Karmo Tüür kirjutab, et Läti venelased ja lätlased on sattunud Venemaa provokatsioonide ohvriks ning kahe kogukonna suhted on halvemad kui Eestis.
Lätis hõõguvad konfliktid põlisrahva ja venelaste vahel. Nende suhted on seni olnud pingestatumad ja teravamad kui siinsete venelaste ja eestlaste vahel. Seejuures ei ole lätlaste ja venelaste halbade suhete näol tegu pelgalt Läti riigisisese küsimusega, vaid millegi hoopis laiemaga, mil on juures ka tugev geopoliitiline kõrvalmaitse.
Leegionäride marss
Milles seisnevad siis Eesti ja Läti erinevused? Meenutagem näiteks juhtumit, kui Pärnusse püstitati monument, millel bareljeef Eesti SS-leegioni vormis sõdurist. See suhteliselt mõõdukas ausammas koristati üsna kiirelt segaduste vältimiseks.
Lätlased seevastu on vähem tagasihoidlikud, demonstreerides oma venelastest erinevat seisukohta ajaloo “iseärasuste” osas väga jõuliselt. Üks teravamaid momente sealse kahe kogukonna – venelaste ja lätlaste vahel – on reeglina nn leegionäride marss, kus osalevad Läti SS-leegioni veteranid. Tõsi, tuleb tunnistada, et mitte kõik lätlased ei ole sellise uhkelt jonnaka käitumise suhtes ühel meelel. Näiteks Riia linnavõimud soovisid sel aastal Läti leegioni aastapäevarongkäigu keelustada, ent keeld tühistati kohtus.
Marsile reageerivad mõistagi valuliselt Läti venelased – nii on Riia venekeelsed ajalehed seda üritust kajastades kasutanud fotosid natsionaalsotsialistide tipphetkest – parteikongressist Nürnbergis. Nii Läti venelased kui lätlased on “käima tõmmatud”. Seejuures ei ole kahe kogukonna suhted mitte kujunenud, vaid kujundatud – ja niisuguses võtmes, mida ei saa nimetada vastastikuse mõistmise õhkkonnaks.
Eemale vene koolidest
Teiseks viimase aja markantseks näiteks on olnud Läti venekeelsete koolide õpilaste protestiliikumine, mida ei saa nimetada pelgalt lapselikuks isetegevuseks – toimuva tagamaad on selleks liiga tõsised.
Läti venekeelsete koolide lapsed on tänavail, seljas särgid, mis deklareerivad: “Käed eemale vene koolidest!” Ühest küljest on nende rahulolematus täiesti mõistetav – peavad nad ju uue haridusseaduse alusel hakkama õppima läti keeles mitmeid kooliaineid, näiteks matemaatikat ja ajalugu. Keskmisele koolilapsele on see kahtlemata lisaraskus.
Samuti on mõistetav lapsi saatvate-juhendavate õpetajate meelepaha. Suur osa neist – mitte enam esimeses nooruses pedagoogidest – kaotab oma töö või peab selle säilitamiseks tugevalt pingutama.
Kuid toimuva taust on siiski märksa keerulisem. Nii koordineerivad haridusreformivastast võitlust kaks üksust – Shtab ja LAFOR, kusjuures mõlemat nähakse omamoodi Moskva käepikendusena.
Tugevalt on mängu juures jälgitavad Venemaa huvid – alustades Vene poliitikute sõnavõttudest ja lõpetades väidetava rahalise toetusega. Eesmärgiks on kahtlemata saavutada “vene küsimuse” lülitamine EL-i päevakavasse, markeerida oma kohalolek ning demonstreerida oskust mängida n-ö vastase enda kaartidega. Kahtlemata ei saa kõike venelaste tehtavat nimetada provokatsiooniks, ent lätlased on osutunud provotseerituks.
Sündmuste ajaline kokkulangevus Euroopa Liidu ja NATO laienemisega viib paratamatult mõttele, et signaal on suunatud eelkõige Brüsselis ja Washingtonis istuvatele otsusetegijatele. Pole kahtlust, et Venemaa presidendivalimiste kampaania käigus aitas see ka Putinil demonstreerida jõulist “lähivälismaa” ja kaasmaalaste poliitikat.
Ent mööda ei saa vaadata ka küsimusest – miks pidi Läti seim teadaolevalt konfliktse reformi ajastama just praegusele ajale?
Praeguses raskes olukorras näib kõrvaltvaatajale loomulikult kõige mõistlikuma lahendusena see, kui Läti
peataks mõneks ajaks haridusreformi, lastes konfliktil vaibuda.
Kuid selliseks käiguks on mõlemad pooled meelestatud liiga sõjakalt. Läti rahvuslaste seisukoht on isamaalikult jäik – ei sammugi tagasi. Sama veendunud on oma kursi edukuses ka vene kogukonna esindajad, lootes uuelt valitsuselt kui mitte uue haridusseaduse tühistamist, siis vähemalt moratooriumi selle rakendamisel.
Kas Eestit ootab sama?
Puhtteoreetiliselt on analoogse stsenaariumi rakendumine Eestis võimalik. On ka meil piisavalt suur vene kogukond, on küllaldaselt n-ö huvitatud osapooli, haridusreformi eesmärgidki pikas perspektiivis sarnased.
Kuid samas on meie olukord ka piisavalt erinev Läti omast, et vene koolide õpilaste tänavaletulekut mitte tõenäoliseks pidada. Esiteks planeeritakse üleminekut eestikeelsele õppele riigieelarvelistes koolides mitte enne kui 2007. aastal ja seegi tärmin võib veel nihkuda. Seega pole üleminek nii terav ning tolleks ajaks üha enam jõustuva euroopaliku õigusruumi normid ja võimalused lubavad ehk vältida süüdistusi nn inimõiguste rikkumises.
|
Uudised
VE: Läti – meie lõunanaaber
KARMO TÜÜR: Provokatsioonide lõksus Läti
18.03.2004
Karmo Tüür kirjutab, et Läti venelased ja lätlased on sattunud Venemaa provokatsioonide ohvriks ning kahe kogukonna suhted on halvemad kui Eestis.
Lätis hõõguvad konfliktid põlisrahva ja venelaste vahel. Nende suhted on seni olnud pingestatumad ja teravamad kui siinsete venelaste ja eestlaste vahel. Seejuures ei ole lätlaste ja venelaste halbade suhete näol tegu pelgalt Läti riigisisese küsimusega, vaid millegi hoopis laiemaga, mil on juures ka tugev geopoliitiline kõrvalmaitse.
Leegionäride marss
Milles seisnevad siis Eesti ja Läti erinevused? Meenutagem näiteks juhtumit, kui Pärnusse püstitati monument, millel bareljeef Eesti SS-leegioni vormis sõdurist. See suhteliselt mõõdukas ausammas koristati üsna kiirelt segaduste vältimiseks.
Lätlased seevastu on vähem tagasihoidlikud, demonstreerides oma venelastest erinevat seisukohta ajaloo “iseärasuste” osas väga jõuliselt. Üks teravamaid momente sealse kahe kogukonna – venelaste ja lätlaste vahel – on reeglina nn leegionäride marss, kus osalevad Läti SS-leegioni veteranid. Tõsi, tuleb tunnistada, et mitte kõik lätlased ei ole sellise uhkelt jonnaka käitumise suhtes ühel meelel. Näiteks Riia linnavõimud soovisid sel aastal Läti leegioni aastapäevarongkäigu keelustada, ent keeld tühistati kohtus.
Marsile reageerivad mõistagi valuliselt Läti venelased – nii on Riia venekeelsed ajalehed seda üritust kajastades kasutanud fotosid natsionaalsotsialistide tipphetkest – parteikongressist Nürnbergis. Nii Läti venelased kui lätlased on “käima tõmmatud”. Seejuures ei ole kahe kogukonna suhted mitte kujunenud, vaid kujundatud – ja niisuguses võtmes, mida ei saa nimetada vastastikuse mõistmise õhkkonnaks.
Eemale vene koolidest
Teiseks viimase aja markantseks näiteks on olnud Läti venekeelsete koolide õpilaste protestiliikumine, mida ei saa nimetada pelgalt lapselikuks isetegevuseks – toimuva tagamaad on selleks liiga tõsised.
Läti venekeelsete koolide lapsed on tänavail, seljas särgid, mis deklareerivad: “Käed eemale vene koolidest!” Ühest küljest on nende rahulolematus täiesti mõistetav – peavad nad ju uue haridusseaduse alusel hakkama õppima läti keeles mitmeid kooliaineid, näiteks matemaatikat ja ajalugu. Keskmisele koolilapsele on see kahtlemata lisaraskus.
Samuti on mõistetav lapsi saatvate-juhendavate õpetajate meelepaha. Suur osa neist – mitte enam esimeses nooruses pedagoogidest – kaotab oma töö või peab selle säilitamiseks tugevalt pingutama.
Kuid toimuva taust on siiski märksa keerulisem. Nii koordineerivad haridusreformivastast võitlust kaks üksust – Shtab ja LAFOR, kusjuures mõlemat nähakse omamoodi Moskva käepikendusena.
Tugevalt on mängu juures jälgitavad Venemaa huvid – alustades Vene poliitikute sõnavõttudest ja lõpetades väidetava rahalise toetusega. Eesmärgiks on kahtlemata saavutada “vene küsimuse” lülitamine EL-i päevakavasse, markeerida oma kohalolek ning demonstreerida oskust mängida n-ö vastase enda kaartidega. Kahtlemata ei saa kõike venelaste tehtavat nimetada provokatsiooniks, ent lätlased on osutunud provotseerituks.
Sündmuste ajaline kokkulangevus Euroopa Liidu ja NATO laienemisega viib paratamatult mõttele, et signaal on suunatud eelkõige Brüsselis ja Washingtonis istuvatele otsusetegijatele. Pole kahtlust, et Venemaa presidendivalimiste kampaania käigus aitas see ka Putinil demonstreerida jõulist “lähivälismaa” ja kaasmaalaste poliitikat.
Ent mööda ei saa vaadata ka küsimusest – miks pidi Läti seim teadaolevalt konfliktse reformi ajastama just praegusele ajale?
Praeguses raskes olukorras näib kõrvaltvaatajale loomulikult kõige mõistlikuma lahendusena see, kui Läti
peataks mõneks ajaks haridusreformi, lastes konfliktil vaibuda.
Kuid selliseks käiguks on mõlemad pooled meelestatud liiga sõjakalt. Läti rahvuslaste seisukoht on isamaalikult jäik – ei sammugi tagasi. Sama veendunud on oma kursi edukuses ka vene kogukonna esindajad, lootes uuelt valitsuselt kui mitte uue haridusseaduse tühistamist, siis vähemalt moratooriumi selle rakendamisel.
Kas Eestit ootab sama?
Puhtteoreetiliselt on analoogse stsenaariumi rakendumine Eestis võimalik. On ka meil piisavalt suur vene kogukond, on küllaldaselt n-ö huvitatud osapooli, haridusreformi eesmärgidki pikas perspektiivis sarnased.
Kuid samas on meie olukord ka piisavalt erinev Läti omast, et vene koolide õpilaste tänavaletulekut mitte tõenäoliseks pidada. Esiteks planeeritakse üleminekut eestikeelsele õppele riigieelarvelistes koolides mitte enne kui 2007. aastal ja seegi tärmin võib veel nihkuda. Seega pole üleminek nii terav ning tolleks ajaks üha enam jõustuva euroopaliku õigusruumi normid ja võimalused lubavad ehk vältida süüdistusi nn inimõiguste rikkumises.