Augustiputši aegu vene saadikuid kamandanud rahvasaadik Vladimir Lebedev räägib avameelselt toonaste sündmuste tagamaadest. Lebedev avab saladuse, millest ta 1991. aasta
19. augustil Arnold Rüütliga Kadrioru roosiaias rääkis.

…

20. augustil 1991 jõudsid Tallinna Pihkva dessantvägede üksused. Rahvas asus Toompead ja Raadiomaja kindlustama. Hilisõhtul kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu välja Eesti riikliku iseseisvuse. Teie olite Eesti Vabariigi taasiseseisvumise vastu?

Ei. Ma olin Eesti Vabariigi Nõukogude Liidust väljaastumise vastu.

Miks?
1990. aastal rääkisin, et on vaja Nõukogude Liidu uuendamist, andes liiduvabariikidele suurema iseseisvuse. Seejuures Balti vabariikidel peab iseseisvuse aste olema palju laiem kui näiteks Kesk-Aasias.

Miks te olite sõltumatu Eesti riigi loomise vastu?
Ma olin siis ja olen ka praegu veendunud, et iga rahvas, sõltumata sellest, kas ta on väike või suur, unistab oma riigist. Samas tuleb reaalselt hinnata, kas seda suudetakse välja kanda. Tänases maailmas, kus eksisteerib kaks supervõimu, ei saa väike riik, kuidas ta seda ka ei tahaks, olla sõltumatu.

Mida see tähendab?
Järelikult tuleb valida. Mida me praegu näeme?

Mida siis?
Eesti lahkus ühest liidust ja läks teise. Kus on siin sõltumatus? Nõukogude ajal naerdi – selleks, et puurida labidavarde lisaauk, tuleb see Moskvaga kooskõlastada. Mis meil täna on? Me saame Brüsselist nii kurgi mõõtmed ja kuju kui tomati läbimõõdu. Küsin, kus on sõltumatus?

Teie väitel – vaatamata sellele, et teie kolleegid kuulutasid
20. augustil 1991 välja Eesti riikliku iseseisvuse – on see tegelikult müüt?
Eesti saatuse määravad kaks “oblastikomiteed” – Kremli ja Washingtoni oma.
Kuidas nemad omavahel kokku lepivad, nii ka läheb.
Omal ajal toodi siia Moskvast esimesi sekretäre, nüüd saadab meile “esimesi sekretäre” Washingtoni oblastikomitee.

Viitate sellele, et üksvahe olid kõik Balti riikide presidendid Ameerikast pärit?
See tõestab veel kord minu väidet, et pole olemas sõltumatut Eesti Vabariiki. Samamoodi nagu pole sõltumatut Läti ja Leedu Vabariiki.
Ma oleksin Eesti riigi üle väga uhke, kui tal oleks oma kindel ja sõltumatu poliitika ELi ja NATO suhtes. Kui aga Eesti käitub nagu lõtvade elukommetega naine, siis ma küll heameelt ei tunne.

Eesti riigi säilimise ainsaks garandiks oleks hea läbisaamine mõlema “oblastikomiteega”?
Loomulikult. Ma rääkisin juba 20 aastat tagasi, et meil on suurepärane geograafiline asupaik. Naerata läände, naerata itta! Võta raha vastu nii läänest kui idast. Poolteist miljonit kõrgelt haritud, hästi organiseeritud ja seaduskuulekat inimest.
Me võiksime siin oi kui hästi elada. Võib-olla mitte nii hästi kui Šveitsis või Saudi Araabias, kuid siiski väga hästi.

Tuleme tagasi ärevate ja pöördeliste augustipäevade juurde.
Ma olin 19. augusti hommikul suvilas. Abikaasa helistas Tallinnast ja palus teleri sisse lülitada. Seal näidati “Luikede järve,” siis kuulsin Moskva teadet. Kutsusin kohe auto välja ning sõitsin Kadriorgu härra Rüütli juurde. Ei, siiski seltsimees Rüütli juurde. Ta ei parandanud mind, kui ma sedasi tema poole pöördusin.

Te olite seal üksi?
Seltsimees Rüütli juures oli veel kaks inimest. Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis ja keegi ministritest, kes täitis sel hetkel peaministri kohuseid (tegemist oli majandusminister Jaak Leimanniga – toim.). Savisaar oli Soomes.
Arnold Feodorovitš jättis nad omapäi, võttis mul käe alt kinni ja me läksime roosiaeda. Seltsimees Nugis jalutas peaministri kohusetäitjaga veidi kaugemal.

Millest te roosiaias rääkisite?
Rüütel palus, et Moskva ei tooks vägesid Eestisse. Seda küsimust ma kahjuks lahendada ei suuda, ütlesin. Kuigi mul on teatud mõju kohalikele komandöridele, ei kamanda ma vägesid. Ma olin Ülemnõukogu Presiidiumi liige ja vene saadikute kõikide tasemete regioonidevahelise nõukogu esimees.
Teine küsimus puudutas olukorda, kui väed siiski Tallinna tuuakse. Rüütli palve oli, et vene elanikkond ei tervitaks neid lilledega nagu vabastajaid.
Me ei kavatse neid kui vabastajaid tervitada, ütlesin. Me oleme kõik Eesti rahvas.
Aga ka meil on üks palve, ütlesin Arnold Feodorovitšile. Ka eesti rahvas peaks rahulikult käituma. Et ei oleks barrikaade ja roomikute alla viskumisi.
Selles küsimuses leidsime ühise keele. Mina lubasin võtta vastutuse venelaste, Arnold Feodorovitš eestlaste käitumise eest.

Järgmise päeva hilisõhtul kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu välja Eesti riikliku iseseisvuse?
20. augusti hommikul tuli minu juurde Jevgeni Kotšegarov ja ütles, et oleks soovitatav, kui vene saadikuid pärast lõunat Toompeal ei oleks. Polkovnik Kotšegarov oli nagu minagi Eesti NSV Ülemnõukogu saadik.
Ma ütlesin oma seltsimeestele teate edasi sellises vormis, et neil ei jäänud muid variante. Nad olid sunnitud Toompealt lahkuma.

Palju neid oli?
Meid oli kokku 21 saadikut.

Miks teie Toompeale jäite?
Ainult selleks, et vajaduse korral olla oma eesti kolleegidele oma autoriteedi ja kohalviibimisega omamoodi kilbiks. Samal ajal liikusid Tallinna poole Pihkva dessantdiviisi üksused.

Kust tuli käsk, et vene saadikud lahkuksid?
Meie sõjaväelasest kolleegilt.

Oli see kindral Zijautdin Abdurahmanov?

Jätame selle. Inimesed on veel elus. Ma saan rääkida ainult enda eest. Meie seas oli rohkem sõjaväelasi.

Kui suur oli oht, et dessantväelased võtavad Tallinnas võimu?
Ma unistan sellest, et viie, võib-olla kümne aasta pärast saan ma rääkida toonaste sündmuste mõnedest momentidest.
Praegu pean ma hoolikalt sõnu valima, väga korrektselt oma mõtteid formuleerima.

Aga ikkagi?

19. augusti õhtul olin ma veendunud, et mingit relvastatud vastupanu Eestis ei tule.
Üle poole Eesti NSV Ülemnõukogust – ma räägin loomulikult eesti saadikutest – oleks tunnistanud võimu muutumist ja leppinud uue reaalsusega.
Rõhuv enamus Eesti poliitikuid oleks jäänud ka uues liidus võimule, olen ma veendunud.

Miks?
Rääkisin toona sellest paljude eesti kolleegidega kõikidel tasemetel. Nad said aru, et Eesti on väike riik ja suure naabri vastu võidelda pole mõtet. Parem minna koostööle, jääda võimule.

Tahate öelda, et eestlastest saadikud vaatasid, kust tuul?
Jah.

See oli 19. augustil 1991?
Jah. Isegi 20. augusti esimesel poolel.
Meid tervitasid isegi need eestlastest kolleegid, kes enne Toompea puhvetis meiega ühise laua taga kohvi ei tahtnud juua.
Siis muutus olukord järsult.

Miks?
Ma sain aru, et mu eesti kolleegid olid saanud nõusoleku ookeani tagant: “Me oleme Nõukogude Liiduga kõiges kokku leppinud. Võite tegutseda!”

Iseseisvuse välja kuulutada?

Jah.

Ja enam ei kõlvanud neil teiega jälle ühe laua taga kohvi juua?

Jah.

Väidate, et onu Sam oli vahepeal eestlasi julgustanud?
Ma ei väida, et just onu Sam. Signaal võis olla tulnud ka Moskvast: “Rebjata (poisid – toim.), kõik on valmis. Kuulutage iseseisvus välja.”

Tallinna poole liikuvaid dessantväelasi enam ei kardetud?

Loomulikult mitte.
Kas te olete mõelnud,et Pihkva dessantväelastel kulus 280 kilomeetri läbimiseks kaks päeva. Kas ei ole naljakas?

Miks nad nii aeglaselt liikusid?
Võib-olla nad ei tahtnudki.

Lihtsalt mängisid dessanti Tallinnale?

Kahe päevaga oleksid nad jõudnud Tallinna isegi joostes. Nad on harjunud 50 kilomeetrit läbima mõne tunniga.

Kellest oleks saanud putši õnnestumise korral Eesti nn kindralkuberner?
Persoonide koha pealt poleks midagi oluliselt muutunud.

Kas vastab tõele, et omal ajal pakuti teile siseministri portfelli?

Veidi enne putši, 1991. aastal loodi Savisaare kukutamiseks uut valitsust.
Vladimir Lebedevile pakuti selles valitsuses siseministri kohta. Meie eesti partnerid ei protesteerinud selle peale.

Kes oleks toona peaministriks saanud?

Ma ei taha sellest rääkida.

Eestlased peavad teid oma riigi vaenlaseks.

Mõned ebaausad ajakirjanikud kasutavad minu nime eestlaste hirmutamiseks. Õnneks on mul poliitikute seas mitmeid häid sõpru. Mõned neist kuuluvad IRLi, mõned Reformierakonda. On sotsiaaldemokraate, on rahvaliitlasi. Kõik nad on eestlased.

Te ju ründasite 15. mail 1990 Toompea lossi?

On olemas dokumentaalsed kaadrid, kus ma seisan koos miilitsatega ahelas ja kaitsen Toompead oma seltsimeeste eest. Seejuures karjun kõvasti: “Ei ole vaja tungida lossi!” Muuseas, mitmed vene saadikud, nende hulgas mina, kindral Abdurahmanov, Sergei Petinov ja Mihhail Lõssenko, rahustasid rahvast lossis värava taga seisva veoauto kastist.
Kaks momenti on huvitavad. Kuigi metallist väravad avanesid sissepoole, tõmmati need lahti väljapoole. Lukk avati naelaga. Väravate taga seisis veoauto ZIL. Selle rattad olid blokeeritud. Selle kastis seisis hulk inimesi. Kujutage ette, rahvamass kandis auto oma kätel lossi õue!

Samal ajal kutsus Savisaar rahvast raadio teel appi: “Appi, Toompead rünnatakse!”
Oht oli tõesti. Toompea lossis asusid Savisaare võitlejad. Ja neil olid relvad. Enne seda toodi sinna suletud kastid. Me teadsime seda ja tegime kõik endast oleneva, et inimesed ei tungiks lossi. Sest siis oleks hakanud veri voolama. Seda oli kellelegi toona väga vaja.

Kellele?
Mitte meile. Marju Lauristin küsis toona, kas tõesti peab selleks veri voolama, et pöörataks tähelepanu eestlaste iseseisvussoovile.
Kui me oleksime tahtnud Toompea lossi ära võtta, poleks meid miski peatanud. Lossi suured aknad asuvad madalal, pole probleemi. Kuid toona ei lõhutud ühtki akent.

Ka pronksiööl püüdsite venelasi korrale kutsuda?
Keegi meie poistest tõmbas justiitsministeeriumi ukse juures rippunud Eesti lipu maha, viskas tänavale ja hakkas selle peal trampima. Ma võtsin lipu poisi käest ära ja panin ministeeriumi ukse juurde tagasi. Ma ei suutnud üles ronida, et lippu tagasi vardasse panna. Ma suhtun Eesti lippu austusega.
Kui te mäletate, ka 2006. aasta 9. mail kaitsesin ma Eesti lippu. Ma karjusin:” Ärge puutuge neid vanakesi! Neil on õigus siin Eesti lipuga viibida.”
1991. ja 2007. aasta vahel on suur analoogia. Kellelgi oli väga vaja võimule jääda. Aga selleks oli tarvis provotseerida, et pärast näidata ennast rahvuse päästjana. Mõlemal korral see õnnestus. Esimesel korral võitis Savisaar.

Teisel korral?
Ansip. Muuseas, teate, miks vene noored karjusid pronksiööl “Rossija, rossija!” (Venemaa, Venemaa – toim.)?

Ei tea.
Kui last lüüakse ja tal on valus, mida ta teeb? Pöördub ema poole. Siinne vene noorus peab Venemaad oma emaks, Eesti on tema jaoks heal juhul võõrasema. Seejuures kuri võõrasema.
Kes on selles süüdi? Kas vene noorus või Eesti poliitikud?

Olete suure osa oma elust elanud Eestis. Ma ei saa aru, miks te Eesti kodakondsust pole võtnud?
Esimese Vabariigi aegses kodakondsusseaduses oli kirjas, et kui inimene on elanud kümme aastat legaalselt Eesti Vabariigis, on tal õigus ilma igasuguste eksamiteta saada kodakondsus.
1992. aastal olin elanud Eestis palju rohkem kui kümme aastat.
Lähtudes restitutsiooni põhimõttest, palusin ennast Eesti kodanikuks võtta.

Ei võetud?
Öeldi ära. Andsin asja kohtusse. Jõudsin Riigikohtuni. Kahjuks ei saanud Euroopa Inimõiguste Kohtusse minna. Eesti ei tunnistanud toona veel Euroopa seadusi.

Pärast seda võtsite Vene kodakondsuse?
Jah.

Kui olukord Venemaaga teravaks läheb, kelle poolele te, relv käes, astute?

Teie küsimus on provokatiivne. Eesti armeesse ma ei astu. Kuid ka Vene armees keeldun ma Eesti vastu sõdimast. Üle Narva jõe mina relvaga ei astu.
Ma ei tea tegelikult isegi, kes ma rohkem olen – eestlane või venelane. Mis on mulle kallim – Eesti või Venemaa.

Millal te memuaare hakkate kirjutama?
Selleks tuleb sõita Venemaale ämma juurde. Maja jõe ääres, aiamaa, sibul. Kirjutan memuaarid valmis, ostan ämmale seifi, panen memuaarid sinna ja ütlen: “Avada pärast minu surma.”

Vladimir Lebedev 
– Sündinud 10. juunil 1952.
– Õppinud Tartu 4. Keskkoolis ja Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat. 
– Lõpetanud matemaatikuna Riia Riikliku Ülikooli. 
– Töötanud Tallinna Rahvakontrolli Komitees ja linna statistikavalitsuse juhatajana.
– Eesti NSV Ülemnõukogu ja Põhiseadusliku Assamblee liige. 
– 17.-20. jaanuaril 1991 korraldas koos Sergei Petinoviga Ülemnõukogu hoones näljastreigi. 
– Olnud kümmekond aastat Vene Riigiduuma asespiikri Sergei Baburini nõunik Balti küsimustes ning presidentide Boriss Jeltsini ja Vladimir Putini poliitilise konsultatsiooninõukogu liige. 
– Vene Kodanike Ühenduste esimees Eestis. 
– Viibis Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta pidulikul tähistamisel Estonia kontserdisaalis korraldatud maapäeval.
…

Uudised samal teemal:

Nugis: Lebedev, närukael, valetab!