nael.