URMO LEHTVEER: Väärtuslikku vett laristav Eesti
 Urmo Lehtveer, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige
Puhas magevesi on maailmas kujunemas oluliseks strateegiliseks ressursiks. Euroopa Keskkonnagentuuri mais ilmunud raporti kohaselt on 14 Euroopa riigil tuntavad probleemid mageveevajaduse rahuldamisega. Välistest veeressurssidest sõltuvad kõige enam Bulgaaria, Serbia, Montenegro, Horvaatia ja Holland.
Kuigi Euroopas kasutab vaid 7% oma mageveevarudest, võib põhjaveevarude liigintensiivne kasutamine tuua kaasa selle taseme langemise piirkonniti suurtel aladel. Näiteks võib tuua Ungari, kus Transdanubias toimunud kaevandustegevuse tagajärjel langes põhjavee tase 30 meetrit. Lätis on põhjavee liigintensiivne kasutus tekitanud 7000-ruutkilomeetrise põhjavee depressiooni ala Riia linna ümbruses.
Maailmas süveneva mageveepuuduse taustal on valus vaadata, kuidas Eesti käib ümber oma põhjaveevarudega. Kaevude tühjenemise põhjusi otsides tuleks vaadata ka põlevkivi- ja turbatööstuse suunas. Viimane aeg on mõelda meie mageveevarude säästlikule kasutamisele.
Põlevkivielektri hind
Eesti põlevkivielektri hind on igal aastal 200 miljonit kuupmeetrit solgitud ja merre pumbatud põhjavett, mis moodustab kolmveerandi kogu Eesti põhjavee tarbimisest. On raske uskuda, et sellise koguse põhjavee väljapumpamine merre ei mõjuta oluliselt põhjavee olukorda ja näiteks allikatest toituva Porkuni järve veetaset.
Iga elaniku kohta raiskab Eesti seega puhast põhjavett aastas 133 kuupmeetrit. Võttes aluseks tarbijale müüdava vee kuupmeetri hinna, teeb see kokku 1,5 miljardit krooni aastas, mis ei kajastu õiglaselt põlevkivielektri hinnas.
Eesti energiapoliitika eest vastutavad ametkonnad keelduvad aga järjekindlalt tunnistamast põlevkivienergeetika saastava ja laastava mõju tegelikku ulatust. Uue, Ojamaale Muraka raba looduskaitseala serva plaanitud põlevkivikaevanduse keskkonnamõju dokumentides valetavad põlevkiviteadlased otsesõnu, et kaevandus ei mõjuta ümbritsevat keskkonda.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning keskkonnaministeerium on läbi aastate näidanud üles erilist võimekust mitte midagi teha taastuvenergia arendamiseks Eestis. Kui põlevkivienergeetika arendamisse investeeritakse lähiaastatel 4 miljardit krooni, siis taastuvenergeetika jaoks mõeldud riigipoolne summa jääb heal juhul paarikümne miljoni krooni piiridesse. Põlevkiviteadlased räägivad aga juba vajadusest investeerida vähemalt 43 miljardit põlevkivitööstusse.
Rabad kui veehoidlad
Eesti looduslike rabade näol on tegu suurte mageveehoidlatega, mis oluliselt mõjutavad ümbruskonna põhjavett. Rabade kuivendamine turba saamiseks annab otseselt tunda ümbruskonna põhjavee tasemes.
Aastal 2001 rikuti statistikaameti andmetel Eestis turba kaevandamise käigus 375 ha maad mis avaldab veel aastakümneid mõju mitu korda suurema ala veereÏiimile. Kokku on Eestis turbakaevandused rikkunud maad üle 21 000 hektari.
Kuidas see mõju, kaasa arvatud võimalik kaevude kuivamine ümbruskonnas, avaldub turba hinnas ja loodusressursimaksudes? Arvestades Euroopa turbatöösturite huvi meie rabade vastu, tuleb Eestil sellele tõsiselt mõelda. Kas rikutud veereÏiim ja CO2 emissiooni suurendavad mahajäetud turbaväljad ei lähe meile kallimaks maksma kui hetkeline kasu turba ekspordist? Kas me tahame olla kunagi samas seisus kui Saksamaa või Prantsusmaa, kus 80% ökosüsteemi seisukohalt olulistest märgaladest on nüüd hävitatud?
Seadused vettpidavaks
Kui me praegu ei pööra tõsist tähelepanu mageveevarude säästlikule kasutamisele ega lõpeta puhta põhjavee miljonites kuupmeetrites merre pumpamist, siis võimegi jääda oma kaeve lõputult sügavamaks kaevama.
Riik peab hakkama tõsiselt kavandama põlevkivitööstuse sulgemist ning taastuvenergeetikasse investeerimist. Ühtlasi tuleb seada ranged ökoloogilised piirid ja õiglased maksud turba, metsa ja magevee kasutusele. Eesti seadusandlus peaks tulevikus välistama igasuguse loodusvarade taastuvuse piire ületava kasutuse.
Hoolivad inimesed saavad ühineda ELF-i ettepanekuga muuta Eesti Vabariigi põhiseadus keskkonnasõbralikumaks: www.elfond.ee.
|
Uudised
VE: Lehtveer, Urmo – mageveespetsialist
(27.06.2003)
Puhas magevesi on maailmas kujunemas oluliseks strateegiliseks ressursiks. Euroopa Keskkonnagentuuri mais ilmunud raporti kohaselt on 14 Euroopa riigil tuntavad probleemid mageveevajaduse rahuldamisega. Välistest veeressurssidest sõltuvad kõige enam Bulgaaria, Serbia, Montenegro, Horvaatia ja Holland.
Kuigi Euroopas kasutab vaid 7% oma mageveevarudest, võib põhjaveevarude liigintensiivne kasutamine tuua kaasa selle taseme langemise piirkonniti suurtel aladel. Näiteks võib tuua Ungari, kus Transdanubias toimunud kaevandustegevuse tagajärjel langes põhjavee tase 30 meetrit. Lätis on põhjavee liigintensiivne kasutus tekitanud 7000-ruutkilomeetrise põhjavee depressiooni ala Riia linna ümbruses.
Maailmas süveneva mageveepuuduse taustal on valus vaadata, kuidas Eesti käib ümber oma põhjaveevarudega. Kaevude tühjenemise põhjusi otsides tuleks vaadata ka põlevkivi- ja turbatööstuse suunas. Viimane aeg on mõelda meie mageveevarude säästlikule kasutamisele.
Põlevkivielektri hind
Eesti põlevkivielektri hind on igal aastal 200 miljonit kuupmeetrit solgitud ja merre pumbatud põhjavett, mis moodustab kolmveerandi kogu Eesti põhjavee tarbimisest. On raske uskuda, et sellise koguse põhjavee väljapumpamine merre ei mõjuta oluliselt põhjavee olukorda ja näiteks allikatest toituva Porkuni järve veetaset.
Iga elaniku kohta raiskab Eesti seega puhast põhjavett aastas 133 kuupmeetrit. Võttes aluseks tarbijale müüdava vee kuupmeetri hinna, teeb see kokku 1,5 miljardit krooni aastas, mis ei kajastu õiglaselt põlevkivielektri hinnas.
Eesti energiapoliitika eest vastutavad ametkonnad keelduvad aga järjekindlalt tunnistamast põlevkivienergeetika saastava ja laastava mõju tegelikku ulatust. Uue, Ojamaale Muraka raba looduskaitseala serva plaanitud põlevkivikaevanduse keskkonnamõju dokumentides valetavad põlevkiviteadlased otsesõnu, et kaevandus ei mõjuta ümbritsevat keskkonda.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning keskkonnaministeerium on läbi aastate näidanud üles erilist võimekust mitte midagi teha taastuvenergia arendamiseks Eestis. Kui põlevkivienergeetika arendamisse investeeritakse lähiaastatel 4 miljardit krooni, siis taastuvenergeetika jaoks mõeldud riigipoolne summa jääb heal juhul paarikümne miljoni krooni piiridesse. Põlevkiviteadlased räägivad aga juba vajadusest investeerida vähemalt 43 miljardit põlevkivitööstusse.
Rabad kui veehoidlad
Eesti looduslike rabade näol on tegu suurte mageveehoidlatega, mis oluliselt mõjutavad ümbruskonna põhjavett. Rabade kuivendamine turba saamiseks annab otseselt tunda ümbruskonna põhjavee tasemes.
Aastal 2001 rikuti statistikaameti andmetel Eestis turba kaevandamise käigus 375 ha maad mis avaldab veel aastakümneid mõju mitu korda suurema ala veereÏiimile. Kokku on Eestis turbakaevandused rikkunud maad üle 21 000 hektari.
Kuidas see mõju, kaasa arvatud võimalik kaevude kuivamine ümbruskonnas, avaldub turba hinnas ja loodusressursimaksudes? Arvestades Euroopa turbatöösturite huvi meie rabade vastu, tuleb Eestil sellele tõsiselt mõelda. Kas rikutud veereÏiim ja CO2 emissiooni suurendavad mahajäetud turbaväljad ei lähe meile kallimaks maksma kui hetkeline kasu turba ekspordist? Kas me tahame olla kunagi samas seisus kui Saksamaa või Prantsusmaa, kus 80% ökosüsteemi seisukohalt olulistest märgaladest on nüüd hävitatud?
Seadused vettpidavaks
Kui me praegu ei pööra tõsist tähelepanu mageveevarude säästlikule kasutamisele ega lõpeta puhta põhjavee miljonites kuupmeetrites merre pumpamist, siis võimegi jääda oma kaeve lõputult sügavamaks kaevama.
Riik peab hakkama tõsiselt kavandama põlevkivitööstuse sulgemist ning taastuvenergeetikasse investeerimist. Ühtlasi tuleb seada ranged ökoloogilised piirid ja õiglased maksud turba, metsa ja magevee kasutusele. Eesti seadusandlus peaks tulevikus välistama igasuguse loodusvarade taastuvuse piire ületava kasutuse.
Hoolivad inimesed saavad ühineda ELF-i ettepanekuga muuta Eesti Vabariigi põhiseadus keskkonnasõbralikumaks: www.elfond.ee.