Mahasurutud valu ja raev
14.06.2004 00:01Imbi Paju, ajakirjanik
Aasta 1941, 14. juuni. Suurküüditamise järel pole Eesti ühiskond enam endine. Kodudest on une pealt rebitud välja kogu Eesti poliitiline ja majanduslik eliit ja nende perekonnaliikmed.
Nad on topitud 490 loomavagunisse, mis on jaotatud Eestimaa raudteejaamade vahel, et saata neid kommunistlikku hakklihamasinasse Venemaale. Kokku on neid inimesi vagunites üle 10 000. Nende hulgas on 5000 naist, 2500 alla 16-aastast last. Veel raudteejaamas ei osanud nad arvata, et näevad üksteist viimast korda. See kartus tuleb siis, kui pereisad eraldatakse perekonnast ja topitakse teistesse vagunitesse. Õudusunenäod, mida iga inimene oma elus näeb, on tõeks saamas. Hirm, ahastus ja võimetus midagi teha.
Külmad arvud kinnitavad, et neist loomavagunitesse topitud naistest ja lastest suri Venemaal nälga ja haigustesse 60 protsenti.
Esimesel aastal suri enamik alla kolme aasta vanustest lastest.
3000 mehest ja 150 naisest, kes eraldati perekonnast ja saadeti koonduslaagrisse, jäi ellu vaid 2–6 protsenti.
1941. aasta jõulude ajal kirjutab luuletaja Marie Under: «Kõnnin mööda jõululumist rada üle kannatanud kodumaa, igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi, taeva poole karjub nende äng, tundub, nagu oleks ise selles süüdi, et neil puudub, meil on söök ja säng.»
Nende inimeste hulgas on ka repressiooniohvrite arsti- ja õigusabikeskuse arsti Heino Noore vanemad. Mõlemad lastakse maha Sosva vangilaagris poja sünnipäeval. Surnud vanemad asendatakse laagris pojaga.
Aastail 1940–1991 aset leidnud massilised repressioonid põhjustasid Eesti elanikonnale raske püsitrauma, mille tagajärjed on sööbinud rahva ühismällu ja kandumas põlvkonnast põlvkonda. Eesti ühiskond vajab totalitarismi haavadest paranemiseks psühhoteraapiat – need on Noore seisukohad, mille ta Riigikogule hiljuti esitatud repressioone käsitlevasse valgesse raamatusse on kirja pannud ja mida saab internetist Riigikogu koduleheküljelt ka lugeda.
Seda teemat käsitleb oma teoses «Stalini lehmad» ka eesti päritolu noor soome kirjanik Sofi Oksanen.
Milleks me peame tegelema mingi traumaga, kuulen kommentaare. Pragmaatiline lähenemine näib olevat: tõde on siin ja praegu, see, mis toob mulle kasu.
Heino Noore tähelepanekud aga kinnitavad, et trauma on nähtav usaldamatuses kogukondsete vahel, tõekspidamiste annulleerimises, inimeseks olemise inflatsioonis, hoiakus «peaasi, et mul endal oleks hästi». Müügiks võib minna kõik, nii enda kui ka isamaa väärikus. «Terror tõi meie minapilti muutuse,» ütleb tohter Noor telefonivestluses.
«Paljalt hädas olijale kaastunnet osutades pani inimene oma elu ohtu.»
Hoiakut võib ära tunda ka tänapäeva eestlase käitumises: kui asi mind ei puuduta, mina kellegi kaitseks välja ei astu.
Hiljutises jutuajamises kinnitas üks mineviku-uurija, et ajaloolane, kes vaatleb ajalugu inimkogemuste kaudu, on naiivne ja mitteteaduslik. Selline ajalugu taotlevat odavat populaarsust.
Mitteajaloolasena pidin talle meelde tuletama, et ajalugu käsitletakse avatud demokraatias ka kogemuslikust seisukohast ehk kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Inimene ja tema kogemused on samuti ajalugu!
Ka piinamise ajalugu on ajalugu, millest peaksime rohkem rääkima, see tooks represseeritute kogemused meie lähemale, kasvataks meis empaatiat ja iseendast arusaamist.
«Üheks psüühilise piinamise võtteks oli kahtlustava koondnimetuse omistamine arreteeritutele või teistele tagakiusatavatele, nagu rahvavaenlane, kontrik, kulak, fašist, dissident, kulaku tütar, ebalojaalne tüüp, bandiit, ohtlik element jne. Need nimetused tegid märgistatu kaaskodanike silmis inimeseks, kellega oli ohtlik suhelda,» kirjutab Heino Noor.
Repressioonide tulemusena suudeti rahva hulgas külvata hirmutunnet, vihkamist, pealekaebamist ja ükskõiksust. Nähtus on tänapäevalgi kuidagi tuttav.
NKVD Pagari ja Tartu halli maja keldris ning Patarei vanglas kasutati Heino Noore andmetel ülestunnistuste väljapressimiseks peksmist, lämmatamist, tuleleegi või elektrivooluga töötlemist, koertega hirmutamist, hambaarstitoolil piinamist, suguorganite pigistamist, pea ja kaela väänamist jms.
Või pandi ülekuulatav põlvili, suu pärani, teine piinatav pidi talle kuklalasu ähvardusel suhu urineerima.
Kuid need on nii hirmsad kogemused, et need tuleb unustada, arvatakse Eestis ning Pagari keldrid ja Patarei vangla, mille riik võiks okupatsiooni monumentidena Läti ja Leedu eeskujul muuseumidena säilitada, antakse lähiajal kinnisvaramaakleritele.
Prantsusmaal on Oredouri küla, kus 60 aastat tagasi 10. juunil tapsid Idarindelt tulnud SS-lased kogu külarahva, säilitatud sellisena, nagu see pärast vägivallaakti jäi: tühjad lapsevankrid tee ääres, üksik mahakukkunud jalgratas. Purustatud kirik.
Nii väärtustatakse Euroopas rahva traagikat ja ajalugu ning mõistetakse hukka natsism.
Meiegi ei tohiks jääda ükskõiksuseks, sest ka meil on oma lugu jutustada. Ei tohi unustada, et ka ükskõiksus tapab.
xxx
Rüütel, Ergma ja Parts tegid ühisavalduse
14.06.2004 10:45
Rresident Arnold Rüütel, Riigikogu esimees Ene Ergma ja peaminister Juhan Parts tegid esmaspäevasel juuni suurküüditamise aastapäeval ühisavalduse.
«14. juuni on üks traagilisemaid päevi Eesti ajaloos. Täna mälestame kõiki
küüditamiste ja inimsusevastaste kuritegude ohvreid,» seisab avalduses.
«Tuhandete eestlaste elu muutus või kustus jäädavalt meie maal toimepandud
terroritegude tagajärjel. Väga paljud pidid oma parimad aastad andma raskele
orjatööle, paljud ei saanud isegi võimalust puhata oma armsa sünnimaa
mullas.»
«Valu ja ülekohus ei unune. Ei saa ega tohi kunagi unustada süstemaatilist ja
massilist süütute inimeste hävitamist, ükskõik kelle poolt see on läbi
viidud. Kuigi toimunut ei saa enam muuta, peame seda mäletama, et rahulikuma
meelega ja turvalisemalt tulevikku vaadata,» märkisid riigijuhid.
«Oleme veendunud, et tänane Euroopa on turvaline kõigile rahvastele ning
valmis otsustavalt vastu seisma igasugusele ülekohtule. Samuti usume, et
Euroopa ei lepi kunagi totalitarismi ega ühegi rahva vastase genotsiidiga.»
14. juunil 1941. aastal küüditati Siberisse kokku 10.157 (teistel andmetel 10.205) inimest. Neist ligi 80 protsenti olid naised, lapsed ja vanurid.
Uudised
VE: Leinapäev, 14 juuni – suurküüditamise aastapäev
Mahasurutud valu ja raev
Aasta 1941, 14. juuni. Suurküüditamise järel pole Eesti ühiskond enam endine. Kodudest on une pealt rebitud välja kogu Eesti poliitiline ja majanduslik eliit ja nende perekonnaliikmed.
14.06.2004 00:01Imbi Paju, ajakirjanik
Nad on topitud 490 loomavagunisse, mis on jaotatud Eestimaa raudteejaamade vahel, et saata neid kommunistlikku hakklihamasinasse Venemaale. Kokku on neid inimesi vagunites üle 10 000. Nende hulgas on 5000 naist, 2500 alla 16-aastast last. Veel raudteejaamas ei osanud nad arvata, et näevad üksteist viimast korda. See kartus tuleb siis, kui pereisad eraldatakse perekonnast ja topitakse teistesse vagunitesse. Õudusunenäod, mida iga inimene oma elus näeb, on tõeks saamas. Hirm, ahastus ja võimetus midagi teha.
Külmad arvud kinnitavad, et neist loomavagunitesse topitud naistest ja lastest suri Venemaal nälga ja haigustesse 60 protsenti.
Esimesel aastal suri enamik alla kolme aasta vanustest lastest.
3000 mehest ja 150 naisest, kes eraldati perekonnast ja saadeti koonduslaagrisse, jäi ellu vaid 2–6 protsenti.
1941. aasta jõulude ajal kirjutab luuletaja Marie Under: «Kõnnin mööda jõululumist rada üle kannatanud kodumaa, igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi, taeva poole karjub nende äng, tundub, nagu oleks ise selles süüdi, et neil puudub, meil on söök ja säng.»
Nende inimeste hulgas on ka repressiooniohvrite arsti- ja õigusabikeskuse arsti Heino Noore vanemad. Mõlemad lastakse maha Sosva vangilaagris poja sünnipäeval. Surnud vanemad asendatakse laagris pojaga.
Aastail 1940–1991 aset leidnud massilised repressioonid põhjustasid Eesti elanikonnale raske püsitrauma, mille tagajärjed on sööbinud rahva ühismällu ja kandumas põlvkonnast põlvkonda. Eesti ühiskond vajab totalitarismi haavadest paranemiseks psühhoteraapiat – need on Noore seisukohad, mille ta Riigikogule hiljuti esitatud repressioone käsitlevasse valgesse raamatusse on kirja pannud ja mida saab internetist Riigikogu koduleheküljelt ka lugeda.
Seda teemat käsitleb oma teoses «Stalini lehmad» ka eesti päritolu noor soome kirjanik Sofi Oksanen.
Milleks me peame tegelema mingi traumaga, kuulen kommentaare. Pragmaatiline lähenemine näib olevat: tõde on siin ja praegu, see, mis toob mulle kasu.
Heino Noore tähelepanekud aga kinnitavad, et trauma on nähtav usaldamatuses kogukondsete vahel, tõekspidamiste annulleerimises, inimeseks olemise inflatsioonis, hoiakus «peaasi, et mul endal oleks hästi». Müügiks võib minna kõik, nii enda kui ka isamaa väärikus. «Terror tõi meie minapilti muutuse,» ütleb tohter Noor telefonivestluses.
«Paljalt hädas olijale kaastunnet osutades pani inimene oma elu ohtu.»
Hoiakut võib ära tunda ka tänapäeva eestlase käitumises: kui asi mind ei puuduta, mina kellegi kaitseks välja ei astu.
Hiljutises jutuajamises kinnitas üks mineviku-uurija, et ajaloolane, kes vaatleb ajalugu inimkogemuste kaudu, on naiivne ja mitteteaduslik. Selline ajalugu taotlevat odavat populaarsust.
Mitteajaloolasena pidin talle meelde tuletama, et ajalugu käsitletakse avatud demokraatias ka kogemuslikust seisukohast ehk kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Inimene ja tema kogemused on samuti ajalugu!
Ka piinamise ajalugu on ajalugu, millest peaksime rohkem rääkima, see tooks represseeritute kogemused meie lähemale, kasvataks meis empaatiat ja iseendast arusaamist.
«Üheks psüühilise piinamise võtteks oli kahtlustava koondnimetuse omistamine arreteeritutele või teistele tagakiusatavatele, nagu rahvavaenlane, kontrik, kulak, fašist, dissident, kulaku tütar, ebalojaalne tüüp, bandiit, ohtlik element jne. Need nimetused tegid märgistatu kaaskodanike silmis inimeseks, kellega oli ohtlik suhelda,» kirjutab Heino Noor.
Repressioonide tulemusena suudeti rahva hulgas külvata hirmutunnet, vihkamist, pealekaebamist ja ükskõiksust. Nähtus on tänapäevalgi kuidagi tuttav.
NKVD Pagari ja Tartu halli maja keldris ning Patarei vanglas kasutati Heino Noore andmetel ülestunnistuste väljapressimiseks peksmist, lämmatamist, tuleleegi või elektrivooluga töötlemist, koertega hirmutamist, hambaarstitoolil piinamist, suguorganite pigistamist, pea ja kaela väänamist jms.
Või pandi ülekuulatav põlvili, suu pärani, teine piinatav pidi talle kuklalasu ähvardusel suhu urineerima.
Kuid need on nii hirmsad kogemused, et need tuleb unustada, arvatakse Eestis ning Pagari keldrid ja Patarei vangla, mille riik võiks okupatsiooni monumentidena Läti ja Leedu eeskujul muuseumidena säilitada, antakse lähiajal kinnisvaramaakleritele.
Prantsusmaal on Oredouri küla, kus 60 aastat tagasi 10. juunil tapsid Idarindelt tulnud SS-lased kogu külarahva, säilitatud sellisena, nagu see pärast vägivallaakti jäi: tühjad lapsevankrid tee ääres, üksik mahakukkunud jalgratas. Purustatud kirik.
Nii väärtustatakse Euroopas rahva traagikat ja ajalugu ning mõistetakse hukka natsism.
Meiegi ei tohiks jääda ükskõiksuseks, sest ka meil on oma lugu jutustada. Ei tohi unustada, et ka ükskõiksus tapab.
xxx
Rüütel, Ergma ja Parts tegid ühisavalduse
14.06.2004 10:45
«14. juuni on üks traagilisemaid päevi Eesti ajaloos. Täna mälestame kõiki
küüditamiste ja inimsusevastaste kuritegude ohvreid,» seisab avalduses.
«Tuhandete eestlaste elu muutus või kustus jäädavalt meie maal toimepandud
terroritegude tagajärjel. Väga paljud pidid oma parimad aastad andma raskele
orjatööle, paljud ei saanud isegi võimalust puhata oma armsa sünnimaa
mullas.»
«Valu ja ülekohus ei unune. Ei saa ega tohi kunagi unustada süstemaatilist ja
massilist süütute inimeste hävitamist, ükskõik kelle poolt see on läbi
viidud. Kuigi toimunut ei saa enam muuta, peame seda mäletama, et rahulikuma
meelega ja turvalisemalt tulevikku vaadata,» märkisid riigijuhid.
«Oleme veendunud, et tänane Euroopa on turvaline kõigile rahvastele ning
valmis otsustavalt vastu seisma igasugusele ülekohtule. Samuti usume, et
Euroopa ei lepi kunagi totalitarismi ega ühegi rahva vastase genotsiidiga.»
14. juunil 1941. aastal küüditati Siberisse kokku 10.157 (teistel andmetel 10.205) inimest. Neist ligi 80 protsenti olid naised, lapsed ja vanurid.