Väike heledapäine Della Melany tihub ema süles uniselt nutta. Korraga vajuvad silmad kinni ja lapsuke suigub sügavasse unne. 11 kuud tagasi keset sekeldustejada ilmale tulnud pisipõnnile on need esimesed jõulud.
Seitse aastat tagasi Harjumaale Laulasmaa kanti Tornimäele elama tulnud Ragnar (28) ja Katrin (29) ning nende kaks vanemat last, üheteistkümnene Taavi ja kaheksane Carmen hüüavad pere pesamuna Della Melanyd hellitavalt Väikeseks Päikeseks.
Tema sünd pani Reikopite pere uskuma imedesse ja saatusesse.
«Tol päeval oli tohutu torm ja külm ilm. Olime perega kodus, kui korraga elekter ära läks ja pimedaks lõi,» meenutab Ragnar. Et see meretuulte meelevallas elavale perele esimene kord polnud, rühkis Ragnar koos Katriniga pool kilomeetrit alajaama elektrikilpi kontrollima.
«Liinid olid aga nii koos, et teha polnud midagi. Tulime sama targalt tagasi, ajasin auto tagurpidi hoovi ja läksime magama,» räägib Ragnar.
Öösel kella kahe ajal tundis Katrin kõhus midagi imelikku, kuid puges mehe kaissu hommikut ootama. Valud aga kestsid edasi.
«Võtsin siis taskulambi ja läksin kella juurde istuma, et valude intervalle lugeda. Ja need olid juba üsna tihedad,» ütleb Katrin.
Ta raputas mehe maast lahti – nüüd on minek. Pilkases pimeduses rabistasid Katrin ja Ragnar kiiruga riided selga, kahmasid sünnitusmajja minekuks valmis pandud koti ja läksid autosse.
«Tuul oli nii kõva, et oli metallist koduväravad hingedelt maha tõstnud, tuli üle väravate sõita,» meenutab Ragnar, kes päevinäinud Volkswagen Jettale hääled sisse pani ja gaas põhjas Tallinna poole kihutas.
Laps sündis auto esiistmel
Kell 3.27 keeras Ragnar Tornimäelt suurele maanteele. «Tugev torm oli tee peale suured puud maha murdnud. Metsatöölised, kes neid pooleks saagisid, olid ühe sõidurea vabaks saanud; kümme minutit varem poleks me sealt veel läbi pääsenud,» mäletab Ragnar viperuste algust.
120–130 kilomeetrit rauas, jõudis hall Jetta Türisalu pangale, ent naise oiged läksid järjest valjemaks. «Katrin ütles, et hoiab vastu, aga kaua vist kannatada ei jõua. Helistasin 112 ja ütlesin, et laps hakkab sündima, ja palusin saata kiir-abi vastu,» meenutab Ragnar.
«Ühel hetkel tundsin, et nüüd tuleb, ja kõik. Ei mäleta, kuidas ma oma teksatunked kitsukesel esiistmel jalast sain, kuid ühel hetkel kummardusin, tõstsin jalgevahelt lapse üles ja võtsin rinnale. Ütlesin mehele, et vaata – meil on laps!» meenutab Katrin õnnetundes seda, mis auto esiistmel teoks sai.
«Esimene asi, vaatasin – kumb on. Ootasime ju väga tüdrukut ja – tüdruk oli! Seejärel vaatasin, kas kõik varbad-sõrmed on olemas. Veidi kohutas see, et ta üldse ei nutnud,» räägib Katrin.
Porgandpaljas beebi keset tormi
Ragnar ei tea siiani, kuidas ta suure kiirusega sõitvat autot juhtides endal kampsuni seljast suutis tirida ja lapsele ümber panna. Ehkki telefonilt 112 andis juhtnööre sünnitusarst, oli mehel siiski abitu tunne.
«Mõtlesin, mida ma nüüd teen, autos polnud ju ei kääre ega nuga, millega nabanöör läbi lõigata. Laps aga naeratas mulle – mäletan seda hästi, oli kuulvalge öö,» ütleb Ragnar.
«Sel hetkel teed nii, nagu sa õigeks pead, ega mõtle millelegi,» lisab Katrin.
Ragnar teab täpselt (paar päeva hiljem sõitis ta, videokaamera armatuurlaual, kogu tee uuesti läbi), et hetkest, mil ta kiirabisse helistas, oli ta sõitnud 20,4 kilomeetrit. Lapse sünni järel aga 14,6 kilomeetrit.
Autos sünnitajale appi rutanud kiirabibrigaad tuhises esimese hooga mööda, kuid telefoni 112 abil saadi Tiskre bensiinijaamas siiski kokku. Läbi tormi ja tuule suudeti naine ja porgandpaljas nabanööriga ühenduses olev laps toimetada kiirabiautosse, kus arstid lõikasid nabanööri läbi ning andsid emale ja beebile vajalikku esmaabi. Ka hapnikku.
Veregrupp ja rasedakaart kadunud
Sekeldused polnud sellega veel lõppenud. Pelgulinna sünnitusmajas selgus, et kott rasedakaardi, veregrupi, mobiiltelefoni ja muu tähtsaga oli kadunud. Seda polnud kummaski autos. Et ekstreemse sünnituse järel oli komplikatsioonide tõenäosus suur, nõudis valvearst kiires korras just pabereid.
Ragnari auto aga enam käima ei läinud. Lisaks oli pagasiruumi lukk kinni külmunud, nii et puksiirtrossi kättesaamiseks tuli lukule ämbritäis sooja vett valada. Heatahtlik autojuht, kes oli nõus aitama, leiti õnneks tõrgeteta.
«Selgus, et suures ähmis olin lülitanud sisse gaaskütte lüliti ja auto ei läinud käima. Andsin siis täiega tuld kodu poole,» räägib Ragnar. «Siis ma ei teadnud, et sel ajal tekkisid naisel sünnitusmajas probleemid – platsenta ei irdunud ja arstid pidi emakat puhastama. Põhimõtteliselt võtsid nad riski, sest verejooksu puhul polnud neil veregruppki teada.»
Kodust Tornimäelt Ragnar kotti ei leidnud. Meeleheites tuhises ta sõidetud teed pidi linna poole tagasi – ikka üle tormis kannatanud metallväravate.
Tagasiteel kaugel enne Tiskre bensiinijaama, kus mõni aeg varem kiirabiga kokku saadi, nägi Ragnar maas musta kotti. «Autod olid sellest mitu korda üle sõitnud, mobiiltelefon oli puruks, kuid dokumendid õnneks alles.»
Uuesti sünnitusmajja jõudnud, sai ta arstidelt kinnitust, et naise ja lapsega on kõik korras. «Saite oma tööga ilusti hakkama,» tunnustasid arstid Ragnarit ja Katrinit.
«Usk ise kõigega hakkama saada on meil alati olnud. Aga kolmanda lapse sünd oli mulle midagi väga erilist – võtta sülle laps, ilma et keegi teda oleks enne puutunud – see on imeline kogemus,» ütleb Katrin.
«Me oleme väga õnnelikud oma pisikese tibu üle ja et saatus meile sellise üllatuse tõi. Lapse sünd andis meile usu saatusesse. Usume, et Della Melanyst tuleb eriline laps!» ei varja ema ja isa oma õnne.
Katrini ja Ragnari lugu
Katrin ja Ragnar abiellusid verinoorelt – Katrin oli 17 ja Ragnar 16.
Lapse sünniaeg kell 3.35 märgiti sünnitunnistusele isa sõna peale, kohaks aga kirjutati siiski Pelgulinna sünnitusmaja.
Pool aastat pärast Della Melany sündi suvisel suguvõsa kokkutulekul said Katrin ja Ragnar teada, et Ragnari vanatädi nimi oli Ella Melany.
Suvel nõia juures käies ei lubanud too Della Melanyd enda poole. «See on eriline laps,» ütles nõid Katrinile ja Ragnarile.
1987. aasta Volkswagen Jetta on peale lapse sünni näinud veel mõndagi. Sel suvel sõitis üks näitsik oma autoga Ragnarile ette ja väike Jetta sai korralikult mõlkida. Hiljuti suri tolsamal esiistmel Ragnari kõrvaltänava mees Volli. «Nägin teda põlvili maas poole kodutee peal, ütles, et oli poes käinud. Ta viskas viina ka ja mine tea, mitu tundi ta juba külmaga seal pikali oli. Tirisin ta auto esiistmele, et koju viia, kui äkki vajus ära. Nii ta suri – Jetta esiistmel.»
Isegi Raekoja platsil on sünnitatud
Kogenud naistearstid ja ämmaemandad meenutavad kummalisi paiku ja naljakaid juhtumeid, mis sünnitamistega aegade jooksul ette tulnud.
«Kõige kummalisem koht oli vist Tallinnas linna südames Raekoja platsil,» meenub Keskhaigla vastsündinute osakonna juhatajale Reet Raukasele. «See oli üheksakümnendate aastate algul. Laps tuligi ilmale otse Raekoja platsil ja veel kanalisatsioonikaevu peal! Ju sel lapsel oli siis nii kiire… Soome turistid tõttasid appi. Kõik kohalikud ju ehmatasid ja tõmbusid kõrvale, kui seal hakkas tulema veri ja laps ja kõik muu. Aga lugu lõppes õnnelikult, ema ja laps said kiiresti ilusti haiglasse.
Naljakas lugu oli veel see, et ühes peres sündis laps kodus ja isa võttis ise sünnituse vastu,» meenutab Raukas. «Tõi pärast ema ja lapse haiglasse. No ja siis järgmine päev tuli informaatori käest küsima, kuidas laps elab. Too teatab pidulikult, et noormees, teil sündis poeg! Mees vastu, et ma tean, ma ise võtsin ju sünnituse vastu! Seepeale ütles informaator, et, noormees, jooge vähem. Tema muidugi ei uskunud, et kodus sündis, arvas, et isa ajab jama…»
Autodes sünnitusi on Raukase sõnul ikka ette tulnud, teel sünnitusmajja. Ka veoautodes. «Mul oli üks kolleeg, kes oli lausa ise autoroolis, kui sünnitama saabus, ja politsei pidas ta kihutamise pärast kinni. Õnneks sai politseinik aru, et naine tõesti sünnitab, ja siis võttis ta vilkuritega sappa ja eskortis haigla ukseni.»
Kliiniku Fertilitas juhataja ja naistearst Ivo Saarma meenutab üht Rakveres juhtunud lugu: «Kiirabi tõi naise suure ähmiga meile sünnitama. Arsti kaasas polnud, vaid velsker oli. Hirmsasti kiirustasid, rääkisid muudkui terve tee, et pidage vastu, pidage vastu! Naine jõudis haiglasse, kuid lifti polnud ja oli vaja trepist üles ronida. Mina läksin ukse vahele vaatama, kuna kuulsin koridorist lapse kisa… Aga last näha polnud – laps oli peadpidi väljas, naisel püksis, ja kisas. Jooksime ligi ja saime lapse ilusti kätte. Nii ta seal trepi peal sündis.
Mis puutub autos sünnitamisse, siis kardan, et kui sünnitusabi tsentraliseeritakse, siis hakkab neid veel sagedamini olema, sest sünnitama tuleb sõita kaugemale ja kiirabiteenistus peab olema sünnitusabiga väga hästi kursis.»
Saarmale meenub kohe ka üks teine aastatetagune humoorikas lugu. «Kunagi, kui töötasin veel Pelgulinna haiglas, siis räägiti palju ühest huvitavat juhusest,» räägib kogenud naistearst. «Laps sündis, ja siis natukese aja pärast kutsuti tohtrid vaatama, mis temaga lahti on. Et väga halb jume… Ja tõesti ta oli selline tumeda nahavärvusega ja see muutus tundidega kogu aeg imelikumaks… Kohutav segadus. Tehti analüüse jne. Keegi ei saanud aru, mis lapsel viga on. Lõpuks selgus, et akna taga vilistas värskele emale neeger, ja laps läkski üha rohkem neegriks. Meie tol ajal veel ei teadnud, et esimestel elutundidel sünnivad nad praktiliselt valgetena, vaid suguelundid on tumedamad. Alles hiljem lähevad mõne päevaga tumedaks…»
Eve Heinla, SL Õhtuleht 24.12.2002
Uudised
VE: Lapse sünd
«Aidata ise laps ilmale, võtta ta rinnale ja vaadata esimest korda tema silmi – see on kirjeldamatu kogemus, mida ma ei vahetaks ühegi teise vastu,» ütleb kolme lapse ema Katrin Reikop, kellele oli pesamuna sünd autoistmel maailma kõige imelisem hetk.Kadri Jakobson
Seitse aastat tagasi Harjumaale Laulasmaa kanti Tornimäele elama tulnud Ragnar (28) ja Katrin (29) ning nende kaks vanemat last, üheteistkümnene Taavi ja kaheksane Carmen hüüavad pere pesamuna Della Melanyd hellitavalt Väikeseks Päikeseks.
Tema sünd pani Reikopite pere uskuma imedesse ja saatusesse.
«Tol päeval oli tohutu torm ja külm ilm. Olime perega kodus, kui korraga elekter ära läks ja pimedaks lõi,» meenutab Ragnar. Et see meretuulte meelevallas elavale perele esimene kord polnud, rühkis Ragnar koos Katriniga pool kilomeetrit alajaama elektrikilpi kontrollima.
«Liinid olid aga nii koos, et teha polnud midagi. Tulime sama targalt tagasi, ajasin auto tagurpidi hoovi ja läksime magama,» räägib Ragnar.
Öösel kella kahe ajal tundis Katrin kõhus midagi imelikku, kuid puges mehe kaissu hommikut ootama. Valud aga kestsid edasi.
«Võtsin siis taskulambi ja läksin kella juurde istuma, et valude intervalle lugeda. Ja need olid juba üsna tihedad,» ütleb Katrin.
Ta raputas mehe maast lahti – nüüd on minek. Pilkases pimeduses rabistasid Katrin ja Ragnar kiiruga riided selga, kahmasid sünnitusmajja minekuks valmis pandud koti ja läksid autosse.
«Tuul oli nii kõva, et oli metallist koduväravad hingedelt maha tõstnud, tuli üle väravate sõita,» meenutab Ragnar, kes päevinäinud Volkswagen Jettale hääled sisse pani ja gaas põhjas Tallinna poole kihutas.
Laps sündis auto esiistmel
Kell 3.27 keeras Ragnar Tornimäelt suurele maanteele. «Tugev torm oli tee peale suured puud maha murdnud. Metsatöölised, kes neid pooleks saagisid, olid ühe sõidurea vabaks saanud; kümme minutit varem poleks me sealt veel läbi pääsenud,» mäletab Ragnar viperuste algust.
120–130 kilomeetrit rauas, jõudis hall Jetta Türisalu pangale, ent naise oiged läksid järjest valjemaks. «Katrin ütles, et hoiab vastu, aga kaua vist kannatada ei jõua. Helistasin 112 ja ütlesin, et laps hakkab sündima, ja palusin saata kiir-abi vastu,» meenutab Ragnar.
«Ühel hetkel tundsin, et nüüd tuleb, ja kõik. Ei mäleta, kuidas ma oma teksatunked kitsukesel esiistmel jalast sain, kuid ühel hetkel kummardusin, tõstsin jalgevahelt lapse üles ja võtsin rinnale. Ütlesin mehele, et vaata – meil on laps!» meenutab Katrin õnnetundes seda, mis auto esiistmel teoks sai.
«Esimene asi, vaatasin – kumb on. Ootasime ju väga tüdrukut ja – tüdruk oli! Seejärel vaatasin, kas kõik varbad-sõrmed on olemas. Veidi kohutas see, et ta üldse ei nutnud,» räägib Katrin.
Porgandpaljas beebi keset tormi
Ragnar ei tea siiani, kuidas ta suure kiirusega sõitvat autot juhtides endal kampsuni seljast suutis tirida ja lapsele ümber panna. Ehkki telefonilt 112 andis juhtnööre sünnitusarst, oli mehel siiski abitu tunne.
«Mõtlesin, mida ma nüüd teen, autos polnud ju ei kääre ega nuga, millega nabanöör läbi lõigata. Laps aga naeratas mulle – mäletan seda hästi, oli kuulvalge öö,» ütleb Ragnar.
«Sel hetkel teed nii, nagu sa õigeks pead, ega mõtle millelegi,» lisab Katrin.
Ragnar teab täpselt (paar päeva hiljem sõitis ta, videokaamera armatuurlaual, kogu tee uuesti läbi), et hetkest, mil ta kiirabisse helistas, oli ta sõitnud 20,4 kilomeetrit. Lapse sünni järel aga 14,6 kilomeetrit.
Autos sünnitajale appi rutanud kiirabibrigaad tuhises esimese hooga mööda, kuid telefoni 112 abil saadi Tiskre bensiinijaamas siiski kokku. Läbi tormi ja tuule suudeti naine ja porgandpaljas nabanööriga ühenduses olev laps toimetada kiirabiautosse, kus arstid lõikasid nabanööri läbi ning andsid emale ja beebile vajalikku esmaabi. Ka hapnikku.
Veregrupp ja rasedakaart kadunud
Sekeldused polnud sellega veel lõppenud. Pelgulinna sünnitusmajas selgus, et kott rasedakaardi, veregrupi, mobiiltelefoni ja muu tähtsaga oli kadunud. Seda polnud kummaski autos. Et ekstreemse sünnituse järel oli komplikatsioonide tõenäosus suur, nõudis valvearst kiires korras just pabereid.
Ragnari auto aga enam käima ei läinud. Lisaks oli pagasiruumi lukk kinni külmunud, nii et puksiirtrossi kättesaamiseks tuli lukule ämbritäis sooja vett valada. Heatahtlik autojuht, kes oli nõus aitama, leiti õnneks tõrgeteta.
«Selgus, et suures ähmis olin lülitanud sisse gaaskütte lüliti ja auto ei läinud käima. Andsin siis täiega tuld kodu poole,» räägib Ragnar. «Siis ma ei teadnud, et sel ajal tekkisid naisel sünnitusmajas probleemid – platsenta ei irdunud ja arstid pidi emakat puhastama. Põhimõtteliselt võtsid nad riski, sest verejooksu puhul polnud neil veregruppki teada.»
Kodust Tornimäelt Ragnar kotti ei leidnud. Meeleheites tuhises ta sõidetud teed pidi linna poole tagasi – ikka üle tormis kannatanud metallväravate.
Tagasiteel kaugel enne Tiskre bensiinijaama, kus mõni aeg varem kiirabiga kokku saadi, nägi Ragnar maas musta kotti. «Autod olid sellest mitu korda üle sõitnud, mobiiltelefon oli puruks, kuid dokumendid õnneks alles.»
Uuesti sünnitusmajja jõudnud, sai ta arstidelt kinnitust, et naise ja lapsega on kõik korras. «Saite oma tööga ilusti hakkama,» tunnustasid arstid Ragnarit ja Katrinit.
«Usk ise kõigega hakkama saada on meil alati olnud. Aga kolmanda lapse sünd oli mulle midagi väga erilist – võtta sülle laps, ilma et keegi teda oleks enne puutunud – see on imeline kogemus,» ütleb Katrin.
«Me oleme väga õnnelikud oma pisikese tibu üle ja et saatus meile sellise üllatuse tõi. Lapse sünd andis meile usu saatusesse. Usume, et Della Melanyst tuleb eriline laps!» ei varja ema ja isa oma õnne.
Katrini ja Ragnari lugu
Katrin ja Ragnar abiellusid verinoorelt – Katrin oli 17 ja Ragnar 16.
Lapse sünniaeg kell 3.35 märgiti sünnitunnistusele isa sõna peale, kohaks aga kirjutati siiski Pelgulinna sünnitusmaja.
Pool aastat pärast Della Melany sündi suvisel suguvõsa kokkutulekul said Katrin ja Ragnar teada, et Ragnari vanatädi nimi oli Ella Melany.
Suvel nõia juures käies ei lubanud too Della Melanyd enda poole. «See on eriline laps,» ütles nõid Katrinile ja Ragnarile.
1987. aasta Volkswagen Jetta on peale lapse sünni näinud veel mõndagi. Sel suvel sõitis üks näitsik oma autoga Ragnarile ette ja väike Jetta sai korralikult mõlkida. Hiljuti suri tolsamal esiistmel Ragnari kõrvaltänava mees Volli. «Nägin teda põlvili maas poole kodutee peal, ütles, et oli poes käinud. Ta viskas viina ka ja mine tea, mitu tundi ta juba külmaga seal pikali oli. Tirisin ta auto esiistmele, et koju viia, kui äkki vajus ära. Nii ta suri – Jetta esiistmel.»
Isegi Raekoja platsil on sünnitatud
Kogenud naistearstid ja ämmaemandad meenutavad kummalisi paiku ja naljakaid juhtumeid, mis sünnitamistega aegade jooksul ette tulnud.
«Kõige kummalisem koht oli vist Tallinnas linna südames Raekoja platsil,» meenub Keskhaigla vastsündinute osakonna juhatajale Reet Raukasele. «See oli üheksakümnendate aastate algul. Laps tuligi ilmale otse Raekoja platsil ja veel kanalisatsioonikaevu peal! Ju sel lapsel oli siis nii kiire… Soome turistid tõttasid appi. Kõik kohalikud ju ehmatasid ja tõmbusid kõrvale, kui seal hakkas tulema veri ja laps ja kõik muu. Aga lugu lõppes õnnelikult, ema ja laps said kiiresti ilusti haiglasse.
Naljakas lugu oli veel see, et ühes peres sündis laps kodus ja isa võttis ise sünnituse vastu,» meenutab Raukas. «Tõi pärast ema ja lapse haiglasse. No ja siis järgmine päev tuli informaatori käest küsima, kuidas laps elab. Too teatab pidulikult, et noormees, teil sündis poeg! Mees vastu, et ma tean, ma ise võtsin ju sünnituse vastu! Seepeale ütles informaator, et, noormees, jooge vähem. Tema muidugi ei uskunud, et kodus sündis, arvas, et isa ajab jama…»
Autodes sünnitusi on Raukase sõnul ikka ette tulnud, teel sünnitusmajja. Ka veoautodes. «Mul oli üks kolleeg, kes oli lausa ise autoroolis, kui sünnitama saabus, ja politsei pidas ta kihutamise pärast kinni. Õnneks sai politseinik aru, et naine tõesti sünnitab, ja siis võttis ta vilkuritega sappa ja eskortis haigla ukseni.»
Kliiniku Fertilitas juhataja ja naistearst Ivo Saarma meenutab üht Rakveres juhtunud lugu: «Kiirabi tõi naise suure ähmiga meile sünnitama. Arsti kaasas polnud, vaid velsker oli. Hirmsasti kiirustasid, rääkisid muudkui terve tee, et pidage vastu, pidage vastu! Naine jõudis haiglasse, kuid lifti polnud ja oli vaja trepist üles ronida. Mina läksin ukse vahele vaatama, kuna kuulsin koridorist lapse kisa… Aga last näha polnud – laps oli peadpidi väljas, naisel püksis, ja kisas. Jooksime ligi ja saime lapse ilusti kätte. Nii ta seal trepi peal sündis.
Mis puutub autos sünnitamisse, siis kardan, et kui sünnitusabi tsentraliseeritakse, siis hakkab neid veel sagedamini olema, sest sünnitama tuleb sõita kaugemale ja kiirabiteenistus peab olema sünnitusabiga väga hästi kursis.»
Saarmale meenub kohe ka üks teine aastatetagune humoorikas lugu. «Kunagi, kui töötasin veel Pelgulinna haiglas, siis räägiti palju ühest huvitavat juhusest,» räägib kogenud naistearst. «Laps sündis, ja siis natukese aja pärast kutsuti tohtrid vaatama, mis temaga lahti on. Et väga halb jume… Ja tõesti ta oli selline tumeda nahavärvusega ja see muutus tundidega kogu aeg imelikumaks… Kohutav segadus. Tehti analüüse jne. Keegi ei saanud aru, mis lapsel viga on. Lõpuks selgus, et akna taga vilistas värskele emale neeger, ja laps läkski üha rohkem neegriks. Meie tol ajal veel ei teadnud, et esimestel elutundidel sünnivad nad praktiliselt valgetena, vaid suguelundid on tumedamad. Alles hiljem lähevad mõne päevaga tumedaks…»
Eve Heinla, SL Õhtuleht 24.12.2002