50 aastat laval säranud Heli Lääts: ei me ette tea!
Laupäev 11.01.2003
Paar tundi enne kontserdi algust Pärnus Heli Lääts (pildil) köhib ja kurdab väsimust. Tema kontserdisarja «50 helisevat aastat» proovid on kestnud kuu aega ja neljakordsest vanaemast koduperenaise jaoks ei ole selline «rockstaari» elu enam igapäevane asi.
Jutuhoo sisse saanud, kõlab Heli hääl jälle heledalt nagu plikal, kontrastiks supersoliidne mustervanaema imidþ.
«Minu enim soovitud laul on kindlasti olnud Russelli «Mälestus» Rabindranath Tagore sõnadele,» räägib lokkispäine lauljanna. «Aga kõige rohkem aastaid olen laulnud «Ei me ette tea» filmist «Mees, kes teadis liiga palju».»
Sel palal on oma lugu. Filmis päästis see 60ndate ilu- ja olekuideaali Doris Day kehastatud naise poja elu. Poeg hakkas viisi vilistama ja ema kuulis seda. Poja olid röövinud aga poliitikute käsilased, kes tahtsid teda kinni hoides ära hoida saadiku mõrva. Mahhinaatorite räpased mängud ja päästev muusika, sümboolne ka Heli jaoks.
Kuidas Heli ise on suutnud jääda nii apoliitiliseks, alustades laulmist Stalini ajal? «Ma olen alati laulnud eestlastele, andnud neile rõõmu, lootust ja jõudu ükskõik mis valitsuse ajal,» õhkab Heli Lääts. «Et nad end alati inimestena tunneksid.»
Filharmoonia solistilt nõuti, et repertuaar sisaldaks 60 protsendi ulatuses nõukogude autorite lugusid. Heli kontserdikavas ei küündinud see arv üle kümne.
Nippe oli kaks. Esiteks esitas lauljatar põhiliselt eesti laule ja tegi ametnikele imestunud näo: kas siis Eesti ei ole nõukogude vabariik? Teiseks kirjutasid nad abikaasa Peeter Sauliga Venemaa-tuuridel käies näiteks ameerika autorite loomingu ette suvalised vene nimed.
«Väga lihtne oli alt vedada,» itsitab Lääts. «Vahel jäime vahele ka, aga siis tegime lihtsameelse näo: me ei teadnudki! Enam seda laulu kavva ei võta!»
Ülo Vinteri «Põhjamaa» laulis Heli Lääts kuulsaks juba seitsmekümnendail. Seal on sõnad «hellad on su kerkokellad». Oi, kirik oli keelatud teema. Lääts ja Saul isegi laulatasid end 1958. aastal Kadrina kirikus ülisalaja. Tulnuks tegu ilmiks, järgnenuks vallandamised ja keelud.
Laulus pidi «kerkokellad» «aisakelladeks» muutma. Heli Lääts laulis ikka «kerkokellad», austusest Tammsaare algtemaatika vastu.
Ootas kogu aeg, mil kohvile kutsutakse. «Aga tollased punabossid olid võibolla isegi liigutatud ja vaatasid mu laulmisele läbi sõrmede,» meenutab Heli.
«Disklafi sain vaid korra,» naerab lauljanna. «Meil oli Tennosaarega Kuressaares mitu kontserti, aga elektrijaama kollektiiv kutsus meid veel eraldi. Me siis esinesime ja panime raha tasku, filharmooniast eraldi.»
Pooleaastane esinemiskeeld kestis vaid kolm nädalat. Tähtedele andestati. Nad olid just võitnud ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste laulufestivali. Hädasti oli vaja võitu kontsertidega tähistada. Publik muutus kannatamatuks.
Mida alanud aasta toob, veel kontserte? «Jumala eest, ei mingeid plaane,» kiljatab Heli. «Ei me ette tea.»
Kontsert
Eile Pärnu kontserdimajas
12. jaanuaril kell 16 Tallinnas Estonia kontserdisaalis
17. jaanuaril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdisaalis
Esinevad veel Boris Lehtlaan, Voldemar Kuslap, Ivo Linna, Vello Orumets
Dirigent Peeter Saul
–>Valner Valme
valner.valme@postimees.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Lääts, Heli – laulja ja mustervanaema
50 aastat laval säranud Heli Lääts: ei me ette tea!
Laupäev 11.01.2003
Jutuhoo sisse saanud, kõlab Heli hääl jälle heledalt nagu plikal, kontrastiks supersoliidne mustervanaema imidþ.
«Minu enim soovitud laul on kindlasti olnud Russelli «Mälestus» Rabindranath Tagore sõnadele,» räägib lokkispäine lauljanna. «Aga kõige rohkem aastaid olen laulnud «Ei me ette tea» filmist «Mees, kes teadis liiga palju».»
Sel palal on oma lugu. Filmis päästis see 60ndate ilu- ja olekuideaali Doris Day kehastatud naise poja elu. Poeg hakkas viisi vilistama ja ema kuulis seda. Poja olid röövinud aga poliitikute käsilased, kes tahtsid teda kinni hoides ära hoida saadiku mõrva. Mahhinaatorite räpased mängud ja päästev muusika, sümboolne ka Heli jaoks.
Kuidas Heli ise on suutnud jääda nii apoliitiliseks, alustades laulmist Stalini ajal? «Ma olen alati laulnud eestlastele, andnud neile rõõmu, lootust ja jõudu ükskõik mis valitsuse ajal,» õhkab Heli Lääts. «Et nad end alati inimestena tunneksid.»
Filharmoonia solistilt nõuti, et repertuaar sisaldaks 60 protsendi ulatuses nõukogude autorite lugusid. Heli kontserdikavas ei küündinud see arv üle kümne.
Nippe oli kaks. Esiteks esitas lauljatar põhiliselt eesti laule ja tegi ametnikele imestunud näo: kas siis Eesti ei ole nõukogude vabariik? Teiseks kirjutasid nad abikaasa Peeter Sauliga Venemaa-tuuridel käies näiteks ameerika autorite loomingu ette suvalised vene nimed.
«Väga lihtne oli alt vedada,» itsitab Lääts. «Vahel jäime vahele ka, aga siis tegime lihtsameelse näo: me ei teadnudki! Enam seda laulu kavva ei võta!»
Ülo Vinteri «Põhjamaa» laulis Heli Lääts kuulsaks juba seitsmekümnendail. Seal on sõnad «hellad on su kerkokellad». Oi, kirik oli keelatud teema. Lääts ja Saul isegi laulatasid end 1958. aastal Kadrina kirikus ülisalaja. Tulnuks tegu ilmiks, järgnenuks vallandamised ja keelud.
Laulus pidi «kerkokellad» «aisakelladeks» muutma. Heli Lääts laulis ikka «kerkokellad», austusest Tammsaare algtemaatika vastu.
Ootas kogu aeg, mil kohvile kutsutakse. «Aga tollased punabossid olid võibolla isegi liigutatud ja vaatasid mu laulmisele läbi sõrmede,» meenutab Heli.
«Disklafi sain vaid korra,» naerab lauljanna. «Meil oli Tennosaarega Kuressaares mitu kontserti, aga elektrijaama kollektiiv kutsus meid veel eraldi. Me siis esinesime ja panime raha tasku, filharmooniast eraldi.»
Pooleaastane esinemiskeeld kestis vaid kolm nädalat. Tähtedele andestati. Nad olid just võitnud ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste laulufestivali. Hädasti oli vaja võitu kontsertidega tähistada. Publik muutus kannatamatuks.
Mida alanud aasta toob, veel kontserte? «Jumala eest, ei mingeid plaane,» kiljatab Heli. «Ei me ette tea.»
–>Valner Valme
valner.valme@postimees.ee