SL Õhtuleht, kolmapäev. 21. mai 2003
Lia Laats: «Ma ise ütlen, et olen terve. Arvan, see oli mingi aps.»
«Ma ise ütlen – ma olen terve. Ma usun, et olen sellest üle saanud, et see oli mingi aps.» 77aastase kultusnäitleja Lia Laatsi hääl telefonitorus on reibas ja lootusrikas. Siiski, tunnistab Lia, on ta pisut väsinud. Seljataga on viis haiglanädalat Tartus ja kurnav kiiritusravi.
«See kõik ajab iiveldama, teeb nõrgaks, aga sellest tuleb üle saada, tuleb hakata ennast kosutama. Mina ei tunne muud midagi. Kasvaja võeti välja, siirdeid ei ole, aga teate, enesetunne loeb ka midagi! Ma tunnen, et olen sellest lahti saanud, et see ei vaeva mind enam. Ma tarvitan maarohte, ravimtaimi, kogu see jumala aeg. Ma olen siin mitu kuuri läbi teinud ja mina usun nendesse.» Lia räägib rahulikult ja lisab, et tema teine raske haigus, aastaid vaevanud lihastekärbumine, on arstide sõnul õnneks aeglase kulgemisega.
Mõisaelu tekitas stressi
Ees ootab muutus, mis annab Lia elule uue hingamise: iga hetk on ta välja kolimas senisest kodust Külitselt, Tartu külje all asuvast 140aastasest maamõisast. Täpselt 13 aastat tagasi kolisid Lia ja tema elukaaslane Harry Karro pealinnast mõisa, mille Lia päranduseks sai.
«Meie, kaks vana kõbi, ei saa siin sügisel-talvel hakkama,» naerab Lia oma tuttavlikku, korraga nii kähedat kui ka peenikest, naeru. «Kõik tuleb siia Tartust tuua. Viimseni, toit ja kõik, see käib üle jõu. Ja mul on ju lapsed seal, lapselapsed,» õhkab Liast rõõmu, et ometi Tallinna tagasi saab. Ja see on kindel, sest vanavanaisa ehitatud maja on juba Tartu noorperele edasi müüdud. Isegi kaudse kuupäeva, millal täpselt tahaks linnas olla, on Lia paika pannud: 19. juuni, siis lõpetab tütretütar põhikooli ja vanavanaema Lia tahab tähtsat sündmust kroonida. Elama asub vanapaar Õismäele, samasse korterisse, kust nad omal ajal ka Külitsele kolisid.
«Harry mul elab seda minemist üle, tema ei taha, aga mina ei ela. Mõtlen, jumal kui hea, ma ei pea enam sügisel siin olema. Igatsen oma perekonna järele. Ja inimeste järele. Suvi, kevad, jah, on siin väga ilus, aga sügisel, talvel… Ma olin siin viimased aastad sügiseti lausa stressis.»
Lia hingab kergendatult – saab ometi inimeste sekka! Südamest naerma ajab teda üks temp, mis kõige ilmekamalt tema igatsust inimeste järele näitab: «See oli just hilissügisel, tulen magamistoast välja teise tuppa ja hakkan kõva häälega laulma ja tantsima. Harrygi, vaatas siin telekat, ehmatas ära, et misasja ma teen?! Aga ma tegin seda selleks, et ennast lihtsalt välja karjuda.»
Terve elu estraadisäras mööda saatnud proua Lia on «pagenduses» puudust tundnud eelkõige oma pere järele. «Mul on lapsed, lapselapsed. Ja nüüd ma olin siia nagu kinnas, nagu vana labakinnas ära visatud. Mul oli vahest kohe kahju, et ma ei näe neid, et ma olen elus ju veel, et ma tahaksin nendega suhelda. (Lia pahvatab naerma ja peab väikese pausi.) Nii, et umbes kuu aja pärast,» loeb ta päevi, millal ometi linna saab.
Kümne aasta pärast räägime
Hallide müüride vahele minek avab Liale palju võimalusi: ta saab nii teatrisse kui ka vanu kolleege näha. «Aga paljud partnerid on juba läinud,» tunnistab Lia. Omaealistest on ta sõpradeks jäänud Vanemuise esipaari Herta Helviste ja Lembit Eelmäega. Tallinnas on sõbranna Eva Klink, vana estraadiaegne kolleeg.
Iga-aastasele teatriveteranide kokkutulekule Lia enam ei kipu. Kunagi käis, ei enam. «Ümberringi on ju palju häid noori näitlejaid, tehakse palju häid lavastusi, ma ei taha kuulata seda juttu, et (peene häälega, venitavalt) noo, vaat kus me ikka omal ajal tegime, kus meie ikka… No mis? Vanal ajal oli, aga nüüd on ju ka. Ma tahan ikka noortega olla.»
Ühel sellisel üritusel hakkas üks vana näitleja tantsima ja operetilaule laulma.
«Ma ütlesin, võih!, issand jumal, debiilsed juba siin!? Kas 90aastasel tasub ikka operetilaule laulda? Ei viitsi vaadata, et nagu strannost,» on Lia kriitiline. Tema imetlus kuulub noorematele: Tambet Tuisk (üks väga, väga andekas noor), Hannes Kaljujärv (ta on muidugi juba keskeas), Mait Malmsten, Jan Uuspõld (tea, miks need Jaanid kõik Janideks on muudetud?), Tõnu Oja (väga huvitav), Anu Lamp (üldse mulle Linnateater meeldib).
«Ma nüüd loodangi, et saab ometi need tükid ära näha. Kas te seda uut tükki «Teener» olete näinud? Kivastiku oma. See pidi igavene kihvt asi olema,» on Lia teatrieluga hästi kursis. Kui Vanemuine on teda alati esietenduse puhul kutsega meeles pidanud, siis just kauge vahemaa pärast pole ta alati saanud teatrisse minna. Nüüd loodab ta kaotatu Tallinnas tagasi teha.
«Nüüd saab ometi raputada,» viskab Lia jälle nalja ja naerab välja need, kes arvavad, et ta tervis vastu ei pea.
«Umbes kuu tagasi tuli ETV võttegrupp, ma rääkisin siin oma mälestustest ja oma kolleegidest. Eks nad arvavad, et viskan sussid püsti, et räägime jutud varem ära…. Ma ütlesin, et ma olen nõus veelgi rääkima – kümne aasta pärast,» lõkerdab Lia kaasakiskuvalt naerda. Lubab mõnda aega kosuda ja hakkab siis nõusid kokku pakkima.
Uudised
VE: Laats, Lia – näitleja
SL Õhtuleht, kolmapäev. 21. mai 2003
Lia Laats: «Ma ise ütlen, et olen terve. Arvan, see oli mingi aps.»
«Me oleme Tallinnast…,» võib näitlejanna Lia Laats oma kultuslause täie õigusega välja öelda. Raskest haigusest paranenud Lia on uue eluetapi lävel: pärast 13aastast maamõisaelu kolib ta jälle pealinna. Õismäele.
Kirsti Vainküla
«See kõik ajab iiveldama, teeb nõrgaks, aga sellest tuleb üle saada, tuleb hakata ennast kosutama. Mina ei tunne muud midagi. Kasvaja võeti välja, siirdeid ei ole, aga teate, enesetunne loeb ka midagi! Ma tunnen, et olen sellest lahti saanud, et see ei vaeva mind enam. Ma tarvitan maarohte, ravimtaimi, kogu see jumala aeg. Ma olen siin mitu kuuri läbi teinud ja mina usun nendesse.» Lia räägib rahulikult ja lisab, et tema teine raske haigus, aastaid vaevanud lihastekärbumine, on arstide sõnul õnneks aeglase kulgemisega.
Mõisaelu tekitas stressi
Ees ootab muutus, mis annab Lia elule uue hingamise: iga hetk on ta välja kolimas senisest kodust Külitselt, Tartu külje all asuvast 140aastasest maamõisast. Täpselt 13 aastat tagasi kolisid Lia ja tema elukaaslane Harry Karro pealinnast mõisa, mille Lia päranduseks sai.
«Meie, kaks vana kõbi, ei saa siin sügisel-talvel hakkama,» naerab Lia oma tuttavlikku, korraga nii kähedat kui ka peenikest, naeru. «Kõik tuleb siia Tartust tuua. Viimseni, toit ja kõik, see käib üle jõu. Ja mul on ju lapsed seal, lapselapsed,» õhkab Liast rõõmu, et ometi Tallinna tagasi saab. Ja see on kindel, sest vanavanaisa ehitatud maja on juba Tartu noorperele edasi müüdud. Isegi kaudse kuupäeva, millal täpselt tahaks linnas olla, on Lia paika pannud: 19. juuni, siis lõpetab tütretütar põhikooli ja vanavanaema Lia tahab tähtsat sündmust kroonida. Elama asub vanapaar Õismäele, samasse korterisse, kust nad omal ajal ka Külitsele kolisid.
«Harry mul elab seda minemist üle, tema ei taha, aga mina ei ela. Mõtlen, jumal kui hea, ma ei pea enam sügisel siin olema. Igatsen oma perekonna järele. Ja inimeste järele. Suvi, kevad, jah, on siin väga ilus, aga sügisel, talvel… Ma olin siin viimased aastad sügiseti lausa stressis.»
Lia hingab kergendatult – saab ometi inimeste sekka! Südamest naerma ajab teda üks temp, mis kõige ilmekamalt tema igatsust inimeste järele näitab: «See oli just hilissügisel, tulen magamistoast välja teise tuppa ja hakkan kõva häälega laulma ja tantsima. Harrygi, vaatas siin telekat, ehmatas ära, et misasja ma teen?! Aga ma tegin seda selleks, et ennast lihtsalt välja karjuda.»
Terve elu estraadisäras mööda saatnud proua Lia on «pagenduses» puudust tundnud eelkõige oma pere järele. «Mul on lapsed, lapselapsed. Ja nüüd ma olin siia nagu kinnas, nagu vana labakinnas ära visatud. Mul oli vahest kohe kahju, et ma ei näe neid, et ma olen elus ju veel, et ma tahaksin nendega suhelda. (Lia pahvatab naerma ja peab väikese pausi.) Nii, et umbes kuu aja pärast,» loeb ta päevi, millal ometi linna saab.
Kümne aasta pärast räägime
Hallide müüride vahele minek avab Liale palju võimalusi: ta saab nii teatrisse kui ka vanu kolleege näha. «Aga paljud partnerid on juba läinud,» tunnistab Lia. Omaealistest on ta sõpradeks jäänud Vanemuise esipaari Herta Helviste ja Lembit Eelmäega. Tallinnas on sõbranna Eva Klink, vana estraadiaegne kolleeg.
Iga-aastasele teatriveteranide kokkutulekule Lia enam ei kipu. Kunagi käis, ei enam. «Ümberringi on ju palju häid noori näitlejaid, tehakse palju häid lavastusi, ma ei taha kuulata seda juttu, et (peene häälega, venitavalt) noo, vaat kus me ikka omal ajal tegime, kus meie ikka… No mis? Vanal ajal oli, aga nüüd on ju ka. Ma tahan ikka noortega olla.»
Ühel sellisel üritusel hakkas üks vana näitleja tantsima ja operetilaule laulma.
«Ma ütlesin, võih!, issand jumal, debiilsed juba siin!? Kas 90aastasel tasub ikka operetilaule laulda? Ei viitsi vaadata, et nagu strannost,» on Lia kriitiline. Tema imetlus kuulub noorematele: Tambet Tuisk (üks väga, väga andekas noor), Hannes Kaljujärv (ta on muidugi juba keskeas), Mait Malmsten, Jan Uuspõld (tea, miks need Jaanid kõik Janideks on muudetud?), Tõnu Oja (väga huvitav), Anu Lamp (üldse mulle Linnateater meeldib).
«Ma nüüd loodangi, et saab ometi need tükid ära näha. Kas te seda uut tükki «Teener» olete näinud? Kivastiku oma. See pidi igavene kihvt asi olema,» on Lia teatrieluga hästi kursis. Kui Vanemuine on teda alati esietenduse puhul kutsega meeles pidanud, siis just kauge vahemaa pärast pole ta alati saanud teatrisse minna. Nüüd loodab ta kaotatu Tallinnas tagasi teha.
«Nüüd saab ometi raputada,» viskab Lia jälle nalja ja naerab välja need, kes arvavad, et ta tervis vastu ei pea.
«Umbes kuu tagasi tuli ETV võttegrupp, ma rääkisin siin oma mälestustest ja oma kolleegidest. Eks nad arvavad, et viskan sussid püsti, et räägime jutud varem ära…. Ma ütlesin, et ma olen nõus veelgi rääkima – kümne aasta pärast,» lõkerdab Lia kaasakiskuvalt naerda. Lubab mõnda aega kosuda ja hakkab siis nõusid kokku pakkima.