«Kolhoosid tahtsid ju tegemist. Eks sellepärast meid siit ära saadetigi,» püüab Elvi Leitmäe leida põhjust, miks 1949. aastal kõik nii läks. Samas kinnitab ta, et vastupidiselt laialtlevinud arvamusele küüditamise ootamatusest sai tema sellest varakult teada – üks omal ajal punaarmees teeninud sugulane hoiatas. Kuulnud, et Keila lähedal Huntaugul talu pidanud pere on kulakute nimekirjas, pakiti juba varakult asjad. Hiljem selgus, et hoolikast valmistumisest oli kaugel võõrsil palju kasu.
Anton Leitmäe teenis 55 aastat tagasi aga siseministeeriumi vägede tööpataljonis. Tollesse trahviroodu oli ta mõistetud Teise maailmasõja ajal Saksa väkke kuulumise eest.
Juhuslikult oli ta 25. märtsi õhtuks linnaloa saanud ja läks Tallinna vennale külla. Äkki tungisid korterisse NKVD mehed. Selgus, et vend on küüditatavate nimekirjas, Anton aga mitte. Nõukogude võimule aga see ei lugenud. Ohvitser teatas: «Soovitan teil koos perega Siberisse sõita. Kui jääte Eestisse, satute vangilaagrisse!»
Must masendus loomavagunis
Loomavagunitest koostatud pikk küüditamisrong seisis Keila jaamas mitu päeva, kuni see inimesi täis tuubiti. «Jube mõelda, keda kõiki sinna kokku ei veetud!» meenutab Elvi Leitmäe – rongi kamandati vanurid, vaimu- ja voodihaiged, lapsed ja naised. Tööjõus mehi oli üsna vähe.
«Meil kõigil oli tühi tunne ning must masendus. Keegi ei teadnud, kuhu meid viiakse või mis üldse saab,» mäletavad Leitmäed. Teineteist nad siis veel ei tundnudki, sest abielupaar sai neist alles aasta hiljem.
Rong oli teel ligi kuu. Aprilli lõpul peatus suurem osa eðelonist Novosibirskist 100 kilomeetri kaugusel ühes jaamas, kust umbes 150 inimest viidi autodega keset taigat asuvasse Aðtakki.
«Elama tuli hakata ka Siberis!»
Leitmäede sõnul neil vedas, sest nad sattusid metsatööle. Seal maksti vähemalt palka rahas, kuid kolhoositööl ei saanud piisavalt süüagi. Eestlaste koduks said metsatöölistest maha jäänud barakid, kuhu igale perele vaheseintega oma nurk tehti. «Kaua sa ikka nutad! Ega see aidanud. Elama tuli hakata ka Siberis,» ütleb vanapaar.
Masendustundest aitas üle saada imekaunis loodus – näiteks kevadel õitsesid baraki akna all alpikannid. Muld oli Novosibirski lähedal rammus ja põllulapil kasvas saak hästi, jäi vaid see kokku koguda. Samuti kasvatati loomi ja söögilaud oli tänu sellele päris rikkalik.
Barakis elati mõni aasta. Siis ehitasid mehed samasse haavapuust majakesed.
«Puid oli jalaga segada! Ainult võta saag ja kirves, näe veidike vaeva ja maja oligi valmis,» räägib Anton.
Kohalikud ainult imestasid eestlaste töökuse ja rikkuse üle. Nõukogude propaganda oli neid ju hirmutanud, et Balti riikidest tuuakse ainult prostituute, roimareid ja retsidiviste. Suhtumine muutus aga mõne kuuga.
Autojuhina töötanud Anton ostis endale koguni mootorratta ja oleks tubliduse eest ka lausa ordeni saanud. Ühel päeval kutsus partorg ta nimelt enda juurde ja ütles: «Tee paar fotot! Lähed Novosibirskisse ja saad Tööpunalipu ordeni!»
Kuid see sõit jäi siiski ära. «Sa olid ju Saksa sõjaväes!» põhjendas võimumees hiljem.
Stalini surm andis vabanemislootust
1950 otsustasid toona veel Lilienbergi nime kandnud Elvi ning Anton abielluda. Ühist perekonnanime ei lastud neil aga kuidagi võtta. Asi sai korda alles pärast pikka bürokraatiat.
1951 sündis perre poeg Peep ja kaks aastat hiljem tütar Reet.
Pärast Stalini surma tekkis küüditatutel esimene lootus koju pääseda. Kirju võisid nad Eestisse niigi saata, kuid siis lubati ka pakke tellida.
Lavrenti Beria amnestiaga hakati vabastama kergemalt karistatuid, ent ka kriminaalvange. «Üks tuli minu brigaadi ja ütles: «Mind aeti laagrist välja! Mul oli seal väga hea, ainult viina oli vähe!»,» meenutab Anton kokkupuudet vene retsiga.
1950ndate keskpaigaks oli Aðtaki ümbrus metsast tühjaks raiutud ning umbes 100liikmeliseks jäänud eestlaste kogukond viidi 40 kilomeetri kaugusele Kinderepi asulasse. Mehed ehitasid üles kilpbarakid, kus oli neli ühetoalist korterit.
1958 suvel oli Venemaa bürokraatiaaparaat lõpuks nii kaua jahvatanud, et küüditatud lubati koju. Kuid asjaajamine venis ja kojusõit algas alles järgmisel kevadel. Elama asuti kõigepealt Tallinna, aastaid hiljem naasti Keilasse.
Märtsiküüditamine
25.-29. märtsini 1949 saadeti Eestist loomavagunites Lääne-Siberisse ja Põhja-Kasahstani 20 700 inimest. Neist 80% olid naised, lapsed ja vanurid. Paljud perepead olid juba varem vahistatud.
Väljasaadetutest suri umbes 3000. See oli suurim ühekordne massirepressioon Eesti ajaloos. Küüditamise panid toime julgeolek, sõjavägi, miilits ja parteiaktiiv.
Allikas: «Eesti entsüklopeedia»
Uudised
VE: Leitmäe, Elvi ja Anton – endised küüditatud
«Mäletage küüditamist, et see ei korduks iialgi!»Allar Viivik, SLÕL, 25. märts 2004
Kümnete tuhandete eestlaste seas saadeti püssimeeste valve all Siberisse ka keilalased Elvi Lilienberg ja Anton Leitmäe, kes 10 aastat hiljem naasid koju juba abielupaarina.
Anton Leitmäe teenis 55 aastat tagasi aga siseministeeriumi vägede tööpataljonis. Tollesse trahviroodu oli ta mõistetud Teise maailmasõja ajal Saksa väkke kuulumise eest.
Juhuslikult oli ta 25. märtsi õhtuks linnaloa saanud ja läks Tallinna vennale külla. Äkki tungisid korterisse NKVD mehed. Selgus, et vend on küüditatavate nimekirjas, Anton aga mitte. Nõukogude võimule aga see ei lugenud. Ohvitser teatas: «Soovitan teil koos perega Siberisse sõita. Kui jääte Eestisse, satute vangilaagrisse!»
Must masendus loomavagunis
Loomavagunitest koostatud pikk küüditamisrong seisis Keila jaamas mitu päeva, kuni see inimesi täis tuubiti. «Jube mõelda, keda kõiki sinna kokku ei veetud!» meenutab Elvi Leitmäe – rongi kamandati vanurid, vaimu- ja voodihaiged, lapsed ja naised. Tööjõus mehi oli üsna vähe.
«Meil kõigil oli tühi tunne ning must masendus. Keegi ei teadnud, kuhu meid viiakse või mis üldse saab,» mäletavad Leitmäed. Teineteist nad siis veel ei tundnudki, sest abielupaar sai neist alles aasta hiljem.
Rong oli teel ligi kuu. Aprilli lõpul peatus suurem osa eðelonist Novosibirskist 100 kilomeetri kaugusel ühes jaamas, kust umbes 150 inimest viidi autodega keset taigat asuvasse Aðtakki.
«Elama tuli hakata ka Siberis!»
Leitmäede sõnul neil vedas, sest nad sattusid metsatööle. Seal maksti vähemalt palka rahas, kuid kolhoositööl ei saanud piisavalt süüagi. Eestlaste koduks said metsatöölistest maha jäänud barakid, kuhu igale perele vaheseintega oma nurk tehti. «Kaua sa ikka nutad! Ega see aidanud. Elama tuli hakata ka Siberis,» ütleb vanapaar.
Masendustundest aitas üle saada imekaunis loodus – näiteks kevadel õitsesid baraki akna all alpikannid. Muld oli Novosibirski lähedal rammus ja põllulapil kasvas saak hästi, jäi vaid see kokku koguda. Samuti kasvatati loomi ja söögilaud oli tänu sellele päris rikkalik.
Barakis elati mõni aasta. Siis ehitasid mehed samasse haavapuust majakesed.
«Puid oli jalaga segada! Ainult võta saag ja kirves, näe veidike vaeva ja maja oligi valmis,» räägib Anton.
Kohalikud ainult imestasid eestlaste töökuse ja rikkuse üle. Nõukogude propaganda oli neid ju hirmutanud, et Balti riikidest tuuakse ainult prostituute, roimareid ja retsidiviste. Suhtumine muutus aga mõne kuuga.
Autojuhina töötanud Anton ostis endale koguni mootorratta ja oleks tubliduse eest ka lausa ordeni saanud. Ühel päeval kutsus partorg ta nimelt enda juurde ja ütles: «Tee paar fotot! Lähed Novosibirskisse ja saad Tööpunalipu ordeni!»
Kuid see sõit jäi siiski ära. «Sa olid ju Saksa sõjaväes!» põhjendas võimumees hiljem.
Stalini surm andis vabanemislootust
1950 otsustasid toona veel Lilienbergi nime kandnud Elvi ning Anton abielluda. Ühist perekonnanime ei lastud neil aga kuidagi võtta. Asi sai korda alles pärast pikka bürokraatiat.
1951 sündis perre poeg Peep ja kaks aastat hiljem tütar Reet.
Pärast Stalini surma tekkis küüditatutel esimene lootus koju pääseda. Kirju võisid nad Eestisse niigi saata, kuid siis lubati ka pakke tellida.
Lavrenti Beria amnestiaga hakati vabastama kergemalt karistatuid, ent ka kriminaalvange. «Üks tuli minu brigaadi ja ütles: «Mind aeti laagrist välja! Mul oli seal väga hea, ainult viina oli vähe!»,» meenutab Anton kokkupuudet vene retsiga.
1950ndate keskpaigaks oli Aðtaki ümbrus metsast tühjaks raiutud ning umbes 100liikmeliseks jäänud eestlaste kogukond viidi 40 kilomeetri kaugusele Kinderepi asulasse. Mehed ehitasid üles kilpbarakid, kus oli neli ühetoalist korterit.
1958 suvel oli Venemaa bürokraatiaaparaat lõpuks nii kaua jahvatanud, et küüditatud lubati koju. Kuid asjaajamine venis ja kojusõit algas alles järgmisel kevadel. Elama asuti kõigepealt Tallinna, aastaid hiljem naasti Keilasse.
Märtsiküüditamine
25.-29. märtsini 1949 saadeti Eestist loomavagunites Lääne-Siberisse ja Põhja-Kasahstani 20 700 inimest. Neist 80% olid naised, lapsed ja vanurid. Paljud perepead olid juba varem vahistatud.
Väljasaadetutest suri umbes 3000. See oli suurim ühekordne massirepressioon Eesti ajaloos. Küüditamise panid toime julgeolek, sõjavägi, miilits ja parteiaktiiv.
Allikas: «Eesti entsüklopeedia»