Milleks meile riik ja rahvas
05.12.2003 00:01Andres Langemets, kultuurikriitik
Milleks meile Eesti riik kui piiritletud majandusterritoorium, mõtiskleb Andres Langemets.
Vaevaliselt, aga siiski hakkab meiegi seltskonnale selguma, mis asi on üks riik. Et see ei ole mingi rahvuslaste kapriis ega kommunistide salanõu, vaid näiteks sportlikus mõttes väga korralikud mängureeglid kindlal mänguväljakul, mida kõik peavad ühiskonnas järgima, kui nad tahavad just nimelt seda mängu siin mängida ja selles võita. Kui 1988 tähendas oma riik kinnist idapiiri ja avatud läänepiiri, siis anno 2003 tähendab EV ühtedele maksuparadiislikult madalaid makse, teistele aga arengumaalikult madalaid palku.
Vabariigi taastamine toetus nostalgiale, mitte ajaloolis-reaalsele analüüsile, kas tolles sõjaeelses vabariigis olidki korralikud mängureeglid kõigile ettevõtjatele ühtsed ja kas kogu ühiskond sai loodud väärtustest oma osa. Viimase väite puhul tuleb kindlasti vastata eitavalt, sest 1940. aasta kollaboratsionismiga ühines päris palju ka tegelikult diskrimineeritud inimesi, mitte ainult Kadrioru paadialused, nagu mu vanemad sugulased on väitnud.
Riiki kui majanduslikku territooriumi või mänguväljakut ei vaja enam ammugi mitte ainult tööline või kui tahes tuline rahvuslane, vaid pigem kohalik tööstur, investeerija ja pankur.
Töövõtjad internatsionaliseeruvad isegi mõnevõrra varem kui tööandjad. Maasikakorjajad ja arstid töötavad Soomes ja Rootsis ausate töötegijatena, pankurid saavad aga nende maade omanikelt vaid töövõtjapalka. Meie tänased nn tööandjatest rikkurid on valdavalt ise töövõtjad, kuigi teevad niisama kõva häält kui peremehed.
Hoolimata sotsioloogide ja filosoofide sõnastatud paljudest riigi tunnustest tuleb lihtsalt ja loogiliselt tõdeda, et nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sobib enamikule ühiskonnast riigi käsitamine kindlalt piiritletud majandusterritooriumina, ühtlasi ka õigus- ja kultuuripiirkonnana. Kultuur kotib ju suhteliselt väheseid, aga majandus- ja õigusruumi rikkumine teeb haiget paljudele.
Iga õigus on territoriaalne või mänguline kokkulepe, et kokkulepitud regiooni pinnal ei mängita ühekorraga mitut mängu või et ühe mängu kestes ei muudeta reegleid, ei tehta käike üle ääre. Ühiskonna kõrgemate, aatelis-usuliste ja kultuurilisemate huvidega pole sel kokkuleppel midagi ühist, aga see on fair play või ümarlaua rüütlite kokkuleppe mudel tänapäevas.
Iga riik või territoriaalne üksus on vastava ühiskonna kokkulepe ühiskonna võimu ja tulude ümberjaotamise suhtes. Maksud on vaid selle asja väljendus, kõikidele riikidele on ajaloos eelnenud maksustamisterritooriumid.
Põhiseadus jaotab ühiskonnas ära võimu, ja see pole hoopiski teisejärguline jaotamine, sest võim jaotab karmilt ka vastavad majandamistingimused. Õigusriik jaotab õigust võrdselt ja valimistel ei saa ühel mehel tema rahakoti suuruse järgi olla ikkagi rohkem hääli kui üksainus, mida põhiseadus talle garanteerib.
Aga põhiseadus reglementeerib ka nii lihtsa asja, et süsteemi ülalhoidmiseks tuleb palgata majandusterritooriumi valvurid ja taastootjad ehk poliitikud, korrakaitsjad, sõdurid, õpetajad jne. Nende olemasoluks ja mängu puhtuse säilitamiseks kehtestatakse vastavad maksud kõigile selle ühiskonna osalistele, kas proportsionaalsed või mitte, pole oluline, kokku lepitakse mängureeglites.
Et ühiskond saaks end tunda subjektina, võimelisena reageerima teistele konkureerivatele ühiskondadele.
Meil on ühiskond, kes peab end väga traditsiooniliselt eestlaste ühiskonnaks, st rahvuslikult määratud kogukonnaks, kes tahab oma territooriumil harrastada oma iseseisvat kultuurilist ja majanduslikku identiteeti, on rajanud riigipiiri, kaitse- ja sisekorra-struktuurid, tolli ning ka oma võimuorganid. See mudel ei rahulda aga meie tänaseid marionettmajandajaid, nad on oma majandusterritooriumi soodsate tingimuste orjad oma välisinvestorite ees. Kõik klapib.
Nüüd tekib aga kurikaval küsimus, milleks üleüldse Eesti Vabariik kui mõnevõrra oma lähinaabritest erinev majandusterritoorium? Miks sellist riiki on just siin paigas rikkuritele või vaestele vaja, pealegi eritingimustega keset ELi? Nähtavasti ikka oma muust maailmast erinevate mängureeglite kehtestamiseks, sest nagu öeldud, töövõtjaid ei saa kottida, kui piirid avanevad.
Kui Eesti liitub lõplikult ELiga, lasevad orjad jalga ning Eesti libertaanide ja uuskapitalistide maailm kipub purunema, loogiliselt ning õigusega. Meie nn majandusime on ainult pisikeste ja külmutatud palkade tulemus. Ime sulaks läänelike palkade puhul kohe, iga ettevõtja on tänaseks aru saanud, et kõige valusam väljaminek tema firmas on palgad.
Ma ei suuda enam lugeda Eesti erakonnategelaste korduvaid lapsikusi. Mõnevõrra haritud inimese ja aeg-ajalt ka õppejõuna on asi liiga piinlik.
Just seepärast rõhutan, et riik on kõigepealt terviklik mänguväljak, ühine piir ja eesmärk, mängureeglid, mis peavad olema kasulikud kõigile selles osalejatele.
Kui seesugust riigimõistmist ei saavutata, rääkimata rahvuslikest või kõlbelistest pealisülesandeist, pole kellelgi mõtet teeselda ei ettevõtjaid ega poliitikuid, sest enamasti on vastaval kohal mingi tühi ajudeta kott.
Ma ei varja, et üks väheseid isikuid, kes suutis Eesti riiki kogu tänapäevases maailmastumisvõrgus paigale panna ja talle mingeid rolle nuputada, oli taasiseseisvunud EV president Lennart Meri. Aga ma olen valmis mõtlema, et praegunegi president suudab erakondlike nohurääkijate hääle tagant kuulda õiget heli, Eesti jaoks küll paraku liedertafel’likku või vene molli moodi, aga siiski oma joru ajavana.
Ükski riik ei ole kunagi olnud orjade väljamõeldis, vaid orjapidamise kultuurne ja väga vana vorm.
xxx
Soome lahe keeled ja keskkond
Suursaadik Jaak Jõerüüt ja pangadirektor Esko Ollila on koostanud Eesti ja Soome valitsustele meie tulevase suhtlemise jaoks mõeldud soovituspaki, milles pearõhk on ühisel keskkonnal. EPLi intervjuus 07.05.03 ütleb J. Jõerüüt: “Kui ühel päeval on elamisväärne keskkond otsas, siis pole vahet, kas oled rikas või vaene.” Ning veel: “Keeleoskus läheb otsapidi jälle keskkonna, elusa loodusega kokku. Võiks olla pragmaatik ja öelda, et eeskätt on vaja inglise või mõnda muud suurt keelt. Aga meie naaber on meie keskkonna osa ja meie nende osa.”
Samal maipäeval külastas Tallinna Soome Vabariigi uus peaminister Anneli Jäätteenmäki, kes kohtus siin uue eesti ametivenna Juhan Partsiga.
Lühivisiidi käigus väisasid peaministrid Eesti Keele Instituuti.
Kas EKI valimine külastuspaigaks oli Jõerüüdi – Ollila dokumendi põhjustatud või oli algtõukeks hoopis märtsis-aprillis (Eestis ja Soomes) välja tulnud ja soomlaste poolt rahastatud mitmeaastane mahukas ühistöö “Soome-eesti suursõnaraamat”, polegi ehk oluline. Igatahes oli tegu sümboolse kummardusega nii eesti kui ka soome keelele, mille oskamiseta kumbki hõimurahvas enam päriselt hakkama ei saa.
Ühe rahvuse teevad rahvuseks ka tema naabrid. Elsass on Saksa-Prantsuse piiril seesama, mis Setomaa Eesti ja Vene piiril – kahe keelkonna puhverala. Olen kord küsinud Elsassi kirjanikult, et kelleks ta ennast peab, kas sakslaseks või prantslaseks. Ta vastas, et elsaslaseks. Niisamuti vastab ju seto mees, et ta pole ei eestlane ega venelane, vaid seto.
Eestlased ja soomlased on hõimurahvad ja selliseid puhvreid pole meil vaja. Eesti keelt on üle pooleteistsaja aasta parandatud, täiendatud ja uuendatud soome keelele toetudes (Ahrensist Aavikuni ja tänasesse päeva välja). Samas pole soomlased üldsegi kippunud eestlastele suurvennaks olema. Soomlased on ikka arvanud, et küll eestlased saavad ise hakkama, ning keskendanud oma abi ja toetuse pigem lähedastele ingerlastele ja karjalastele.
Eestlased poeksid muidugi meelsasti väljasurevate ingerlaste nahka (eestlased üldse poevad väga hea meelega, nagu ütles Kivisildnik), et jõukatelt soomlastelt rohkem abi lunida, aga omariikluse taastudes pole kerjamiseks ja tasuta toetuse vastuvõtmiseks enam mingit põhjust. Eesti riik peab ühiseid kavu rahastama võrdsetel alustel ja ka ükski soomlane ei pea enam arvama, et ta saabki Eestis hakkama eesti keelt oskamata. Selleks see suur sõnaraamatki.
Nagu Soomes esitlusel ütles naljatamisi “Soome-eesti suursõnaraamatu” peatoimetaja professor Valdek Pall, tuleb selle järje – “Eesti-soome suursõnaraamatu” tegemiseks leida tegijad Soomest ja raha Eestist. Siis oleksid asjad väärikas tasakaalus nagu vesi Soome lahes, mille taset mõõdab teatavasti Kroonlinna nullreeper. Seegi on meie ühine keskkond.
Andres Langemets
Uudised
VE: Langemets, Andres – kultuurikriitik
Milleks meile riik ja rahvas
Milleks meile Eesti riik kui piiritletud majandusterritoorium, mõtiskleb Andres Langemets.
05.12.2003 00:01Andres Langemets, kultuurikriitik
Vaevaliselt, aga siiski hakkab meiegi seltskonnale selguma, mis asi on üks riik. Et see ei ole mingi rahvuslaste kapriis ega kommunistide salanõu, vaid näiteks sportlikus mõttes väga korralikud mängureeglid kindlal mänguväljakul, mida kõik peavad ühiskonnas järgima, kui nad tahavad just nimelt seda mängu siin mängida ja selles võita. Kui 1988 tähendas oma riik kinnist idapiiri ja avatud läänepiiri, siis anno 2003 tähendab EV ühtedele maksuparadiislikult madalaid makse, teistele aga arengumaalikult madalaid palku.
Vabariigi taastamine toetus nostalgiale, mitte ajaloolis-reaalsele analüüsile, kas tolles sõjaeelses vabariigis olidki korralikud mängureeglid kõigile ettevõtjatele ühtsed ja kas kogu ühiskond sai loodud väärtustest oma osa. Viimase väite puhul tuleb kindlasti vastata eitavalt, sest 1940. aasta kollaboratsionismiga ühines päris palju ka tegelikult diskrimineeritud inimesi, mitte ainult Kadrioru paadialused, nagu mu vanemad sugulased on väitnud.
Riiki kui majanduslikku territooriumi või mänguväljakut ei vaja enam ammugi mitte ainult tööline või kui tahes tuline rahvuslane, vaid pigem kohalik tööstur, investeerija ja pankur.
Töövõtjad internatsionaliseeruvad isegi mõnevõrra varem kui tööandjad. Maasikakorjajad ja arstid töötavad Soomes ja Rootsis ausate töötegijatena, pankurid saavad aga nende maade omanikelt vaid töövõtjapalka. Meie tänased nn tööandjatest rikkurid on valdavalt ise töövõtjad, kuigi teevad niisama kõva häält kui peremehed.
Hoolimata sotsioloogide ja filosoofide sõnastatud paljudest riigi tunnustest tuleb lihtsalt ja loogiliselt tõdeda, et nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sobib enamikule ühiskonnast riigi käsitamine kindlalt piiritletud majandusterritooriumina, ühtlasi ka õigus- ja kultuuripiirkonnana. Kultuur kotib ju suhteliselt väheseid, aga majandus- ja õigusruumi rikkumine teeb haiget paljudele.
Iga õigus on territoriaalne või mänguline kokkulepe, et kokkulepitud regiooni pinnal ei mängita ühekorraga mitut mängu või et ühe mängu kestes ei muudeta reegleid, ei tehta käike üle ääre. Ühiskonna kõrgemate, aatelis-usuliste ja kultuurilisemate huvidega pole sel kokkuleppel midagi ühist, aga see on fair play või ümarlaua rüütlite kokkuleppe mudel tänapäevas.
Iga riik või territoriaalne üksus on vastava ühiskonna kokkulepe ühiskonna võimu ja tulude ümberjaotamise suhtes. Maksud on vaid selle asja väljendus, kõikidele riikidele on ajaloos eelnenud maksustamisterritooriumid.
Põhiseadus jaotab ühiskonnas ära võimu, ja see pole hoopiski teisejärguline jaotamine, sest võim jaotab karmilt ka vastavad majandamistingimused. Õigusriik jaotab õigust võrdselt ja valimistel ei saa ühel mehel tema rahakoti suuruse järgi olla ikkagi rohkem hääli kui üksainus, mida põhiseadus talle garanteerib.
Aga põhiseadus reglementeerib ka nii lihtsa asja, et süsteemi ülalhoidmiseks tuleb palgata majandusterritooriumi valvurid ja taastootjad ehk poliitikud, korrakaitsjad, sõdurid, õpetajad jne. Nende olemasoluks ja mängu puhtuse säilitamiseks kehtestatakse vastavad maksud kõigile selle ühiskonna osalistele, kas proportsionaalsed või mitte, pole oluline, kokku lepitakse mängureeglites.
Et ühiskond saaks end tunda subjektina, võimelisena reageerima teistele konkureerivatele ühiskondadele.
Meil on ühiskond, kes peab end väga traditsiooniliselt eestlaste ühiskonnaks, st rahvuslikult määratud kogukonnaks, kes tahab oma territooriumil harrastada oma iseseisvat kultuurilist ja majanduslikku identiteeti, on rajanud riigipiiri, kaitse- ja sisekorra-struktuurid, tolli ning ka oma võimuorganid. See mudel ei rahulda aga meie tänaseid marionettmajandajaid, nad on oma majandusterritooriumi soodsate tingimuste orjad oma välisinvestorite ees. Kõik klapib.
Nüüd tekib aga kurikaval küsimus, milleks üleüldse Eesti Vabariik kui mõnevõrra oma lähinaabritest erinev majandusterritoorium? Miks sellist riiki on just siin paigas rikkuritele või vaestele vaja, pealegi eritingimustega keset ELi? Nähtavasti ikka oma muust maailmast erinevate mängureeglite kehtestamiseks, sest nagu öeldud, töövõtjaid ei saa kottida, kui piirid avanevad.
Kui Eesti liitub lõplikult ELiga, lasevad orjad jalga ning Eesti libertaanide ja uuskapitalistide maailm kipub purunema, loogiliselt ning õigusega. Meie nn majandusime on ainult pisikeste ja külmutatud palkade tulemus. Ime sulaks läänelike palkade puhul kohe, iga ettevõtja on tänaseks aru saanud, et kõige valusam väljaminek tema firmas on palgad.
Ma ei suuda enam lugeda Eesti erakonnategelaste korduvaid lapsikusi. Mõnevõrra haritud inimese ja aeg-ajalt ka õppejõuna on asi liiga piinlik.
Just seepärast rõhutan, et riik on kõigepealt terviklik mänguväljak, ühine piir ja eesmärk, mängureeglid, mis peavad olema kasulikud kõigile selles osalejatele.
Kui seesugust riigimõistmist ei saavutata, rääkimata rahvuslikest või kõlbelistest pealisülesandeist, pole kellelgi mõtet teeselda ei ettevõtjaid ega poliitikuid, sest enamasti on vastaval kohal mingi tühi ajudeta kott.
Ma ei varja, et üks väheseid isikuid, kes suutis Eesti riiki kogu tänapäevases maailmastumisvõrgus paigale panna ja talle mingeid rolle nuputada, oli taasiseseisvunud EV president Lennart Meri. Aga ma olen valmis mõtlema, et praegunegi president suudab erakondlike nohurääkijate hääle tagant kuulda õiget heli, Eesti jaoks küll paraku liedertafel’likku või vene molli moodi, aga siiski oma joru ajavana.
Ükski riik ei ole kunagi olnud orjade väljamõeldis, vaid orjapidamise kultuurne ja väga vana vorm.
xxx
Soome lahe keeled ja keskkond
Suursaadik Jaak Jõerüüt ja pangadirektor Esko Ollila on koostanud Eesti ja Soome valitsustele meie tulevase suhtlemise jaoks mõeldud soovituspaki, milles pearõhk on ühisel keskkonnal. EPLi intervjuus 07.05.03 ütleb J. Jõerüüt: “Kui ühel päeval on elamisväärne keskkond otsas, siis pole vahet, kas oled rikas või vaene.” Ning veel: “Keeleoskus läheb otsapidi jälle keskkonna, elusa loodusega kokku. Võiks olla pragmaatik ja öelda, et eeskätt on vaja inglise või mõnda muud suurt keelt. Aga meie naaber on meie keskkonna osa ja meie nende osa.”
Samal maipäeval külastas Tallinna Soome Vabariigi uus peaminister Anneli Jäätteenmäki, kes kohtus siin uue eesti ametivenna Juhan Partsiga.
Lühivisiidi käigus väisasid peaministrid Eesti Keele Instituuti.
Kas EKI valimine külastuspaigaks oli Jõerüüdi – Ollila dokumendi põhjustatud või oli algtõukeks hoopis märtsis-aprillis (Eestis ja Soomes) välja tulnud ja soomlaste poolt rahastatud mitmeaastane mahukas ühistöö “Soome-eesti suursõnaraamat”, polegi ehk oluline. Igatahes oli tegu sümboolse kummardusega nii eesti kui ka soome keelele, mille oskamiseta kumbki hõimurahvas enam päriselt hakkama ei saa.
Ühe rahvuse teevad rahvuseks ka tema naabrid. Elsass on Saksa-Prantsuse piiril seesama, mis Setomaa Eesti ja Vene piiril – kahe keelkonna puhverala. Olen kord küsinud Elsassi kirjanikult, et kelleks ta ennast peab, kas sakslaseks või prantslaseks. Ta vastas, et elsaslaseks. Niisamuti vastab ju seto mees, et ta pole ei eestlane ega venelane, vaid seto.
Eestlased ja soomlased on hõimurahvad ja selliseid puhvreid pole meil vaja. Eesti keelt on üle pooleteistsaja aasta parandatud, täiendatud ja uuendatud soome keelele toetudes (Ahrensist Aavikuni ja tänasesse päeva välja). Samas pole soomlased üldsegi kippunud eestlastele suurvennaks olema. Soomlased on ikka arvanud, et küll eestlased saavad ise hakkama, ning keskendanud oma abi ja toetuse pigem lähedastele ingerlastele ja karjalastele.
Eestlased poeksid muidugi meelsasti väljasurevate ingerlaste nahka (eestlased üldse poevad väga hea meelega, nagu ütles Kivisildnik), et jõukatelt soomlastelt rohkem abi lunida, aga omariikluse taastudes pole kerjamiseks ja tasuta toetuse vastuvõtmiseks enam mingit põhjust. Eesti riik peab ühiseid kavu rahastama võrdsetel alustel ja ka ükski soomlane ei pea enam arvama, et ta saabki Eestis hakkama eesti keelt oskamata. Selleks see suur sõnaraamatki.
Nagu Soomes esitlusel ütles naljatamisi “Soome-eesti suursõnaraamatu” peatoimetaja professor Valdek Pall, tuleb selle järje – “Eesti-soome suursõnaraamatu” tegemiseks leida tegijad Soomest ja raha Eestist. Siis oleksid asjad väärikas tasakaalus nagu vesi Soome lahes, mille taset mõõdab teatavasti Kroonlinna nullreeper. Seegi on meie ühine keskkond.
Andres Langemets