 1930. aastatel ehitasid mitmed totalitaarsete riikide naabrid oma piiridele kaitseliine. Nii tehti Prantsusmaal, Tðehhoslovakkias, Soomes. Ka Eesti Vabariik rajas oma idapiirile kaitseliini. Seda peeti isegi Mannerheimi liini jätkuks ja nimetati hellitavalt Laidoneri liiniks.
Kaitseehitisi hakati idapiirile rajama juba 1930. aastate algul, kuid tõsine ehitamine läks lahti alles n-ö kaheteistkümnendal tunnil, s.o 1939. aastal.
Kaitseliini Narva linna ja Kudruküla vaheline lõik koosnes jõe läänekaldasse ehitatud laskepesadest, mis paiknesid ebavõrdsete vahedega, arvestades maastiku võimalusi ja eeldatavaid jõe forsseerimise kohti. Kõige tihedamalt oli neid Riigiküla kandis, kus minimaalsed intervallid rajatiste vahel olid vaid veidi üle saja meetri. Punkrite üldarv pole teada, leida on õnnestunud üheteistkümne õhkulastud rajatise varemed.
Need punkrid või nn laskepesad, täpsema nimetusega kuulipildujakaponiirid, olid võimsad meetripaksuse lae ja esiseinaga raudbetoonehitised. Nende ehitus oli omapärane – umbne esisein oli ilma laskeavadeta! See esisein oli punkri korpusest mõlemale poole umbes nelja meetri võrra pikendatud ja nii moodustunud “tiibade” taha jääv ala oli vaid moondamisvõrguga kaetud ning sinna paigutatigi relvad.
Relvastuseks olid ette nähtud raskekuulipildujad, mis pidid varje tagant andma flankeerivat tuld piki veepinda. Niisugune tulesüsteem tingis igas punkris kahe meeskonna olemasolu ning punkrid pidid üksteist tulega katma. Punkri kinnine ruum oli mõeldud meeskondade varjumiseks ning laskemoona ja relvade hoidmiseks. Ruum oli pikivaheseinaga kaheks võrdseks pooleks jagatud ja läbi mõlema ruumipoole lae ulatusid ühe meetri jagu välja 10 cm läbimõõduga malmtorust “korstnad” – oletatavasti optiliste vaatlusvahendite jaoks.
Ruumidevahelisse seina oli ka mingi läbikäik jäetud. Tänu sellele, et punkrid olid ehitatud jõe kaldasse ning pidid pealt kaetama mullakihi ja mätastega ning tiibade-tagused alad moondamisvõrguga, võinuksid ehitused olla märgatavad vaid vahetust lähedusest. Enamik punkreid olid ehitatud ühe plaani järgi, kuid mõningad veidi erinesid sellest n-ö tüüpprojektist. Suurim punker asus Narva linna piires, Sutthoffi pargi lõunaservas Pargi tänava ääres.
Piiri kindlustamine jäi pooleli
Juba ehituse ajal olid “sõbraliku naaberriigi” diplomaadid hoiatavalt pärinud: “Mis pääsupesi te sinna jõekaldasse ehitate?” Ehitustöid tegid Tallinna pioneerpataljoni mehed koos kohapealt palgatud abitööjõuga. Ühe Riigiküla kandi punkri ehituse ajal olevat sealt naaberriigi luurelennuk madallennul üle lennanud ja ehitust pildistanud. Luuraja ilmumine olnud niivõrd ootamatu, et sõdurid polevat jõudnud hakis seisnud püsse haarata. Pärast seda olevat selle punkri ehitus pooleli jäetud, nii nagu lind jätab maha oma pesa, kui võõras on sinna oma nina pistnud.
Idapiiri kindlustamist ei jõutud kaugeltki lõpule viia. Tööd katkestati 1939. aasta oktoobri algul, vahetult pärast baaside lepingu sõlmimist, kui Eesti oli faktiliselt N. Liidu protektoraadiks muudetud.
Kindlustusliini plaanid oli Narvas paiknenud üksik-pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankman juba ehitamise ajal N. Liidule maha müünud. Trankmani tunti Narvas alatises rahahädas oleva viinavenna ja seelikukütina. Ta arreteeriti koos kaasosalise, Plüssa metsavahi Adolf Polisinskyga ning sõjakohus mõistis neile 1939. aasta talvel vastavalt 20 ja 14 aastat vangistust.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal vabastati mõlemad 21. juunil kui poliitvangid. Vabastatud ohvitserist “poliitvang” Trankmani kindraliks siiski ei ülendatud (ning komparteissegi võeti alles 1942. aastal), vaid määrati Narva kaubandust juhtima. Pärast sõja algust 1941. aasta suvel paistis ta silma hävituspataljoni staabiülemana, juhatades purustamisi ja põletamisi Narvas ning Narva-Jõesuus.
Eesti Filmiarhiivis on avastatud haruldased kroonikafilmi lõigud 1940. aasta suvest. Selle õppeotstarbelise propagandistliku filmi võtted Narvast on teinud Leningradi filmistuudio, ilmselt punaväe tellimisel. Monteerimata jäänud filmi toorlõikudel on näha, kuidas Narva jõe läänekaldale Põhjasõja monumendi kohal saabub amfiibtank, kust ronivad välja kaks esindusliku välimusega, läikivates säärsaabastes ja sõjaväelist atribuutikat täisriputatud tankisti, tõusevad punkri laele, vaatavad üle selle ääre alla ja tanki komandör teeb korduvalt energilise käeliigutuse, nagu tahtes öelda: “Eto vsjo h…!”
Äpardus õhkimisel
Ja juba 1940. aasta augustis, vaid kaks kuud pärast Eesti täielikku okupeerimist, olid punaväe sapöörid alustanud kindlustusliini punkrite õhkimist. Selle töö juures juhendas neid Trankman. Samal ajal hävitasid nad ka Vabadussõja mälestussamba Garnisoni kalmistul ning 1. rügemendi ausamba Vaasakülas, Tõrvajõe paremal kaldal.
Ühe maanteelähedase punkri õhkulaskmisel juhtunud äpardus – liiga tugeva laengu tõttu lennanud mitmekümnetonnine punkri lagi Jõesuu teele ja sulgenud selle. Maantee vabastamiseks kaevatud betoonkolossi alla auk uue laengu paigutamiseks ning sel teel lennutatud see minema. Nüüd aga jäänud maanteesse suur auk! Teisal olla punkri õhkimisel hävinud ka naabruses asunud talu saun. Selle eest olla peremehele 500 krooni kahjutasu makstud.
Mõnes ENSV 1960. aastate propagandaüllitises (nt “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”, XII kd, Tallinn 1966) väidetakse, et 1930. aastatel Narva jõe läänekaldale ehitatud kaitseliin oli ette nähtud Leningradi ründamiseks! Ja tõesti, kui punkri plaani kõrgendatud kujutlusvõimega vaadata, siis mingit lennuaparaati ta teatud määral meenutab.
Kui 1990. aastate algul avaldas ajaleht Põhja Kodu lugejatele Narva muinsuskaitse seltsi üleskutse teatada oma mälestustest kaitseliini ehitamise ja hävitamise kohta, siis ei reageerinud sellele ükski meeskodanik – nähtavasti hoidsid nad ikka veel sõjasaladust. Küll aga kirjutasid mõned daamid, meenutades Tallinna pioneerpataljoni meeste pealinlikku käitumist.
Punkri varemed võiks lülitada turismimarsruuti
Miks oli üldse vaja 1940. aasta suvel kaitseliini punkrid õhku lasta!? “Vaenulik Eesti Vabariik” oli ju likvideeritud! Ei eeldanud ju tolleaegne juhtkond, et nende kaitseehitiste abil võinuks veel “mõni agressor Leningradi ründama asuda”? Motiivid pidid olema psühholoogilist laadi. Kas sovetiimpeerium tahtis sellega öelda, et juba üksnes tema vastu kaitsele asumine on n-ö rahuvastane kuritegu?
Üks Riigiküla punkreist ei lennanud tänu “mõõdukale” laengule ära, vaid kerkis veidi õhku ja langes oma kohale tagasi. Murdusid “tiivad” ja hävisid külgseinad. Tänu sellele annavad need varemed veel tänapäevalgi ettekujutuse ehitise konstruktsioonist. Narva muinsustega pidevalt tegelenud kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi oli igati nõus sellega, et ühe punkri varemed võiks kui väga huvitava ja intrigeeriva ajalooga 20. sajandi fortifikatsiooniehitise muinsuskaitse alla võtta.
Sõltumata sellest, kas mõne punkri varemed on kaitse all või mitte, võiks nad võtta Sinimägede sõjaajaloo mälestiste kompleksi ning lülitada turismimarsruuti. Selleks tuleks nad aga eelnevalt muuta eksponeeritavaks: vabastada pealekasvanud lepiku alt, tasandada ümbrust ja varemete ümbert veidi kultuurkihti eemaldada. Kas kaitseliidu Alutaguse malev ei tahaks selle tänuväärse ettevõtmise üle mõelda? Miljonit pole selleks vaja, paarkümmend meest ja mõni mullakaevamismasin teeksid selle töö õppeülesande korras paari päevaga ära. Võib ette kujutada, millist huvi ja elamust pakuks juba see töö ise noortele kaitseliitlastele!
JÜRI TÕNISSON
Laupäev, 29.05.2004
|
Uudised
VE: Laidoneri liin
Kaitseehitisi hakati idapiirile rajama juba 1930. aastate algul, kuid tõsine ehitamine läks lahti alles n-ö kaheteistkümnendal tunnil, s.o 1939. aastal.
Kaitseliini Narva linna ja Kudruküla vaheline lõik koosnes jõe läänekaldasse ehitatud laskepesadest, mis paiknesid ebavõrdsete vahedega, arvestades maastiku võimalusi ja eeldatavaid jõe forsseerimise kohti. Kõige tihedamalt oli neid Riigiküla kandis, kus minimaalsed intervallid rajatiste vahel olid vaid veidi üle saja meetri. Punkrite üldarv pole teada, leida on õnnestunud üheteistkümne õhkulastud rajatise varemed.
Need punkrid või nn laskepesad, täpsema nimetusega kuulipildujakaponiirid, olid võimsad meetripaksuse lae ja esiseinaga raudbetoonehitised. Nende ehitus oli omapärane – umbne esisein oli ilma laskeavadeta! See esisein oli punkri korpusest mõlemale poole umbes nelja meetri võrra pikendatud ja nii moodustunud “tiibade” taha jääv ala oli vaid moondamisvõrguga kaetud ning sinna paigutatigi relvad.
Relvastuseks olid ette nähtud raskekuulipildujad, mis pidid varje tagant andma flankeerivat tuld piki veepinda. Niisugune tulesüsteem tingis igas punkris kahe meeskonna olemasolu ning punkrid pidid üksteist tulega katma. Punkri kinnine ruum oli mõeldud meeskondade varjumiseks ning laskemoona ja relvade hoidmiseks. Ruum oli pikivaheseinaga kaheks võrdseks pooleks jagatud ja läbi mõlema ruumipoole lae ulatusid ühe meetri jagu välja 10 cm läbimõõduga malmtorust “korstnad” – oletatavasti optiliste vaatlusvahendite jaoks.
Ruumidevahelisse seina oli ka mingi läbikäik jäetud. Tänu sellele, et punkrid olid ehitatud jõe kaldasse ning pidid pealt kaetama mullakihi ja mätastega ning tiibade-tagused alad moondamisvõrguga, võinuksid ehitused olla märgatavad vaid vahetust lähedusest. Enamik punkreid olid ehitatud ühe plaani järgi, kuid mõningad veidi erinesid sellest n-ö tüüpprojektist. Suurim punker asus Narva linna piires, Sutthoffi pargi lõunaservas Pargi tänava ääres.
Piiri kindlustamine jäi pooleli
Juba ehituse ajal olid “sõbraliku naaberriigi” diplomaadid hoiatavalt pärinud: “Mis pääsupesi te sinna jõekaldasse ehitate?” Ehitustöid tegid Tallinna pioneerpataljoni mehed koos kohapealt palgatud abitööjõuga. Ühe Riigiküla kandi punkri ehituse ajal olevat sealt naaberriigi luurelennuk madallennul üle lennanud ja ehitust pildistanud. Luuraja ilmumine olnud niivõrd ootamatu, et sõdurid polevat jõudnud hakis seisnud püsse haarata. Pärast seda olevat selle punkri ehitus pooleli jäetud, nii nagu lind jätab maha oma pesa, kui võõras on sinna oma nina pistnud.
Idapiiri kindlustamist ei jõutud kaugeltki lõpule viia. Tööd katkestati 1939. aasta oktoobri algul, vahetult pärast baaside lepingu sõlmimist, kui Eesti oli faktiliselt N. Liidu protektoraadiks muudetud.
Kindlustusliini plaanid oli Narvas paiknenud üksik-pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankman juba ehitamise ajal N. Liidule maha müünud. Trankmani tunti Narvas alatises rahahädas oleva viinavenna ja seelikukütina. Ta arreteeriti koos kaasosalise, Plüssa metsavahi Adolf Polisinskyga ning sõjakohus mõistis neile 1939. aasta talvel vastavalt 20 ja 14 aastat vangistust.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal vabastati mõlemad 21. juunil kui poliitvangid. Vabastatud ohvitserist “poliitvang” Trankmani kindraliks siiski ei ülendatud (ning komparteissegi võeti alles 1942. aastal), vaid määrati Narva kaubandust juhtima. Pärast sõja algust 1941. aasta suvel paistis ta silma hävituspataljoni staabiülemana, juhatades purustamisi ja põletamisi Narvas ning Narva-Jõesuus.
Eesti Filmiarhiivis on avastatud haruldased kroonikafilmi lõigud 1940. aasta suvest. Selle õppeotstarbelise propagandistliku filmi võtted Narvast on teinud Leningradi filmistuudio, ilmselt punaväe tellimisel. Monteerimata jäänud filmi toorlõikudel on näha, kuidas Narva jõe läänekaldale Põhjasõja monumendi kohal saabub amfiibtank, kust ronivad välja kaks esindusliku välimusega, läikivates säärsaabastes ja sõjaväelist atribuutikat täisriputatud tankisti, tõusevad punkri laele, vaatavad üle selle ääre alla ja tanki komandör teeb korduvalt energilise käeliigutuse, nagu tahtes öelda: “Eto vsjo h…!”
Äpardus õhkimisel
Ja juba 1940. aasta augustis, vaid kaks kuud pärast Eesti täielikku okupeerimist, olid punaväe sapöörid alustanud kindlustusliini punkrite õhkimist. Selle töö juures juhendas neid Trankman. Samal ajal hävitasid nad ka Vabadussõja mälestussamba Garnisoni kalmistul ning 1. rügemendi ausamba Vaasakülas, Tõrvajõe paremal kaldal.
Ühe maanteelähedase punkri õhkulaskmisel juhtunud äpardus – liiga tugeva laengu tõttu lennanud mitmekümnetonnine punkri lagi Jõesuu teele ja sulgenud selle. Maantee vabastamiseks kaevatud betoonkolossi alla auk uue laengu paigutamiseks ning sel teel lennutatud see minema. Nüüd aga jäänud maanteesse suur auk! Teisal olla punkri õhkimisel hävinud ka naabruses asunud talu saun. Selle eest olla peremehele 500 krooni kahjutasu makstud.
Mõnes ENSV 1960. aastate propagandaüllitises (nt “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”, XII kd, Tallinn 1966) väidetakse, et 1930. aastatel Narva jõe läänekaldale ehitatud kaitseliin oli ette nähtud Leningradi ründamiseks! Ja tõesti, kui punkri plaani kõrgendatud kujutlusvõimega vaadata, siis mingit lennuaparaati ta teatud määral meenutab.
Kui 1990. aastate algul avaldas ajaleht Põhja Kodu lugejatele Narva muinsuskaitse seltsi üleskutse teatada oma mälestustest kaitseliini ehitamise ja hävitamise kohta, siis ei reageerinud sellele ükski meeskodanik – nähtavasti hoidsid nad ikka veel sõjasaladust. Küll aga kirjutasid mõned daamid, meenutades Tallinna pioneerpataljoni meeste pealinlikku käitumist.
Punkri varemed võiks lülitada turismimarsruuti
Miks oli üldse vaja 1940. aasta suvel kaitseliini punkrid õhku lasta!? “Vaenulik Eesti Vabariik” oli ju likvideeritud! Ei eeldanud ju tolleaegne juhtkond, et nende kaitseehitiste abil võinuks veel “mõni agressor Leningradi ründama asuda”? Motiivid pidid olema psühholoogilist laadi. Kas sovetiimpeerium tahtis sellega öelda, et juba üksnes tema vastu kaitsele asumine on n-ö rahuvastane kuritegu?
Üks Riigiküla punkreist ei lennanud tänu “mõõdukale” laengule ära, vaid kerkis veidi õhku ja langes oma kohale tagasi. Murdusid “tiivad” ja hävisid külgseinad. Tänu sellele annavad need varemed veel tänapäevalgi ettekujutuse ehitise konstruktsioonist. Narva muinsustega pidevalt tegelenud kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi oli igati nõus sellega, et ühe punkri varemed võiks kui väga huvitava ja intrigeeriva ajalooga 20. sajandi fortifikatsiooniehitise muinsuskaitse alla võtta.
Sõltumata sellest, kas mõne punkri varemed on kaitse all või mitte, võiks nad võtta Sinimägede sõjaajaloo mälestiste kompleksi ning lülitada turismimarsruuti. Selleks tuleks nad aga eelnevalt muuta eksponeeritavaks: vabastada pealekasvanud lepiku alt, tasandada ümbrust ja varemete ümbert veidi kultuurkihti eemaldada. Kas kaitseliidu Alutaguse malev ei tahaks selle tänuväärse ettevõtmise üle mõelda? Miljonit pole selleks vaja, paarkümmend meest ja mõni mullakaevamismasin teeksid selle töö õppeülesande korras paari päevaga ära. Võib ette kujutada, millist huvi ja elamust pakuks juba see töö ise noortele kaitseliitlastele!
JÜRI TÕNISSON
Laupäev, 29.05.2004