Uue valitsuse sõnadeta laul
Reede 11.07.2003
Andres Langemets,
kirjanik
Mart Kalm refereeris kunagi üht soomlaste sotsioloogilist uurimust, milles küsiti, kus soomlased eelistaksid elada. Kokkuvõttes selgus, et keskmine soomlane tahaks elada eramajas, südalinnas ja järve ääres. Kas pole see tore oksüümoron – üksteist välistavate mõistete ühendus – igivana mudel ka inimeste ja erakondade poliitiliste soovide kirjeldamiseks?
Oksüümoronid (helisev vaikus, jube ilus, kõrvetav pakane jms) on olemas kõigis keeltes ning inimihade ja -sihtide peale ülekantult ka kogu ühiskondlikus mõtlemises.
Kirjanduskriitik leiaks erakondade programmidest ja koalitsioonilepinguist arvatavasti mitmeid säravaid oksüümorone, ühes samas ajas ja kohas ühendamatuid taotlusi. Kas või mõte, et kõik peaksid saama rikkaks ja õnnelikuks, kuigi iga normaalne inimene teab, et rikas ja vaene, õnnetu ja õnnelik, ilus ja inetu on lahutamatud paarismõisted – üht ei saa teiseta ei kasutada ega mõelda.
Igaühele midagi
Meil on ikka veel liiga palju erakondi, kes on sihiseadelt üsna sarnased, sest püüavad lubada igaühele midagi. Neil on lihtne moodustada koalitsioone, aga raske teostada omaenesegi programmi. Ning see pole meie erakondade eripära, vaid üldse poliitika olemus, mistõttu räägitaksegi kompromisside kunstist.
Ainult et kui luule lugeja leiab oksüümoronist esteetilise rõõmu, siis valija kogeb poliitiliste oksüümoronide ja kompromisside puhul pettumust – ei liha ega kala, nagu ütlevad venelased.
Praegune valitsuskoalitsioon, üsna nii nagu eelmisedki, on põhienergia kulutanud isekeskis läbisaamisele ja ühitamatu ühitamisele, küsimata, kas poleks targem pidada silmas kahte-kolme kokkusobivat ideed ja teostada siis ka mõnda aega just sellist poliitikat. Aga taas osutub see võimatuks, sest siis laguneks koalitsioon.
Praeguse valitsuse tuumaks on Res Publica, nagu üle-eelmises domineeris Isamaaliit. Koalitsiooni tuum saab ikka tappa ka partnerite eest, sest viimastele jääb alati võimalus käsi laiutada või puhtaks pesta.
Nagu meedia- ja veebikommentaaridest võib järeldada, on Res Publica Achilleuse kand valimisaegne uue poliitika lubadus. Valijate antud hääled kõnelevad, et uue poliitika ootus oli rahva hulgas olemas. Nagu eelmainitud paarismõistetegi puhul, on «uue poliitika» mõistes implitsiitselt sees hukkamõist «vanale poliitikale», senisele riigijuhtimisele.
Mida meile lubati?
Kui aga mõtleme, et Reformierakond on juba mitmes valitsuses kujundanud nn vana poliitikat ja Rahvaliit teostas ammuilma KMLi kujul isegi «ennemuistset poliitikat», pole raske arvata, kuidas nad uutesse poliitikutesse suhtuvad. Hea, kui vaid irooniliselt.
Valijana on mul raske aru saada, mida uut meile lubati. Kas see oli ettepanek anda riigi arengule uus ja parem suund või pigem sooritada mitmesuguseid poliitilisi tehinguid kuidagi uut moodi?
Tõtt-öelda see viimane mind eriti ei huvita. Ei usu, et poliitikat saaks üldse ajada kuidagi enneolematult uut moodi. Kui aga eesmärk on riigi arengule uute sihtide seadmine, siis tahaks neist midagi lähemat kuulda.
Ei saa ju olla uus siht tulumaksumäära alandamine ja maksuvaba miinimumi kergitamine, kui just üsna alles viidi Reformierakonna surve all ettevõtjate meeleheaks läbi maksusoodustus. Kas elanikkond tõesti ägab maksukoormuse all või on pigem töötajate palgad liiga madalad?
Säästuprogrammiga tahetakse taas külmutada avaliku sektori palku, mõtlemata, et see külmutab või alandab ka erasektori palku. See ei ole Res Publica uus, vaid Reformierakonna vana poliitika. Valija ootas uue poliitika all pigem sotsiaalse diferentseerimise vähendamist ja ettevõtjate suuremat panust Eesti ühiskonna heaks.
Nagu näeme, läheb teisiti. Riiki olevat ikka veel palju, kuigi ühiskond ütleb ammu, et riiki on jäänud olematult väheks.
Poliitikute skandaalid mind tõtt-öelda ei huvita, naerma ajab hoopis rehepaplik rahvas ja kollane ajakirjandus, kes vist tahaksid, et neid juhiksid kõlbeliselt laitmatud köstrid. Mis juhtuks siis, kui tõesti nii olekski? Pigem teeb murelikuks ikka jätkuv oksüümoronlus: et reaalselt ei saa pätte ja politseinikke korraga toetada, siis toetatakse pisut neid ja pisut noid.
Kui deklareeritakse ELiga liitumist, siis on meie suur esmaülesanne üle kümne aasta väldanud kauboikapitalismi ja friedmanlusega lõpetamine ja Euroopa tuumikriikidega sobiva sotsiaalse ning tasakaalustatud ühiskonna poole suundumine.
ELi Ida-Euroopa tüüpi banaanimajandused ei sobi. ELis saab oma õiguste eest seista riik, mida on pigem rohkem kui vähem, ELis leiab oma koha vaid rahvus, kes on iseteadlik, alaväärsuseta ja kultuurikindel nagu Soome jõuluvana oma saunas.
Viljakorjajad
Praegune koalitsioon ei ole kummalisel kombel enam ei Rahvarinde ega Eesti Komitee jätk, see on üks uus-vana seltskond, kes pole istutanud puid, mille vilju tuleb neil korjata. EV tõelised taastajad istuvad vastastikku põrnitsedes opositsioonis.
Aga eks viljakorjajatelgi ole oma vastutus. Neilt oodatakse uut poliitikat riikluse kindlustamisel, sotsiaalse tasakaalu taastekitamisel ja suurte sihtide kompromissitul järgimisel.
Uudised
VE: Langemets, Andres – kirjamees
Uue valitsuse sõnadeta laul
Reede 11.07.2003
Andres Langemets,
kirjanik
Mart Kalm refereeris kunagi üht soomlaste sotsioloogilist uurimust, milles küsiti, kus soomlased eelistaksid elada. Kokkuvõttes selgus, et keskmine soomlane tahaks elada eramajas, südalinnas ja järve ääres. Kas pole see tore oksüümoron – üksteist välistavate mõistete ühendus – igivana mudel ka inimeste ja erakondade poliitiliste soovide kirjeldamiseks?
Oksüümoronid (helisev vaikus, jube ilus, kõrvetav pakane jms) on olemas kõigis keeltes ning inimihade ja -sihtide peale ülekantult ka kogu ühiskondlikus mõtlemises.
Kirjanduskriitik leiaks erakondade programmidest ja koalitsioonilepinguist arvatavasti mitmeid säravaid oksüümorone, ühes samas ajas ja kohas ühendamatuid taotlusi. Kas või mõte, et kõik peaksid saama rikkaks ja õnnelikuks, kuigi iga normaalne inimene teab, et rikas ja vaene, õnnetu ja õnnelik, ilus ja inetu on lahutamatud paarismõisted – üht ei saa teiseta ei kasutada ega mõelda.
Igaühele midagi
Meil on ikka veel liiga palju erakondi, kes on sihiseadelt üsna sarnased, sest püüavad lubada igaühele midagi. Neil on lihtne moodustada koalitsioone, aga raske teostada omaenesegi programmi. Ning see pole meie erakondade eripära, vaid üldse poliitika olemus, mistõttu räägitaksegi kompromisside kunstist.
Ainult et kui luule lugeja leiab oksüümoronist esteetilise rõõmu, siis valija kogeb poliitiliste oksüümoronide ja kompromisside puhul pettumust – ei liha ega kala, nagu ütlevad venelased.
Praegune valitsuskoalitsioon, üsna nii nagu eelmisedki, on põhienergia kulutanud isekeskis läbisaamisele ja ühitamatu ühitamisele, küsimata, kas poleks targem pidada silmas kahte-kolme kokkusobivat ideed ja teostada siis ka mõnda aega just sellist poliitikat. Aga taas osutub see võimatuks, sest siis laguneks koalitsioon.
Praeguse valitsuse tuumaks on Res Publica, nagu üle-eelmises domineeris Isamaaliit. Koalitsiooni tuum saab ikka tappa ka partnerite eest, sest viimastele jääb alati võimalus käsi laiutada või puhtaks pesta.
Nagu meedia- ja veebikommentaaridest võib järeldada, on Res Publica Achilleuse kand valimisaegne uue poliitika lubadus. Valijate antud hääled kõnelevad, et uue poliitika ootus oli rahva hulgas olemas. Nagu eelmainitud paarismõistetegi puhul, on «uue poliitika» mõistes implitsiitselt sees hukkamõist «vanale poliitikale», senisele riigijuhtimisele.
Mida meile lubati?
Kui aga mõtleme, et Reformierakond on juba mitmes valitsuses kujundanud nn vana poliitikat ja Rahvaliit teostas ammuilma KMLi kujul isegi «ennemuistset poliitikat», pole raske arvata, kuidas nad uutesse poliitikutesse suhtuvad. Hea, kui vaid irooniliselt.
Valijana on mul raske aru saada, mida uut meile lubati. Kas see oli ettepanek anda riigi arengule uus ja parem suund või pigem sooritada mitmesuguseid poliitilisi tehinguid kuidagi uut moodi?
Tõtt-öelda see viimane mind eriti ei huvita. Ei usu, et poliitikat saaks üldse ajada kuidagi enneolematult uut moodi. Kui aga eesmärk on riigi arengule uute sihtide seadmine, siis tahaks neist midagi lähemat kuulda.
Ei saa ju olla uus siht tulumaksumäära alandamine ja maksuvaba miinimumi kergitamine, kui just üsna alles viidi Reformierakonna surve all ettevõtjate meeleheaks läbi maksusoodustus. Kas elanikkond tõesti ägab maksukoormuse all või on pigem töötajate palgad liiga madalad?
Säästuprogrammiga tahetakse taas külmutada avaliku sektori palku, mõtlemata, et see külmutab või alandab ka erasektori palku. See ei ole Res Publica uus, vaid Reformierakonna vana poliitika. Valija ootas uue poliitika all pigem sotsiaalse diferentseerimise vähendamist ja ettevõtjate suuremat panust Eesti ühiskonna heaks.
Nagu näeme, läheb teisiti. Riiki olevat ikka veel palju, kuigi ühiskond ütleb ammu, et riiki on jäänud olematult väheks.
Poliitikute skandaalid mind tõtt-öelda ei huvita, naerma ajab hoopis rehepaplik rahvas ja kollane ajakirjandus, kes vist tahaksid, et neid juhiksid kõlbeliselt laitmatud köstrid. Mis juhtuks siis, kui tõesti nii olekski? Pigem teeb murelikuks ikka jätkuv oksüümoronlus: et reaalselt ei saa pätte ja politseinikke korraga toetada, siis toetatakse pisut neid ja pisut noid.
Kui deklareeritakse ELiga liitumist, siis on meie suur esmaülesanne üle kümne aasta väldanud kauboikapitalismi ja friedmanlusega lõpetamine ja Euroopa tuumikriikidega sobiva sotsiaalse ning tasakaalustatud ühiskonna poole suundumine.
ELi Ida-Euroopa tüüpi banaanimajandused ei sobi. ELis saab oma õiguste eest seista riik, mida on pigem rohkem kui vähem, ELis leiab oma koha vaid rahvus, kes on iseteadlik, alaväärsuseta ja kultuurikindel nagu Soome jõuluvana oma saunas.
Viljakorjajad
Praegune koalitsioon ei ole kummalisel kombel enam ei Rahvarinde ega Eesti Komitee jätk, see on üks uus-vana seltskond, kes pole istutanud puid, mille vilju tuleb neil korjata. EV tõelised taastajad istuvad vastastikku põrnitsedes opositsioonis.
Aga eks viljakorjajatelgi ole oma vastutus. Neilt oodatakse uut poliitikat riikluse kindlustamisel, sotsiaalse tasakaalu taastekitamisel ja suurte sihtide kompromissitul järgimisel.